Kasutajainfo

Karen Orlau

23.01.1975–

  • Eesti

Teosed

· Karen Orlau ·

Rannahiidsed

(jutt aastast 2000)

eesti keeles: antoloogia «Mardus 3/2000»
Karen Orlau «Sealtmaalt» 2002
antoloogia «Õudne Eesti: Valimik eesti õudusjutte» 2005

Tekst leidub kogumikes:
  • Mardus
  • Stalker
Hinne
Hindajaid
16
6
2
0
0
Keskmine hinne
4.583
Arvustused (24)

Kalurikyla ja sealsed eided. Ja keegi Liida, keda nood eided põlgavad, kardavad ja vihkavad. Käivad kõlakad, et Liida olla nõid. Teised kõlakad räägivad sellest, kuidas Liida okupatsiooni ajal oma lihase isa ja venna sakslastele maha lasta olla andnud.

Tubli, viis. Käesoleva looga on prl. Orlau ilmekalt tõestanud, et lisaks oma krestomaatilistele laastukestele ("Malin", "Oraakel") saab ta tegelikult suurepäraselt hakkama kas selliste asjade kirjutamisega, milliseid (nagu tundub) ta ise miskipärast kirjutada armastab.

Kui nii edasi läheb, siis ega Harglal tuleval aastal kerge olema ei saa ;)

Teksti loeti eesti keeles

Lugu oli üsna loetav ja täiesti kobedalt kirjutatud. Paljud teised kodumaise toimumispaigaga seonduvad üllitised on enamasti kohmakad ja igavad. Konkreetne lugu oli ka pisut igav, aga ladus jutustus korvas nii mõndagi. Ise ma päris folgi-fänn ei ole, ent samas ei sega see nö õiglaselt hindamast. Pisukese igavuse pärast punkt alla. Nimelt mõningad lohisevad üksikasjad venitasid igavust sisse. Ühest küljest on venivus muidugi hea - justkui liha luude küljes, teisalt ei saa see ebahuvitavalt mõjuda.
Teksti loeti eesti keeles

Eesti autorite poolt läbi aegade kirjutatud ulme edetabelis hetkel konkurentsitult esikohale asetuv lugu, minu meelest. Õnnitlen.
Teksti loeti eesti keeles

Orlau parim lugu. Lugesin ahnelt lehekülgi neelates, jutu lõpus tabas väike pettumus: oleks veel lugeda tahtnud... See, et "rannaloomad" tagasi tulla ei jõudnud, ei vähenda pinevust ega potentsiaalse õõva tunnetust: võib-olla siiski midagi toimub... Imeline illustratsioon väitele, et ka Eesti folkloori süvenedes võib sealt leida "ulmelisi" elemente.
Teksti loeti eesti keeles

See lugu korvas ülejäänus suht sisutühja vihiku lugemisele kulunud aja.
Autori varasema loomingu suhtes on mul jäänud pisut konstrueerituse mulje. Sest ehitada saab ju mitte ainult ideedest, vaid ka emotsioonidest. Loomulikult on need olnud ehtsad ja läbitunnetatud emotsioonid, aga ikkagi... See lugu aga, vast veidi autobiograafilise taustaga, on sundinud end kirjutama. Nii et minu jaoks on kõige põnevam jälgida pingelist värelust autori ja minajutustaja vahel - samastada neid ei saa ega tohigi, mingi seos aga siiski on. Ja sellest pingest on tingitud ka jutu mitte päris selge või traditsiooniline ülesehitus.
Minu jaoks oli jutu võtmeks lausekatke "olin naiste asjust üht-teist aru saama hakanud". Sest tegu pole ju (ainult) füsioloogiliste "asjadega", vaid naiseks-olemise juurde käivad armastus, vihkamine, kättemaks, andestus ja muu siuke argine - ning igavene. Et siis - ilma igasuguse irooniata - lugu teemal "tütarlapsest naiseks". Milles ulmelist parasjagu nii palju, kui võimenduseks vaja. Pakuks, et üks aasta kolmest paremast kodumaisest (ulme)jutust.
Teksti loeti eesti keeles

No ma ei saa aru!

Olen nõus ametlikult idioodiks kuulutatud saama, aga ma ei mõista, mis siin nüüd siis erilist oli? Kus oli Orlau uus kvaliteet?

