Kasutajainfo

Karen Orlau

23.01.1975-

  • Eesti

Teosed

· Karen Orlau ·

Vamp ja vaskraha

(jutt aastast 1998)

eesti keeles: antoloogia «Mardus 1/99» 1999

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
4
8
4
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (16)

Vaat selline jutt!!!

On üks tütarlaps, kel on mingid võimed ning siis see tütarlaps kohtab algul mingit vanamammi... ning hiljem veel ka mingeid kaake pimedas pargis.

Raske on mul sellest jutust kirjutada: ühtpidi meeldis (nagu enamus antud autori lugudest!), aga teisalt hakkas see unenäoline ja hämar kirjutamisviis vastu. Isiklikult arvan, et see konkreetne järellugu on antud jutu puhul täiesti omal kohal. Neli just seetõttu, et mulle meeldivad pisut konkreetsemad lood rohkem.

Soovitaks kõigil lugeda... SF fännidel muidugi mitte, aga just neil, kellele meeldivad hästikirjutatud õudusfantaasiad. Jutt on kättesaadav kohast nimega: Õuduste server. Tuleb lehekülge pisut allapoole skrollida ning sõtkuda kirja «Õudusjuttud»!

Teksti loeti eesti keeles

Pole üldse paha! Võiks stiili kallal nuriseda, aga see on juba maitseasi. Aga - mis üldse ei meeldinud, oli too "järellugu" - selle võiks rahumeeles ära jätta, pole tarvis midagi igale kummalist sündmust kirjeldavale loole politseikroonika lõiku järele panna.
Teksti loeti eesti keeles

Vot selle loo juures on autorile rohkem korda läinud vorm, kui sisu ja see on kurb. Mitte ei saa aru, miks arvatakse, et õudustekst peab sisaldama ohjeldamatut heietamist. Sõnu ja emotsioone on liiga palju aga pole karmust ja dramaatikat. Tahan öelda, et kirjanik ei peaks kõiki oma kangelase tundeid katsuma kirjeldada, vaid tegevuse, (kõrval)detailide jms kaudu edasi andma. Kirjutagu nii, et ka lugejale midagi tunda jääks! Autor proovinud lihvida iga lauset, et see võimalikult "kirjanduslikumana" mõjuks - aga see protsess on liiga tuntav ja häirib. Loo idee? Ei mõjunud see vambi tavaelu nautlemine, ei veennud. Aga muidu keskmisel tasemel õudustekst, ehk ka liiga naiselik.
Teksti loeti eesti keeles

Eelkirjutanul soovitan lugeda M. Tänavat, kui kirjanikku, kes annab tundeid väga hästi just tegevuse kaudu edasi.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav kuidas see küll kirjanikul läks korda see, et ta suutis mind panna selle maagiliste (ehk isegi vampiirilike) jõududega isikusse suhtuma kui kangelasse. See oleks just kui rolli vahetus tavaliselt vampirismi alaseid tekste või jutukesi lugedes tunnen ma alati rõõmu kui vampiiri tapetakse või piinatakse kuid see kord oli minul isegi kahju temast. See asjaolu tõstis jutukese mainet minu silmis. Muidu mulle see jutt ei meeldinud eriti selle järelloo pärast. See ei oleks tohtinud seal olla. Kuid üleüldse mulle ei meeldi vampiiride jutud. Nendes pole kunagi piisavalt õudust ega fantaasiat. Ning lahtiseks jäi isegi loo lõpuni kes see mutike oli, kes sellele vampiirile vask medaljoni andis tuletada võis vaid seda, et ta ise oli kas mingi vambi jahtija või nõid. Ise enesest loetav jutuke kuid kui ka ei loe ei jää te millegist ilma.
Teksti loeti eesti keeles

Hmmm... Küllalt tore jutt oli. Ainult ühe teatud seriaali proloogi moodi kõlas. Täpselt sellisena võiks alata "The X-Files`i" mõni osa. Seda ettekujutust suurendas veelgi jutu epiloog, kus oli politseinike uurimist kujutada üritatud. Puudus ainult selline pisike detail, nagu näiteks "politseinike seas liikus ringi ka üks FBI agent. Ta oli veidi liiga noor ning ta kandis pikemaid juukseid, kui agendile kohane oleks olnud". Eks ole, kujutaks ette küll? Nii et Orlau, võta isand Carter ette ning tee. mida teha annab. Neil ongi juba ideed otsa saamas...
Teksti loeti eesti keeles

