Kasutajainfo

Veiko Belials

20.07.1966-

  • Eesti

Teosed

· Veiko Belials ·

Me armastame Maad 2: Viimane laev

(antoloogia aastast 2017)

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
2
1
1
0
0
Keskmine hinne
4.25
Arvustused (4)

"Me armastame Maad 2" meeldis mulle rohkem kui antoloogiasarja mulluilmunud esimene osa. Lood olid põnevamad ja sisaldasid vähem melanhoolset ängi ning tegelaste sisemaailmas sobramist.
Teksti loeti eesti keeles

Erinevalt Kristjanist pean mina ütlema, et see vene ulme antoloogia meeldis mulle eelkäijast vähem. Või siis olen ma toonasest vähem leebes tujus.
 
Kogumiku esimese poole lood olid sellised ajastule omaselt ülipateetilised nii et lausa imestasin, et Suur Juhti ei maintud. Ühesõnaga, midagi, mida kirjandusteadlastel oleks vene ulme arengut uurides huvitav lugeda, kuid mis tavalugejale midagi ei paku. Nende esimese poole lugude hulgas oli ka üks jutt Ilja Varšavskilt - autorilt, kelle nimi on mu mälus seotud positiivsete emotsioonidega. Seekord aga pidin pettuma - täielik jamps!
 
Kogumiku teine pool läks paremaks, lood ei nõretanud enam paatosest, kuid midagi ülihead seal paraku polnud - kui idee oli hea, siis oli kirjapaneku viis nõrk või vastupidi. Näiteks Mihhail Puhhovi "Üles visatud" algas paljulubavalt, kuid läks lõpuks täiesti käest ära. Ilmselgelt tahtis autor midagi suurt kirjutada, kuid ei kandnud välja.
 
Kogu kogumikust vast parim lugemiselamus oli Kir Bulõtsovi lühiromaan "Kolmteist aastat teel". Vahelduseks tavapärastele põlvkonnalaevade lugudele, üks hoopis teistmoodi ideega ja sealjuures hästi jutustatud lugu.
 
Eraldi ära märkimist väärib ka Aleksandr Zolotko intrigeeriva pealkirjaga lugu "Eluskala kaugete vahemaade taha transportimise spetsiifika". Idee on super, aga kirja panemise viis või siis õigemini lugejale jutustamine - oi-oi kui vaevaline. Kuigi tegelasi on vast kümmekond, läksid nad mul kuni lõpuni pidevalt segi ning õudselt raske oli järge pidada, kes on ei tea mitmes piloot, kes kapten, kes vaatleja. Puistest dialoogidest rääkimata. Aga jah, loo mõte ja puänt olid ju head.
 
Kuid kokkuvõttes saab kogumik mult "kolme" ja nagu ka selle esimest osa, ei hakka ma seda ilmselt kunagi üle lugema. Kui võrrelda neid kahte teiste eesti keeles ilmunud vene ulme kogumikega, eelkõige pean siin silmas kirjastus Skarabeuse omi, siis Skarabeuse omad on mulle rohkem meeldinud. Ja hakkan vist ka aru saama miks - Arvi koostatud kogumikes on juttude valik tehtud mingite muude parameetrite alusel, mitte ei ole üritatud kramplikult mingist teemast kinni hoides kõikvõimalikest ajaperioodidest jutte kokku otsida.
Teksti loeti eesti keeles