Loomulikult on tegu hää looga, nagu ka hindest näha, aga mingiks rõõmust ringihüplemiseks ma nüüd küll vähimatki põhjust ei näe. Tegelikult pole selles loos ju midagi, mis ta autori varasematest tipplugudest (Elisale, Vend Juudas) kuidagi esile tõstaks... Sama hea on.

Lihtsalt Orlau järjekordse õudusklishee (vee all ujuvad monstrid siis seekord) päris meisterlikult jutuks vorminud, ilmne õnnestumine ka tegevuspaiga valik, aga... mujal maailmas on selliseid jutte kümneid ja kümneid kirjutatud, alates Lovecraftist ja lõpetades Lumley`ga. Sageli paremini kui Orlau, teinekord ka viletsamalt.

Ühesõnaga seisneb loo väärtus järjekordse õõvase horrorkirjanduse võtte maakeelde ja Eestimaisesse settingusse toomises. Mille eest siis kiitus!

Teksti loeti eesti keeles

Olen küll oma arvamuse selle jutu kohta mujal põgusalt juba välja öelnud, aga hinde - ja Rauli eelneva arvustuse - juurde kommentaariks siiski ka paar sõna.

Viieväärse looga ja uue kvaliteediga Orlau loomingus on minu meelest tegu vähemalt kolmel põhjusel:

1) Idee originaalsus. Stampvambid ja libahundid on asendunud täiesti omapärase leiuga. Kaudseid analooge (nö. sündimata laste needus) muidugi leiaks, lausparalleele annaks aga otsida. On ehk kellelegi vihjeid&vastuväiteid?

2) Suurepärane setting. Kui Orlau varasemates juttudes on olustik vaid visandlikuks kulissiks peategelaste seiklemistele, siis siin hakkab rannaküla elama oma elu, peategelane nö. kasvab sellest esile. Kusjuures ükski olustikudetail pole tarbetu liigliha, vaid teenib puhtalt loo kui terviku eesmärki - nagu ka kõik jutu kaas- ning kõrvaltegelased.

3) Stiilimuutused. Kadunud on Orlau puhul seni (liig)sage epiteedirohkus&ilukõnelisus. Tekst on hästi liigendatud ega vaju nö. lineaarsesse monotoonsusse. Autor on omandanud oskuse markeerida oluliste lõikude lõppe vahedate üksiklausetega. Lisaks nauditav - ja kõigi eelduste kohaselt autentne - keelepruuk otseses kõnes.

Tegemata siin mingeid vihjeid jutu Stalkeri-võimaluste kohta, ütlen vaid niipalju, et Rannahiidsed oleks oma kirjanduslikult tasemelt igati väärt Tuglase novelliauhinda. Ja see pole mitte ainult minu arvamus.

Teksti loeti eesti keeles

Nõustun täielikult Valge Varese poolt öelduga. Kahtlemata on käesolev tükk parem kui "Vend Juudas" või siis "Elisale", mida Raul mainis.
Teksti loeti eesti keeles

Prl Orlau valdab suurepäraselt teemat ja ka kirjakunst pole talle kaugeltki v66ras, et mitte öelda veel paremini. Kummtigi on mulle rohkem meeldinud tema mitte nii maiste tegelastega jutud. T6enäoliselt on tegemist minu isiklikku laadi eripäraga ja selle pärast on ka see "4" täiesti subjektiivne. Objektiivselt oleks vist ikka pidanud maksimumhinde panema. Samas jääb loo l6pust kerge lootus, et on järge oodata. No mina igal juhul kyll ootan pikik6rvu.
Teksti loeti eesti keeles

Orlau juttudele on omane, et ma neist esimese lugemisega aru ei saa. Teisel lugemisel, tundub, hakkasin midagi jagama. Jutt nõiamoorist, kes ise ei saa ja teisel ka ei lase.

"Stalkeri" see jutt sai, aga minult 3 nagu Orlaule ikka. Me ei ole hingesugulased, vaat mis.

