Kasutajainfo

Veiko Belials

20.07.1966–

  • Eesti

Teosed

· Veiko Belials ·

Surnud mehe käsi

(kogumik aastast 2021)

Sisukord:
  • Stalker
Hinne
Hindajaid
1
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (3)

Veiko Belials on oma uue jutukogu saatesõnas öelnud, et tal tekkis tahtmine erinevate projektide vahepeal mõned lood kokku korjata ja välja anda, et paus ülemäära pikaks ei läheks. Seda ideed tuleb juba põhimõtteliselt tervitada, sest isegi ajakirjade või antoloogiate võlu arvestades on üks korralik autorikogumik nagu see kuidagi kaalukama tundega.
 
Belials on Indrek Hargla kõrval üks püsivamaid ja produktiivsemaid ulmeautoreid Eestis, kelle lühijuttude hulk viimase kolme aastakümne jooksul on jõudnud juba kolmekohalise arvuni. Seda enam on huvitav, et "Surnud mehe käsi" on alles tema neljas jutukogu.
 
Sellest raamatust, kus on sees üsna eriilmelisi ja erinevatel põhjustel kirjutatud jutte, on Belials suutnud vormida selge, peaaegu temaatilise terviku. Ka Liis Rodeni illustratsioonid kinnistavad seda tervikut väga hästi. Harva näeb olukorda, kus autor ja illustreerija on nii selgelt ühise eesmärgi eest väljas.
 
1. Surnud mehe käsi 4/10
 
Tulevikus osaliselt maasarnastatud Veenusest on saanud soine põrgu. Sealne maffiaboss palkab eriliste võimetega kohaliku teejuhi ja küti ühte kuulsat saladust lahendama.
 
Tegu on üsnagi toredalt pulp-stiili järele aimava seikluslooga. Kahjuks on lugu ise hea õhkkonnaga võrreldes lihtne ja isegi igavavõitu, hoolimata mitmest süžeepöördest.
 
2. Või tõstes relvad... 3/10
 
Sõdade olemust on muutnud peale hukkumist uutesse kloonitud kehadesse edasi kantavad sõduri-isiksused. Lugu jutustab üks nendest, kellel on oma kaaslaste ees teatud eelis.
 
See mittelineaarsete pildikestena esitatud lugu on iseenesest huvitava idee ja vormiga. Siiski kardan ma, et ei loo lühidus ega killustatus ei sobinud siinkohal peamise idee edasi andmiseks. Lõpptulemus jätab lugeja pigem segaduses käsi laiutama.
 
3. Neli kohta peale koma 7/10 (kaasautor Joel Jans)
 
Vendade Strugatskite romaani "Asustatud saar" maailma paigutuv lugu uurib seal mainitud Saareimpeeriumi. Keskne tegelane on valge allveelaeva kapten, kelle juurde satub ootamatu külaline.
 
Selle loo juures võib olla oluline faktor see, kui hästi lugeja tunneb nimetatud algteost. Usun, et Saareimpeeriumiga tuttavale on lugu üks väga hea edasiarendus (hoolimata sellest, et see ei võta ette ideed, mida vennad Strugatskid ise Saareimpeeriumi teema edasi arendamiseks väidetavalt mõtlesid kasutada). Kes aga pole taustaga tuttav, ei pruugi siit päris sarnast elamust saada.
 
4. See ei ole piip 9/10
 
Rühm sõdureid peab rindejoonel lahinguid. Kuid vastased ründavad nii erinevate tegelaste, kujude ja vormidena, et see paneb sõdureid hingetõmbehetkel arutama, kas see kõik on ikka reaalne – ja kui ei ole, mis siis?
 
Kogumiku selgelt parim lugu. Suurepärane näide sellest, kuidas vaid veidi enam kui kümne leheküljega üks teema täpselt üles võtta ja ära lahendada, ruumi raiskamata, aga ka ilma igasuguste vajakajäämisteta. Tekst on küll tihedalt täis viiteid filosoofiale ja (pop)kultuurile, kuid need on esitatud lihtsalt ja kergesti mõistetavalt. Teema pole ehk täiesti originaalne, aga selle teostus on vaieldamatult meisterlik.
 