Kui „Me armastame maad”, esimene kogumik oli tõesti väga tugevalt maa armastuse ja sinna tagasipöördumise teemale keskendunud, siis teine osa annab minu arvates pigem läbilõike Vene ulmest ja seal valitsenud stiilidest. Antoloogia algab 50-60ndate Nliidu kirjandusele omaste märterluslugudega ja jõuab välja 21. sajandini ehk isekate ja küüniliste tegelasteni. Sellist sarnast ülesehitust, kus liigutakse helgematest juttudest aina süngemaisse, kasutas Veiko ka enda koostatud „Keskpäeva varjude” puhul ning minule selline stiil meeldib. Kuigi üheks selle kõrvalmõjuks oli antud kogumikuga, et nüüd, mil lugemisest rohkem kui kuu, kipuvad mitmed sarnase stiili ning tooniga kõrvuti asetsenud lood kokku sulanduma. Eriti just esimesed kolm teksti: Georgi Gurevitš „Lohe Infra“ (1958),Valentina Žuravljova „Astronaut“ (1960) ja sama autori „„Kotkapoeg“ ei naase” (1961), mis tundusid juba lugedes nagu ühe autori poolt loodud pildikesed samasse maailma. Hoolimata enda nõukogude paatosest on need lood samas kuidagi helged ja mõnusad. Samuti ei mõju neis olevad eneseohverdused mitte kui tülgastavad kommunismi laiendamiseks mõeldud kangelasteod, vaid inimlikud ning raskelt tulnud otsused. „„Kotkapoeg“ ei naase” kukub ehk neist stiililiselt kõige rohkem välja. Kusjuures üks asi millega need vanad lood veel võluvad on ka tehniline läbimõeldus, isegi kui tehnoloogia pole jutus kõige esmasem teema, on rakettide omadusi, kiirusi jms üsna põhjalikult kajastatud ning see aitas vähemalt minul sageli paremini aduda, kuivõrd raske katsumus tähelend ikkagi on. Žuravljova „Astronaut” on neist ilmselt kõige parem, lohutu ja liigutav lugu ning ka pagana hästi kirja pandud. Vähemalt mul tulid lugedes silme ette kõik need värvid, millega astronaut maalis. 

Looga Ilja Varšavski „Otsusta ometi, piloot!“ (1965) lõpeb ka helgete kosmoseavastamiste tsükkel. Enam ei ole iga lend oluline ja esmakordne, vaid toimuvad juba regulaarselt nagu lennureisid ning vanu kangelasi pole enam vaja. Ka Dmitri Bilenkini „Tema Marss“ (1971) ja Olga Larionova „Päike jõuab Veevalajasse“ (1981) kuuluvad sellesse teise mõttelisse tsüklisse. Ka siin on kolmiku viimane lugu minu arvates kõige nõrgem. Pisut nõrgaks jääb minu maitsele ka Sergei Kazmenko „Viimane laev“ (1982, avaldatud võrgus 2014). Kohe temale järgnev Kir Bulõtšov „Kolmteist aastat teel“ (1984) ei vea aga alt. Kir läheb stiililiselt tagasi esimeste kolme jutu ajastusse. Toon on seal küll muidugi märksa omakasupüüdlikum, aga sisaldab samas piisavalt esimeste juttude naiivsust. Inimesed ei mõtle enam niiväga kollektiivile vaid pigem iseendile ja oma soovidele.

Mihhail Puhhov „Üles visatud“ (1990) on samuti üks imelik tekst, väga raskelt loetav, aga enda ideelt ja selle laiahaardelisuselt kogu teose kõige suurejoonelisem ning geniaalsem. Autor võtab ette raske ülesande, kiigata singulaarsuse taha ja veab selle isegi minu arust auga välja - vähemalt ideeliselt. Hakkiva stiiliga läheb ta minuarust küll tublisti liiale, aga väga hea lugu sellegipoolest.

Boriss Rudenko „Limaan“ (2005) on mu kolmas kõige-kõige lemmik antud kogumikust. Puhtalt ülesehitatud inimlikule nahapäästmise soovile aga oi kui valusa lõpuga. 

Vladimir Iljin „Kaugkosmose seadus“ (2007). Minuarust natuke liiga anekdootlik lugu ja võll keeratakse üle, mistõttu muutub asi juba satiiriks ja mitte nii heaks ka pealekauba. Eriti kuna lõpplahendus oli etteaimatav.

Aleksandr Zolotko „Eluskala kaugete vahemaade taha transportimise spetsiifika“ (2012). Stiililiselt ühtne viimase looga. Ilmselt võib öelda, et ka kolm antoloogia viimast lugu moodustavad mingi terviku. Ainult, et esimese kolmiku täielike antipoodidena on need puhtalt küünilistest inimestest ning Zolotko oma paremuselt teisel kohal. Idee on hea, tegelased on samuti värvikalt välja joonistatud aga midagi jääb siiski puudu, ning antoloogia parima kolmiku seltsist jääb ta napilt välja.

Ehk siis mitte nii hea kui „Me armastame maad 1”, aga korrralik kogumik sellest hoolimata. Veiko on teinud hea töö ja häid ning väga häid jutte leidus rohkem, kui nii mõneski teises antoloogias.
Arvutus ilmus esmakordselt Reaktor 2017 aasta detsembrinumbris http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-me-armastame-maad-2
Teksti loeti eesti keeles

Hinnete keskmine on mul 3,58. Antoloogia puhul näitab see muidugi vähe, aga midagi ikka. Üldiselt on head, nelja poole tüüriva keskmisega antoloogiad üsna haruldane kraam ja käesoleva puhul tasub juba ainult sellepärast kiitusest alustada.
 