Teksti loeti eesti keeles

Väga hea lugu, kõvasti parem kui varem loetud "Oraakli surm". Endagi suguvõsa on ühest sellisest kalurikülast pärit, ning see jutt suutis ehedalt silme ette manada enda vanaema, kes koos teiste külamuttidega külapoe ees klatshimas käis. Hea jutt.
Teksti loeti eesti keeles

Ei minä harrasta rannalugusid eitädest en tütredest. sajatused jäävan kah külmaks. Ootasin loolt rohkem... ilmselt seepärast, et kõikjal aina pandi viisi ja viisi. Mina ei pane. Orcusega olen nõus.. jäi nagu mõnes kohas igavaks. Ja need nimed, Juhan ja Kaupo ja kes need seal veel oli.. need läksid pidevalt segi. Ilmselt ma seepärast kogu tõde teada ei saanudki. Kui aus olla -- siis tuleb üks kena nõrk neli.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti hästi kirjutatud ja selget tegevusliini omav lugu. Sellegipoolest ei taha maksimumpalle Orlaule loovutada, sest kahetsusväärsel kombel ei oska õudustemaatilisi jutte piisavalt hinnata. Õõva tekitamisele mängivad lood jäävad pahatihti üsna sisutühjaks. Seekord on aga mulgi hea meel sõnada, et tegu siiski suurepärase lugemismaterjaliga. Seepärast hindan lugu tubli 4-ga, mis palli või mitme võrra kõrgem kui minu poolt retsenseeritud enamikel teistel õuduslugudel.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin võrdlemisi ammu Mardusest. Mäletan ainult seda, et ei meeldinud. Rohkem sellest jutust mulle midagi ei meenu. Käitun võib-olla ebaõiglaselt, kuid ülelugema ka ei viitsi hakata. Pole eriline õuduse sõber ja vaevalt mu arvamus ja hinnang paraneks. See on minu subjektiivne arvamus.
Teksti loeti eesti keeles

Vinge etnohorror. Tundes ise Põhja-Eesti rannaküla olusid ülihästi, võin öelda, et Orlau on üsna autentse olustiku juttu sisse kirjutanud. Nii hästi ma rannamurret ei valda, et neid mõningaid kohti jutus hinnata kus seda kasutati, aga pole põhjust kahtlemiseks. Piiritusekuningas Kronström muide oli täiesti reaalne isik, kes tegutses esimese Vabariigi ajal. See, et tema sigitatud järglased rannahiidsetena lahesoppi jõudsid on mõistagi autori fantaasia, kuigi mine tea... :)

Lugu, millele pole mitte midagi ette heita. Eks ole selle tõestuseks ka Stalkeri võitmine 2001. aastal. Natuke on kahju et autor rohkem pole suutnud seda edu korrata ja ületadagi, aga lootus sureb viimasena.:)

Teksti loeti eesti keeles
x
Oskar Nassar
28.05.1987
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Eesti ESIMENE etnohorror romaan läbi loetud ("Rehepappi" ei saa ju ikka horroriks pidada)ja sellist magnetismi suudab ainult Hargla pakkuda. Hommikul kätte võetud raamatut ei suutnud enne käest panna kui kell pool kolm öösel ja viimane lehekülg loetud.PS: Pole sarja vaadanud ja arvan, et see aitas lugemiselamusele tugevalt kaasa.
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin selle raamatu ette kuna see oli selle aasat Stalkeri eesti romaanide nimekirjas, eelnevad teadmised autori ja romaani kohta puudusid täiesti. Arvustusi peale ülevalkirjutatu ja ühe blogi postituse ka internetist ei leidnud. Juba esimesest leheküljest haaras romaan mind endasse täielikult. Tõesti hea stiili ja kasvava pingega kirjutatud romaan. Pani mõtlema nii mõnegi küsimuse üle ja sobiks suurpäraselt arutamiseks mõnes ülikooli kirjandust ja elu vahekorda puudutavas loengus. Erilise kiituse saab Helsingi kujutamine. Ise korduvalt Helsingit külastatuna tundsin tõesti, et kõnnin koos romaani tegelastega mööda suvise rohelusse mattuva kesklinna tänavaid. Kahju, et paljud sellised romaanid jäävad eesti avalikusel ja kriitikutel kahe silma vahele ja ei ületa uudiskünnist ja sellest tulenevalt ei jõua paljude potentsiaalsete lugejateni (eks see oluneb ka kirjastuse poolsest viitsimisest/viitsimatusest teost promoda meedias). Kui kokkuvõttes, kui tõesti on tegemist Kristjan Looritsa debüütromaan siis suur kummardus autorile ja jään edaspidisi trükisi ootama.
Teksti loeti eesti keeles