5. Ja aidaku meid jumal 6/10
 
Joel Jansi lühiloo "Langtoni maailm" tegevusele järgnev lugu, kus veidra võõra eluvormiga asustatud planeedil on aset leidnud õnnetus. Tegelastel tuleb lahendada nii õnnetuse kui ka võõra eluvormiga seotud küsimused.
 
Üldiselt on tegu täiesti asjaliku kosmose-müsteeriumiga, millel on ka hea lõpplahendus. Küsida võiks ainult, miks on valitud see kirjutada epistolaarses vormis, sest see mõjub pigem häirivalt.
 
6. Igal majakal oma tuli 5/10
 
Lühike järg loole "Ja aidaku meid jumal", kus eelmise loo lõpplahendusest on saanud uus probleem.
 
Muidu täiesti mõistlikul tasemel lugu, mis pole õnneks seekord epistolaarne, kuid see ei tekita päriselt muljet, nagu oleks eelmisele loole üldse järge vaja olnud.
 
7. Maailmalõpuvalgus 6/10
 
Lühike lugu tulevikusõjast, nähtud pisut ebaharilike silmade kaudu.
 
Selle väga lühikese loo eesmärk on ilmselgelt meeleolu – ning selle täidab autor siin lihtsa, kuid ilusa keelekasutusega täiesti rahuldavalt ära.
 
8. Raske piisk pilvest 7/10
 
Isaac Asimovi loodud "robootika kolme seaduse" alusel toimuv suletud ruumi mõrvamüsteerium. Avakosmoses triivivas väikeses vanglahoones on toimunud õnnetus ja mõrv ning juhuslikult läheduses olnud teadlane peab selle lahendama.
 
Lugu, mille stiil aimab osavalt ja teadlikult järele Asimovi oma, olles algselt kirjutatud vastava temaatikaga antoloogiale. Seda paneb kõrgemalt hindama teadmine, kui raske on tegelikult hästi kirjutada Asimovi petlikult lihtsas stiilis. Loo päris viimast puänti poleks siiski tõenäoliselt vaja olnud.
 
9. Häilitud puu 7/10
 
Robot jutustab ühele valitsejale erinevatest planeetidest. Nagu autor ka ise kinnitab, on see variatsioon Italo Calvino romaanist "Nähtamatud linnad".
 
Lugu on väga ilus. Calvino pärandit on selles variatsioonis väärikalt kasutatud, isegi kui midagi otseselt uut siin ei lisata. Loodan, et see juhatab mõne lugeja hiljem ka esimest korda loo aluseks olevat raamatut "Nähtamatud linnad" avastama.
 
Kokkuvõttes täidab Veiko Belialsi teos "Surnud mehe käsi" autorikogumikuna oma ülesannet väga hästi. Raamatu lood varieeruvad päris suurel skaalal ning võib arvata, et mõni neist on oma populaarsust juba tõestanud ja teine jälle on ilmselgelt autorile tähtis isegi kui mina neid ei mõista ja nii kõrgelt ei hinda. Kuid üks särav täht ning mitu head ja tugevat lugu on siin kindlasti.
 
Hoolimata aga minu hinnangutest osadele pole see raamat tervikuna vaid jutukogu. See on muljetavaldava täpsusega koostatud tervik, milles on oma osa mitte ainult varem ilmunud lugude valikul, vaid ka hiljem juurde kirjutatud paladel, illustratsioonidel ja igale jutule lisatud autori kommentaaril. Sellist hoole ja tähelepanuga tehtud tööd on juba põhimõtteliselt rõõmustav lugeda.
 
Nõnda võibki ainult toetada autori mõtet "vahepeal midagi välja anda", kui tulemus on sellisel tasemel. Loodetavasti tuleb sarnane mõte talle tulevikus veel ette – materjali hulk lubaks praegu juba koostada ka retrospektiivi, kui selleks peaks tuju tulema.
 
