Kasutajainfo

Karen Orlau

23.01.1975–

  • Eesti

Teosed

· Karen Orlau ·

Rannahiidsed

(jutt aastast 2000)

eesti keeles: antoloogia «Mardus 3/2000»
Karen Orlau «Sealtmaalt» 2002
antoloogia «Õudne Eesti: Valimik eesti õudusjutte» 2005

Tekst leidub kogumikes:
  • Mardus
  • Stalker
Hinne
Hindajaid
16
6
2
0
0
Keskmine hinne
4.583
Arvustused (24)

Kalurikyla ja sealsed eided. Ja keegi Liida, keda nood eided põlgavad, kardavad ja vihkavad. Käivad kõlakad, et Liida olla nõid. Teised kõlakad räägivad sellest, kuidas Liida okupatsiooni ajal oma lihase isa ja venna sakslastele maha lasta olla andnud.

Tubli, viis. Käesoleva looga on prl. Orlau ilmekalt tõestanud, et lisaks oma krestomaatilistele laastukestele ("Malin", "Oraakel") saab ta tegelikult suurepäraselt hakkama kas selliste asjade kirjutamisega, milliseid (nagu tundub) ta ise miskipärast kirjutada armastab.

Kui nii edasi läheb, siis ega Harglal tuleval aastal kerge olema ei saa ;)

Teksti loeti eesti keeles

Lugu oli üsna loetav ja täiesti kobedalt kirjutatud. Paljud teised kodumaise toimumispaigaga seonduvad üllitised on enamasti kohmakad ja igavad. Konkreetne lugu oli ka pisut igav, aga ladus jutustus korvas nii mõndagi. Ise ma päris folgi-fänn ei ole, ent samas ei sega see nö õiglaselt hindamast. Pisukese igavuse pärast punkt alla. Nimelt mõningad lohisevad üksikasjad venitasid igavust sisse. Ühest küljest on venivus muidugi hea - justkui liha luude küljes, teisalt ei saa see ebahuvitavalt mõjuda.
Teksti loeti eesti keeles

Eesti autorite poolt läbi aegade kirjutatud ulme edetabelis hetkel konkurentsitult esikohale asetuv lugu, minu meelest. Õnnitlen.
Teksti loeti eesti keeles

Orlau parim lugu. Lugesin ahnelt lehekülgi neelates, jutu lõpus tabas väike pettumus: oleks veel lugeda tahtnud... See, et "rannaloomad" tagasi tulla ei jõudnud, ei vähenda pinevust ega potentsiaalse õõva tunnetust: võib-olla siiski midagi toimub... Imeline illustratsioon väitele, et ka Eesti folkloori süvenedes võib sealt leida "ulmelisi" elemente.
Teksti loeti eesti keeles

See lugu korvas ülejäänus suht sisutühja vihiku lugemisele kulunud aja.
Autori varasema loomingu suhtes on mul jäänud pisut konstrueerituse mulje. Sest ehitada saab ju mitte ainult ideedest, vaid ka emotsioonidest. Loomulikult on need olnud ehtsad ja läbitunnetatud emotsioonid, aga ikkagi... See lugu aga, vast veidi autobiograafilise taustaga, on sundinud end kirjutama. Nii et minu jaoks on kõige põnevam jälgida pingelist värelust autori ja minajutustaja vahel - samastada neid ei saa ega tohigi, mingi seos aga siiski on. Ja sellest pingest on tingitud ka jutu mitte päris selge või traditsiooniline ülesehitus.
Minu jaoks oli jutu võtmeks lausekatke "olin naiste asjust üht-teist aru saama hakanud". Sest tegu pole ju (ainult) füsioloogiliste "asjadega", vaid naiseks-olemise juurde käivad armastus, vihkamine, kättemaks, andestus ja muu siuke argine - ning igavene. Et siis - ilma igasuguse irooniata - lugu teemal "tütarlapsest naiseks". Milles ulmelist parasjagu nii palju, kui võimenduseks vaja. Pakuks, et üks aasta kolmest paremast kodumaisest (ulme)jutust.
Teksti loeti eesti keeles

No ma ei saa aru!

