Kasutajainfo

Veiko Belials

20.07.1966-

  • Eesti

Teosed

· Veiko Belials ·

Me armastame Maad

(antoloogia aastast 2016)

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
2
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.4
Arvustused (5)

Antoloogia kaanel on seda nimetatud "venekeelse ulme antoloogiaks". "Vene ulme antoloogiaga" pole seejuures päriselt tegu, sest ehkki kõik antoloogias sisalduvad lood on tõlgitud vene keelest, ei saa üht autoritest, Valgevenes sündinud ja Dnipros elavat Nik Sredini vist päriselt vene kirjanike hulka lugeda, ehkki ta looming vene keeleruumi kuulub. Antoloogia pealkiri näib haakuvat ühe teatava Zemljane lauluga ja ilmselt on antoloogiat kõige paremini iseloomustanud koostaja tagakaanel: "Valitud lugusid seob lahkumiste ja saabumiste temaatika, hüvastijätud ja kohtumised, valusad otsused, inimeseks olemine ning armastus Maa vastu".
Lugudest eraldi olen juba Baasis kirjutanud... ehk mainiksin veel ära, et ehkki enamik neist ei tekitanud minus väga suurt vaimustust (ilmselt pole melanhoolsevõitu kirjandus ikka päris minu teema), oli lugude tase üldiselt üle keskmise ja päris halbu lugusid siin minu meelest polnudki.
Teksti loeti eesti keeles

Vene ulmet olen ikka aeg-ajalt lugenud, mis sest, et tegemist on enamasti raskesti loetavate kurvameelsete tekstidega. Sestap ei heidutanud mind kogumiku "Me armastame Maad" puhul isegi mitte tagakaanel olev Strugatskite hoiatus. Jah, just nimelt hoiatus, sest viimasel ajal eesti keeles ilmunud vendade teoste pärast olen neid kunagi etaloniks olnud kirjanikke suisa vihkama hakanud.
Paraku tasus Strugatskeid siiski karta - kogumiku avalugu "Otsustav katse" oli taas tõsiselt piinarikas lugemine. Lool pole ei saba aega sarvi, kuid õnneks on see lühike. Teine Strugatskite lugu kogumikus on mahult umbes sama pikk, kuid selle puhul on vähemalt arusaadav, mida autorid öelda tahavad.
Kuid õnneks pole kogumikus vaid vendade Strugatskite jutud. Ning need muud lood on valdavalt head, kuigi ka mina ei leidnud sealt midagi vapustavat - ühe erandiga. Enne kui selle juurde lähen, liigitan lood lihtsalt kahte kategooriasse.
Pigem meeldis:
"Oja Iapateusel" - jäi meelde ja kuigi puänt sai peagi selgeks, ei olnud see "tühi" lugemine, sest autoril oli taaskord midagi öelda.
Kogumiku nimilooks olev "Me armastame maad" - küll suhteliselt ebausutav idee, kuid Maa armastuse mõtet vast kõige paremini edasiandev lugu.
"Maa helesinine taevas" - lühike, tempokas ja lööv. Pigem meenutas harjunud anglo-ameerika ulmet kui vene oma. Ja mingi mõte oli lool ka.
Pigem ei meeldinud:
"Surnumatja" - pidin seda arvustust kirjutades meenutama, millest lugu üldse rääkis ja no ei ole tõesti midagi meenutamsväärset.
"Koduhoidjad" - vägagi üllatava puändiga, kuid muus mõttes mind mittekõnetav lugu.
"Nina" - esimeses isikus kirja pandud loo jutustamisstiil meenutas taas tahtmatult Stanislaw Lemi Ijon Tichy lugusid, paraku mitte heas mõttes. Jant oli, aga point suuremas osas puudus.
Kogumiku parimaks jutuks pean aga Vjatšeslav Rõbakovi lühitomaan mõõtu lugu "Vesi ja laevukesed", mis oli alguses oi-oi kui vaevaline ja ängistav lugemine. Ja mitte ainult seetõttu, et puänt oli ammu selge ning edasine tundus mõttetu venitamisena, vaid kogu selle vene hinge agoonia aktiivse lugeja peal väljaelamise tõttu. Aga kui siis autor lõpuks selleni jõudis, mida ta tegelikult öelda tahtis, vaat siis saabus pea et katarsis.
Kokkuvõttes panen sellele kogumikule hindeks vist "nelja", sest olen täna leebe. Mingites teistes oludes võiks see vabalt ka "kolm" olla, sest kahtlen, kas sellest raamatust üldse kunagi mõnd juttu üle loen.
Teksti loeti eesti keeles
1.2017

