Üks meestegelane (mis iseenesest on Orlau tekstides üsna haruldane nähtus) räägib loo, miks ta oma rännumeheaastad selja taha jättis. See, et üks suvaline ja suvaliste tegelastega rabaunenägu osutub reaalsuseks, tundub utoopiline. Mingi ajalooline seos (nagu näiteks Hargla "heinaküüni" üllitises) oleks võinud olla. Kirjeldused olid omal kohal -- andsid vastava meeleolu üsna hästi edasi.