Olen nõus ametlikult idioodiks kuulutatud saama, aga ma ei mõista, mis siin nüüd siis erilist oli? Kus oli Orlau uus kvaliteet?

Loomulikult on tegu hää looga, nagu ka hindest näha, aga mingiks rõõmust ringihüplemiseks ma nüüd küll vähimatki põhjust ei näe. Tegelikult pole selles loos ju midagi, mis ta autori varasematest tipplugudest (Elisale, Vend Juudas) kuidagi esile tõstaks... Sama hea on.

Lihtsalt Orlau järjekordse õudusklishee (vee all ujuvad monstrid siis seekord) päris meisterlikult jutuks vorminud, ilmne õnnestumine ka tegevuspaiga valik, aga... mujal maailmas on selliseid jutte kümneid ja kümneid kirjutatud, alates Lovecraftist ja lõpetades Lumley`ga. Sageli paremini kui Orlau, teinekord ka viletsamalt.

Ühesõnaga seisneb loo väärtus järjekordse õõvase horrorkirjanduse võtte maakeelde ja Eestimaisesse settingusse toomises. Mille eest siis kiitus!

Teksti loeti eesti keeles

Olen küll oma arvamuse selle jutu kohta mujal põgusalt juba välja öelnud, aga hinde - ja Rauli eelneva arvustuse - juurde kommentaariks siiski ka paar sõna.

Viieväärse looga ja uue kvaliteediga Orlau loomingus on minu meelest tegu vähemalt kolmel põhjusel:

1) Idee originaalsus. Stampvambid ja libahundid on asendunud täiesti omapärase leiuga. Kaudseid analooge (nö. sündimata laste needus) muidugi leiaks, lausparalleele annaks aga otsida. On ehk kellelegi vihjeid&vastuväiteid?

2) Suurepärane setting. Kui Orlau varasemates juttudes on olustik vaid visandlikuks kulissiks peategelaste seiklemistele, siis siin hakkab rannaküla elama oma elu, peategelane nö. kasvab sellest esile. Kusjuures ükski olustikudetail pole tarbetu liigliha, vaid teenib puhtalt loo kui terviku eesmärki - nagu ka kõik jutu kaas- ning kõrvaltegelased.

3) Stiilimuutused. Kadunud on Orlau puhul seni (liig)sage epiteedirohkus&ilukõnelisus. Tekst on hästi liigendatud ega vaju nö. lineaarsesse monotoonsusse. Autor on omandanud oskuse markeerida oluliste lõikude lõppe vahedate üksiklausetega. Lisaks nauditav - ja kõigi eelduste kohaselt autentne - keelepruuk otseses kõnes.

Tegemata siin mingeid vihjeid jutu Stalkeri-võimaluste kohta, ütlen vaid niipalju, et Rannahiidsed oleks oma kirjanduslikult tasemelt igati väärt Tuglase novelliauhinda. Ja see pole mitte ainult minu arvamus.

Teksti loeti eesti keeles

Nõustun täielikult Valge Varese poolt öelduga. Kahtlemata on käesolev tükk parem kui "Vend Juudas" või siis "Elisale", mida Raul mainis.
Teksti loeti eesti keeles

Prl Orlau valdab suurepäraselt teemat ja ka kirjakunst pole talle kaugeltki v66ras, et mitte öelda veel paremini. Kummtigi on mulle rohkem meeldinud tema mitte nii maiste tegelastega jutud. T6enäoliselt on tegemist minu isiklikku laadi eripäraga ja selle pärast on ka see "4" täiesti subjektiivne. Objektiivselt oleks vist ikka pidanud maksimumhinde panema. Samas jääb loo l6pust kerge lootus, et on järge oodata. No mina igal juhul kyll ootan pikik6rvu.
Teksti loeti eesti keeles

Orlau juttudele on omane, et ma neist esimese lugemisega aru ei saa. Teisel lugemisel, tundub, hakkasin midagi jagama. Jutt nõiamoorist, kes ise ei saa ja teisel ka ei lase.

