Kasutajainfo

Karen Orlau

23.01.1975-

  • Eesti

Teosed

· Karen Orlau ·

Vamp ja vaskraha

(jutt aastast 1998)

eesti keeles: antoloogia «Mardus 1/99» 1999

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
4
8
4
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (16)

Vaat selline jutt!!!

On üks tütarlaps, kel on mingid võimed ning siis see tütarlaps kohtab algul mingit vanamammi... ning hiljem veel ka mingeid kaake pimedas pargis.

Raske on mul sellest jutust kirjutada: ühtpidi meeldis (nagu enamus antud autori lugudest!), aga teisalt hakkas see unenäoline ja hämar kirjutamisviis vastu. Isiklikult arvan, et see konkreetne järellugu on antud jutu puhul täiesti omal kohal. Neli just seetõttu, et mulle meeldivad pisut konkreetsemad lood rohkem.

Soovitaks kõigil lugeda... SF fännidel muidugi mitte, aga just neil, kellele meeldivad hästikirjutatud õudusfantaasiad. Jutt on kättesaadav kohast nimega: Õuduste server. Tuleb lehekülge pisut allapoole skrollida ning sõtkuda kirja «Õudusjuttud»!

Teksti loeti eesti keeles

Pole üldse paha! Võiks stiili kallal nuriseda, aga see on juba maitseasi. Aga - mis üldse ei meeldinud, oli too "järellugu" - selle võiks rahumeeles ära jätta, pole tarvis midagi igale kummalist sündmust kirjeldavale loole politseikroonika lõiku järele panna.
Teksti loeti eesti keeles

Vot selle loo juures on autorile rohkem korda läinud vorm, kui sisu ja see on kurb. Mitte ei saa aru, miks arvatakse, et õudustekst peab sisaldama ohjeldamatut heietamist. Sõnu ja emotsioone on liiga palju aga pole karmust ja dramaatikat. Tahan öelda, et kirjanik ei peaks kõiki oma kangelase tundeid katsuma kirjeldada, vaid tegevuse, (kõrval)detailide jms kaudu edasi andma. Kirjutagu nii, et ka lugejale midagi tunda jääks! Autor proovinud lihvida iga lauset, et see võimalikult "kirjanduslikumana" mõjuks - aga see protsess on liiga tuntav ja häirib. Loo idee? Ei mõjunud see vambi tavaelu nautlemine, ei veennud. Aga muidu keskmisel tasemel õudustekst, ehk ka liiga naiselik.
Teksti loeti eesti keeles

Eelkirjutanul soovitan lugeda M. Tänavat, kui kirjanikku, kes annab tundeid väga hästi just tegevuse kaudu edasi.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav kuidas see küll kirjanikul läks korda see, et ta suutis mind panna selle maagiliste (ehk isegi vampiirilike) jõududega isikusse suhtuma kui kangelasse. See oleks just kui rolli vahetus tavaliselt vampirismi alaseid tekste või jutukesi lugedes tunnen ma alati rõõmu kui vampiiri tapetakse või piinatakse kuid see kord oli minul isegi kahju temast. See asjaolu tõstis jutukese mainet minu silmis. Muidu mulle see jutt ei meeldinud eriti selle järelloo pärast. See ei oleks tohtinud seal olla. Kuid üleüldse mulle ei meeldi vampiiride jutud. Nendes pole kunagi piisavalt õudust ega fantaasiat. Ning lahtiseks jäi isegi loo lõpuni kes see mutike oli, kes sellele vampiirile vask medaljoni andis tuletada võis vaid seda, et ta ise oli kas mingi vambi jahtija või nõid. Ise enesest loetav jutuke kuid kui ka ei loe ei jää te millegist ilma.
Teksti loeti eesti keeles

Hmmm... Küllalt tore jutt oli. Ainult ühe teatud seriaali proloogi moodi kõlas. Täpselt sellisena võiks alata "The X-Files`i" mõni osa. Seda ettekujutust suurendas veelgi jutu epiloog, kus oli politseinike uurimist kujutada üritatud. Puudus ainult selline pisike detail, nagu näiteks "politseinike seas liikus ringi ka üks FBI agent. Ta oli veidi liiga noor ning ta kandis pikemaid juukseid, kui agendile kohane oleks olnud". Eks ole, kujutaks ette küll? Nii et Orlau, võta isand Carter ette ning tee. mida teha annab. Neil ongi juba ideed otsa saamas...
Teksti loeti eesti keeles

Järellugu ei häirinud, lisas oma moel teistsuguse vaatenurga asjale. Täiesti hea lugu oli, ainsaks puuduseks ehk liigne sõnaderohkus. Muidu hea idee: pargipätid ja jõuetu vampiir. Vaimustav.
Teksti loeti eesti keeles

