1.
12
3.25
1.
4
2.5
2.
16
4.0
3.
12
3.917
4.
24
4.458
5.
12
3.667
6.
5
3.6
7.
10
3.1
8.
7
3.857
9.
20
3.85
10.
6
3.833
11.
5
3.4
12.
13
4.615
13.
9
2.0
14.
24
4.583
15.
19
3.789
16.
7
4.0
17.
14
3.643
18.
4
2.75
19.
9
3.556
20.
7
3.857
21.
9
3.667
22.
12
4.5
23.
5
4.2
24.
9
2.778
25.
2
3.0
26.
2
4.5
27.
3
4.333
28.
2
4.5
29.
1
4.0
30.
1
3.0
1.
12
3.583
(jutt aastast 1999)
eesti keeles: antoloogia «Mardus 2/99»
Karen Orlau «Sealtmaalt» 2002
Lugesin ning tasapisi hakkas jutt tööle, kuniks... ja saabus lõpp. Puänt suure algustähega! Juba kaks päeva mõtlen selle loo peale... seepärast pole isegi tervet ajakirja veel läbi lugenud...
Miks neli? Midagi on jutus puudu... ütleks, et sedavõrd leidliku ideega jutt vajanuks originaalsemat süzheed?
Vastukaaluks eelarvustajale väidaks, et just sisu polnudki shabloonne, see väline teostus oli, setting ja kirjeldused olid kah shabloonsed... aga see on vaid minu tagasihoidlik arvamus...
Mõnikord on mul tunne, et keegi on selja taga--nagu näiteks praegu. Aga mina seda viga ei ole teinud nagu Andra. Mina selja taha ei ole kunagi vaadanud.
Huvitav, kes seal selja taga mul praegu ikkagi on. Ei tohiks kedagi olla. Praegu on öö, inimesed magavad, siin ei ole kedagi. Keegi aga on. No mida ta vahib seal! Olgu, teeme nii. Ma vaatan vilksamisi, et endale kinnitada, et kedagi seal ei ole. Niikuinii ei ole ju.
No, vilks. Aaarrrgghhh! Blllrrähh, mulks, kolksti....
Ilmekaid detaile kasutades suudab autor väga tabavalt kirjeldada seda kõhedust, mis tekib tundmatus pimedas kohas ja mis sunnib tahtmatult iga krõpsu peale võpatama. Väga selgelt tuli meelde lapsepõlv, kui elades vanas puumajas tuli õhtuti pimedas alati ennast ületada, et külastada käimlat, mis asus pika valgustamata koridori teises otsas. Tihti lõppes see justnimelt iseenda sugereeritud kabuhirmus jooksuga.
Brr!
