1.
12
3.25
1.
4
2.5
2.
16
4.0
3.
12
3.917
4.
24
4.458
5.
12
3.667
6.
5
3.6
7.
10
3.1
8.
7
3.857
9.
20
3.85
10.
6
3.833
11.
5
3.4
12.
14
4.5
13.
9
2.0
14.
24
4.583
15.
19
3.789
16.
7
4.0
17.
14
3.643
18.
4
2.75
19.
9
3.556
20.
7
3.857
21.
9
3.667
22.
12
4.5
23.
6
4.167
24.
9
2.778
25.
2
3.0
26.
2
4.5
27.
3
4.333
28.
2
4.5
29.
1
4.0
30.
1
3.0
1.
12
3.583
(jutt aastast 1998)
http://www.algernon.ee/habras_ime
eesti keeles: Karen Orlau «Sealtmaalt» 2002
14.05.2004: Mõned allarvustajad peavad nähtavasti inimeste hulka kuuluvaiks vaid teatud eluviisidega ning jõukusastmega indiviide. Olen eluaeg arvanud, et üks ilukirjanduse ülesandeid peaks olema näidata selliste arvamuste najal kujuneva maailmapildi ühekülgsust ning seda humanistlikku osa täidab Kareni lugu suurepäraselt.
Loo enda kohta on eelnevad arvustajad juba kõik olulisema ära öelnud.
Mõnikord on mul tunne, et keegi on selja taga--nagu näiteks praegu. Aga mina seda viga ei ole teinud nagu Andra. Mina selja taha ei ole kunagi vaadanud.
Huvitav, kes seal selja taga mul praegu ikkagi on. Ei tohiks kedagi olla. Praegu on öö, inimesed magavad, siin ei ole kedagi. Keegi aga on. No mida ta vahib seal! Olgu, teeme nii. Ma vaatan vilksamisi, et endale kinnitada, et kedagi seal ei ole. Niikuinii ei ole ju.
No, vilks. Aaarrrgghhh! Blllrrähh, mulks, kolksti....
Ei suutnud sellele kiusatusele vastu panna, kui nägin ees arvu 7999 ning kirjutasin ühe juurde.
Nüüd jutust endast. Jutt tegelikult seisneb ühes idees, kuid see idee on huvitav. Astronaudid saabuvad ühele pealtnäha ideaalsete tingimustega planeedile, kus avastavad inimkoloonia, mis koosneb pealtnäha 4-5 aastastest mõistuseta kiilakatest tüdrukutest, kellest pealekauba paljud paistavad olevat rasedad. Mis selle põhjuseks on, lugege ise. Huvitav bioloogiline ulme, keskkonnatingmuste toimest kohastumisele.
Jutu sekka on Bradbury poetanud häid mõtteid nagu näiteks, et lapsed ei anna vanematele kunagi andeks, kui nood ära surevad, sest see on laste suhtes nii vastustustundetu. Sest siis on vanemad läinud ilma vabanduste ja hüvastijätmiseta: kuidas saab siis laps üldse kedagi usaldada, kui kõik surevad. Aga robot-vanaema ei sure.
Lugu lõppes koos sissejuhatusega. Ehk ongi sissejuhatus romaanile? Ei tea. Esitatud tükist jääb aga väheks. Muidu aga päris naljakas. Peategelane jättis muheda mulje. Ainult, jah, tahaks järge ka lugeda.
Jutt mulle igatahes meeldis ning nelja saab seetõttu, et sündmustik jäi mulle siiski arusaamatuks. Miks, kuidas, etc. Lõpus oleks võinud rohkem seletada välismaailmas toimunut, mitte süüvida minategelase sisemaailma.
Lugu algab sellega, kuidas Pentagon saadab austatud filosoofiaprofessori Maa sisemusse ülesandega tuua pinnale tuumalõhkekeha. Ülesandega kaasnev kiirgusfoon aga on ohtlik ajule, kuid kehale täiesti ohutu. Seetõttu otsustakase Dennetti aju jätta Houstonisse katseklaasi, kust see siis raadiolainete abil juhatakse Dennetti keha tegevust. Aju eemaldataksegi ning Dennettile antakse võimalus seda enne ülesande täitmisele asumist vaadata. Tal tekib loomulikult küsimus, kus ma olen? Kas ma olen seal, kus on mu aju, või seal, kus on mu keha? Kuid see on alles algus. Edasi toimub veel asendusi ja teisendusi ning küsimused lähevad veelgi filosoofilisemaks ning vastuseid on üha raskem pakkuda.
"Totu Kuul"
Totu kuul
totu cool
totu ei ole cool
totu on totakas
Selline on minu mulje sellest raamatust.