Järellugu ei häirinud, lisas oma moel teistsuguse vaatenurga asjale. Täiesti hea lugu oli, ainsaks puuduseks ehk liigne sõnaderohkus. Muidu hea idee: pargipätid ja jõuetu vampiir. Vaimustav.
Teksti loeti eesti keeles

Annaliil on Jõud.Ta näeb pimedas ja võib linna kohal lennata.Ühel ööl kohtab ta eidekest,kes paneb talle kaela ühe kribukirjadega kaetud vaskraha ning Jõud lahkub temast ja ta on samasugune kui teised inimesad.Äkki aga läheb tal taas Jõudu väga vaja...
Teksti loeti eesti keeles

Lugu küll meeldis aga... Meenutas mu enda "sügisöö kukkumisi" ehk siis juttu, millel puudub arvestatav Sisu (Mõte). Ridadesse olid lisatud erisugu ulmelised vidinad (kahtlane vanamutike ja veelgi kahtlasem võru) ja teatav horrorlik meeleolu. Kui võrrelda seda lugu aasta 2002 loomega, siis on tunda, et Orlaule omane jutustamisstiil pole veel välja kujunenud, veidi vastumeelt tekitav meelolu puudub jne. "Vamp ja vaskraha" on justkui hästiviimistletud klaasvaas -- sa vaatad selle hoolega lihvitud ja lõigatud kujundeid, kuid "kesta" vaatlemisega asi piirdubki. Vaas ilma lilleta.
Teksti loeti eesti keeles

Hea, loetav ja mitte päris lihtajaviite alla liigituv lugu sympaatsest vambist (v6i sarnasest). Kogu meeldivusele oleks järelm äärepealt kolinaga vee peale t6mmanud - olupildike militseinike tööst oleks v6inud ära jääda.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa loetav. Mulle tundus veidike mitteusutav, et "vamp" laseb endale heast peast vaskraha kaela panna, mis kõik ta võimed efektiivselt ära blokeerib või neutraliseerib, eriti kui selle vaskraha eemaldamine oli lihtsamast lihtsam. Kurikaelad olid ka võrdlemisi mitteusutavad, aga loo seisukohast hädavajalikud.

Üldiselt - mulle täitsa meeldis.

Teksti loeti eesti keeles
x
Adrifted
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Jutt haakus minuga isiklikult päris hästi. Paaril viimasel nädalal olen öösiti just Texacost käinud toidupoolist otsimas. Nii et ses mõttes oli tuttav. Kuigi, valgus, mis Texacost kiirgab on firmamärgi tõttu pigem punane kui kollane. Andra nimelist tüdrukut tunnen samuti.

Mõnikord on mul tunne, et keegi on selja taga--nagu näiteks praegu. Aga mina seda viga ei ole teinud nagu Andra. Mina selja taha ei ole kunagi vaadanud.

Huvitav, kes seal selja taga mul praegu ikkagi on. Ei tohiks kedagi olla. Praegu on öö, inimesed magavad, siin ei ole kedagi. Keegi aga on. No mida ta vahib seal! Olgu, teeme nii. Ma vaatan vilksamisi, et endale kinnitada, et kedagi seal ei ole. Niikuinii ei ole ju.

No, vilks. Aaarrrgghhh! Blllrrähh, mulks, kolksti....

Teksti loeti eesti keeles

BAASIS ON NÜÜD 8000 ARVUSTUST!

Ei suutnud sellele kiusatusele vastu panna, kui nägin ees arvu 7999 ning kirjutasin ühe juurde.