Kui Veiko Belials mulle enda koostatavast ja tõlgitavast uuest kogumikust esimest korda rääkis, tutvustas ta seda kui juttude kogumit tulekutest ja minekutest. Ja just tulekud ja minekud iseloomustavad või võtavad kogumiku jutte kõige paremini kokku. Armastust maa vastu on muidugi ka kõigis juttudes ohtralt, aga see armastus süttib just tänu tulekutele või minekutele.
Kokku siis üheksa head või väga head juttu vene autoritelt. Üritasin peale lugemist leida parimat või siis halvimat juttu, aga ei saanud sellega hakkama. Kogumiku tase on ühtlaselt kõrge ja ühtegi viletsat lugu siin pole. Samamoodi on raske leida absoluutset lemmikut. Ühtmoodi väga meeldisid mulle nii “Oja Iapetusel”, “Vesi ja laevukesed”, “Maa helesinine taevas” kui ka “Üksikud oletused”. Keskpäraseid ehk häid, aga mitte nii tugevaid kui ülal nimetatud, võib välja tuua kolm: “Otsustav katse”, “Koduhoidjad” ja “Niña”. Toonitan seejuures, et ükski neist kolmest pole halb lugu. “Otsustav katse” oli hea täiendus Keskpäevamaailmale, “Koduhoidjad” tõi esile huvitava põlvkonnalaeva loo ja “Niña” oli üsna lustlik. Kõnetasid nad samas siiski vähem kui ülejäänud. Sellest hoolimata pole tõesti nii tugevat kogumikku ammu lugenud.
Stiililiselt on kogumiku lood valitud läbi 70ne aasta. Alates Strugatskite 50. aastatel ilmunud tekstidest kuni selle sajandini. Ja mis kõige huvitavam, lugedes pole ajavahet tunda. Juttude tegelaste vaimsus, tehnoloogia, stiil - kõik on tegelikult vägagi lähedane. Sellesmõttes kukubki võib-olla kõige rohkem stiilist välja ja annab aimu tänapäeval kirjutamisest “Vesi ja laevukesed”, kus käsitletakse tagasipöörduvate kosmonautide seksuaalprobleeme – mis üldiselt oli nii Strugatskite kui NSVLi ulme puhul pigem välistatud teema.
Üks lugusid ühendav lüli on veel ka kangelaslikkus ja eneseületamine. Kõikide nende lugude kosmoseuurimine on seotud meeletute raskustega, autorid ei hoia värvi kokku kujutamast kõiki neid ohte, võimalikke vigastusi ja surmasid, mis lendureid ees ootavad – samuti kosmilist üksindust ning tagasipöördumise raskusi maailma, kus kõik lähedased on sajandeid surnud. Tegelased neist aga ei hooli, lennatakse hoolimata sellest, et sisuliselt ei teata isegi täpselt kuhu ning kas seal kuskil lõpuks üldse maanduda saabki. Kannatatakse seejuures kohutavaid aastaid kestvaid piinu (nt Arkadi ja Boriss Strugatski. Üksikud oletused ), tullakse tagasi vigastena, raukadena või siis võimetuna enam ühiskonda sobituma, samas aga tehtud valikut kahetsemata ja virisemata. See eneseohverdav märterlus on minuarust üks vene (või peaks ütlema NSVLi?) kultuuri tahkusid, millele lääne ulmekirjanduses on vähe analooge. Võib-olla seepärast on ka vene ulmekirjanduses nii vähe klassikalisi põlvkonna laevade teemalisi lugusid? Sest seal pole võimalik sooritada suuri kangelastegusid, vaid tegemist on vaikse kulgemise ja märkamatu ohverdamisega, kus kangelasteoks on lihtsalt vaikselt kulgeda ja oma osa täita. Kusjuures siin kogumikus on täiesti erandit kinnitava reeglina üks põlvkonnalaeva lugu esindatud. Samuti astub kangelaslikkuse rajalt maha Balabuhha, kes küsib (üsnagi õigustatult), kas mõnede teadmiste eest maksab ikkagi inimesi ohverdada? Need erinevused aga pigem rikastavad kogumikku ja lisavad tooni.
Üldine toon, mis aga kogumikust kõlama jääb, on hoolimata kõigest melanhooliast ja traagikast siiski edumeelne. Tähtedele tuleb minna, on vaja minna ja kunagi me sinna ka läheme. Või nagu üks tegelane kogumiku nimiloos ütleb: “Just armastuse tõttu maa pärast peamegi lendama”. Ja see on minuarvates oluline sõnum ajal, mil isegi mitmed tuntud ulmekirjanikud leiavad, et peaksime pühenduma rohkem maa ülesehitamisele ja parandamisele.
Kokkuvõtteks ütlen veelkord, et tõeliselt võimas, liigutav ja nukker, aga samas ka innustav kogumik. Suured tänud Veikole selle koostamise eest.
PS: Kaanepilt on samuti suurepärane! Loodan, et Sündmuste Horisont on viimaks saanud enda koledate photoshoppide vaimustusest üle ja kasutab ka edasi (digi)kunstnikke. Tulemus on määratult parem ja pilkupüüdvam.
Arvustus ilmus esmakordselt 2016 novembri Reaktoris http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-me-armastame-maad
Teksti loeti eesti keeles