Hinnang: 7/10 (terviktulemuse eest)
Teksti loeti eesti keeles

 

Luuletajad kirjutavad väga ilusat proosat. Näitena olgu toodud jutud „Kuidas lõhnab kohv“ ja „Õilis pedofiil sisepagenduses“ – mõlemad on antoloogia „Läbi valu ja vaeva“ paremikku kuuluvad lood. Proosakirjanikel isegi soovitatakse lugeda võimalikult palju ja võimalikult tihti luulet – tekstid muutuvad sellest nagu märkamatult ladusamaks. Siinkohal on see juhis asjatu, sest Belials on läbi ja lõhki poeet ning see kumab läbi ka antud kogumiku igast loost. Aga nüüd juttudest:  

Surnud mehe käsi. Meeldis. Jutuna hea, aga dialoogid ja muu sõnakasutus tegid sellest väga hea. Lugesin nädal hiljem teist korda – pensionäril on aega :) – on ikka hea küll!  

Või tõstes relvad... Idee on, teostus on, kuid kaasa ei tõmba. Rahuldav.  

Neli kohta peale koma. On köitev sisu, on teostus. Väärikas austusavaldus Strugatskitele. Väga hea.  

See ei ole piip. Tegelaste filosoofilisi arutlusi oli mõnus lugeda. Vihje René Margitte’ile tõi äratundmismuige suunurka. Väga hea.  

Ja aidaku meid jumal. Igal majakal oma tuli. Korralikud, omavahel seotud lood.  

Maailmalõpuvalgus. Kuigi kosmose- ja militaarulme mulle eriti ei istu, jutt meeldis. Hea.  

Raske piisk pilvest. Jälle korralik lugu, mida ma ilmselt uuesti ei loe. Rahuldav.  

Häilitud puu. Minu arust kogumiku parim jutt! Poeetiline ulme. See on Petri Salini „(Kui) Zirma on olemas“ (Soome ulme“, 2008) kõrval teine ulmejutt, mis on saanud inspiratsiooni Italo Calvino teosest „Nähtamatud linnad“. Väga hea.  

Kogumik tervikuna. Kuigi mõned jutud on minu hinnangu kohaselt rahuldavad, on neli tipplugu nii eredad, et tervik on kokkuvõttes väga hea.  

   

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Sarnaselt loole "Keegi ei lahku New Pittsburgist" keskendub ka "Katkestus" robot-zombide ja nende käitlemisele spetsialiseerunud kooljatalitajate teemale, sedapuhku on tegevuskohaks õhustikult veidi Metsikut Läänt meenutav kaevandusplaneet ning loo keskmes kooljatalitajate ja nende vaenlaste omavahelised intriigid. Võrreldes "New Pittsburgiga" meeldis nagu natuke rohkem, ehkki tuleb nentida, et aastal 1973 jäi toonase noorkirjaniku Martini parimate tekstide ilmumine veel tulevikku.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu kaevandusplaneedist, kus zombideks muudetud kurjategijaid kasutatakse odava tööjõuna, võis ju omas ajas päris karmi tekstina tunduda, aga praegu paneb nagu veidi õlgu kehitana. Hindeks "3+"
Teksti loeti eesti keeles

Pikemate ja rohkem maailmaloomele keskenduvate Martini lugude vahel mõjub "Põgenejad" natuke kergema vahepalana. Lugu keskendub telepaadist kosmosedetektiivile kaugtulevikus ja tema kokkupuutele jälitusmaania all kannatavate inimeste mõttemaailmaga. Omalaadne lugu. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu näib olevat mingil määral inspireeritud Kesk- ja Lõuna-Ameerika kõrgtsivilisatsioonide vallutamisest Hispaania konkistadooride poolt 16. sajandi alguses... või sellega seotud ajaloomüütidest ja -legendidest. 
Martini loos on sõjakas Bakkaloni Laste ususekt otsustanud vallutada Coriolise planeedi, mille põliselanikeks on jaenšideks kutsutud pisikesed hallikarvalised mõistuslikud humanoidid, kes valmistavad harukordseid kunstiteoseid ja kummardavad jumalaid, keda usuvad elavat metsikus looduses paiknevate püramiidide sees. Bakkaloni Lapsed käivitavad nende vastu massilise terrori, lõhuvad püramiide ja hukkavad kättemaksuks iga tapetud inimkolonisti eest massiliselt jaenšide lapsi (see detail, millele vihjab ka loo pealkirjana kasutatud Rudyard Kiplingi tsitaat, tõi mulle meelde seaduse saja indiaanlase tapmise kohta karistusena iga nende tapetud hispaanlase eest 16. sajandi Ameerikates). Jaenšide kunstiga äritsev kõhukas kosmosekaupmees Arik neKrol (kes meenutab veidi sama autori loomingust tuntud Haviland Tufi) püüab Coriolise põliselanikke oma liigikaaslastest usuhullude eest kaitsta, ent paraku kipuvad ta käed Bakkaloni Laste taltsutamisel lühikesteks jääma...
Korralik jutt, aga väga nagu ei vaimustanud. Võib-olla seetõttu, et siin loos polnud nagu eriti kellegagi kaasa elada - pahad tegelased olid üdini pahad, positiivsed kas tulnuklikult võõrikud (jaenšid) või siis lihtsalt kujunenud olukorras abitud ja saamatud (loo kaks positiivset inimtegelast). 
Teksti loeti eesti keeles

