Kasutajainfo

Veiko Belials

20.07.1966-

  • Eesti

Teosed

· Veiko Belials ·

Me armastame Maad

(antoloogia aastast 2016)

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
2
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.4
Arvustused (5)

Antoloogia kaanel on seda nimetatud "venekeelse ulme antoloogiaks". "Vene ulme antoloogiaga" pole seejuures päriselt tegu, sest ehkki kõik antoloogias sisalduvad lood on tõlgitud vene keelest, ei saa üht autoritest, Valgevenes sündinud ja Dnipros elavat Nik Sredini vist päriselt vene kirjanike hulka lugeda, ehkki ta looming vene keeleruumi kuulub. Antoloogia pealkiri näib haakuvat ühe teatava Zemljane lauluga ja ilmselt on antoloogiat kõige paremini iseloomustanud koostaja tagakaanel: "Valitud lugusid seob lahkumiste ja saabumiste temaatika, hüvastijätud ja kohtumised, valusad otsused, inimeseks olemine ning armastus Maa vastu".
Lugudest eraldi olen juba Baasis kirjutanud... ehk mainiksin veel ära, et ehkki enamik neist ei tekitanud minus väga suurt vaimustust (ilmselt pole melanhoolsevõitu kirjandus ikka päris minu teema), oli lugude tase üldiselt üle keskmise ja päris halbu lugusid siin minu meelest polnudki.
Teksti loeti eesti keeles

Vene ulmet olen ikka aeg-ajalt lugenud, mis sest, et tegemist on enamasti raskesti loetavate kurvameelsete tekstidega. Sestap ei heidutanud mind kogumiku "Me armastame Maad" puhul isegi mitte tagakaanel olev Strugatskite hoiatus. Jah, just nimelt hoiatus, sest viimasel ajal eesti keeles ilmunud vendade teoste pärast olen neid kunagi etaloniks olnud kirjanikke suisa vihkama hakanud.
Paraku tasus Strugatskeid siiski karta - kogumiku avalugu "Otsustav katse" oli taas tõsiselt piinarikas lugemine. Lool pole ei saba aega sarvi, kuid õnneks on see lühike. Teine Strugatskite lugu kogumikus on mahult umbes sama pikk, kuid selle puhul on vähemalt arusaadav, mida autorid öelda tahavad.
Kuid õnneks pole kogumikus vaid vendade Strugatskite jutud. Ning need muud lood on valdavalt head, kuigi ka mina ei leidnud sealt midagi vapustavat - ühe erandiga. Enne kui selle juurde lähen, liigitan lood lihtsalt kahte kategooriasse.
Pigem meeldis:
"Oja Iapateusel" - jäi meelde ja kuigi puänt sai peagi selgeks, ei olnud see "tühi" lugemine, sest autoril oli taaskord midagi öelda.
Kogumiku nimilooks olev "Me armastame maad" - küll suhteliselt ebausutav idee, kuid Maa armastuse mõtet vast kõige paremini edasiandev lugu.
"Maa helesinine taevas" - lühike, tempokas ja lööv. Pigem meenutas harjunud anglo-ameerika ulmet kui vene oma. Ja mingi mõte oli lool ka.
Pigem ei meeldinud:
"Surnumatja" - pidin seda arvustust kirjutades meenutama, millest lugu üldse rääkis ja no ei ole tõesti midagi meenutamsväärset.
"Koduhoidjad" - vägagi üllatava puändiga, kuid muus mõttes mind mittekõnetav lugu.
"Nina" - esimeses isikus kirja pandud loo jutustamisstiil meenutas taas tahtmatult Stanislaw Lemi Ijon Tichy lugusid, paraku mitte heas mõttes. Jant oli, aga point suuremas osas puudus.
Kogumiku parimaks jutuks pean aga Vjatšeslav Rõbakovi lühitomaan mõõtu lugu "Vesi ja laevukesed", mis oli alguses oi-oi kui vaevaline ja ängistav lugemine. Ja mitte ainult seetõttu, et puänt oli ammu selge ning edasine tundus mõttetu venitamisena, vaid kogu selle vene hinge agoonia aktiivse lugeja peal väljaelamise tõttu. Aga kui siis autor lõpuks selleni jõudis, mida ta tegelikult öelda tahtis, vaat siis saabus pea et katarsis.
Kokkuvõttes panen sellele kogumikule hindeks vist "nelja", sest olen täna leebe. Mingites teistes oludes võiks see vabalt ka "kolm" olla, sest kahtlen, kas sellest raamatust üldse kunagi mõnd juttu üle loen.
Teksti loeti eesti keeles
1.2017