Raamat koondab venekeelset ulmet läbi 70 aasta, hästi varajastest Strugatskitest (1959) kuni Nik Sredin’ini (2010). Kajastatav aeg on küll pikk, samas on raamatusse koondatud lood, mis on erineval viisil Maaga seotud. On see siis kusagil eemal olles mõtisklus koduplaneedist või siis kosmonaudi elu peale pikka reisi võõrastele planeetidele. Mis seal salata, enda jaoks meenus ikka ja jälle Stanislaw Lemi “Tagasitulek tähtede juurest”, mis sedasama tagasitulekut kajastab (ning on enda arvates isegi mitte üks parimaid ulmeraamatuid vaid üks parimaid raamatuid üldse).
 
 
Kui algusest tulema hakata siis esimesed jutud sulasid enda jaoks kokku. Täpsemalt:
 
Arkadi ja Boriss Strugatski “Otsustav katse” (1959)
Arkadi ja Boriss Strugatski “Üksikud oletused” (1959)
Vladimir Mihhailov “Oja Iapetusel” (1968)
Andrei Balabuhha “Hauakaevaja” (1975)
 
Eks loomulikult on jutud erinevad aga kuidagi nukker tonaalusus, läbiv melanhoolia, äng jäid kummitama. 
 
Vendade “Üksikud oletused” tõuseb enda silmis raamatu esimeses kolmandikus esile. Jutt räägib tavapärasel ajapradokside teemal kus aeg valguse kiiruse läheduses liikuva tähtedevahelise reisija jaoks liigub teistmoodi kui Maa peal. Ehk siis Maal möödub pool aastat, tähelaevas aga 17 aastat. Kuidas on elu “kaugelt maalt” tagasipöördunud mehe silme läbi, kuidas näeme meie teda? Lisaks on see üks väheseid lugusid Strugatskitelt, mis on kirjutatud läbi naise silmade.
 
Järgmised paar lugu:
 
Viktor Kolupajev. Me armastame Maad (1975)
Vjatšeslav Rõbakov. Koduhoidjad (1987)
 
...jäid kuidagi hõredaks. Piinlik lugu aga need lähevad kategooriasse, kus ei oska midagi ütelda ja ei jää meelde. Üks hullemaid hinnanguid ilmselt autori jaoks… üldse oli esimene pool raamatust liigagi palju “meh”.
 
Kui rääkida kõrghetkedest siis enda jaoks oli üks eredamaid tähti lühiromaan Vjatšeslav Rõbakovilt, “Vesi ja laevukesed”. Räägib samal teemal nagu nii mõnigi selle raamatu tekst, Maale tagasitulnud inimese elust. Peategelaseks on Kohl, Maale naasnud üksik kosmonaut kuna kõik teised on hukkunud. Kuna aeg võib teatavasti liikuda paradoksaalselt olenevalt olukorrast üht või teistpidi siis on Maal vahepeal möödunud kaks sajandit, mees on vananenud märksa, märksa vähem. Maailm on võõras, vahepeal on kasvanud mitu põlvkonda inimesi, muuhulgas ka sugupõlv telepaate, mis kogu elukorralduse omal ajal äärmiselt sassi ajas. Raamat ongi suures osas Kohli suhetest “noortega” - ning teatavasti on noored alati hukas olnud, antud juhul on möödunud lisaks äärmiselt palju aega ning jah… telepaatia.
 