Loo minategelasest kosmoserändur on pärast lahkuminekut oma pikaajalisest armsamast ja rännukaaslasest Jamisoni Maailmas isoleerunud sealsest ürgmetsast leitud iidvanasse tuhakarva tornhoonesse ning tegeleb hiiglaslike ulmaämblike, kelle mürgipaunad sisaldavad kallihinnalist narkootilist ainet, küttimisega. Paraku ei taipa ta endine kallim ja tolle uus väljavalitu teda tema vabatahtlikus erakluses rahule jätta...
Autor on taaskord loonud ühe huvitava maailma koos veidrate koletiste kirjelduste ja intriigiga, mille armukolmnurk meenutas mulle millegipärast natuke sama autori romaani "Valguse hääbumine". Hindeks kindel "5". 
Teksti loeti eesti keeles

Alustaksin sellest, et käesoleva loo kogumikus "Tuhande maailma lood" ilmunud eestikeelses tõlkes on küljendusvea tõttu üks tekstijupp kaduma läinud. Raamatu 148. lehekülg lõppeb sõnadega "Kuid siin, siin oli ainsateks märkideks säravad" ja 149. lehekülje algusest leiab juba lause "Karvane Hal teadis, et argimöll jäi mujale." Ilmselt ei ole kadumaläinud tekstiosa eriti pikk. Püüdsin leida võrgust loo ingliskeelset originaali, ent seda ei paista kusagil legaalselt ja tasuta kättesaadaval olevat, nii et kadumajäänud koht loost jäigi minu jaoks vähemalt esialgu kadunuks. 
Loo tegevus toimub kuritegelike jõukude poolt kontrollitud Thisrocki-nimelise elutu taevakeha sisse uuristatud koridorides, kus oluliseks ettevõtlusvaldkonnaks on eksootilise välimusega mõlemast soost inimeste või humanoidide kupeldamine. Kõlab tuttavalt? Jah, sarnastest ulmelistest keskkondades on kirjutatud hilisemal ajal ja märksa paremini küberpungiliku õhustikuga kosmoseoopereid (kohe meenub näiteks James S. A. Corey "Leviathan Wakes"). Martini 1976. aastal ilmunud lugu mõjub nagu enneaegse katsena midagi sarnast kirjutada, aga ilmselgelt polnud kirjutamisaeg veel hullumeelsetel küber- või bioteemadel fantaseerimiseks küps. Hoolimata karmide teemade käsitlemisest mõjub "Tähenaine" pigem tuimalt ja igavalt ning ka slängi kasutamine dialoogides tundub pigem ülepingutatuna. Võimalik, et kirjutamisajal oli tegu igati ägeda ja võimsa looga, ent praegu tundub see selgelt ajale jalgu jäänud olevat. 
Teksti loeti eesti keeles