Kui Veiko Belials mulle enda koostatavast ja tõlgitavast uuest kogumikust esimest korda rääkis, tutvustas ta seda kui juttude kogumit tulekutest ja minekutest. Ja just tulekud ja minekud iseloomustavad või võtavad kogumiku jutte kõige paremini kokku. Armastust maa vastu on muidugi ka kõigis juttudes ohtralt, aga see armastus süttib just tänu tulekutele või minekutele.
Kokku siis üheksa head või väga head juttu vene autoritelt. Üritasin peale lugemist leida parimat või siis halvimat juttu, aga ei saanud sellega hakkama. Kogumiku tase on ühtlaselt kõrge ja ühtegi viletsat lugu siin pole. Samamoodi on raske leida absoluutset lemmikut. Ühtmoodi väga meeldisid mulle nii “Oja Iapetusel”, “Vesi ja laevukesed”, “Maa helesinine taevas” kui ka “Üksikud oletused”. Keskpäraseid ehk häid, aga mitte nii tugevaid kui ülal nimetatud, võib välja tuua kolm: “Otsustav katse”, “Koduhoidjad” ja “Niña”. Toonitan seejuures, et ükski neist kolmest pole halb lugu. “Otsustav katse” oli hea täiendus Keskpäevamaailmale, “Koduhoidjad” tõi esile huvitava põlvkonnalaeva loo ja “Niña” oli üsna lustlik. Kõnetasid nad samas siiski vähem kui ülejäänud. Sellest hoolimata pole tõesti nii tugevat kogumikku ammu lugenud.
Stiililiselt on kogumiku lood valitud läbi 70ne aasta. Alates Strugatskite 50. aastatel ilmunud tekstidest kuni selle sajandini. Ja mis kõige huvitavam, lugedes pole ajavahet tunda. Juttude tegelaste vaimsus, tehnoloogia, stiil - kõik on tegelikult vägagi lähedane. Sellesmõttes kukubki võib-olla kõige rohkem stiilist välja ja annab aimu tänapäeval kirjutamisest “Vesi ja laevukesed”, kus käsitletakse tagasipöörduvate kosmonautide seksuaalprobleeme – mis üldiselt oli nii Strugatskite kui NSVLi ulme puhul pigem välistatud teema.
Üks lugusid ühendav lüli on veel ka kangelaslikkus ja eneseületamine. Kõikide nende lugude kosmoseuurimine on seotud meeletute raskustega, autorid ei hoia värvi kokku kujutamast kõiki neid ohte, võimalikke vigastusi ja surmasid, mis lendureid ees ootavad – samuti kosmilist üksindust ning tagasipöördumise raskusi maailma, kus kõik lähedased on sajandeid surnud. Tegelased neist aga ei hooli, lennatakse hoolimata sellest, et sisuliselt ei teata isegi täpselt kuhu ning kas seal kuskil lõpuks üldse maanduda saabki. Kannatatakse seejuures kohutavaid aastaid kestvaid piinu (nt Arkadi ja Boriss Strugatski. Üksikud oletused ), tullakse tagasi vigastena, raukadena või siis võimetuna enam ühiskonda sobituma, samas aga tehtud valikut kahetsemata ja virisemata. See eneseohverdav märterlus on minuarust üks vene (või peaks ütlema NSVLi?) kultuuri tahkusid, millele lääne ulmekirjanduses on vähe analooge. Võib-olla seepärast on ka vene ulmekirjanduses nii vähe klassikalisi põlvkonna laevade teemalisi lugusid? Sest seal pole võimalik sooritada suuri kangelastegusid, vaid tegemist on vaikse kulgemise ja märkamatu ohverdamisega, kus kangelasteoks on lihtsalt vaikselt kulgeda ja oma osa täita. Kusjuures siin kogumikus on täiesti erandit kinnitava reeglina üks põlvkonnalaeva lugu esindatud. Samuti astub kangelaslikkuse rajalt maha Balabuhha, kes küsib (üsnagi õigustatult), kas mõnede teadmiste eest maksab ikkagi inimesi ohverdada? Need erinevused aga pigem rikastavad kogumikku ja lisavad tooni.
Üldine toon, mis aga kogumikust kõlama jääb, on hoolimata kõigest melanhooliast ja traagikast siiski edumeelne. Tähtedele tuleb minna, on vaja minna ja kunagi me sinna ka läheme. Või nagu üks tegelane kogumiku nimiloos ütleb: “Just armastuse tõttu maa pärast peamegi lendama”. Ja see on minuarvates oluline sõnum ajal, mil isegi mitmed tuntud ulmekirjanikud leiavad, et peaksime pühenduma rohkem maa ülesehitamisele ja parandamisele.
Kokkuvõtteks ütlen veelkord, et tõeliselt võimas, liigutav ja nukker, aga samas ka innustav kogumik. Suured tänud Veikole selle koostamise eest.
PS: Kaanepilt on samuti suurepärane! Loodan, et Sündmuste Horisont on viimaks saanud enda koledate photoshoppide vaimustusest üle ja kasutab ka edasi (digi)kunstnikke. Tulemus on määratult parem ja pilkupüüdvam.
Arvustus ilmus esmakordselt 2016 novembri Reaktoris http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-me-armastame-maad
Teksti loeti eesti keeles

