Veiko Belials on oma uue jutukogu saatesõnas öelnud, et tal tekkis tahtmine erinevate projektide vahepeal mõned lood kokku korjata ja välja anda, et paus ülemäära pikaks ei läheks. Seda ideed tuleb juba põhimõtteliselt tervitada, sest isegi ajakirjade või antoloogiate võlu arvestades on üks korralik autorikogumik nagu see kuidagi kaalukama tundega.
Belials on Indrek Hargla kõrval üks püsivamaid ja produktiivsemaid ulmeautoreid Eestis, kelle lühijuttude hulk viimase kolme aastakümne jooksul on jõudnud juba kolmekohalise arvuni. Seda enam on huvitav, et "Surnud mehe käsi" on alles tema neljas jutukogu.
Sellest raamatust, kus on sees üsna eriilmelisi ja erinevatel põhjustel kirjutatud jutte, on Belials suutnud vormida selge, peaaegu temaatilise terviku. Ka Liis Rodeni illustratsioonid kinnistavad seda tervikut väga hästi. Harva näeb olukorda, kus autor ja illustreerija on nii selgelt ühise eesmärgi eest väljas.
1. Surnud mehe käsi 4/10
Tulevikus osaliselt maasarnastatud Veenusest on saanud soine põrgu. Sealne maffiaboss palkab eriliste võimetega kohaliku teejuhi ja küti ühte kuulsat saladust lahendama.
Tegu on üsnagi toredalt pulp-stiili järele aimava seikluslooga. Kahjuks on lugu ise hea õhkkonnaga võrreldes lihtne ja isegi igavavõitu, hoolimata mitmest süžeepöördest.
2. Või tõstes relvad... 3/10
Sõdade olemust on muutnud peale hukkumist uutesse kloonitud kehadesse edasi kantavad sõduri-isiksused. Lugu jutustab üks nendest, kellel on oma kaaslaste ees teatud eelis.
See mittelineaarsete pildikestena esitatud lugu on iseenesest huvitava idee ja vormiga. Siiski kardan ma, et ei loo lühidus ega killustatus ei sobinud siinkohal peamise idee edasi andmiseks. Lõpptulemus jätab lugeja pigem segaduses käsi laiutama.
3. Neli kohta peale koma 7/10 (kaasautor Joel Jans)
Vendade Strugatskite romaani "Asustatud saar" maailma paigutuv lugu uurib seal mainitud Saareimpeeriumi. Keskne tegelane on valge allveelaeva kapten, kelle juurde satub ootamatu külaline.
Selle loo juures võib olla oluline faktor see, kui hästi lugeja tunneb nimetatud algteost. Usun, et Saareimpeeriumiga tuttavale on lugu üks väga hea edasiarendus (hoolimata sellest, et see ei võta ette ideed, mida vennad Strugatskid ise Saareimpeeriumi teema edasi arendamiseks väidetavalt mõtlesid kasutada). Kes aga pole taustaga tuttav, ei pruugi siit päris sarnast elamust saada.
4. See ei ole piip 9/10
Rühm sõdureid peab rindejoonel lahinguid. Kuid vastased ründavad nii erinevate tegelaste, kujude ja vormidena, et see paneb sõdureid hingetõmbehetkel arutama, kas see kõik on ikka reaalne – ja kui ei ole, mis siis?
Kogumiku selgelt parim lugu. Suurepärane näide sellest, kuidas vaid veidi enam kui kümne leheküljega üks teema täpselt üles võtta ja ära lahendada, ruumi raiskamata, aga ka ilma igasuguste vajakajäämisteta. Tekst on küll tihedalt täis viiteid filosoofiale ja (pop)kultuurile, kuid need on esitatud lihtsalt ja kergesti mõistetavalt. Teema pole ehk täiesti originaalne, aga selle teostus on vaieldamatult meisterlik.
5. Ja aidaku meid jumal 6/10
Joel Jansi lühiloo "Langtoni maailm" tegevusele järgnev lugu, kus veidra võõra eluvormiga asustatud planeedil on aset leidnud õnnetus. Tegelastel tuleb lahendada nii õnnetuse kui ka võõra eluvormiga seotud küsimused.
Üldiselt on tegu täiesti asjaliku kosmose-müsteeriumiga, millel on ka hea lõpplahendus. Küsida võiks ainult, miks on valitud see kirjutada epistolaarses vormis, sest see mõjub pigem häirivalt.
6. Igal majakal oma tuli 5/10
Lühike järg loole "Ja aidaku meid jumal", kus eelmise loo lõpplahendusest on saanud uus probleem.
Muidu täiesti mõistlikul tasemel lugu, mis pole õnneks seekord epistolaarne, kuid see ei tekita päriselt muljet, nagu oleks eelmisele loole üldse järge vaja olnud.
7. Maailmalõpuvalgus 6/10
Lühike lugu tulevikusõjast, nähtud pisut ebaharilike silmade kaudu.