Klaustrofoobse õhustikuga lugu sureva musta päikese all veidras võõrmaailmas maa-alustes koobastes elavast inimtõust ehk "ussilastest", nende võikalt julmast ja dekadentlikust kultuurist ning suhetest teiste sealsete mõistuslike ning mittemõistuslike eluvormidega.
 Kui Martini varasemat loomingut võib suures osas kirjeldada kui õhustikult fantasy't meenutavat teaduslikku fantastikat, siis käesolevas lühiromaanis on lisaks veel tugev õuduselement (ehkki midagi üleloomulikku siin pole, sisuliselt on ikkagi tegu žanripuhta teadusliku fantastikaga). Ise arvasin siin ära tundvat vihjeid Poe loomingule (novellile "Punase surma mask" ja luuletusele "Võitja uss"), sarnasusi oli ka Lovecrafti ja Moorcocki teostega ning võib arvata, et autorit olid selle maailma loomisel mõjutanud veel mingisugused teosed, mida ma lugenud pole. 
Kokkuvõttes võimas lugu... kohati üsna julm ja võigas, nii et nõrganärvilisematele lugejatele vast soovitada ei julgeks, aga hindeks kindel "5". 
Teksti loeti eesti keeles

Lugema hakates tundus see lugu mulle peaaegu täiusliku tekstina - kargelt poeetiline talvemaailma kirjeldus ja teaduslik-fantastilise taustamaailmaga kombineeritud fantasy'le omane õhustik. Üks neid Martini lugusid, mida lugedes tekib tunne, et "Jää ja tule laulu" tegevusmaailm võib tõesti olla kuidagi seotud tema varasema teaduslik-fantastilise loominguga.
Paraku keeras loo sündmustik mingil hetkel traditsioonilise muinasjutu radadele ja ei jõudnud eriti kuhugi välja, mis mulle kerge pettumuse valmistas. Oma osa mängis siin ka see, et pidasin "Kärekannisid" ekslikult palju pikemaks tekstiks, kuna järgnev jutt "Ussikojas" on eestikeelse Martini kogumiku sisukorrast eksikombel välja jäänud. "Kärekannide" hindeks jääb siis "4" tugeva plussiga.
Teksti loeti eesti keeles

Loo sündmustik areneb niiskel ja soisel Greywateri planeedil, mille domineerivaks eluvormiks on üliohtlik kollektiivmõistuslik seen. Planeedi ainsad inimestest asukad, kohaliku uurimisjaama teadlased, seisavad silmitsi ränkade valikutega, kui keset kosmosesõda kukub Greywateri sohu vaenlaste kosmoselaev. Püüda kosmosehädalisi päästa või mitte - arvestades seejuures variandiga, et nad on ilmselt hambuni relvastatud ja võivad olla seenega nakatunud, mille ainsaks teadaolevaks ravivahendiks oleks hädatapmine...?
"Meestes Greywateri jaamast" kordub teistest Martini kosmoselugudest tuttav bioloogilise sõja teema. Taaskord on ta loonud ühe värvika ja võõrapärase maailma, mis sedapuhku meenutab natuke vanade ulmejuttude Veenust (seeneteemaga meenusid kohe Weinbaumi Veenuse-lood, Martini seen on küll märksa kurjem ja intelligentsem). Kokkuvõttes igati võimas lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmumisaastat vaadates tekkis kohe mõte, et ilmselt on see lugu mingitpidi inspireeritud Vietnami sõjast. Korralikult kirjapandud, aga ei midagi vapustavat ega originaalset, millegipärast meenus Sergei Kazmenko lugu "Kaitsjad". 
Teksti loeti eesti keeles

Lühike lugu galaktilises sõjas osalevast tähelaevast, mille tulnukate biorelva kätte koolevast meeskonnast on ellu jäänud vaid üks mees. Lugeda kõlbas. 
Teksti loeti eesti keeles

Viirastusmaailma kirjeldused mõjusid poeetiliste ja salapärastena, ent oleksin kaasahaaravalt alanud loolt oodanud mingisugust teravamat või ootamatumat lõpplahendust. 
Teksti loeti eesti keeles