"Stalkeri" see jutt sai, aga minult 3 nagu Orlaule ikka. Me ei ole hingesugulased, vaat mis.

Teksti loeti eesti keeles

Väga hea lugu, kõvasti parem kui varem loetud "Oraakli surm". Endagi suguvõsa on ühest sellisest kalurikülast pärit, ning see jutt suutis ehedalt silme ette manada enda vanaema, kes koos teiste külamuttidega külapoe ees klatshimas käis. Hea jutt.
Teksti loeti eesti keeles

Ei minä harrasta rannalugusid eitädest en tütredest. sajatused jäävan kah külmaks. Ootasin loolt rohkem... ilmselt seepärast, et kõikjal aina pandi viisi ja viisi. Mina ei pane. Orcusega olen nõus.. jäi nagu mõnes kohas igavaks. Ja need nimed, Juhan ja Kaupo ja kes need seal veel oli.. need läksid pidevalt segi. Ilmselt ma seepärast kogu tõde teada ei saanudki. Kui aus olla -- siis tuleb üks kena nõrk neli.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti hästi kirjutatud ja selget tegevusliini omav lugu. Sellegipoolest ei taha maksimumpalle Orlaule loovutada, sest kahetsusväärsel kombel ei oska õudustemaatilisi jutte piisavalt hinnata. Õõva tekitamisele mängivad lood jäävad pahatihti üsna sisutühjaks. Seekord on aga mulgi hea meel sõnada, et tegu siiski suurepärase lugemismaterjaliga. Seepärast hindan lugu tubli 4-ga, mis palli või mitme võrra kõrgem kui minu poolt retsenseeritud enamikel teistel õuduslugudel.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin võrdlemisi ammu Mardusest. Mäletan ainult seda, et ei meeldinud. Rohkem sellest jutust mulle midagi ei meenu. Käitun võib-olla ebaõiglaselt, kuid ülelugema ka ei viitsi hakata. Pole eriline õuduse sõber ja vaevalt mu arvamus ja hinnang paraneks. See on minu subjektiivne arvamus.
Teksti loeti eesti keeles

Vinge etnohorror. Tundes ise Põhja-Eesti rannaküla olusid ülihästi, võin öelda, et Orlau on üsna autentse olustiku juttu sisse kirjutanud. Nii hästi ma rannamurret ei valda, et neid mõningaid kohti jutus hinnata kus seda kasutati, aga pole põhjust kahtlemiseks. Piiritusekuningas Kronström muide oli täiesti reaalne isik, kes tegutses esimese Vabariigi ajal. See, et tema sigitatud järglased rannahiidsetena lahesoppi jõudsid on mõistagi autori fantaasia, kuigi mine tea... :)

Lugu, millele pole mitte midagi ette heita. Eks ole selle tõestuseks ka Stalkeri võitmine 2001. aastal. Natuke on kahju et autor rohkem pole suutnud seda edu korrata ja ületadagi, aga lootus sureb viimasena.:)

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Mulle meeldis. See noorele Martinile omane oskus kirjutada kosmoseulmet ülipoeetilises stiilis ja fantasylaadse - võiks isegi öelda, et müütilis-muinasjutulise õhustikuga. Pluss transhumanistlikud teemad, mis mind ulmes alati köidavad. 
Teksti loeti eesti keeles

"Laulus Lyale" on kasutatud üht ingliskeelses ulmes levinud võtet - kauges tulevikus toimuvas loos viidatakse mingile ingliskeelse kirjandusklassika teosele, mis on sajandite või aastatuhandete pärast endiselt populaarne ja mida loo tegelased ka lugenud on. Tihtipeale on tegu mingite tektidega, mis on ilmselt natukenegi haritumatele brittidele või ameeriklasele juba koolipõlvest tuttavad, ent väljaspool anglosfääri pea täiesti tundmatud. Käesolevas lühiromaanis on selleks inglise luuletaja Matthew Arnoldi 1859. aastast pärinev poeem "Dover Beach", millest pärineb ka Philip Reeve'i romaani pealkirja inspireerinud fraas a darkling plain ehk "pimenev tasandik".
"Laulus Lyale" kirjeldatud tulnukmaailm ja lühiromaani idee olid päris huvitavad. Mida tahaksin aga ette heita - tekst on liiga pikk ja veniv ning selle lõpplahendus pikalt etteaimatav. Seega maksimumhinnet ma sellele anda paraku ei suuda. 
Teksti loeti eesti keeles