"Me armastame Maad 2" oleks aga veel parem, kui siit puuduks kaks teksti. Kummagagi on probleem, mis peaks iga antoloogia koostajale hoiatusena mõjuma. Esiteks, aastakümnete pikkust perioodi esindava antoloogia puhul on ühelt autorilt kahe teksti kaasamine õigustatud ainult siis, kui tegu on suure ja mitmekesise loominguga klassikuga. Valentina Žuravljova pole vististi kumbagi ning üks tema juttudest - mul tegelikult ükskõik, kumb - võinuks ära jääda. Teiseks tuleks hoiduda lühikeste, mingisse sarja või tsüklisse kuuluvate tekstide antologiseerimisest. Väljaspool konteksti võivad need mõjuda mõttetute jubinatena isegi siis, kui need sarja osana seda pole (Larionova pala puhul on mul küll ka ses osas omad kahtlused).
 
Antoloogia oleks nendest 28-st leheküljest loobumisest ainult võitnud. Ühtlasi oleks kirjanduslooline osa natuke saledam saanud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Nagu teisal juba öelnud olen: minu arvates on see tipptekst, mida õiges keeles ja õiges kohas avaldatuna nomineeritaks Hugole või Nebulale.
Teksti loeti eesti keeles

Alustades samast kohast, kust esmaarvustaja: see, et lugu kohe käima läheb, ei ole miinus, vaid pluss, kui sellega kaasneb oskus taustainfot järgnevasse teksti tilgutada. Praeguses tekstis on sellega suures jaos hakkama saadud, kuigi küsimus sellest, miks ülalt poldud liftile seni järele tuldud, ometi jääb.
 
Esimese kolmandikuni on tekst isegi mõnevõrra huvitav, kuid süžee on siiski ülimalt lihtsameelne. Iga mõtlemisvõimeline lugeja saab aru, kes allaronija on ning tema tapmisest edasi tuleb vaid pikk haigutus.
 
Lõpus kaob autoril aga pind täielikult jalge alt. Kui maailmalõpu visandamisega saab ta pärast seitset aastat harjutamist juba enam-vähem rahuldavalt hakkama, siis armastatu kaotanu tunnetest on suudetud vaid kuiv kokkuvõte koostada. Kui keegi arvab, et see on show, don't tell alal "absoluutne meisterlikkus", saab sel väitel mõtet olla vaid mingis kontekstis või taustsüsteemis, olgu selleks siis väljaanne, töötuba, autorite kollektiiv või muud sarnast. Mina isiklikult oskan taolise kollektiivi ülejäänud liikmetele küll vaid kaasa tunda.
 
Tehnilise konarlusena võib veel ära märkida mure hapnikuvooliku läbilõikamise pärast samal ajal kui ärarebitud käega skafander ennast ise parandada suudab.
Teksti loeti eesti keeles

Viktor Pelevini panus postmodernistlikku paradigmasse: hermeneutilised maailmasüsteemid ja autori keskustelud oma tegelastega.
 
Kultuurikonteksti leebe pilamise (krahv T on Tolstoi tuntud tegelasele sarnaselt valmis keset lahingut langema mõtisklusse pilvede kuju üle) ja lõdva randmega kirjutatud võitlussteenide poolest meenutab romaan natuke Strossi Bondi-lugusid või teisi moodsaid teoseid, mille tegevus on argieluliselt usutava asemel semiootilis-müütiline ("Django Unchained" film ja muud sellised). Tõsimeelsele lugejale ei soovitaks.
 