Kuidagi tohutult mõnusalt kirja pandud, tõesti hea lugu. Mis seal salata, Lemi “Tagasitulek tähtede juurest” on terve selle kogumiku jooksul niiehknaa risuks jalus, on ka selle lühiromaani puhul. Aga Rõbakov saab mu silmis ikkagi väga hästi hakkama. Pealegi ega ei ole nii, et on üks absoluutne tipp ja kõik teised on madalamad, kehvemad. Tipukesi on palju, mõni võib ju natuke esile kerkida aga see ei tähenda, et teised kuidagipidi kehvemad oleksid, isegi kui pikkuses on sentimeetrike vahet.
 
Liigume edasi, Juri Nesterenko, “Maa helesinine taevas” (2006). Kui paari sõnaga autorist rääkida siis laenan siitsamast BAASist Kristjan Rätsepa sõnu: “Vene kirjaniku Juri Nesterenko, kes on viimastel aastatel elanud poliitilise pagulasena USA-s, näol on tegu äärmiselt omalaadse maailmanägemisega isikuga - üks Rahvusvahelise Antiseksuaalse Liikumise rajajaid, narkovastane, ateist ja rassist.”
 
Heakene küll, las autor isiksus olla kuna eesmärk on vaadata just ta loomingut (aga tahtsin korraks seda värvikat isiksust tutvustada). Vaat’ see jutt läks kuidagi eriti sügavalt südamesse! Olemuselt on ta jälle üks “tagasitulek” - aga on kuidagi just täpselt õigesti kirja pandud. Tohutult pinev ja põnev, lõpp on samuti igati omal kohal. Üsna läänelik pala, mõnes mõttes lihtsake - aga tõesti, autor on osanud just õigeid nuppe vajutada.
 
Viimane jutt, Nik Sredin, “Niña” (2010). Selline lõbusamat sorti kergelt jantlik kosmosereis, thorheyerdahllik jutt sellest kuidas peategelane Herman üritab tõestada, et on võimalik kümne aastaga lennata Kentauri Alfale. Teele minev seltskond on kirju, alustades telesaadet tegevast meediapundist kuni kass Rumatani(!!). Väike stiilinäde pala lustakast keelepruugist (taustaks, et just oli kosmoselaevas toimunud plahvatus):
 
“Rumata polnud õnneks kannatada saanud. Ta oli akvaariumiveega märjaks kastetud, aga kuna ta kannatas niigi kuumuse käes, ei teinud väike dušš talle kahju. Pealegi oli paar kalakest kuhugi kadunud ja kass rahulolevat vurrulist lõusta vaadates võis mida iganes kahtlustada.”
 
Väga tore lõpp raamatule. Kui alguses oli kõik väga raskepärane, veniv ning kohati ka tuim siis mida edasi seda rohkem hakkas see kimp endale meeldima. Eks on oma osa ka ajastu pitsril kuid mis seal salata - natuke aega võib rõhuvat ja tinast ulmet lugeda aga kusagilt tuleb endal piir ette.
 
Eraldi tunnustaks raamatu tõlget ja toimetamist. See raamat on korrektne ja puhas, ei torganud silma ühtegi trükiviga ega veidrat keelekasutust. Selliseid tehniliselt veatuid raamatuid kohtab tänapäeval liiga harva.
 
Kokkuvõtvalt sümpaatne raamat, algust peaks millalgi üle lugema, vist esimesel korral ei jõudnud kõik kohale. Müts maha ja kraaps koostaja ja tõlkija Veiko Belialsi ees.
 
Teksti loeti eesti keeles
x
Andreas Jõesaar
24.01.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Sõna "naljajutt", tuli endalegi pähe, kui seda lugesin. Samas ei ole mitte iga nali naljakas. Aga lugu on vähemalt tempokas ja ühe soojaga loetav, olgugi, et sopakas. Selle eest ka pisut kõrgem hinne, kui kogumiku enamusele lugudele.
Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane näide sellest, kuidas mõnel kirjanikul on jutustamisoskus... ja mõnel mitte. Lugu oli äärmiselt vaevaline lugeda, sest kirjeldused ja dialoogid on nii puised, kui vähegi olla saavad. Selleks, et film silme ees jooksma saada, tuleb meeletult pingutada. Millest on äärmiselt kahju, sest lavale seatud dekoratsioonid on iseenesest ju põnevad ja lugu - kui see nii aegluubis ei kulgeks, võiks ju vägagi põnev olla.
 