Raamat koondab venekeelset ulmet läbi 70 aasta, hästi varajastest Strugatskitest (1959) kuni Nik Sredin’ini (2010). Kajastatav aeg on küll pikk, samas on raamatusse koondatud lood, mis on erineval viisil Maaga seotud. On see siis kusagil eemal olles mõtisklus koduplaneedist või siis kosmonaudi elu peale pikka reisi võõrastele planeetidele. Mis seal salata, enda jaoks meenus ikka ja jälle Stanislaw Lemi “Tagasitulek tähtede juurest”, mis sedasama tagasitulekut kajastab (ning on enda arvates isegi mitte üks parimaid ulmeraamatuid vaid üks parimaid raamatuid üldse).
 
 
Kui algusest tulema hakata siis esimesed jutud sulasid enda jaoks kokku. Täpsemalt:
 
Arkadi ja Boriss Strugatski “Otsustav katse” (1959)
Arkadi ja Boriss Strugatski “Üksikud oletused” (1959)
Vladimir Mihhailov “Oja Iapetusel” (1968)
Andrei Balabuhha “Hauakaevaja” (1975)
 
Eks loomulikult on jutud erinevad aga kuidagi nukker tonaalusus, läbiv melanhoolia, äng jäid kummitama. 
 
Vendade “Üksikud oletused” tõuseb enda silmis raamatu esimeses kolmandikus esile. Jutt räägib tavapärasel ajapradokside teemal kus aeg valguse kiiruse läheduses liikuva tähtedevahelise reisija jaoks liigub teistmoodi kui Maa peal. Ehk siis Maal möödub pool aastat, tähelaevas aga 17 aastat. Kuidas on elu “kaugelt maalt” tagasipöördunud mehe silme läbi, kuidas näeme meie teda? Lisaks on see üks väheseid lugusid Strugatskitelt, mis on kirjutatud läbi naise silmade.
 
