Kasutajainfo

Veiko Belials

20.07.1966-

  • Eesti

Teosed

· Veiko Belials ·

Me armastame Maad 2: Viimane laev

(antoloogia aastast 2017)

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
2
1
1
0
0
Keskmine hinne
4.25
Arvustused (4)

"Me armastame Maad 2" meeldis mulle rohkem kui antoloogiasarja mulluilmunud esimene osa. Lood olid põnevamad ja sisaldasid vähem melanhoolset ängi ning tegelaste sisemaailmas sobramist.
Teksti loeti eesti keeles

Erinevalt Kristjanist pean mina ütlema, et see vene ulme antoloogia meeldis mulle eelkäijast vähem. Või siis olen ma toonasest vähem leebes tujus.
 
Kogumiku esimese poole lood olid sellised ajastule omaselt ülipateetilised nii et lausa imestasin, et Suur Juhti ei maintud. Ühesõnaga, midagi, mida kirjandusteadlastel oleks vene ulme arengut uurides huvitav lugeda, kuid mis tavalugejale midagi ei paku. Nende esimese poole lugude hulgas oli ka üks jutt Ilja Varšavskilt - autorilt, kelle nimi on mu mälus seotud positiivsete emotsioonidega. Seekord aga pidin pettuma - täielik jamps!
 
Kogumiku teine pool läks paremaks, lood ei nõretanud enam paatosest, kuid midagi ülihead seal paraku polnud - kui idee oli hea, siis oli kirjapaneku viis nõrk või vastupidi. Näiteks Mihhail Puhhovi "Üles visatud" algas paljulubavalt, kuid läks lõpuks täiesti käest ära. Ilmselgelt tahtis autor midagi suurt kirjutada, kuid ei kandnud välja.
 
Kogu kogumikust vast parim lugemiselamus oli Kir Bulõtsovi lühiromaan "Kolmteist aastat teel". Vahelduseks tavapärastele põlvkonnalaevade lugudele, üks hoopis teistmoodi ideega ja sealjuures hästi jutustatud lugu.
 
Eraldi ära märkimist väärib ka Aleksandr Zolotko intrigeeriva pealkirjaga lugu "Eluskala kaugete vahemaade taha transportimise spetsiifika". Idee on super, aga kirja panemise viis või siis õigemini lugejale jutustamine - oi-oi kui vaevaline. Kuigi tegelasi on vast kümmekond, läksid nad mul kuni lõpuni pidevalt segi ning õudselt raske oli järge pidada, kes on ei tea mitmes piloot, kes kapten, kes vaatleja. Puistest dialoogidest rääkimata. Aga jah, loo mõte ja puänt olid ju head.
 
Kuid kokkuvõttes saab kogumik mult "kolme" ja nagu ka selle esimest osa, ei hakka ma seda ilmselt kunagi üle lugema. Kui võrrelda neid kahte teiste eesti keeles ilmunud vene ulme kogumikega, eelkõige pean siin silmas kirjastus Skarabeuse omi, siis Skarabeuse omad on mulle rohkem meeldinud. Ja hakkan vist ka aru saama miks - Arvi koostatud kogumikes on juttude valik tehtud mingite muude parameetrite alusel, mitte ei ole üritatud kramplikult mingist teemast kinni hoides kõikvõimalikest ajaperioodidest jutte kokku otsida.
Teksti loeti eesti keeles

Kui „Me armastame maad”, esimene kogumik oli tõesti väga tugevalt maa armastuse ja sinna tagasipöördumise teemale keskendunud, siis teine osa annab minu arvates pigem läbilõike Vene ulmest ja seal valitsenud stiilidest. Antoloogia algab 50-60ndate Nliidu kirjandusele omaste märterluslugudega ja jõuab välja 21. sajandini ehk isekate ja küüniliste tegelasteni. Sellist sarnast ülesehitust, kus liigutakse helgematest juttudest aina süngemaisse, kasutas Veiko ka enda koostatud „Keskpäeva varjude” puhul ning minule selline stiil meeldib. Kuigi üheks selle kõrvalmõjuks oli antud kogumikuga, et nüüd, mil lugemisest rohkem kui kuu, kipuvad mitmed sarnase stiili ning tooniga kõrvuti asetsenud lood kokku sulanduma. Eriti just esimesed kolm teksti: Georgi Gurevitš „Lohe Infra“ (1958),Valentina Žuravljova „Astronaut“ (1960) ja sama autori „„Kotkapoeg“ ei naase” (1961), mis tundusid juba lugedes nagu ühe autori poolt loodud pildikesed samasse maailma. Hoolimata enda nõukogude paatosest on need lood samas kuidagi helged ja mõnusad. Samuti ei mõju neis olevad eneseohverdused mitte kui tülgastavad kommunismi laiendamiseks mõeldud kangelasteod, vaid inimlikud ning raskelt tulnud otsused. „„Kotkapoeg“ ei naase” kukub ehk neist stiililiselt kõige rohkem välja. Kusjuures üks asi millega need vanad lood veel võluvad on ka tehniline läbimõeldus, isegi kui tehnoloogia pole jutus kõige esmasem teema, on rakettide omadusi, kiirusi jms üsna põhjalikult kajastatud ning see aitas vähemalt minul sageli paremini aduda, kuivõrd raske katsumus tähelend ikkagi on. Žuravljova „Astronaut” on neist ilmselt kõige parem, lohutu ja liigutav lugu ning ka pagana hästi kirja pandud. Vähemalt mul tulid lugedes silme ette kõik need värvid, millega astronaut maalis. 