Selle väga lühikese loo eesmärk on ilmselgelt meeleolu – ning selle täidab autor siin lihtsa, kuid ilusa keelekasutusega täiesti rahuldavalt ära.
8. Raske piisk pilvest 7/10
Isaac Asimovi loodud "robootika kolme seaduse" alusel toimuv suletud ruumi mõrvamüsteerium. Avakosmoses triivivas väikeses vanglahoones on toimunud õnnetus ja mõrv ning juhuslikult läheduses olnud teadlane peab selle lahendama.
Lugu, mille stiil aimab osavalt ja teadlikult järele Asimovi oma, olles algselt kirjutatud vastava temaatikaga antoloogiale. Seda paneb kõrgemalt hindama teadmine, kui raske on tegelikult hästi kirjutada Asimovi petlikult lihtsas stiilis. Loo päris viimast puänti poleks siiski tõenäoliselt vaja olnud.
9. Häilitud puu 7/10
Robot jutustab ühele valitsejale erinevatest planeetidest. Nagu autor ka ise kinnitab, on see variatsioon Italo Calvino romaanist "Nähtamatud linnad".
Lugu on väga ilus. Calvino pärandit on selles variatsioonis väärikalt kasutatud, isegi kui midagi otseselt uut siin ei lisata. Loodan, et see juhatab mõne lugeja hiljem ka esimest korda loo aluseks olevat raamatut "Nähtamatud linnad" avastama.
Kokkuvõttes täidab Veiko Belialsi teos "Surnud mehe käsi" autorikogumikuna oma ülesannet väga hästi. Raamatu lood varieeruvad päris suurel skaalal ning võib arvata, et mõni neist on oma populaarsust juba tõestanud ja teine jälle on ilmselgelt autorile tähtis isegi kui mina neid ei mõista ja nii kõrgelt ei hinda. Kuid üks särav täht ning mitu head ja tugevat lugu on siin kindlasti.
Hoolimata aga minu hinnangutest osadele pole see raamat tervikuna vaid jutukogu. See on muljetavaldava täpsusega koostatud tervik, milles on oma osa mitte ainult varem ilmunud lugude valikul, vaid ka hiljem juurde kirjutatud paladel, illustratsioonidel ja igale jutule lisatud autori kommentaaril. Sellist hoole ja tähelepanuga tehtud tööd on juba põhimõtteliselt rõõmustav lugeda.
Nõnda võibki ainult toetada autori mõtet "vahepeal midagi välja anda", kui tulemus on sellisel tasemel. Loodetavasti tuleb sarnane mõte talle tulevikus veel ette – materjali hulk lubaks praegu juba koostada ka retrospektiivi, kui selleks peaks tuju tulema.
Hinnang: 7/10 (terviktulemuse eest)
Belials on Indrek Hargla kõrval üks püsivamaid ja produktiivsemaid ulmeautoreid Eestis, kelle lühijuttude hulk viimase kolme aastakümne jooksul on jõudnud juba kolmekohalise arvuni. Seda enam on huvitav, et "Surnud mehe käsi" on alles tema neljas jutukogu.
Sellest raamatust, kus on sees üsna eriilmelisi ja erinevatel põhjustel kirjutatud jutte, on Belials suutnud vormida selge, peaaegu temaatilise terviku. Ka Liis Rodeni illustratsioonid kinnistavad seda tervikut väga hästi. Harva näeb olukorda, kus autor ja illustreerija on nii selgelt ühise eesmärgi eest väljas.
1. Surnud mehe käsi 4/10
Tulevikus osaliselt maasarnastatud Veenusest on saanud soine põrgu. Sealne maffiaboss palkab eriliste võimetega kohaliku teejuhi ja küti ühte kuulsat saladust lahendama.
Tegu on üsnagi toredalt pulp-stiili järele aimava seikluslooga. Kahjuks on lugu ise hea õhkkonnaga võrreldes lihtne ja isegi igavavõitu, hoolimata mitmest süžeepöördest.
2. Või tõstes relvad... 3/10
Sõdade olemust on muutnud peale hukkumist uutesse kloonitud kehadesse edasi kantavad sõduri-isiksused. Lugu jutustab üks nendest, kellel on oma kaaslaste ees teatud eelis.
See mittelineaarsete pildikestena esitatud lugu on iseenesest huvitava idee ja vormiga. Siiski kardan ma, et ei loo lühidus ega killustatus ei sobinud siinkohal peamise idee edasi andmiseks. Lõpptulemus jätab lugeja pigem segaduses käsi laiutama.
3. Neli kohta peale koma 7/10 (kaasautor Joel Jans)
Vendade Strugatskite romaani "Asustatud saar" maailma paigutuv lugu uurib seal mainitud Saareimpeeriumi. Keskne tegelane on valge allveelaeva kapten, kelle juurde satub ootamatu külaline.