Enne lugemahakkamist olid mu ootused sellele romaanile üsna madalad - Simak oli hakanud mulle tunduma ühena neist autoritest, kelle kõik paremad raamatud on juba eesti keelde ära tõlgitud ja tema viimastel aastatel Orpheuse Raamatukogus tõlgetena ilmunud romaanidest (nt "Jumalate valik") hakkas juba kerge põhjakaape tunne tekkima. Seega jätsin ka "Meie laste lapsed" käesoleva aasta Stalkeri hääletuseks valmistudes mullu eesti keeles ilmunud ulmelektüüri lugedes järjekorras viimaseks, ent kokkuvõttes jättis see romaan mulle üllatuslikult hea mulje. Siin pole mingit hägust religioosse alatooniga müstitsismi (nagu eelmainitud "Jumalate valikus" ja veel paaris Simaki viimastel aastatel eesti keelde tõlgitud romaanis), vaid tegu on põneva ning ausalt žanripuhta teaduslik-fantastilise teosega, millest ei puudu ei põnev sündmustik ega suured ulmelised ideed. 
"Meie laste laste" põhiline ulmeline idee meenutas mulle natuke ürgammu loetud Michael Swanwicki juttu "Sädelevad uksed", milles kirjeldati sarnast tulevikust saabuvat põgenikelainet... Simaki romaan on küll märksa varem kirjutatud. Käesoleva romaani teemakäsitluse puhul tuleb arvestada ka kirjutamisaja kontekstiga ja eriti toonase hirmuga maltusiaanliku demograafilise plahvatuse ees, mis kogu maailma paksult inimestega täitma pidi ning on inspireerinud mitmeid tollaseid düstoopilisi ulmeteoseid. Natuke võiks ette heita omavahel segiminevaid rohkearvulisi tegelaskujusid, kes ei eristu üksteisest isegi dialoogide üldise sõnakasutuse osas. Nii et maksimumhinnet ma "Meie laste lastele" andma ei hakka, aga üldiselt oli üllatavalt tore lugemine. 
Teksti loeti eesti keeles

"Ahvatlev sööt" meeldis mulle kogumiku "Mõtle nagu marslane" lugudest kõige rohkem. Kogu see metsikul võõrplaneedil toimuva mõistatuse lahendamine oli põnevalt edasi antud ja lühiromaani temaatika ning stiili järgi ei oskaks ausalt kahtlustadagi, et tegu on just Asimovi loominguga. Lisaks veel mulle üsna südamelähedane mnemootikute-teema, nii et hinne kokkuvõttes kindel "5".
Teksti loeti eesti keeles

"Mõtle nagu marslane" on selgelt oma ajastust pärit tekst, mis tugineb toonastele ettekujutustele Päikesesüsteemist ja mõjub kohati oma insenertehnilisuses ehk kuivalt. Aga lühiromaani läbiv konflikt tükkis populistlike poliitikute lollikstegemisega mõjub kaasahaaravalt ja päevakajaliselt ka üle seitsmekümne aasta pärast selle esmailmumist. 
Teksti loeti eesti keeles

Kui kaks esimest "Heade mõrvade linnas" sisalduvat lugu ajasid kohati naerma, siis käesolev lühiromaan - enamikku kogumiku mahust hõlmav ja ainus selles sisalduv uustrükk - mõjus pigem igavalt ning tüütult. Võib-olla on Mänguasjamuuseumisse puutuv minu jaoks lihtsalt liiga võõras teema, ehkki peamiselt oli ilmselt asi selles, et kogu raamat oli sisuliselt ehitatud ühe ja sama naljaka idee eri variatsioonides kordamise peale ning kui alguses tundus see naljakas, siis mingist hetkest hakkas tüütuks muutuma. 
Teksti loeti eesti keeles

Kohati päris naljakas ja veidral moel prohvetlik tekst. Võib-olla meeldib see lugu mulle natuke rohkem subjektiivsetel põhjustel, kuna olen pealkirjas mainitud organisatsiooni siseeluga üsnsa hästi kursis. 
Teksti loeti eesti keeles

Olles kuulunud kirjeldatavasse organisatsiooni rohkem kui poole oma elust ja elanud sellest loo toimumiskohas Tartus enamiku, pean tunnistama, et kohati ajas "Mõrv Ulmeühingu aastakoosolekul" naerma küll. Seda hoolimata sellest, et minagi ei saanud täpselt aru, mis selle loo mõte oli, aga absurdset sekeldamist absurdselt jaburas alternatiiv-Tartus oli kohati päris tore lugeda. Ja üht oma pidevalt korrutatavatest kirjutamisalastest kreedodest ("ärge kirjutage action'it!") ei paista autor vähemalt "Mõrvas Ulmeühingu aastakoosolekul" ise järgivat - Nõo kandi maisipõldudel (!) aset leidev episood mõjub äärmiselt filmilikuna ning näib olevat inspireeritud ühest klassikalisest Hitchcocki linateosest...
Teksti loeti eesti keeles