Nüüd jutust endast. Jutt tegelikult seisneb ühes idees, kuid see idee on huvitav. Astronaudid saabuvad ühele pealtnäha ideaalsete tingimustega planeedile, kus avastavad inimkoloonia, mis koosneb pealtnäha 4-5 aastastest mõistuseta kiilakatest tüdrukutest, kellest pealekauba paljud paistavad olevat rasedad. Mis selle põhjuseks on, lugege ise. Huvitav bioloogiline ulme, keskkonnatingmuste toimest kohastumisele.

Teksti loeti inglise keeles

Ebaühtlase tasemega kogumik on see, peaks ütlema. Siin on korralikke õuduslugusid nagu näiteks The Scythe ja The Small Assassin. Siis on siin selliseid südamlikke Bradbury`le iseloomulikke koguperelugusid, jutustusi lapsepõlvest ja vanatädidest ning abielupaaridest, ka nende seas on häid jutte nagu Tomorrow`s child ja There was an old woman. Kuid oli ka jutte, mis täieliku pettumuse valmistasid nt 3., 11. ja 18. lugu. Oli ka neid, mis lihtsalt külmaks jätsid. Kuid kokkuvõttes on see tugev kogumik ning väärib täiesti nelja.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle jäi pea täiesti arusaamatuks see lugu ning seepärast ei meeldinud samuti. Veider ja imelik ning segane tegevustk.
Teksti loeti inglise keeles

Mina kohtasin seda ideed üldse esmakordselt ning oli väga mõjus ning hästi kujutatud paranoiline õhkkond. Ainult, et ei olnudki paranoiaga tegemist.
Teksti loeti inglise keeles

Päris huvitav idee teiste vihkamise ja mittesallimisega iseenesele esile kutsutud surmast. Lõpp aga jäi arusaamatuks.
Teksti loeti inglise keeles

Voodihaige poiss saatis koera välja kirjakesega, et see talle külalisi tooks. Ükskord kaevaski kutsu talle külalise välja.
Teksti loeti inglise keeles

Pila avangardisti populaarsuse saavutamise vahendite üle. Kuldsõrm ja Matisse´i maalitud silm. Õudusjudinaid ei tekitanud mingisuguseid
Teksti loeti inglise keeles

See oli pikem lugu ning samuti parem kui Bradbury lühemad jutud. Lastele tuuakse robot-vanaema, kes on täiuslik ning kohandab end vastavalt sellele isikule kellega ta räägib. Ning oskab kõike teha. Lõpuks õnnestub tal laste usaldus võita.

Jutu sekka on Bradbury poetanud häid mõtteid nagu näiteks, et lapsed ei anna vanematele kunagi andeks, kui nood ära surevad, sest see on laste suhtes nii vastustustundetu. Sest siis on vanemad läinud ilma vabanduste ja hüvastijätmiseta: kuidas saab siis laps üldse kedagi usaldada, kui kõik surevad. Aga robot-vanaema ei sure.

Teksti loeti inglise keeles

Kliima külmeneb ning inimesed lahkuvad Inglismaalt. Vana Harry jääb. Ja ajab mingit segast juttu. Bradbury lühikesed lood on enamasti suhteliselt viletsad, ilma liikumise, sündmuste arengu ja puändita.
Teksti loeti inglise keeles

See oli küll tasemel ideega lugu jälle. Sünnitamise käigus läks midagi nihu ning laps sündis teise dimensiooni. Muidu igati normaalne laps, kuid kaasinimestele paistis eresinise püramiidina. Jutu sisuks oli vanemate tundmuste kirjeldus, kes imelikule kujule vaatamata last ikkagi armastasid. Lõpp on samuti südamlik.
Teksti loeti inglise keeles

Kirjaniku elu päästmiseks kasutab üks tüüp ajamasinat. Ühe kõrvaltegelasest külamehe tüüpi on hästi tabatud. Muid voorusi jutul ei olegi.
Teksti loeti inglise keeles

Ai ai Bradbury. Seekord valmistasid mulle küll pettumuse. Mitte mõhkugi ei saanud jutust aru. Et kus see algus ja ots. Mingid külamehed olid vastu mingile kiirteele, mis sinna kuhugi ehitati. Ei tea, ei meeldinud.
Teksti loeti inglise keeles