Järgmised paar lugu:
 
Viktor Kolupajev. Me armastame Maad (1975)
Vjatšeslav Rõbakov. Koduhoidjad (1987)
 
...jäid kuidagi hõredaks. Piinlik lugu aga need lähevad kategooriasse, kus ei oska midagi ütelda ja ei jää meelde. Üks hullemaid hinnanguid ilmselt autori jaoks… üldse oli esimene pool raamatust liigagi palju “meh”.
 
Kui rääkida kõrghetkedest siis enda jaoks oli üks eredamaid tähti lühiromaan Vjatšeslav Rõbakovilt, “Vesi ja laevukesed”. Räägib samal teemal nagu nii mõnigi selle raamatu tekst, Maale tagasitulnud inimese elust. Peategelaseks on Kohl, Maale naasnud üksik kosmonaut kuna kõik teised on hukkunud. Kuna aeg võib teatavasti liikuda paradoksaalselt olenevalt olukorrast üht või teistpidi siis on Maal vahepeal möödunud kaks sajandit, mees on vananenud märksa, märksa vähem. Maailm on võõras, vahepeal on kasvanud mitu põlvkonda inimesi, muuhulgas ka sugupõlv telepaate, mis kogu elukorralduse omal ajal äärmiselt sassi ajas. Raamat ongi suures osas Kohli suhetest “noortega” - ning teatavasti on noored alati hukas olnud, antud juhul on möödunud lisaks äärmiselt palju aega ning jah… telepaatia.
 
Kuidagi tohutult mõnusalt kirja pandud, tõesti hea lugu. Mis seal salata, Lemi “Tagasitulek tähtede juurest” on terve selle kogumiku jooksul niiehknaa risuks jalus, on ka selle lühiromaani puhul. Aga Rõbakov saab mu silmis ikkagi väga hästi hakkama. Pealegi ega ei ole nii, et on üks absoluutne tipp ja kõik teised on madalamad, kehvemad. Tipukesi on palju, mõni võib ju natuke esile kerkida aga see ei tähenda, et teised kuidagipidi kehvemad oleksid, isegi kui pikkuses on sentimeetrike vahet.
 
Liigume edasi, Juri Nesterenko, “Maa helesinine taevas” (2006). Kui paari sõnaga autorist rääkida siis laenan siitsamast BAASist Kristjan Rätsepa sõnu: “Vene kirjaniku Juri Nesterenko, kes on viimastel aastatel elanud poliitilise pagulasena USA-s, näol on tegu äärmiselt omalaadse maailmanägemisega isikuga - üks Rahvusvahelise Antiseksuaalse Liikumise rajajaid, narkovastane, ateist ja rassist.”
 
Heakene küll, las autor isiksus olla kuna eesmärk on vaadata just ta loomingut (aga tahtsin korraks seda värvikat isiksust tutvustada). Vaat’ see jutt läks kuidagi eriti sügavalt südamesse! Olemuselt on ta jälle üks “tagasitulek” - aga on kuidagi just täpselt õigesti kirja pandud. Tohutult pinev ja põnev, lõpp on samuti igati omal kohal. Üsna läänelik pala, mõnes mõttes lihtsake - aga tõesti, autor on osanud just õigeid nuppe vajutada.
 
Viimane jutt, Nik Sredin, “Niña” (2010). Selline lõbusamat sorti kergelt jantlik kosmosereis, thorheyerdahllik jutt sellest kuidas peategelane Herman üritab tõestada, et on võimalik kümne aastaga lennata Kentauri Alfale. Teele minev seltskond on kirju, alustades telesaadet tegevast meediapundist kuni kass Rumatani(!!). Väike stiilinäde pala lustakast keelepruugist (taustaks, et just oli kosmoselaevas toimunud plahvatus):
 
“Rumata polnud õnneks kannatada saanud. Ta oli akvaariumiveega märjaks kastetud, aga kuna ta kannatas niigi kuumuse käes, ei teinud väike dušš talle kahju. Pealegi oli paar kalakest kuhugi kadunud ja kass rahulolevat vurrulist lõusta vaadates võis mida iganes kahtlustada.”
 