Tegelastest ma üldse ei räägigi - kõik need (kuus?) meest-naist on üksteisest nii eristamatud nagu munad korvis. Või kui, siis vaid kiivrite värvi poolest.. Lugege ise ja saate aru, millest ma räägin. Point? Olematu. Hindeks "kaks", mitte "üks", sest materjali võiks siin isegi olla, kui autor ainult jutustada oskaks.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ka Sheckley meeldib, aga see käesolev on kõige halvem jutt vist üldse, mida talt lugenud olen. Nagu Stanislaw Lemi Ijon Tichy, ainult et ülihalb. Komejant ilma naljata. Piinavalt pikk veel pealekauba.
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest täitsa temaatiline, kuigi võib-olla liiga pateetiline, jutuke ajaloolasest, kes otsib - ja leiab - Seldoni kadunud kuuenda kõne salvestise.
Teksti loeti eesti keeles

Tõepoolest, oluliselt parem lugu kui mitmed teised selles kogumikus. "Nelja" panen sellepärast, et veits venis ja lahendus oli kah natuke banaalne.
Teksti loeti eesti keeles

See minavormis kokkutuleku kirjeldus oli üüratult tüütu lugemine ning veel mõni lehekülg enne loo lõppu oleksin sellele jutuksesele kindlasti "ühe" pannud. Siis kui alternatiivajalugu sisse sõitis, tõusis huvi lugemise vastu samuti, kuid paraku see üldmuljet ei päästnud. Samas ma ei eita, et tõelistele fännidele, kellele iga loos peituv vihje midagi ütleb ning kes teavad une pealt, kes on C. M. Kornbluth ja Hannes Bok, on see lugu tõenäoliselt maiuspala. Minusugusele keskmisele ulmelugejale oleks pidanud jutustama Pasadena vs Manhattani projekt, Carrel vs Einstein tasemel.
Teksti loeti eesti keeles

Kummardus Asimovi loole "Tõendus". Väga hästi kirjutatud ja kaasahaarav, eriti meeldisid just need tagasivaated peategelase lapsepõlve. Aga miks siis hindeks vaid "rahuldav"? Lõpu (puudumise) pärast.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna pole viidatavat algupärandit lugenud, siis ei kõnetanud kuidagi. Endale meenutas kergelt Baxteri-Clarke'i "Kaugete päevade valgust". Kohutavalt häiris hüplik ja hakitud stiil.
Teksti loeti eesti keeles

Plusspoolele see, et lugu on lühike ja hästi kirja pandud. Miinuseks see, et mina sealt mingit iva ei leidnud ning ulmena on see laast nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Taaskord painas mind lugedes de ja vu tunne. Lõpuni jõudes oli selge, et tegemist PEAB olema mingi paroodiaga. Aga millele? Mina sellist Asimovi lugu nagu ei mäleta... Aga nüüd enne selle arvustuse kirjutamist BAASi sirvides tuleb välja, et olen "Päeva lõppu" mõned aastad tagasi lugenud ning seda väga kõrgelt hinnanud. Tore on. Ja seda enam ei kõlvanud see paroodia kassi saba allagi. Võib-olla tõesti Maureen Birnbaumi lugude austajatele meeldib, aga hoidku kõrgemad jõud mind neist küll eemal.
Teksti loeti eesti keeles

Sisu kohta on Jüri eespool kõik juba ära öelnud. Mina võin täiendada vaid eestikeelse tõlke kohta, et siin on tõlkija kenasti tõlgitava materjaliga kursis olnud ega pole sohki teinud - kõik viited tundusid korrektsed.
 