Looga Ilja Varšavski „Otsusta ometi, piloot!“ (1965) lõpeb ka helgete kosmoseavastamiste tsükkel. Enam ei ole iga lend oluline ja esmakordne, vaid toimuvad juba regulaarselt nagu lennureisid ning vanu kangelasi pole enam vaja. Ka Dmitri Bilenkini „Tema Marss“ (1971) ja Olga Larionova „Päike jõuab Veevalajasse“ (1981) kuuluvad sellesse teise mõttelisse tsüklisse. Ka siin on kolmiku viimane lugu minu arvates kõige nõrgem. Pisut nõrgaks jääb minu maitsele ka Sergei Kazmenko „Viimane laev“ (1982, avaldatud võrgus 2014). Kohe temale järgnev Kir Bulõtšov „Kolmteist aastat teel“ (1984) ei vea aga alt. Kir läheb stiililiselt tagasi esimeste kolme jutu ajastusse. Toon on seal küll muidugi märksa omakasupüüdlikum, aga sisaldab samas piisavalt esimeste juttude naiivsust. Inimesed ei mõtle enam niiväga kollektiivile vaid pigem iseendile ja oma soovidele.

Mihhail Puhhov „Üles visatud“ (1990) on samuti üks imelik tekst, väga raskelt loetav, aga enda ideelt ja selle laiahaardelisuselt kogu teose kõige suurejoonelisem ning geniaalsem. Autor võtab ette raske ülesande, kiigata singulaarsuse taha ja veab selle isegi minu arust auga välja - vähemalt ideeliselt. Hakkiva stiiliga läheb ta minuarust küll tublisti liiale, aga väga hea lugu sellegipoolest.

Boriss Rudenko „Limaan“ (2005) on mu kolmas kõige-kõige lemmik antud kogumikust. Puhtalt ülesehitatud inimlikule nahapäästmise soovile aga oi kui valusa lõpuga. 

Vladimir Iljin „Kaugkosmose seadus“ (2007). Minuarust natuke liiga anekdootlik lugu ja võll keeratakse üle, mistõttu muutub asi juba satiiriks ja mitte nii heaks ka pealekauba. Eriti kuna lõpplahendus oli etteaimatav.

Aleksandr Zolotko „Eluskala kaugete vahemaade taha transportimise spetsiifika“ (2012). Stiililiselt ühtne viimase looga. Ilmselt võib öelda, et ka kolm antoloogia viimast lugu moodustavad mingi terviku. Ainult, et esimese kolmiku täielike antipoodidena on need puhtalt küünilistest inimestest ning Zolotko oma paremuselt teisel kohal. Idee on hea, tegelased on samuti värvikalt välja joonistatud aga midagi jääb siiski puudu, ning antoloogia parima kolmiku seltsist jääb ta napilt välja.

Ehk siis mitte nii hea kui „Me armastame maad 1”, aga korrralik kogumik sellest hoolimata. Veiko on teinud hea töö ja häid ning väga häid jutte leidus rohkem, kui nii mõneski teises antoloogias.
Arvutus ilmus esmakordselt Reaktor 2017 aasta detsembrinumbris http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-me-armastame-maad-2
Teksti loeti eesti keeles

Hinnete keskmine on mul 3,58. Antoloogia puhul näitab see muidugi vähe, aga midagi ikka. Üldiselt on head, nelja poole tüüriva keskmisega antoloogiad üsna haruldane kraam ja käesoleva puhul tasub juba ainult sellepärast kiitusest alustada.
 
"Me armastame Maad 2" oleks aga veel parem, kui siit puuduks kaks teksti. Kummagagi on probleem, mis peaks iga antoloogia koostajale hoiatusena mõjuma. Esiteks, aastakümnete pikkust perioodi esindava antoloogia puhul on ühelt autorilt kahe teksti kaasamine õigustatud ainult siis, kui tegu on suure ja mitmekesise loominguga klassikuga. Valentina Žuravljova pole vististi kumbagi ning üks tema juttudest - mul tegelikult ükskõik, kumb - võinuks ära jääda. Teiseks tuleks hoiduda lühikeste, mingisse sarja või tsüklisse kuuluvate tekstide antologiseerimisest. Väljaspool konteksti võivad need mõjuda mõttetute jubinatena isegi siis, kui need sarja osana seda pole (Larionova pala puhul on mul küll ka ses osas omad kahtlused).
 
Antoloogia oleks nendest 28-st leheküljest loobumisest ainult võitnud. Ühtlasi oleks kirjanduslooline osa natuke saledam saanud.
Teksti loeti eesti keeles