1.
12
3.25
1.
4
2.5
2.
16
4.0
3.
12
3.917
4.
24
4.458
5.
12
3.667
6.
5
3.6
7.
10
3.1
8.
7
3.857
9.
20
3.85
10.
6
3.833
11.
5
3.4
12.
13
4.615
13.
9
2.0
14.
24
4.583
15.
19
3.789
16.
7
4.0
17.
14
3.643
18.
4
2.75
19.
9
3.556
20.
7
3.857
21.
9
3.667
22.
12
4.5
23.
5
4.2
24.
9
2.778
25.
2
3.0
26.
2
4.5
27.
3
4.333
28.
2
4.5
29.
1
4.0
1.
12
3.583
(jutt aastast 2000)
eesti keeles: antoloogia «Mardus 1/2000»
Ehk jätaks tolle tülgastava skeemi kus seda ja teist, ning kirjutaks üksnes lugusid mis lugeda passivad? No, heakene küll, annaks siis vähemasti avaldamiseks üksnes sihukesi.
See küsimus kerkis mu huulile pärast selle jutu lugemist. Miks treib Karen Orlau neid ilulevaid jutunublusid... mida ta nendega öelda tahab?
Ühes olen ma igatahes selgusele jõudnud! Kui Karen Orlau samas vaimus jätkab, siis jõuab ta varsti Kohalike Mõtetute Ulmekirjanike Koondisesse... st. autorite hulka, kes on küll palju avaldanud, kuid kelle juttude lugemisest mingil hetkel küll saab... mitte et need jutud isegi kõige hullemad oleksid, kuid kõik need lood on NII ühtemoodi ja NII sisutühjad, et paari läbilugemise järel tead neid kõiki.
Võttes aluseks Karen Orlau ilmunud tekstid, võib öelda et miskit uut «Kukesamm» autori loomingule ei lisanud... pigem kraapis tükikese sära maha autori nimelt. Jõudu ja jaksu iseenda reputatsiooni hävitamisel!
Oralu on Eestis üks väheseid tõsiseltvõetavaid õuduskirjanikke, kelle algne looming pakkus huvi ja oli huvitav. Mida aeg edasi, seda hullemaks asi läheb...