Väga tore lõpp raamatule. Kui alguses oli kõik väga raskepärane, veniv ning kohati ka tuim siis mida edasi seda rohkem hakkas see kimp endale meeldima. Eks on oma osa ka ajastu pitsril kuid mis seal salata - natuke aega võib rõhuvat ja tinast ulmet lugeda aga kusagilt tuleb endal piir ette.
 
Eraldi tunnustaks raamatu tõlget ja toimetamist. See raamat on korrektne ja puhas, ei torganud silma ühtegi trükiviga ega veidrat keelekasutust. Selliseid tehniliselt veatuid raamatuid kohtab tänapäeval liiga harva.
 
Kokkuvõtvalt sümpaatne raamat, algust peaks millalgi üle lugema, vist esimesel korral ei jõudnud kõik kohale. Müts maha ja kraaps koostaja ja tõlkija Veiko Belialsi ees.
 
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Loo tegevus toimub paralleelmaailmas, kus elavad lisaks inimestele veel erinevad müütilised olendid (haldjad, orkid jne) ja toimib maagia. Minategelaseks on Tallinna kandis elav eldarist kirikuõpetaja, kes tegutseb ühtlasi vabast ajast vaimude väljaajajana ja satub juhtumi otsa, mille juured viivad 19. sajandisse...
Weinbergi loomingusse on mul mõnevõrra vastuoluline suhtumine. Kosmoseulmet kirjutab ta hästi, ent alternatiivajalugude ja paralleelmaailmade teemalised teosed ei taha tal minu meelest nii hästi õnnestuda. Neid lugedes torkab silma, et ajalooteemalisi teadmisi autoril napib, ja käesoleva loo puhul ka mõningane mütoloogiateemaline fantaasiavaesus (üleloomulikud olendid kirjeldatud maailmas pärineksid justkui mingist Tolkieni kopeerivast stampfantasyst või rollimängust). Mingil hetkel hakkas "Karma võla" sündmustik mulle ka väga meenutama sama autori romaani "Tõrkeotsing", ehkki neis teostes kirjeldatud maailmad on erinevad. 
Teksti loeti eesti keeles

Tartu aastal 1920. Vabadussõda on läbi ja sõjavangist vabanenud minategelane naaseb koju, avastamaks, et ta vanemad on hispaania grippi surnud. Peiedel kuuleb noormees oma punase meelestatusega sugulastelt fjodorovismi ideede ja bolševike plaani kohta kõik kunagi elanud inimesed Nikolai Fjodorovi ideedele vastavalt ellu äratada. Edasised sündmused kulgevad teisiti kui meie ajaloos...
"Kõik äratatakse ellu" on segu alternatiivajaloost, sotsiaalsest teaduslikust fantastikast ja kristlikust müstikast, mis kasutab viimasel ajal ulmekirjanduses populaarseks muutunud 19. sajandi Vene filosoofi Nikolai Fjodorovi transhumanistlikku tulevikukontseptsiooni, sedapuhku pigem düstoopilise nurga alt. Heas kirjanduslikus stiilis kirjapandud ja põneva ideega lugu, natuke häiris ainult segane (ja justkui poolikuks jääv) lõpplahendus. Silma torkas ka see, et autor vältis elluäratamisprotsessi täpset kirjeldamist ja tekitas küsimuse, et kuidas see küll ammuste surnute, kellest ainult luud järel, puhul täpselt välja nägi.
Teksti loeti eesti keeles

Süngetes toonides postküberpunklugu lähituleviku Eestist, mille märksõnadena võiks mainida virtuaalreaalsust, unenäolisust, transhumanismi ja tuumasõda. Lühikeses loos on loodud tehnoloogiliselt üsna läbimõeldud tulevikumaailm, tekst on üsna tihedas stiilis kirja pandud ja sisaldab ootamatuid süžeekäänakuid. Maksimumhindes pole kahtlustki.
Teksti loeti eesti keeles