Pelevinile omaselt on teksti pikitud tänapäeva Venemaa kohta käivaid iroonilis-küünilisi ülevõlli kommentaare ja mingil hetkel tabasin end mõttelt, et need on teose kõige teravmeelsem osa. Sellest tõdemusest lähtub ka hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Olevat "vene müstilise realismi tipp" ja Jelena Skulskaja sõnul võrreldi seda pärast ilmumist "Meistri ja Margaritaga". Võib-olla võrreldigi, aga igatahes on see võrdlus täiesti asjatu. Teosed on täiesti erinevatest kategooriatest: "Altist Danilov" on vaid operett, kerge narrimäng. Ajaliselt lähemal asuva Strugatskite "Esmaspäevaga..." on kergem võrrelda, aga ka Strugatskid olid palju palju teravamad. Muidugi on õige, et 1980. aastal ei olnud žanr kui selline erilises soosingus, kuid sellega Orlovi sammuke peateelt kõrvale ka piirdub - mitte mingit opositsioonilisusegi (rääkimata dissidentlusest) mekki lool juures ei ole. Autor püüab, tegevust küll Moskvasse paigutades, olmetegelikkust võimalikult ignoreerida ning seda silmas pidades sobiks võib-olla kõige paremaks võrdluseks hoopis Teet Kalda (samuti varem ilmunud) romaan "Heliseb-kõliseb" (mida muidugi olevat samuti "Meistri ja Margaritaga" võrreldud, kuidas siis teisiti).
 
"Aldimängija Danilov" on tekstina seostatum ning kergem lugeda, aga ma ei ole kindel, kas parem. "Helisevale-kõlisevale" kirjutasin arvustuseks omal ajal sellise lause: "Raskekujuline ning pahaloomuline kääride puudumine toimetuses lõppeb vaid kõige tõsisematel juhtumitel niimoodi" ning andsin 3 punkti. Las siis olla selle romaanigi hinne sama, kuigi kääride probleemi iseenesest pole.
Teksti loeti eesti keeles

Koostajateks on veel Martin H. Greenberg ja Charles G. Waugh, aga neid ei saa millegipärast sisestada.
 
Asimovi eessõna järgi on siis kogumikku koondatud paremad läbi aegade ajakirjades ilmunud lühiromaanid. Nondega pidi lugu olema nii, et ajakirja igas numbris üritati pakkuda vaheldust. Niisiis võis minna sisse kümmekond erineva pikkusega juttu või katkend järgnevast romaanist. Lühiromaane ei saanud väga jupitada, aga samas võtsid need palju ruumi ära. Mistõttu avaldati neid siis, kui toimetajad neis täiesti kindlad olid ja sellepärast on märkimisväärne osa paremast ulmest lühiromaanide vormis. Vähemalt nii kirjutab meile Asimov.
 
Kirjutab või mitte, arvustatav antoloogia ei sobi seda väidet tõestama. Lugude keskmine hinne on mul ca. 3.4 ning nende hulgas on vähemalt üks täielik käkk (John Jakes, "The Sellers of the Dream"). Valdavat osa hindan keskpäraseks, kuigi nende hulgas on mitu tükki, mis on BAAS-is seni kõrgeid hindeid saanud (Isaac Asimovi "The Profession", Robert Silverbergi "The Desert of Stolen Dreams"). Ilmselgete õnnestumiste hulka kuuluvad esimesena muidugi Donald Kingsbury "The Moon Goddess and the Son" ning Larry Niveni "Flash Crowd" ja Phyllis Eisensteini "In the Western Traditionil" pole ka viga.
 
Välismaal ilmunud antoloogiatest rääkides kiputakse Eestis vahel kohalike autoritega võrdlema. Kui nüüd kärarikkad skandalistid ja muu infantiilse loominguga pööbel kõrvale jätta ja ikka kirjanikke vaadata, siis on taaskord rõõm tõdeda, et pole see asi meil nii hull midagi. Suur osa Indrek Hargla loomingust jääks selle antoloogia tugevamasse poolde. Siim Veskimees suudab ka elus mõne niisuguse teksti kirjutada. Meelis Friedenthali kohta ei tea öelda, sest tal on puhast ulmet nii vähe, aga võib-olla. Triinu Mereselt võib loota, Mann Loperilt vast ka. Ja võimalik, et veel kelleltki. Rea eesti autorite probleem pole mitte niivõrd loomingu vilets tase, vaid vähene hulk - mis on sotsiaalpoliitilist olukorda arvestades muidugi paratamatu.
Teksti loeti inglise keeles

Majipoori maailma ühe varasema loona on see tüüpiline Silverberg, eraldiseisvana ei jäta aga erilist muljet.
 
