Iga põlvepikkunegi ulmefänn teab, et esimene barbar Conani tsükli tekst «Fööniks mõõgateral» oli alguses hoopis Valuusia kuningas Kulli sarja jutt «Selle sõjakirvega ma valitsengi!», mida aga Robert E. Howardil kuhugi maha müüa ei õnnestunud, misjärel ta selle Conani looks ümber kirjutas. Sellest teadmisest ja kõikjal sekundaarkirjanduses korratud lausest, et lood on kohati pikkade tekstilõikude ulatuses identsed, võiks järeldada, et tegu ongi põhimõtteliselt sama looga, milles vaid tegelaste nimed ja muud nipet näpet ümber tehtud. Noh, näiteks nagu eluajal maha müümata jäänud Conani-lühiromaani «Must võõras» kirjutas Howard ümber Kariibi mere piraadilooks «Punase vennaskonna mõõgad» iiri mereröövli Terence Vulmeaga peaosas. Sel puhul muutis kirjanik tõesti ära vaid kõik isiku- ja kohanimed, tekst ja sündmustik on muidu nii 95% ulatuses identne. Paradoksaalsel moel mõjub lühiromaan 17. sajandi piraadiloona oluliselt autentsemalt ja ehedamalt kui Conani-tekstina. Eestikeelset versiooni sellest piraadiloost saavad huvilised lugeda mu koostatud ja kirjastatud REHi pseudoajaloolisi seiklusjutte koondavast kogumikust «Põhjamere mõõgad» (2019).
«Fööniks mõõgateral» pole aga üldsegi «ümber kirjutatud» versioon jutust «Selle sõjakirvega ma valitsengi!». Sekundaarkirjanduses korratud väide tuleneb ilmselt tõsiasjast, et enamik kirjutajaid pole vaevunud teksti algset varianti kunagi välja otsimagi. Kuna see algne, kuningas Kulli vastast vandenõud ja kuninga tapmiskatset kirjeldav pala pole ka vabavarana internetis ühe-kahe hiirekliki kauguselt leitav, siis selline müüt levibki.
Tegelikkuses on need tekstid aga kaks üsna erineva arenguga lugu samal teemal. Sama motiivi kaks variatsiooni. Ja kohati on tõesti vandenõulaste dialoogid ning suurem osa võitlusstseenist kuninga magamiskambris edasi antud identselt. Aga erinevusi on oluliselt rohkem ja ma ei pea siin silmas vandenõulaste nimede muutmist stiilis: rändlaulik Ridondo muutub Conani-versioonis Rinaldoks. Mida pealegi tegi pärast kirjaniku surma ta agendiks hakanud Glenn Lord.
Tekstid on väga erinevad oluliselt sügavamal tasandil. Esiteks on algne sõjakirve-versioon ligi 2X lühem, selles praktiliselt puuduvad kirjeldused, õigupoolest algabki see pala vandenõulaste dialoogiga, stseeniga, mis Conani-versioonist on hoopis välja jäetud.
«At midnight the king must die!» The speaker was tall, lean and dark; a crooked scar close to his mouth lent him an unusually sinister cast of countenance.
Ja edasi jätkub tekst mitme lehekülje ulatuses dialoogiga, milles praktiliselt puuduvad saatelaused, rääkimata ümbruse kirjeldusest. Lühidalt kirjeldatakse vaid stseenis osalevaid tegelasi: kes on paks, kes krahv, kes kääbus. Kuigi suurem osa tegelastüüpe on samad mõlemas jutus, siis üks oluline kõrvalliin on kahes loos lahendatud hoopis erinevalt. Seal, kus Conani jutus on põhivandenõulase Ascalante (pidin endale kogu aeg korrutama, et see on meestegelane) orjaks varasem õel Stüügia võlur Thoth-Amon, kelle independentse intriigi tulemusena vandenõu lõpuks läbi kukub, on Kulli loos sees hoopis noorte armastajate liin: heasüdamlik ja vapper aadlinooruk Seno val Dor tahab abielluda orjatüdruk Alaga, kes kuulub vandenõus osalevale Komahari krahv Ducalonile.
Paraku keelavad Valuusia seadused sellise mesalliansi igas võimalikus vormis (nii tüdruku orjastaatusest vabastamise kui ka aadlimehe orjusse astumise korral) ning kuningas Kull peab nukrameelselt talle sümpaatsele noormehele ära ütlema, et tema käed on seotud iidsetele seadusetahvlitele raiutud reeglitega.
Nii tormavadki saatuslikul hetkel keset magamiskambri võitlusstseeni kuningas Kullile appi salaja oma isanda aias vandenõust kuulnud orjatüdruk ja tema armastatu, Conani versioonis puudub see liin sootuks ning kuningat tolle magamistoas tappa püüdvate vandenõulaste ridades tekitab kaose ootamatult teispoolsusest ilmunud ja võlur Thoth-Amoni saadetud koletis.
Ning kuigi mõlemas loos mängib võitlusstseenis keskset rolli magamiskambri seinalt haaratud iidne sõjakirves, siis Conani loos on olulisem ikkagi kuninga murdunud mõõk, mille terale üleöö maagia läbi tekkinud rituaalne fööniksimärk suudab võita teispoolsuse koletise. Kulli loos kaob murdunud mõõk aga kaadrist ning just selle sõjakirvega võidab kuningas oma vaenlased ning lööb lõpuks puruks ka Valuusia iidsed seadusetahvlid, kuulutades õigusriigi lõppenuks ning sedastades, et enam ei seo tema käsi mingid igivanad seadused, vaid nüüdsest valitseb ta selle sõjakirve läbi!
See on võimas ja märgiline stseen, kus konstitutsiooniline monarhia asendub absoluutsega, täieliku autokraatiaga. Muidugi õilsal eesmärgil: et orjatüdruk ja aadlinooruk saaksid kaadri taha abielurõõme maitsma suunduda.
Kuningas Kulli lugu on mõistagi oluliselt toorem kui ümberkirjutatud fööniksi-versioon, millele on ikka oluliselt enam liha luudele kasvatatud. Ei maksa end lasta eksitada tõigast, et eestikeelne versioon võttis Elmatari 2000. aasta väljaandes «Conan ja Punane Kants» enda alla 20 lehekülge – keskmise tänapäeva eesti ulmeraamatu küljenduses oleks see tekst ligi 40 lehekülge pikk. Kulli pala on, aga nagu juba öeldud, sellest ligi poole lühem.
Kuigi Kulli versioonil on omad võlud (mingi tahumatus, algaja toores ind – kogu see garaažibändi värk ühesõnaga), ei imesta ma küll sugugi, et seikluskirjanduse pulpajakirjad Argosy ja Adventure, kuhu Howard seda pakkus, mõlemad loo tagasi lükkasid. See on oluliselt viimistletuma Conani-versiooniga, mille Howard saatis toimetaja Farnsworth Wrightile ajakirja Weird Tales, võrreldes ikka üsna higine ja ebaküps.