Nukravõitu lugu kaevandusplaneedilt pärit noormehest, kellel vaatamata kosmoses ringiseiklemisele ja uute elamuste otsimisele armuelus kuidagi vedama ei kipu. Sarnaselt lugudele "Keegi ei lahku New Pittsburgist" ja "Katkestus" on ka "Lihamaja mehes" oluline roll kaugjuhitavatel robotzombidel, keda sedapuhku kasutatakse teenindava personalina bordellides. 
Ei olnud paha lugu, aga üldiselt meeldivad mulle Martini noorpõlveloomingust pigem natuke fantaasiarikkamad ja müütilisema hõnguga tekstid. 
Teksti loeti eesti keeles

Sarnaselt loole "Keegi ei lahku New Pittsburgist" keskendub ka "Katkestus" robot-zombide ja nende käitlemisele spetsialiseerunud kooljatalitajate teemale, sedapuhku on tegevuskohaks õhustikult veidi Metsikut Läänt meenutav kaevandusplaneet ning loo keskmes kooljatalitajate ja nende vaenlaste omavahelised intriigid. Võrreldes "New Pittsburgiga" meeldis nagu natuke rohkem, ehkki tuleb nentida, et aastal 1973 jäi toonase noorkirjaniku Martini parimate tekstide ilmumine veel tulevikku.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu kaevandusplaneedist, kus zombideks muudetud kurjategijaid kasutatakse odava tööjõuna, võis ju omas ajas päris karmi tekstina tunduda, aga praegu paneb nagu veidi õlgu kehitana. Hindeks "3+"
Teksti loeti eesti keeles

Pikemate ja rohkem maailmaloomele keskenduvate Martini lugude vahel mõjub "Põgenejad" natuke kergema vahepalana. Lugu keskendub telepaadist kosmosedetektiivile kaugtulevikus ja tema kokkupuutele jälitusmaania all kannatavate inimeste mõttemaailmaga. Omalaadne lugu. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu näib olevat mingil määral inspireeritud Kesk- ja Lõuna-Ameerika kõrgtsivilisatsioonide vallutamisest Hispaania konkistadooride poolt 16. sajandi alguses... või sellega seotud ajaloomüütidest ja -legendidest. 
Martini loos on sõjakas Bakkaloni Laste ususekt otsustanud vallutada Coriolise planeedi, mille põliselanikeks on jaenšideks kutsutud pisikesed hallikarvalised mõistuslikud humanoidid, kes valmistavad harukordseid kunstiteoseid ja kummardavad jumalaid, keda usuvad elavat metsikus looduses paiknevate püramiidide sees. Bakkaloni Lapsed käivitavad nende vastu massilise terrori, lõhuvad püramiide ja hukkavad kättemaksuks iga tapetud inimkolonisti eest massiliselt jaenšide lapsi (see detail, millele vihjab ka loo pealkirjana kasutatud Rudyard Kiplingi tsitaat, tõi mulle meelde seaduse saja indiaanlase tapmise kohta karistusena iga nende tapetud hispaanlase eest 16. sajandi Ameerikates). Jaenšide kunstiga äritsev kõhukas kosmosekaupmees Arik neKrol (kes meenutab veidi sama autori loomingust tuntud Haviland Tufi) püüab Coriolise põliselanikke oma liigikaaslastest usuhullude eest kaitsta, ent paraku kipuvad ta käed Bakkaloni Laste taltsutamisel lühikesteks jääma...
Korralik jutt, aga väga nagu ei vaimustanud. Võib-olla seetõttu, et siin loos polnud nagu eriti kellegagi kaasa elada - pahad tegelased olid üdini pahad, positiivsed kas tulnuklikult võõrikud (jaenšid) või siis lihtsalt kujunenud olukorras abitud ja saamatud (loo kaks positiivset inimtegelast). 
Teksti loeti eesti keeles