Lähitulevikus, kui inimkond jõudsalt Päikesesüsteemi hõivab, tuleb eestlastel originaalne ja morbiidne idee: ehitada mehitamata kosmoselaev-mausoleum nimega Toonela, paigutada selle pardale 300 hiljuti surnud inimest ning läkitada see igavesele teekonnale Päikesesüsteemist välja.
Veelgi kaugemas tulevikus on suur osa Toonelat puudutavatest andmetest hiiglasliku andmekustumiskatastroofi tõttu hävinud ja peamiseks spetsialistiks Toonelasse puutuva alal on Tartu Kirjandusmuuseumi folklorist Roomas Kingu, kelle teadmised põhinevad valdavalt rahvapärimusel. Seega on just Kingu isikuks, kes kutsutakse appi lahendama müstilist ja võimatut olukorda: objekt, mis ei saa olla midagi muud kui Toonela, on taas Maale lähenemas...
Põnevalt kirjapandud lugu, mis sündmustiku arenedes lugejale järjest uusi üllatusi pakub. Näha on ka teatud stiilimuutust Hargla loomingus, varasemate teoste lopsakad kirjeldused on asendunud kammerlikuma stiiliga. Autor pole enda loodud tulevikumaailma eriti detailselt lahti kirjutanud, ent lugeja saab toimuvast aimdust rohkete vihjete kaudu. Ka on autoril õnnestunud kirjutamine vastuolulisel teemal "Eestlased kosmoses" ilma, et see kuidagi kummaline tunduks. Hargla loomingule omaselt on "Toonela tagasitulekus" ka vihjeid nii tema varasemale loomingule kui ka kodumaisele ulmefändomile. 
Saatuse irooniana võib veel mainida asjaolu, et autor Eestile liigse internetiseerituse tõttu tulevikus aset leidvas andmekustumises eriti karmi saatust prognoosib ja Eesti riiki selle eest ka Roomas Kingu suu läbi kritiseerib. Irooniliseks muudab selle asjaolu loo ilmumine keset koroonakriisi, kus kõrge IT-tehnoloogia areng on meil aidanud just kriisiga paremini toime tulla. Vastava tsitaadi võib leida ka antoloogia "Ülestõusjad ja kodukäijad" esikaane siseküljelt - esimese raamatu, mille olen elu jooksul ostnud pakiautomaadi kaudu, kuna koroonakriis muul viisil ostmise võimatuks tegi. 
Teksti loeti eesti keeles

See natuke sentimentaalsevõitu lugu peaks vist žanriliselt postküberpungiks liigituma - lähituleviku ja virtuaalmaailma teemad, ent puudub düstoopiline element ning peategelasteks on nö. korralikud inimesed. 
Loperi loos kordub sama motiiv, mida on kasutanud ka näiteks Joel Jans - lähituleviku Tartu ja linnaserval paiknevassse hiiglaslikku ERM-i hoonesse rajatud Eesti kultuuriloo/mütoloogia teemaline virtuaalmaailm. Tekstis leiduvatest kliimamuutuse-teemalistest vihjetest võib järeldada, et selle tegevus toimub varemalt 2050. aasta paiku. Peategelaseks eakas ERM-i naistöötaja, kellel on Kungla-nimelise virtuaalmaailma sulgemise vastu võitlemiseks isiklik ja vägagi tugev põhjus...
Täitsa korralik jutt.
Teksti loeti eesti keeles