Aga lugu ise on paras kräpp ja see deduktsioonipoint oli veel kuidagi eriti hale. Mida rohkem lõpule lähemale jõudsin, seda enam pidin unega võitlema. Ei istunud see naljalugu.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu mis ajajoonel paigutub sinna kuhugi "Teise Asumi" eelsesse aega ja valgustab natuke selle loo telgitaguseid (õieti küll esiseid :)). Ausalt öeldes mitte just kõige suurem asi, ei täienda Asimovi Asumi-seeriat kuidagi. Aga "fanfictioni" (ärme nüüd põlema mine, väike nali) kohta päris ok.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleb tunnistada, et selle loo point jäi mulle sügavalt arusaamatuks. Võimalik, et asi oli selles, et seda juttu ei saagi tõlkimatute sõnamängude tõttu tõlkida - joonealuseid selgitavad märkused on küll olemas, aga väga ei aita. Või siis on asi puhtalt minus, sest ma pole suurem asi Lewis Carrolli loomingu austaja - kõik need viited Alice'ile ja peeglitagusele maale läksid must kauge kaarega mööda. Ja kolmas variant ka: vint on lihtsalt nii üle keeratud, et keeldusin uskumast. Võib kõlada imelikult, aga ma tahan, et ulme oleks usutav. :)
Teksti loeti eesti keeles

Pildike tulevikumaailmast, kus osa inimkonnast on kängitsetud Maa teraskoobasteks muudetud linnadesse, samal ajal kui teine osa - välisilmlased - asustab ülejäänud ilmaruumi. Loo peategelaseks on teismeline tüdruk, kes tegeleb keelatud "spordiga" - jooksmisega New Yorgi lintteedel. Miks ta seda karistuste hirmust hoolimata teeb? Sest see tundub ainus viis ennast teostada, kuna tulevik on tume - nii isiklikus plaanis kui ka maalastele tervikuna. Kuniks ühe kohtumise järel koidab lootuskiir...
 
Kogu lugemise aja valdas mind tugev de ja vu tunne - et ma olen seda lugu varem lugenud. Aga siiski mitte. Lihtsalt autor on niivõrd hästi Asimovit järgi aimanud. Kõik need viiteid juba loetule - teraskoopad, hirm linnast väljumise ja avatud paikade ees, tuntud detektiiv jne. Hea lugu ja sobib väga hästi Asimovile kummarduseks koostatud kogumiku avajutuks.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin "Mängurit" esmakordselt ca 20 aastat tagasi. Vahepealse aja jooksul olen isegi päris palju oma elust mängudele pühendanud ning erinevad inimesed on seetõttu küsinud, kas ma olen seda romaani lugenud ning soovitanud taas üle lugeda. Lõpuks võtsingi raamatu ette, et vaadata, kas siis kõnetab või mitte. Kunagi esmalugemisel ilmselt kõnetas, sest mul on hämaralt meeles, et mõnedes keskkondades sai lausa aliaseks Morat pandud... aga sisust küll miskit meeles polnud.
 
Lugemine ei kulgenud eriti ladusalt, sest kuigi kirjutatud on hästi, on loos samas palju korduseid ning lehekülgede kaupa tühja teksti. Ei, mitte igavat ja mõttetut, aga loo arenduse seisukohalt ebavajalikku. Ka mängu kirjeldus on väga ähmane ja abstraktne, seega ei ole mängurile seal raamatus tegelikult suurt midagi kasutatavat või isegi äratundmisrõõmu pakkuvat. Sun Tzu "Sõjakunst" on selles mõttes palju asjalikum ja praktilisem "käsiraamat".
 
Siiski meeldis lugeda Kultuuri ühiskonna kohta - jah, sellises vabas maailmas sooviksin ma tõepoolest elada. Ning otse loomulikult on Azadi impeerium oma tavade ja korraldusega jälk moodustis ning mille paralleele leidub ka meie igapäevaelus. Kuid kui see ongi kogu raamatu sõnum, siis tjah... Kui see kõik tundus minu 20-ndate lõpuaastates minale veel huvitav ja mõtisklemist vääriv, siis praegusele, 47-aastasele minale jääb see selgelt lahjaks, tahaks kangemat kraami. Raamat saab mult küll hindeks "nelja", kuid seda väga suurte mööndustega ning päris kindel on, et enam rohkem see ülelugemisele ei tule.
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi olen kogumikku tervikuna juba varem arvustanud, siis nüüd eraldi arvustus nimiloole, sest... Sest vaatasin Netflixsist lõpuni Philip K. Dicki lühilugude põhjal loodud sarja "Electric Dreams" ning selle viimane osa baseerus väidetavalt "Poodud võõral". Kuna midagi väga tuttavat ette ei tulnud, otsisin välja raamatu ning lugesin selle jutukese ühe hingetõmbega läbi. Tjah. Lööv. Sisukas. Puändiga. Saba ja sarvedega. Erinevalt sarja lõpuloost, mis oli kahtlemata hea, kuid baseerus sel lool väga-väga lõdvalt.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat sai ostetud arvatavasti kümmekond või rohkem aastat tagasi kui klassika, mida tuleb kindlasti lugeda. Elukaaslane lugeski ja arvas, et mulle võiks meeldida. Aga mina miskipärast siis selle raamatuni ei jõudnud. Ju oli muud sel hetkel paremana tunduvat lugemist ees.
 