Loo minategelasest kosmoserändur on pärast lahkuminekut oma pikaajalisest armsamast ja rännukaaslasest Jamisoni Maailmas isoleerunud sealsest ürgmetsast leitud iidvanasse tuhakarva tornhoonesse ning tegeleb hiiglaslike ulmaämblike, kelle mürgipaunad sisaldavad kallihinnalist narkootilist ainet, küttimisega. Paraku ei taipa ta endine kallim ja tolle uus väljavalitu teda tema vabatahtlikus erakluses rahule jätta...
Autor on taaskord loonud ühe huvitava maailma koos veidrate koletiste kirjelduste ja intriigiga, mille armukolmnurk meenutas mulle millegipärast natuke sama autori romaani "Valguse hääbumine". Hindeks kindel "5". 
Teksti loeti eesti keeles

Alustaksin sellest, et käesoleva loo kogumikus "Tuhande maailma lood" ilmunud eestikeelses tõlkes on küljendusvea tõttu üks tekstijupp kaduma läinud. Raamatu 148. lehekülg lõppeb sõnadega "Kuid siin, siin oli ainsateks märkideks säravad" ja 149. lehekülje algusest leiab juba lause "Karvane Hal teadis, et argimöll jäi mujale." Ilmselt ei ole kadumaläinud tekstiosa eriti pikk. Püüdsin leida võrgust loo ingliskeelset originaali, ent seda ei paista kusagil legaalselt ja tasuta kättesaadaval olevat, nii et kadumajäänud koht loost jäigi minu jaoks vähemalt esialgu kadunuks. 
Loo tegevus toimub kuritegelike jõukude poolt kontrollitud Thisrocki-nimelise elutu taevakeha sisse uuristatud koridorides, kus oluliseks ettevõtlusvaldkonnaks on eksootilise välimusega mõlemast soost inimeste või humanoidide kupeldamine. Kõlab tuttavalt? Jah, sarnastest ulmelistest keskkondades on kirjutatud hilisemal ajal ja märksa paremini küberpungiliku õhustikuga kosmoseoopereid (kohe meenub näiteks James S. A. Corey "Leviathan Wakes"). Martini 1976. aastal ilmunud lugu mõjub nagu enneaegse katsena midagi sarnast kirjutada, aga ilmselgelt polnud kirjutamisaeg veel hullumeelsetel küber- või bioteemadel fantaseerimiseks küps. Hoolimata karmide teemade käsitlemisest mõjub "Tähenaine" pigem tuimalt ja igavalt ning ka slängi kasutamine dialoogides tundub pigem ülepingutatuna. Võimalik, et kirjutamisajal oli tegu igati ägeda ja võimsa looga, ent praegu tundub see selgelt ajale jalgu jäänud olevat. 
Teksti loeti eesti keeles

Klaustrofoobse õhustikuga lugu sureva musta päikese all veidras võõrmaailmas maa-alustes koobastes elavast inimtõust ehk "ussilastest", nende võikalt julmast ja dekadentlikust kultuurist ning suhetest teiste sealsete mõistuslike ning mittemõistuslike eluvormidega.
 Kui Martini varasemat loomingut võib suures osas kirjeldada kui õhustikult fantasy't meenutavat teaduslikku fantastikat, siis käesolevas lühiromaanis on lisaks veel tugev õuduselement (ehkki midagi üleloomulikku siin pole, sisuliselt on ikkagi tegu žanripuhta teadusliku fantastikaga). Ise arvasin siin ära tundvat vihjeid Poe loomingule (novellile "Punase surma mask" ja luuletusele "Võitja uss"), sarnasusi oli ka Lovecrafti ja Moorcocki teostega ning võib arvata, et autorit olid selle maailma loomisel mõjutanud veel mingisugused teosed, mida ma lugenud pole. 
Kokkuvõttes võimas lugu... kohati üsna julm ja võigas, nii et nõrganärvilisematele lugejatele vast soovitada ei julgeks, aga hindeks kindel "5". 
Teksti loeti eesti keeles