Annaliil on Jõud.Ta näeb pimedas ja võib linna kohal lennata.Ühel ööl kohtab ta eidekest,kes paneb talle kaela ühe kribukirjadega kaetud vaskraha ning Jõud lahkub temast ja ta on samasugune kui teised inimesad.Äkki aga läheb tal taas Jõudu väga vaja...
Teksti loeti eesti keeles

Lugu küll meeldis aga... Meenutas mu enda "sügisöö kukkumisi" ehk siis juttu, millel puudub arvestatav Sisu (Mõte). Ridadesse olid lisatud erisugu ulmelised vidinad (kahtlane vanamutike ja veelgi kahtlasem võru) ja teatav horrorlik meeleolu. Kui võrrelda seda lugu aasta 2002 loomega, siis on tunda, et Orlaule omane jutustamisstiil pole veel välja kujunenud, veidi vastumeelt tekitav meelolu puudub jne. "Vamp ja vaskraha" on justkui hästiviimistletud klaasvaas -- sa vaatad selle hoolega lihvitud ja lõigatud kujundeid, kuid "kesta" vaatlemisega asi piirdubki. Vaas ilma lilleta.
Teksti loeti eesti keeles

Hea, loetav ja mitte päris lihtajaviite alla liigituv lugu sympaatsest vambist (v6i sarnasest). Kogu meeldivusele oleks järelm äärepealt kolinaga vee peale t6mmanud - olupildike militseinike tööst oleks v6inud ära jääda.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa loetav. Mulle tundus veidike mitteusutav, et "vamp" laseb endale heast peast vaskraha kaela panna, mis kõik ta võimed efektiivselt ära blokeerib või neutraliseerib, eriti kui selle vaskraha eemaldamine oli lihtsamast lihtsam. Kurikaelad olid ka võrdlemisi mitteusutavad, aga loo seisukohast hädavajalikud.

Üldiselt - mulle täitsa meeldis.

Teksti loeti eesti keeles
x
Märt Laur
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Liu Cixin on teadusulmet viljelev hiina kirjanik, sealjuures väidetavalt kuulsaim ulmekirjanik Hiinas, keda on muuhulgas võrreldud Arthur C. Clarke`iga. "The Three-Body Problem" on esimene raamat samanimelisest triloogiast ja tänu Ken Liu tõlkele esimene lääne lugejale kättesaadavaks tehtud Cixini teos. Pealkiri viitab klassikalisest mehaanikast tuntud probleemile, mis käsitleb ennustamatut (kaoselist) astrodünaamikat süsteemis, kus kolm taevakeha avaldavad üksteisele gravitatsioonilist vastasmõju.

Kui öeldakse, et angloameerika ulme kasutab rekvisiitidena äratuntavalt ameerikalikku butafooriat, ükskõik kui kaugele ajas või ruumis süžee viib, siis TTBP seisab jalgadega kindlalt Kaug-Ida pinnal, alates peaaegu eranditult hiina tegelastest, lähtepunktist Suure Kultuurirevololutsiooni juures ning -- parema sõna puudumisel -- ebaläänelikust viisist probleemidele lähenemisel. Vähe sellest, isegi dialoogid on sellised, mille sõnajärge ja -valikut on ainuvõimalik ette kujutada mõne hiina tegelase öelduna. Plusspunktid tõlkijale igatahes.

Raamatu stiil on askeetlik, otsekohene, isegi karge. Erakordset sõnavara ega eredaid metafoore pole siit mõtet otsida, kuid ei maksa karta ka üksluisust või kuivust; lugemisnauding tuleb ideede mastaapsusest ja tehnilisest veenvusest, millega autor need ette (ja välja) kannab. Ekstaole, Cixin töötas pikka aega insenerina ühes Shanxi provintsi elektrijaamas ning oma loodusteadusi ta kahtlemata tunneb. Tehnilise ladususe ja usutavuse peale on aga võimalik ehitada haarav, mõtlemapanev, humoorikas ja samas melanhoolne lugu korralikus teadusulme võtmes rõhuga teaduse poolel. Puudu pole ka see "ahaa!"-tunne, mis tekib, kui esmalt pealtnäha juhuslikud või seostamata "tükid" loost ühel hetkel järsku tähenduslikuna kokku haakuvad. Kuna aga isegi Wikipedia sissekanne raamatu kohta annab süžeest liiga palju ära, siis enamat ma sisu kohta ei ütleks. Soovitada julgen küll.

Teksti loeti inglise keeles