Alustaksin ehk sellest, et meeldis rohkem kui sama autori "Sõjaline talent". Võib-olla osalt sellepärast, et erinevalt eelmainitud romaanist polnud siin erilist tõsiseltvõetavuse ambitsiooni, teos oli hoogne ja selgelt meelelahutuslik ning seda oli teatud puudujääkide kiuste ladus lugeda. 
Romaani "Ajarändurid ei sure iial" eestikeelse tõlke tagakaanelt leiame tsitaadi Stephen Kingi arvustusest, mille kohaselt McDevitt olevat "Isaac Asimovi ja Arthur C. Clarke'i loogiline pärija" ning järgneva sedastuse, mille kohaselt "McDevitt jätkab tänases ulmes tõepoolest kõige stiilipuhtamalt Asimovi-Clarke'i teadusfantastilist liini." Vabandust, aga minu meelest kõlab see umbes nagu "Martin on Ameerika Tolkien" või "uus Tolkien". "Ajarändurite" näol pole mitte mingist otsast tegu teaduslik-tehnoloogilist õhustikku tulvil teosega, pigem on nii autori kui ka tegelaste maailmanägemus läbinisti humanitaarne. Esimese võrdlusena kargasid hoopis pähe Silverbergi ajarännulood - tegelaste huvi saada osa erinevatest minevikus toimunud ajaloosündmustest, mille hulgas on ka klassikaliste muusika- ja lavateoste esmaettekanded, ehk laiemas laastus ajaturismiteema. Seda hoolimata hoopis teistsugusest tegelaskujude käsitlusest.
Sisust on eelarvustaja juba rääkinud: Michael Shelborne'i nimeline noormees otsimas oma füüsikust isa, kes on leiutanud konverterite-nimelised kaasaskantavad ajamasinad, ja keda abistab ta otsingutel natuke nohiklikuma ning introvertsema iseloomuga ülikooliõppejõust sõber Dave, kellest on abi peamiselt tänu tema itaalia ja vanakreeka keelte oskusele. Ütleme kohe ära, et "füüsiku" asemel võiks tekstis sama hästi olla "võlur" ja need konverterid toimida tehnoloogia asemel mingi maagilise umbluu abil - romaani sündmustikus see midagi ei muudaks. Kaks peategelast müttavad nende konverterite abil erinevates ajastutes ringi nagu elevandid portselanispoes, relvitult ja ilma mistahes kaitsevahendite või muu moodsa tehnoloogiata peale nendesamade konverterite ja nutitelefonide, ning suudavad seejuures hämmastavalt pikalt tervetena ja peaaegu ühes tükis püsida...
"Ajarändurid ei sure iial" on ühelt poolt äärmiselt ameerikalik romaan - rohkelt on viiteid teemadele, mis eesti lugejale ilmselt suurt midagi ei ütle (pesapall, erinevate USA-s aset leidnud, aga meil peaaegu tundmatute ajaloosündmuste külastamine jne). Peategelased on Ameerika keskklassi esindajad ja romaani mitteulmelise poole õhustik oma eramajade, pikkade autosõitude, keskkooli lõpuballide ning pesapallimänguga toob silme ette kaheksakümnendate Hollywoodi filmid. Samas pole teos kaugeltki Ameerika-keskne: nii autor kui ka peategelased on ilmselgelt laia silmaringiga ja muuhulgas kursis ka erinevate kultuuridega ning nii põigatakse siin muuhulgas nii Vana-Kreekasse, renessanssiajastu Itaaliasse kui ka muudesse kohtadesse nii minevikus kui ka tulevikus. Raamatu üldine meeleolu on helge ja optimistlik ning selle tegelased mõjuvad soojade inimestena, kellel pole eriti tumedaid iseloomujooni - seda nende veidralt süüdimatu käitumise kiuste. 
Kokkuvõttes: lobedalt loetav ja kohati põnevaid ideid sisaldav (Aleksandria raamatukogu päästmise teema väärinuks minu meelest vormistamist eraldi lühema teosena) romaan, mida siiski ei suuda maksimumhindega hinnata, sest midagi jäi justkui puudu... võib-olla loo üldise tõsiseltvõetavuse osas, võib-olla oli siia liiga palju eri teemasid kokku kuhjatud, võib-olla midagi kolmandat. Aga oli lobe lugemine. 
P. S. Tõlke ja toimetamise kallal natuke iriseksin. Komavigu vms eraldi üles lugema hakata pole kavas, aga üks silmatorkav tõlkeviga esines Tennysoni poeemi "Locksley Hall" tsitaadi tõlkes. See 1835. aastal kirjutatud ja siinmail tundmatu teos ennustas prohvetlikult õhusõdu ning -kaubandust - aga kindlasti ei saanud Tennyson kasutada sõna pilot "lenduri" tähenduses, vanemas inglise keeles tähendas see "tüürimeest", "lootsi" või midagi muud lähedast. 
Teksti loeti eesti keeles