Kui aastal 1989 täitus pool sajandit Asimovi esimese lühijutu ilmumisest, kirjutasid 17 ta ulmekirjanikust sõpra igaüks ühe loo, mille tegevus toimub Asimovi loodud ulmelistes maailmades. Nii sündis käesoleva antoloogia esialgne versioon. Kaheksa aastat hiljem, aastal 1997, mil Asimov oli juba surnud, täiendati seda antoloogiat kolme ta enda lemmiklooga ta loomingust ja rohkete järelehüüete ning mälestustega. Käesoleval aastal möödus Asimovi sünnist sada aastat ja sellega seoses ilmus antoloogia "Asumi sõbrad" 1997. aastast pärinev täiendatud variant ka eestikeelses tõlkes. 
Antoloogia lugusid eraldi olen juba arvustanud/hinnanud, nii et ega nende kohta palju rohkem öelda polegi. Ehk tasuks mainida, et nagu ka hiljutises Eesti autorite Asimovi-pastišše koondavas antoloogias "Isaac Asimov 100" oli "Asumi sõprades" minu maitse jaoks liiga vähe Asumit ja liiga palju roboteid. Psühhoajaloo teema on minu jaoks lihtsalt huvitavam kui robootikaseaduste paradokside teemalised mõttemängud. 
Päris huvitav oli ka antoloogia non-fictioni osa, mis sisaldab rohkelt teavet Asimovi isiku ja elukäigu ning eelmise sajandi USA ulmefändomite kohta laiemalt. Erilist äratundmisrõõmu pakkusid mulle Asimovi fotograafilise mälu kirjeldused ja liighea mäletamisega seotud rõõmud ning mured.
Antoloogia eestikeelse väljaaande puhul torkab silma kaks veidrat detaili. Esiteks on esikaanel raamatu autoriteks märgitud Isaac Asimov ja Martin H. Greenberg. Antoloogiatel pole autoreid, vaid koostajad, ja "Asumi sõprade" koostajaks ongi mainitud Greenberg, Asimovi enda autorlus selles antoloogias piirdub mainitud kolme jutu ja järelsõnaga. Teiseks puudub tiitellehel raamatu eesti keeles ilmumise aasta. 
Teksti loeti eesti keeles

Andri arvustusega üldiselt nõus. Teema (inimkonna juurte otsimine ülikauges tulevikus, kui mälestus Maast kui algplaneedist on kadunud) on ju äärmiselt huvitav, ent autor on suutnud selle esitada igavapoolse heietusena, mis koosneb peamiselt peategelase sisekaemustest ja tüütuvõitu dialoogidest. 
Sain taaskord selgemaks, et Cardi looming mu maitsega eriti ei sobi - peale "Enderi mängu" pole mul sellelt autorilt veel ühtki meeldivat teksti ette sattunud. 
Teksti loeti eesti keeles

Sarnaselt Andreasele pole ma loo aluseks olevat Asimovi juttu lugenud ning Clarke'i ja Baxteri "Kaugete päevade valgus" meenus ka mulle. Lisaks torkas silma kerge prohvetlikkus: 1989. aastal ilmunud loos oli mainitud Nõukogude Liidu lagunemist (muude riikide seas).
Aga segane ja hüplik jah... Võib-olla Asimovi looga tuttav olles jätaks parema mulje, ent praeguse seisuga tuleb hindeks "mitterahuldav".
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks oli see lugu esimene kokkupuude Maureen Birnbaumi (ja üldse Effingeri loominguga), samuti pole ma kunagi lugenud Asimovi "Nightfalli". Wikipediast selgus loo tausta uurides, et tegu on koomiliseks fantasyks liigituva jutuseeriaga, mille peakangelaseks erinevates ulmeteostes esinevates maailmades ringiseiklev mõõgavõitlejast neiu Maureen Birnbaumi, kes aeg-ajalt oma õnnetus abielus oleval sõbrannal Betsyl kutsumata külaliseks käib ja toda oma seiklustest laterdamisega tüütab. Birnbaumi lugudega mittetuttavate lugejate jaoks võib käesoleva loo lugemine antoloogiast "Asumi sõbrad" ilmselt parajalt segadust tekitada.
Aga üldiselt päris muhe tekst. Eriti torkab silma naisminategelas(t)e kasutamine meeskirjaniku poolt - riskantne võte, mis on minu meelest Effingeril päris hästi välja kukkunud.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle päris meeldis. Turledove'i stiil erineb Asimovi "Asumi"-raamatute dialoogikesksest kammerlikkusest päris kõvasti ja ehkki loo tegevus toimub kauges tulevikus, on selles paras kogus Rooma impeeriumi languse aegset õhustikku. Nii et mõninga kõhkluse järel otsustasin maksimumhinde kasuks.
Teksti loeti eesti keeles