Nüüd aga taaskord ühe kolimise järel oma raamatukogu riiulitele lahti pakkides jäi "Hea uus ilm" ühe esimese asjana silma ning tõstsin kõrvale ja hakkasin lugema. Haaras koheselt kaasa ja sain ilma suuremate pausideta üsna ühe soojaga läbi. Esimene emotsioon Kesk-Londoni Haudejaama ja Refleksikujunduskeskuse kirjelduse lugemise järel oli, et üsna jäle raamat. Järgmisena tuli ilmselge mõistmine, et tegemist on hoiatusromaaniga. Ja lõpuni jõudes jagus arutelu- ja filosofeerimisainest küllaga.
 
Mingil määral rajaneb kirjeldatud ühiskond ju mõistlikel printsiipidel. Maailmariigi deviis on: kollektiivsus, identsus, stabiilsus. See keskmine on küll selline küsitav, aga samas - stabiilsusel on hind. Nagu ka õnnel. Käsi püsti, kes meist ei tahaks stabiilset ja õnnelikku ühiskonda? Kuid jah, kas sellise hinnaga...? Kuid jälle, järgmine komm kommionult - seksuaalselt väga vaba ühiskond, kus igaüks kuulub igaühele ning "saamisega" pole mingeid probleeme. Mhh? Äkki läheb siiski kaubaks? Jah, mõtlemisainet kui palju...
 
Hinnet kallutas viie poole positiivsete tegelaste ning õnneliku lõpu puudumine, kuigi alguses jäi mulje, et mingi revolutsioon on susisemas. Tagasi nelja poole aga pidev Shakespeare tsiteerimine, eriti härra Metslase suu läbi. See ei kõnetanud üldse ja seeläbi andis lisamõtlemisainet Maailmakontrolöri põhjendus, miks nad enam "Othellot" ei etenda - see on vana ja inimesed ei saaks sellest lihtsalt aru. Tõepoolest.
 
Kokkuvõttes igati lugemist vääriv teos mitte ainult ulmefännile vaid igaühele. Kirjutamisaastat vaadates - aegumatu meistriteos!
Teksti loeti eesti keeles

"Tähed kui tolmukübemed" on viimane Galaktikaimpeeriumi maailma kuuluv romaan, mis eesti keelde tõlgitud. Nüüd on siis kogu saaga olemas. Ja see on ka ainuke positiivne asi selle romaani juures.
 
Kui kirjutasin eelviimase tõlke, "Kivike taevas", arvustuses, et tegemist on ühega kehvematest Asimovi romaanidest, mida lugenud olen, siis paraku pean siin ennast kordama. Õigemini tegelikult on asi nõksu hullem - tegemist on konkurentsitult kõige kehvema romaaniga, mida ma armastatud autorilt lugenud olen!
 
Esimene peatükk oli isegi okei ja lausa ületas mõnevõrra ootuseid - sest ma teadsin ette, et midagi head oodata pole! - aga edasi keeras täiesti ära. Pikad puised dialoogid; tegelased, kes mind absoluutselt ei huvitanud; sihitu jahmerdamine, püüdlikult selgitavad insenertehnilised kirjeldused... Vahepeal nagu midagi lubas, aga ei midagi, mis lõpphinnet päästnud oleks. Lõpuni lugemine oli selline piin, et see õnnetu USA konstitutsioon, mida siin eespool ja eestikeelse tõlke saatesõnas püüdlikult tümitati, ei suutnud midagi ära rikkuda - võrreldes eelnevaga kannatas selle kaheleheküljelise "puändi" kenasti ära.
 