Minu meelest geniaalne horror. Geniaalne sellepärast, et nii hästi oli õnnestunud sisse minna viiekümne viie aastase Mardi naha alla. Täpsed ja löövad lühikesed joodiku laused ja mõtted. Algul paistiski jutt följetonina, kuid seejärel sai selgeks, et följetonist on asi siiski kaugel. Väga hea leid.
Teksti loeti eesti keeles

Jälle väga hea lugu. Viskas keskkonna kohe silme ette ning hästi kirja pandud. Parajalt vastik ja õudne ka.
Teksti loeti eesti keeles

Hehee. Hea idee, hea vorm ja veel parem sisu. Mõnus pila. Muuseas, see hüpotees maailma lõpu kohta tundub täiesti usutav...
Teksti loeti eesti keeles

Ja mis siis ühel päeval juhtus?

Lugu lõppes koos sissejuhatusega. Ehk ongi sissejuhatus romaanile? Ei tea. Esitatud tükist jääb aga väheks. Muidu aga päris naljakas. Peategelane jättis muheda mulje. Ainult, jah, tahaks järge ka lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Huvitav, lugu suutis mind haarata ning pinge tekitada. Ma hakkasin tõepoolest Oraaklile kaasa elama, tahtsin, et ta ka seekord ära mõistataks, ellu jääks. Mõlemat ei olnud talle antud. Väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin enne siia kirjutamist ka Algernoni arvustusi ning olin üllatunud, et ka paljud teised arvasid, et minategelane on naine, mitte "tubli poiss". Ja arvan, et see ei olnud ainult autori soo ja nime teadmisest tingitud eelarvamus. Minategelane oli lihtsalt ühe keskmise meessoost ajalootudengi kohta liiga sissepoolepööratud mõtlemisega, liiga introvertne, et vastata mu ettekujutusele ja stereotüübile meessoost. Kuid võib-olla on see vaid minu kui lugeja puue.

Jutt mulle igatahes meeldis ning nelja saab seetõttu, et sündmustik jäi mulle siiski arusaamatuks. Miks, kuidas, etc. Lõpus oleks võinud rohkem seletada välismaailmas toimunut, mitte süüvida minategelase sisemaailma.

Teksti loeti eesti keeles

Järellugu ei häirinud, lisas oma moel teistsuguse vaatenurga asjale. Täiesti hea lugu oli, ainsaks puuduseks ehk liigne sõnaderohkus. Muidu hea idee: pargipätid ja jõuetu vampiir. Vaimustav.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti ei olnud see õudne lugu. Kellelgi kunagi midagi oli. Kas see just nüüd täpselt nii oli, aga midagi seal ikka oli. Oli mis oli, aga õudne ei olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Ühe tuntuima vaimufilosoofi filosoofiline ulmejutuke. Dennett on varemgi põiminud ulmelisi mõtteeksperimente oma tekstidesse, nii et seekordne üllitis ei ole sugugi ootamatu.

Lugu algab sellega, kuidas Pentagon saadab austatud filosoofiaprofessori Maa sisemusse ülesandega tuua pinnale tuumalõhkekeha. Ülesandega kaasnev kiirgusfoon aga on ohtlik ajule, kuid kehale täiesti ohutu. Seetõttu otsustakase Dennetti aju jätta Houstonisse katseklaasi, kust see siis raadiolainete abil juhatakse Dennetti keha tegevust. Aju eemaldataksegi ning Dennettile antakse võimalus seda enne ülesande täitmisele asumist vaadata. Tal tekib loomulikult küsimus, kus ma olen? Kas ma olen seal, kus on mu aju, või seal, kus on mu keha? Kuid see on alles algus. Edasi toimub veel asendusi ja teisendusi ning küsimused lähevad veelgi filosoofilisemaks ning vastuseid on üha raskem pakkuda.

Teksti loeti inglise keeles

Sattusin kunagi lapsepõlves õnnetu jalgpallimängu tagajärjel haiglasse. Seal ei olnud midagi muud lugeda peale arvustatava raamatu.

"Totu Kuul"
Totu kuul
totu cool
totu ei ole cool
totu on totakas

Selline on minu mulje sellest raamatust.

Teksti loeti eesti keeles