Lugema hakates tundus see lugu mulle peaaegu täiusliku tekstina - kargelt poeetiline talvemaailma kirjeldus ja teaduslik-fantastilise taustamaailmaga kombineeritud fantasy'le omane õhustik. Üks neid Martini lugusid, mida lugedes tekib tunne, et "Jää ja tule laulu" tegevusmaailm võib tõesti olla kuidagi seotud tema varasema teaduslik-fantastilise loominguga.
Paraku keeras loo sündmustik mingil hetkel traditsioonilise muinasjutu radadele ja ei jõudnud eriti kuhugi välja, mis mulle kerge pettumuse valmistas. Oma osa mängis siin ka see, et pidasin "Kärekannisid" ekslikult palju pikemaks tekstiks, kuna järgnev jutt "Ussikojas" on eestikeelse Martini kogumiku sisukorrast eksikombel välja jäänud. "Kärekannide" hindeks jääb siis "4" tugeva plussiga.
Teksti loeti eesti keeles

Loo sündmustik areneb niiskel ja soisel Greywateri planeedil, mille domineerivaks eluvormiks on üliohtlik kollektiivmõistuslik seen. Planeedi ainsad inimestest asukad, kohaliku uurimisjaama teadlased, seisavad silmitsi ränkade valikutega, kui keset kosmosesõda kukub Greywateri sohu vaenlaste kosmoselaev. Püüda kosmosehädalisi päästa või mitte - arvestades seejuures variandiga, et nad on ilmselt hambuni relvastatud ja võivad olla seenega nakatunud, mille ainsaks teadaolevaks ravivahendiks oleks hädatapmine...?
"Meestes Greywateri jaamast" kordub teistest Martini kosmoselugudest tuttav bioloogilise sõja teema. Taaskord on ta loonud ühe värvika ja võõrapärase maailma, mis sedapuhku meenutab natuke vanade ulmejuttude Veenust (seeneteemaga meenusid kohe Weinbaumi Veenuse-lood, Martini seen on küll märksa kurjem ja intelligentsem). Kokkuvõttes igati võimas lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmumisaastat vaadates tekkis kohe mõte, et ilmselt on see lugu mingitpidi inspireeritud Vietnami sõjast. Korralikult kirjapandud, aga ei midagi vapustavat ega originaalset, millegipärast meenus Sergei Kazmenko lugu "Kaitsjad". 
Teksti loeti eesti keeles

Lühike lugu galaktilises sõjas osalevast tähelaevast, mille tulnukate biorelva kätte koolevast meeskonnast on ellu jäänud vaid üks mees. Lugeda kõlbas. 
Teksti loeti eesti keeles

Viirastusmaailma kirjeldused mõjusid poeetiliste ja salapärastena, ent oleksin kaasahaaravalt alanud loolt oodanud mingisugust teravamat või ootamatumat lõpplahendust. 
Teksti loeti eesti keeles