Lühidalt: ärge lugege.
Teksti loeti eesti keeles

Erinevalt tavapärasest, lugesin enne raamatu kallale asumist BAASi arvustused läbi ning seetõttu polnud ootused eriti kõrged. Või noh, see kõlab nüüd kehvasti, sest eelnevad hinded on ju head. Ootasingi sellist Scalzit oma tavalises headuses, kuid ei midagi erilist. Ja lisaks tegid ettevaatlikuks viited seriaalilikkusele. Ja et võib-olla pole tegemist kõige terviklikuma romaaniga, pigem jutukoguga.
 
Kuid ei midagi sellist! Tegemist on täiesti koherentse looga, vaid kaks viimast lisalugu ei sobi nö komplekti. Kuid ega needki kehvad polnud, täitsa toredad lugeda. Veel kiidan Scalzit oskuse eest kirjutada järgesid nii, et eelnevate osade taas üle lugemine pole vajalik - iga natukese aja tagant, samas liigsete kordusteta, tuletatakse olulised sündmused meelde ja seletatakse mõisted lahti. Õigupoolest võib selle raamatu lausa üldse ilma muid "Vanemehe sõja" romaane lugemata ette võtta.
 
Tükk aega mõtlesin, et mis hinne siis lugemiselamusele anda - "neli" nagu kõikidele muudele "Vanamehe sõja" järgedele? Tundus ebaõiglane, sest "Lõhenenud inimkond" on mõnest varasemast järjest selgelt parem. Seega, saagu siia kirja "viis". Ja jään põnevusega sarja järgmise, viimase osa, eestikeelset tõlget ootama, sest lugu jäi ju põneva koha peal pooleli.
Teksti loeti eesti keeles

Omal ajal jäi selle loo lugemine pooleli, vist seepärast, et 1988 aastal mul "Pioneer" veel käis, 1989 aastal aga enam mitte. Nüüd aga on kogu jutt digitaliseeritult ETERA baasist kättesaadav ning lugesin üsna ühe hingetõmbega läbi. Imestan, et BAASis olen esimene arvustaja - seega väike ülevaade ka loo sisust.
 
Tegevus toimub Ameerikas, üsna jutu kirjutamisaastatel, 60-70-ndatel. Loo peategelaseks on maovähki põdev, viimaseid elukuid hinges vaakuv miljonär, kellele pakutakse - loomulikult kopsaka summa eest - võimalust saada endale uus keha. Parakui ei lähe kõik aga nii nagu plaanitud ning nagu romaani pealkirjast võib aimata, satub kapitalisti teadvus plaanitud noore uue inimkeha asemel hoopis ühe buldogi sisse.
 
Suhtusin sellesse loosse kerge skepsisega - et noh, ilmselt roosad lapsepõlvemälestused ja teisalt tõenäoliselt korralik kapitalismi kriitika - aga ei, ei pidanud pettuma. Tegu on täiesti korraliku romaaniga teadvuse siirdamisest, surematusest ja selle varjukülgedest. Teema on mulle väga südamelähedane ja eks oma rolli mängib siin see, et üks esimesi ulmekaid, mida tõeliselt nautisin, oli "Kus on rändurite kodu". Fantaasiat vabalt lendama lastes võibki "Neljajalgset miljonäri" võtta kui "Rändurite kodu" eellugu - kuidas teadvuse siirdamine leiutati, mis plaanid sellega olid ja mis sellest kõigest välja tuli.
 
Korralik hoiatusromaan seiklusliku gängsteridraama vormis. Võib-olla tiba noortekas, millest ka pall madalam hinne kui maksimaalne võimalik.
Teksti loeti eesti keeles

Tänu ETERA baasile avanes võimalus seda lapsepõlves võlunud lugu nüüd uuesti lugeda. Erinevalt teistest umbes samal ajal esmakordselt loetud ulmekatest panen sellele aga siiski üsna kehva hinde, sest lugu on ikka väga triviaalne ning kui muud kosmoselaevaga juhtunud õnnetustejada saab veel kuidagi tõsiselt võtta, siis tundmatusse viirusesse haigestumine keeras vindi liiga üle.
Samas, hea poistekas ja omas ajas kindlasti omal kohal. Praeguseks aga ajale jalgu jäänud ja tänapäeva laste arengutaset arvestades soovitaksin - kui üldse - seda pigem nooremale koolieale kui teismelistele.
Teksti loeti eesti keeles

Erinevad tasandid - ja sellega seotud puänt - jäid pisut segaseks, sellest ka madalam hinne. Aga muidu lobedalt kirja pandud ja täitsa loetav (õudus?)lugu.
Teksti loeti eesti keeles