Alustuseks mainin seda, mida ehk varemgi kuskil arvustustes maininud olen (võib-olla ei ole ka): olen lugejana pigem pikemate tekstide eelistaja, lühijuttude arvustamine ja neile hinnangute andmine käib mul kohati üsna raskelt ning lühijuttude kogumike puhul osadest moodustuva tervikmulje hindamine ei sobitu eriti mu ülemäära detailidele keskendunud peakujuga. Eriti keeruline on see kirjandusajalooliste ülevaateantoloogiate hindamisel nagu ka käesolev. 
"Minu isa luulude" koostamisideest kuuldes olin alguses natuke üllatunud - kas sel perioodil ilmunud eesti autorite lühijuttudest saab tõesti žanriulmeantoloogia koostada? Selgus, et saab küll - ja ega ma sellese teemasse varem väga sügavalt süüvinud polnud, mida näitab ka asjaolu, et "Minu isa luuludes" ilmunud tekstidest olin varem lugenud ainult Rein Sepa lühiromaani. Mõnede lugude žanriulmelisuses oli küll kahtlusi (nt Saluri tekst tundus ikka hästi piiripealse ulmena ja oli seejuures igavalt pikk ka), aga üldiselt huvitav ülevaade.
Mida selle antoloogia kohta siis tervikuna öelda? Ükski tekst peale Beekmani avaloo pole siin otseselt punaideoloogiat kandev, aga silma torkab see, et kuuekümnendate lugudes on siiski mingit kosmoseutopismi ja kollektiivse kangelaslikkuse hõngu (Sepp, Palm). Ja düstoopilist tulevikku kirjeldatakse ikkagi kusagil "Läänes" toimuvana (Saar). Alates Saluri loost kogu see kosmoseutopism aga taandub ja lood keskenduvad järjest enam üksikindiviididele ning nende probleemidele, kosmoseteemat jääb järjest vähemaks või avaldub see mingi täiesti mittenõukoguliku nurga all (Peterson). Ehk siis stagnatsiooni süvenedes seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendate algul ning keskpaigas ei muutunud see vähene ulme, mida eesti autorid kirjutasid, kuidagi kollektivistlikumaks või punasemaks, vaid pigem vastupidi - süvenev individualism ning üksikisiku sisemaailma kirjeldused.  
Kokkuvõttes: huvitav projekt ja avaldamist väärt juba mõnede üksikute tundmatute autorite või tekstide tõttu, mis ilma käesoleva antoloogiata oleksid vältimatult unustuse hõlma vajunud. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu ennast lugesin ma praegu esimest korda, aga kogu see videoteema tekitas isiklike mälestuste põhjal tohutut nostalgiat... tänapäeval võib olla raske mõistagi, kui kipakas ja keeruline kogu see videokassetide hankimise ning salvestamise värk omal ajal oli - mis seletab ka loo peategelase erinevaid reaktsioone. Päris omapärane idee muidugi ka, nii et kokkuvõttes minu meelest hea lugu. 
Teksti loeti eesti keeles