Enne lugemahakkamist olid mu ootused sellele romaanile üsna madalad - Simak oli hakanud mulle tunduma ühena neist autoritest, kelle kõik paremad raamatud on juba eesti keelde ära tõlgitud ja tema viimastel aastatel Orpheuse Raamatukogus tõlgetena ilmunud romaanidest (nt "Jumalate valik") hakkas juba kerge põhjakaape tunne tekkima. Seega jätsin ka "Meie laste lapsed" käesoleva aasta Stalkeri hääletuseks valmistudes mullu eesti keeles ilmunud ulmelektüüri lugedes järjekorras viimaseks, ent kokkuvõttes jättis see romaan mulle üllatuslikult hea mulje. Siin pole mingit hägust religioosse alatooniga müstitsismi (nagu eelmainitud "Jumalate valikus" ja veel paaris Simaki viimastel aastatel eesti keelde tõlgitud romaanis), vaid tegu on põneva ning ausalt žanripuhta teaduslik-fantastilise teosega, millest ei puudu ei põnev sündmustik ega suured ulmelised ideed. 
"Meie laste laste" põhiline ulmeline idee meenutas mulle natuke ürgammu loetud Michael Swanwicki juttu "Sädelevad uksed", milles kirjeldati sarnast tulevikust saabuvat põgenikelainet... Simaki romaan on küll märksa varem kirjutatud. Käesoleva romaani teemakäsitluse puhul tuleb arvestada ka kirjutamisaja kontekstiga ja eriti toonase hirmuga maltusiaanliku demograafilise plahvatuse ees, mis kogu maailma paksult inimestega täitma pidi ning on inspireerinud mitmeid tollaseid düstoopilisi ulmeteoseid. Natuke võiks ette heita omavahel segiminevaid rohkearvulisi tegelaskujusid, kes ei eristu üksteisest isegi dialoogide üldise sõnakasutuse osas. Nii et maksimumhinnet ma "Meie laste lastele" andma ei hakka, aga üldiselt oli üllatavalt tore lugemine. 
Teksti loeti eesti keeles

"Ahvatlev sööt" meeldis mulle kogumiku "Mõtle nagu marslane" lugudest kõige rohkem. Kogu see metsikul võõrplaneedil toimuva mõistatuse lahendamine oli põnevalt edasi antud ja lühiromaani temaatika ning stiili järgi ei oskaks ausalt kahtlustadagi, et tegu on just Asimovi loominguga. Lisaks veel mulle üsna südamelähedane mnemootikute-teema, nii et hinne kokkuvõttes kindel "5".
Teksti loeti eesti keeles

"Mõtle nagu marslane" on selgelt oma ajastust pärit tekst, mis tugineb toonastele ettekujutustele Päikesesüsteemist ja mõjub kohati oma insenertehnilisuses ehk kuivalt. Aga lühiromaani läbiv konflikt tükkis populistlike poliitikute lollikstegemisega mõjub kaasahaaravalt ja päevakajaliselt ka üle seitsmekümne aasta pärast selle esmailmumist. 
Teksti loeti eesti keeles

Kui kaks esimest "Heade mõrvade linnas" sisalduvat lugu ajasid kohati naerma, siis käesolev lühiromaan - enamikku kogumiku mahust hõlmav ja ainus selles sisalduv uustrükk - mõjus pigem igavalt ning tüütult. Võib-olla on Mänguasjamuuseumisse puutuv minu jaoks lihtsalt liiga võõras teema, ehkki peamiselt oli ilmselt asi selles, et kogu raamat oli sisuliselt ehitatud ühe ja sama naljaka idee eri variatsioonides kordamise peale ning kui alguses tundus see naljakas, siis mingist hetkest hakkas tüütuks muutuma. 
Teksti loeti eesti keeles

Kohati päris naljakas ja veidral moel prohvetlik tekst. Võib-olla meeldib see lugu mulle natuke rohkem subjektiivsetel põhjustel, kuna olen pealkirjas mainitud organisatsiooni siseeluga üsnsa hästi kursis. 
Teksti loeti eesti keeles

Olles kuulunud kirjeldatavasse organisatsiooni rohkem kui poole oma elust ja elanud sellest loo toimumiskohas Tartus enamiku, pean tunnistama, et kohati ajas "Mõrv Ulmeühingu aastakoosolekul" naerma küll. Seda hoolimata sellest, et minagi ei saanud täpselt aru, mis selle loo mõte oli, aga absurdset sekeldamist absurdselt jaburas alternatiiv-Tartus oli kohati päris tore lugeda. Ja üht oma pidevalt korrutatavatest kirjutamisalastest kreedodest ("ärge kirjutage action'it!") ei paista autor vähemalt "Mõrvas Ulmeühingu aastakoosolekul" ise järgivat - Nõo kandi maisipõldudel (!) aset leidev episood mõjub äärmiselt filmilikuna ning näib olevat inspireeritud ühest klassikalisest Hitchcocki linateosest...
Teksti loeti eesti keeles