Selle loo juures võib olla oluline faktor see, kui hästi lugeja tunneb nimetatud algteost. Usun, et Saareimpeeriumiga tuttavale on lugu üks väga hea edasiarendus (hoolimata sellest, et see ei võta ette ideed, mida vennad Strugatskid ise Saareimpeeriumi teema edasi arendamiseks väidetavalt mõtlesid kasutada). Kes aga pole taustaga tuttav, ei pruugi siit päris sarnast elamust saada.
4. See ei ole piip 9/10
Rühm sõdureid peab rindejoonel lahinguid. Kuid vastased ründavad nii erinevate tegelaste, kujude ja vormidena, et see paneb sõdureid hingetõmbehetkel arutama, kas see kõik on ikka reaalne – ja kui ei ole, mis siis?
Kogumiku selgelt parim lugu. Suurepärane näide sellest, kuidas vaid veidi enam kui kümne leheküljega üks teema täpselt üles võtta ja ära lahendada, ruumi raiskamata, aga ka ilma igasuguste vajakajäämisteta. Tekst on küll tihedalt täis viiteid filosoofiale ja (pop)kultuurile, kuid need on esitatud lihtsalt ja kergesti mõistetavalt. Teema pole ehk täiesti originaalne, aga selle teostus on vaieldamatult meisterlik.
5. Ja aidaku meid jumal 6/10
Joel Jansi lühiloo "Langtoni maailm" tegevusele järgnev lugu, kus veidra võõra eluvormiga asustatud planeedil on aset leidnud õnnetus. Tegelastel tuleb lahendada nii õnnetuse kui ka võõra eluvormiga seotud küsimused.
Üldiselt on tegu täiesti asjaliku kosmose-müsteeriumiga, millel on ka hea lõpplahendus. Küsida võiks ainult, miks on valitud see kirjutada epistolaarses vormis, sest see mõjub pigem häirivalt.
6. Igal majakal oma tuli 5/10
Lühike järg loole "Ja aidaku meid jumal", kus eelmise loo lõpplahendusest on saanud uus probleem.
Muidu täiesti mõistlikul tasemel lugu, mis pole õnneks seekord epistolaarne, kuid see ei tekita päriselt muljet, nagu oleks eelmisele loole üldse järge vaja olnud.
7. Maailmalõpuvalgus 6/10
Lühike lugu tulevikusõjast, nähtud pisut ebaharilike silmade kaudu.
Selle väga lühikese loo eesmärk on ilmselgelt meeleolu – ning selle täidab autor siin lihtsa, kuid ilusa keelekasutusega täiesti rahuldavalt ära.
8. Raske piisk pilvest 7/10
Isaac Asimovi loodud "robootika kolme seaduse" alusel toimuv suletud ruumi mõrvamüsteerium. Avakosmoses triivivas väikeses vanglahoones on toimunud õnnetus ja mõrv ning juhuslikult läheduses olnud teadlane peab selle lahendama.
Lugu, mille stiil aimab osavalt ja teadlikult järele Asimovi oma, olles algselt kirjutatud vastava temaatikaga antoloogiale. Seda paneb kõrgemalt hindama teadmine, kui raske on tegelikult hästi kirjutada Asimovi petlikult lihtsas stiilis. Loo päris viimast puänti poleks siiski tõenäoliselt vaja olnud.
9. Häilitud puu 7/10
Robot jutustab ühele valitsejale erinevatest planeetidest. Nagu autor ka ise kinnitab, on see variatsioon Italo Calvino romaanist "Nähtamatud linnad".
Lugu on väga ilus. Calvino pärandit on selles variatsioonis väärikalt kasutatud, isegi kui midagi otseselt uut siin ei lisata. Loodan, et see juhatab mõne lugeja hiljem ka esimest korda loo aluseks olevat raamatut "Nähtamatud linnad" avastama.
Kokkuvõttes täidab Veiko Belialsi teos "Surnud mehe käsi" autorikogumikuna oma ülesannet väga hästi. Raamatu lood varieeruvad päris suurel skaalal ning võib arvata, et mõni neist on oma populaarsust juba tõestanud ja teine jälle on ilmselgelt autorile tähtis isegi kui mina neid ei mõista ja nii kõrgelt ei hinda. Kuid üks särav täht ning mitu head ja tugevat lugu on siin kindlasti.
Hoolimata aga minu hinnangutest osadele pole see raamat tervikuna vaid jutukogu. See on muljetavaldava täpsusega koostatud tervik, milles on oma osa mitte ainult varem ilmunud lugude valikul, vaid ka hiljem juurde kirjutatud paladel, illustratsioonidel ja igale jutule lisatud autori kommentaaril. Sellist hoole ja tähelepanuga tehtud tööd on juba põhimõtteliselt rõõmustav lugeda.
Nõnda võibki ainult toetada autori mõtet "vahepeal midagi välja anda", kui tulemus on sellisel tasemel. Loodetavasti tuleb sarnane mõte talle tulevikus veel ette – materjali hulk lubaks praegu juba koostada ka retrospektiivi, kui selleks peaks tuju tulema.
Hinnang: 7/10 (terviktulemuse eest)