simene gootiromaan mis kätte sattunud. Huvitavad uued teemad eesti ulmekirjanduses , kuid teos kokkuvõtvalt tekitas kahetisi tundeid. Leila Tael-Mikešini romaan koosneb kahest osast, mille esimene pool oli ikkagi tunduvalt tugevam kui teine (mis tõigi pandud hinde alla 3-le). Esimesel poolel oli eesmärgi pärasem faabula ja tegelaste eesmärgid/motiivid selgemini esile toodud. Teine pool vajus kuidagi ära ja jäi pingutatuks ning tekkis liigne kordumise moment. Kiidaks eriti esimeses osas loodud suhtevõrgustikku ja head iroonilist huumorit, millega tegelased üksteist torkisid. Kokkuvõtvatlt jäi midagi ikkagi puudu. Mingi süzeelik pööre, mis oleks viinud näiteks tegelaskonna kuhugi teise keskkonda või toonud sisse uusi tkaraktereid (mitte samu tegelasi uuestisõndinud kehades).
Teksti loeti eesti keeles

Olles lugenud paar esimest peatükki Kent Raju romaanist, tekib koheselt küsimus: mis vanusegrupile on romaan suunatud? Kas on tegemist noorteromaaniga või ikkagi täiskasvanuile suunatud teosega? Mina liigitaksin selle ikkagi noorteromaani alla (vanusele 10-16) ja hindaks seda ka vastavast vaatepunktist. Lugu on lihtne, mõistatusliku Maa otsimine Universumi sügavustest, pikitud kohati täitsa meeldiva ja puhta (noortele lugejaskonnale suunatud) huumoriga. Lugedes tekib kergesti paralleel kultussarjaga "Futurama" (Merf - Fry, Piilips - Bender, Aurora - Leela, Adam - Professor, Zergio - Zoidberg, Pegasuse pardaarvuti - Planet Expressi süstiku autopiloot, kosmomaffia - robomaffia) ning ka kummalisel kombel Priit Pärna animtsiooniga "Porgandite öö" (Riici valitsushoone - hotell PGI). Kosmoserändudega seotud noortekirjandust meil eestis muidgi ei tea kui palju ei ilmu, ehk on erledaimaks näiteks selles vallas Henno Käo "Oliüks", mis on isegi teatavas mõttes kultusteos. Kuid "Oliühele" sarnast helget ja kaasahaaravat maailma "Tuntud Universum: kadunud Maad" lugedesi ei teki. Tõesti oleks vaja olnud toimetaja tugevamat kärpivat kätt, mis oleks romaani küll lühendanud kuid samas tummisemaks muutnud. Sama kehtib ka keele kasutuse osas, kohati tundus et osad naljad oli mõeldud lugemiseks inglise keeles või need oleks lihtsalt inglise keeles palju paremini töötanud.Kuid lõpetuseks võib öelda, et kui peaks ilmuma teine osa AS Otsigumootori sõpruskonna tegemistest Tuntud Universumis, siis võtaks selle lugemiseks küll ette. Hindeks jääb hetkel 3, sest usun et autor on võimeline palju tugevamat teost kirjutama ning siis on järgmine kord ka kuhugi tõusta.
Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänava viimase romaani lugemine läks lennates. Kindlasti on tegemist autori seni parima ja läbimõelduma teosega, mis võttab tegelikult kokku ühe mõttelise osa Maniakkide Tänava eelnevast loomingust. Eriti kiidan teravaid ja hästi sihitud torkeid praegu Eestis olevate väärnähtuste suunas (erakonnad, Riigikogu, poliitbroilerid). Tundub, et isegi tuumakatastroof ei muuda olematuks ühiskonnas olevaid kasvajaid.
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin raamatu ette kuna leidsin selle Stalkeri järgmise aasta nimekirjast. Pole ammu ühtegi klassikalist fantasy`t lugenudki ning eriti eesti autori oma. Eelnev arvustaja on juba üldiselt kõik olulise välja toonud, mis raamatut puudutab ja temaga tuleb suures joones nõustuda. Tahan esile tõsta seda, et tegemist autori debüütromaaniga ja seetõttu ka hinne 5. Oleks meil tihedamini nii mahukaid ja läbikomponeeritud esikteoseid. PS: Ainus asi, mis mind kohati häiris oli toidukordade ja söömise väga detailne ning tihti ette tulev kirjeldused. Lugedes läks lihtsalt kõht alatasa tühjaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kassarit ja seal leiduvaid kivisid, mis seonduvad tulnukate ja muu müstilisega, on ennegi eesti lastekirjanduses kujutatud. Nimelt Henno Käo jutustuses "Suure kivi lood", mis sisaldas palju rohkem ulmelisi elemente, kui Reinausi romaan. Võrreldes esimese osaga on ulmelisi elemente vähemaks jäänud. Kui raamatus "Mõistatus lossivaremetes" liikusid ringi kummitused, siis nüüd on ainsad ebaharilikud momendid hüpnoos ja ravivõimed. "Kivid, tulnukad ja sekt" on sellegipoolest kaasakiskuvam ja seiklusrikkam lugemine, kui esimene raamat ning kindalsti väga mõnus suvelugemine noortele. PS: Ka minus tekitab tegelaste vanus kummastust, kohati nagu oleks gümnaasiumi vanustega tegemist, siis aga jälle pigem kujutatud 13-14 aastased hingeelu.
Teksti loeti eesti keeles