Jutus iva ei puudu ja eelarvustajad on sellest üsna hästi kirjutanud. Siiski suubub see kõik keskpäraseks kriminulliks. Nagu teksti lõpus öeldud, sai peategelane aru, et on sattunud ajalooliste sündmuste tunnistajaks ning kindlasti oli keskset rolli mänginud vidinal oma eel- ja järellood (nagu JRRT sõrmusel ajaks, kui see Guglunki kätte sattunud oli), kuid kõrbeepisood ise on kesisevõitu.
Teksti loeti inglise keeles

Kuulduste kohaselt olevat hiljuti väljend "diiplev soga" moodi läinud. Ma küll ei ole asjatundja ega oska arvata, mille kohta, aga see tükk siin tundub olevat tugev kandidaat.
 
Hea argument väitele, et mingi avaldamislävi peaks igal väljaandel ikka olema.
Teksti loeti eesti keeles

Sotsiaalse ulme meistri paljulubava algusega lugu. Uudse valitsuse poolt toetatud leiutisena on kasutusele võetud probleemilahendamise augud - koopad, kuhu võrdselt vabatahtlikest ning sundkorras võetutest moodustatud 16-liikmelised meeskonnad kinni pannakse, et nad erinevate probleemide üle mõtleksid ja lahendusi pakuksid. On nimelt ilmnenud, et sellised võhikutest koosnevad pundid vaatavad asjadele värskema pilguga ning tulevad lahenduste peale, mis professionaalidel kahe silma vahele jäävad. Muidugi ei ole nende asi tehnilise teostuse detailid - need jäävad endiselt ptoffidele - vaid üldised kontseptsioonid, mida võiks üritada.
 
Elu koopas on suhteliselt mugav - automaatsöökla, bassein jne. - aga lahkuda saab kogu meeskond üheskoos alles siis, kui kõrgemal pool otsustatakse, et nad on piisavalt probleeme lahendanud. Millal see juhtuda võiks, ei ole kellelgi ei alguses ega tegevuse käigus aimu. Samuti on eemaldatud kõik ajanäitajad ja üldse väljastpoolt lähtuvad mõjud; organiseeriva jõuna on siiski kaasatud kolm tehnilist töötajat, kes sündmusi enam-vähem normaalsuse sängis hoiavad.
 
Hästi alanud lugu raugeb aga ruttu ning sellest saab tavaline seebi- või tõsielusarja stiilis seletamine. Paks tüdruk põgeneb ja ronib torni otsa, et ennast ära tappa, sest on paks ja kole; keegi veenab ta alla tulema ja teatab, et mis sina ka koledast elust tead, minul on hoopiski vähk. Nojah.
 
Kirjutamistehniliselt on jutt muidugi tasemel, kuid ilmselgelt on selles liiga palju tegelasi. 16 ei suuda hallata ei autor ega lugeja.
Teksti loeti inglise keeles

Hakkasin Stalkeri punkte andma ja tuttav autor jäi silma. Vaja muidugi vaadata, kuidas tal jutt jookseb.
 
Jutt jooksis seekord nii... rahuldavalt. Igavapoolselt, aga kõigiti rahuldavalt.
 
Aga see, kuhu välja jooksis, see ei ole rahuldav. Vilets on, mitte rahuldav. Sest et see on ulme ilma ulmeta. On võetud suvalises 19.-21. sajandi sõjas juhtuda võinud lugu, näpuotsaga butafooriat lisatud ning ulmejutuks kuulutatud. Sellised tekstid teevad žanrile häbi.
Teksti loeti eesti keeles

Punapunk paistab ikka rahvale rõõmu valmistavat. Alternatiivset on siin muidugi niisama vähe kui Turtledove'i "Joe Steele'is": st. üldse mitte, sest võimatus ei saa juba põhimõtteliselt olla alternatiivne. Aga see on juba teose tõlgendamise küsimus, sest autor pole kuskil öelnud, et kavatses alternatiivajalugu kirjutada.
 
Tekst on väheke konarlik. See, et "Говорит Москва" ei osata õigesti kirjutada, on ilmselt autori ja toimetajate sünniaastast tulenev. Autor ei suuda peategelaseks oleva jõmpsika muljeid hästi eakohastena hoida ning vahepeal tuuakse ära raadioteksti, mida vanaisa üsna kindlasti polnuks sõna-sõnalt tõlkima hakanud. Aga see kõik pole eriti oluline.  
 