Suurimaks erinevuseks Asimovi stiilist on Sargenti loo puhul vast naispeategelase kasutamine ja kergelt feministlik alatoon. Ma ei kuulu lugejana vast päriselt käesoleva teksti sihtgruppi (tundub pigem noorteulme alla liigituvat), ent üldiselt päris sümpaatne tekst oma helgelt-optimistlikult mässulise alatooniga. Pluss tänaseks mõnevõrra aegunud ja seetõttu retrolikult mõjuv Malthuse katastroofi ohu teema...
Teksti loeti eesti keeles

Soome päritolu USA-s elava ja inglise keeles kirjutava ulmekirjaniku Hannu Rajaniemi romaani võiks žanriliselt liigitada alternatiivajalooliseks science-fantasyks. 
Teatavasti oli 20. sajandi alguses üsna populaarseks ajaviiteks spiritism - surnute hingedega suhtlemine meediumite kaudu. Rajaniemi kirjeldatud alternatiivmaailmas on spiritism saanud aga teadusliku aluse ja loodud side teispoolsuses paikneva Suvemaaga, mis on koduks surnute hingedele. Spiritism on segunenud tehnoloogia arenguga ja muutnud oluliselt 20. sajandi ajaloo kulgu. "Suvemaa" tegevus toimub valdavalt Londonis aastal 1938 ja on edasi antud spiooniloona, kusjuures Briti impeeriumi (mida valitseb Suvemaalt surnud kuninganna Victoria) põhivaenlaseks on kujunenud kunstlikult loodud jumalolendi valitsetav Nõukogude Liit. Hitlerist ega Kolmandast Reichist pole Rajaniemi romaanis sõnagu juttu, küll aga möllab (sarnaselt pärisajaloolegi) kolmekümnendate lõpu Hispaanias kodusõda, kus ristuvad Suurbritannia ja Nõukogude Liidu huvid. Luuretegevusse ja võimuvõitlusse on kaasatud nii elavate maailm kui ka Suvemaa. Romaani peategelaseks võib pidada Briti luureteenistuse SIS naistöötajat Rachel Moore'i, kes peab lisaks Nõukogude agentidele ja masinjumala eest Hispaaniasse pakku läinud stalinistidele tegelema ka oma kiuslike ülemuste ning kõikvõimalike isiklike probleemidega... 
"Suvemaa" üheks iseloomulikuks jooneks on tegevusmaailma kirjeldamise äärmine detailsus ja ideerohkus. Ehkki alternatiivajaloo ja üleloomuliku elemendi põiminine võib mõnedele ulmelugejatele kahtlase ideena tunduda, pole "Suvemaa" kindlasti üks neist romaanidest, kus näiteks Napoleoni sõdade ajastusse draakonid paigutatakse ja kogu muu tegevusmaailm samasuguseks jääb. Rajaniemi on detailselt ja põnevalt kirjeldanud nii neljamõõtmelist teispoolsust ning sealset eksootilist, ent samas kohati hämmastavalt maiste probleemidega kimpusolevat ühiskonda, maailmadevahelist suhtlust kui ka teadusliku spiritismi mõju maisele tehnoloogiale ja inimkäitumisele. Üks väike näide: Rajaniemi maailmas harrastavad Cambridge'i tudengid ülikoolihoonete tornidel ja katustel turnimist, kukuvad surnuks ning lõpetavad õpingud teispoolsuses viibides... kuna surmal pole pärast Suvemaa avastamist enam niikuinii mingisugust tähtsust. Hoogsa süžeega, ent samas äärmiselt tiheda tekstiga romaan on paksult täis erinevaid ajaloolisi ja kultuurilisi vihjeid (Suurbritannia peaministriks on näiteks Herbert West). 
"Suvemaa" on esimene eesti keelde tõlgitud Rajaniemi tekst ja ühtlasi mu esimene tutvus autori loominguga. Positiivne ja omapärane mulje jäi mulle sellest romaanist küll. 
Teksti loeti eesti keeles