Eelmine arvustaja on kõik olulisema juba välja toonud, nii et polegi suurt lisada. Aga eks "Okultismiklubi" hinnates tuleb kõige pealt arvestada ikka seda kellele see on kirjutatud. Lugejaskonnaks on põhikoolis käivad noorukid (12-16 aastased) ning seda arvestades on tegemist igati korraliku noorsoo seiklusjutuga. Raamatus on olemas kõik see, mis kutsub tänapäeva noort lugema - müstikaelement, noortesuhted ning seiklused. Ning kuna tegemist noortega nö. naabervallast, leiab kindlasti iga koolinoor loost tegelase kellega ise samastuda. Kindlasti võiks selline teos kuuluda ka koolis loetavate raamatute valikusse (Vana-Kuustes kindlasti ka kuulub). Raamatu populaarsusest annab ka tunnistust see, et just ilmus ka järg.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat sattus lihtsalt kätte raamatukogus riiulite vahel tiireldes. Ikka kõvasti on vett merre voolanud ja eesti ulmekirjandus edasi läinud sellest ajast, kui Seppo "Hüatsinsõrmus" ilmus. Praegu lugedes tundus ikka äärmiselt amatöörlik kogumik olevat (võrreldes näiteks Matt Barkeri tekstidega). Kõigis novellides ammu tuntud ja ära leierdatud faabulad (sõnajalaõis, loss veekogu põhjas, filosoofide kivi), millele polnud midagi uut juurde lisatud. Lugedes ei jäänud muljet, et tegemist on õudusnovellidega (nagu tutvustus raamatu kaanel seisab), vaid muinasjuttudega algkooli õpilastele (Kreutzwaldi või Eiseni töötlused). Palju oli ka ebaloogilisusi ja lihtsalt kergema tee minemist tekstides. Aga mis kõige "hirmsam", lugedes ei olnud kordagi hirmus, isegi mitte kõhe ja sel juhul on õudusjutt kindlasti läbi kukkunud. Hinde 3 panin puhtalt seetõttu, et kirjanik oli neid lugusid kirjutades 17-21 aastane ja seetõttu vähe leebem hindamisel.
Teksti loeti eesti keeles

Seikluslik detektiivilugu, mille lõppu on lisatud ka tilgake ulmet (ajaränd tulevikku ja saadud teadmistega sündmuste mõjutamine olevikus). Lugu mõneti võrreldav samal ajal perioodikas ilmunud Lew R. Bergi järjejuttudega. Kuid Tarlapi stiil on lihvitum ja peakangelane pole nii macho kui Bergil. Ilmselt Bergi puhul oleks Traven kandnud mantli all automaati ja paari granaati. Puudustel on eelnevad arvustajad juba peatunud.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu sellest kuidas ühe inimese uskumatuna näiv sugereerimisjõud suudab hävitada kogu inimkonna. Kirjutamisstiilile ei saa midagi ette heita, sulg jookseb hästi. Kuid samas oli osasid nüansse a loogikavigu, mida eelnevad arvustaad samuti välja tõid - kas ikka hakkad esimesena ennast sööma? Üritaks ikka enne midagi kinni püüda merest.
Teksti loeti eesti keeles