Oluline on lõpp. Lõppu ei ole. Lõpu asemel on mingi tühi jama. Kui ei tule stiilset lõppu, siis lagunevad sellised jutud täielikult koost. Lõpp peaks olema punaperioodiga kuidagi olemuslikult seotud ning keerama mõne selle aja absurdi abil eelnevale vindi peale. Seda, et tulnukad sõjaga ähvardavad, võib ükskõik mis ajastu stiliseeringule külge riputada: kiviajale, antiigile, Victoria ajale, 1960-ndatele, vahet pole. Näiteks Freya Eki jutus "Lennake, kotkad!" (2000), mis on vist siiamaani omas žanris kõige stiilsem, on lugu lõpetav "kangelastegu" nii truu ajastule omasele märgisüsteemile, et ajab peaaegu et oksele; siin on aga iseenesest lubavale arendusele lihtsalt suvaline lamedus otsa lajatatud. Arvustaja asi muidugi ei ole katsuda juttu ümber kirjutada, aga näiteid võib ikka pakkuda: näiteks oleks olnud niisama hüsteeriline reaktsioon Marsil parasjagu moes olevale igal pool haakristide kasutamisele (kleidimustrist linnaplaneeringuni) palju asjakohasem lahendus.
 
Kokkuvõtteks, jutt tekitas erinevalt mõnest täielikust lalinast vähemalt paar mõtet, millest kirjutada. Ilma lõputa siiski rahuldav ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

"Hea ulmejutt ei peaks ennustama autosid, vaid liiklusummikut."
 
Kellele see klassikaline tsitaat õieti kuulub? Gernsbackile? Pohlile?
 
Igatahes kõnealune lühiromaan on selle nii täpseks illustratsiooniks, et hakka või arvama, et teos tsitaati silmas pidades kirjutatigi. Autode asemel on küll teleportatsioonikabiinid - needsamad, mis Vendade loominguski T-kabiinide nime all figureerivad. Vendadel nad muidugi lihtsalt toimisid nagu kõik asjad kommunistlikus ühiskonnas toimima peavad - tõrgeteta, probleemideta ja iseenesestmõistetavalt. Selleks, et kujutada, mida niisugune leiutis pärismaailmas tähendaks, peab ise pärismaailmas elama ka.
 
Hindes pole mingit kahtlust.
Teksti loeti inglise keeles

Järjekordne lapsik tekst eesti ulmes erandlikult infantiilse loominguga autorilt. Kommenteerida suurt midagi pole - tavapärane sellest allikast pärit ollus, ei etem ega kehvem kui eelmised (ja tõenäoliselt ka järgmised).
Teksti loeti eesti keeles

Andri juba märkis ära, et jutt usutavuse koha pealt logiseb. Tõepoolest logiseb: robinsonaad on abitu ning Maale tagasi pöördunud peategelasel olid sõja ajal võõra kultuuriga tuttavaks saanuna ju täiesti unikaalsed teadmised. Raamatus teatavasti tõlkis ta pool aastat drakkide pühakirja inglise keelde ja müüs selle 24k kohaliku rahaühiku eest nurgakirjastusele maha. Tema teadmiste ja keeleoskusega oleks talle reaalses maailmas tehtud pakkumisi, mille kuupalk oleks alanud suuremast summast. Seda nii luure kui suurkorporatsioonide poolt.
 
Kui see on autori parim tekst nagu ülal väidetakse, siis peab tegemist olema väga keskpärase kirjamehega.
Teksti loeti inglise keeles

Juhtub ka nii, et mulle täiesti tundmatu ja BAAS-is seni vaid ühe arvustuse pälvinud autor osutub meisterlikuks jutuvestjaks.
 
Žanri poolest peaks lühiromaan olema Young Adult, aga sellest hoolimata on tekstil suur hulk plusse. Esiteks muidugi on see lihtsalt hästi kirjutatud: tempo on paras, süžee pole igav, dialoogid on vaimukad, karakterid on hästi välja tulnud. Teiseks antakse kõik tulevikku puutuv edasi mööda minnes ja peaaegu märkamatult. Plika põgeneb 12-aastaselt kodust ja teeskleb edukalt täiskasvanut: niisiis füüsiline aktseleratsioon on kiirenenud. Omavahel saadetakse sundimatult e-kirjade taolisi asju; ei targutata aga kummagi üle. Kolmandaks, keskmine YA on vist tegevuses siivsam ja häbelikum (ei tea, pole spetsialist). Siit leiab näiteks ühe peategelase kaalutuses toimuva defloratsiooni, aga samas puudub tekstis täielikult märja unenäo element. Mind häirib väga, kui seksilobaga liiale minnakse, siin on aga kõik tasakaalus.
Teksti loeti inglise keeles