Kasutajainfo

Veiko Belials

20.07.1966-

  • Eesti

Teosed

· Veiko Belials ·

Me armastame Maad

(antoloogia aastast 2016)

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
2
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.4
Arvustused (5)

Antoloogia kaanel on seda nimetatud "venekeelse ulme antoloogiaks". "Vene ulme antoloogiaga" pole seejuures päriselt tegu, sest ehkki kõik antoloogias sisalduvad lood on tõlgitud vene keelest, ei saa üht autoritest, Valgevenes sündinud ja Dnipros elavat Nik Sredini vist päriselt vene kirjanike hulka lugeda, ehkki ta looming vene keeleruumi kuulub. Antoloogia pealkiri näib haakuvat ühe teatava Zemljane lauluga ja ilmselt on antoloogiat kõige paremini iseloomustanud koostaja tagakaanel: "Valitud lugusid seob lahkumiste ja saabumiste temaatika, hüvastijätud ja kohtumised, valusad otsused, inimeseks olemine ning armastus Maa vastu".
Lugudest eraldi olen juba Baasis kirjutanud... ehk mainiksin veel ära, et ehkki enamik neist ei tekitanud minus väga suurt vaimustust (ilmselt pole melanhoolsevõitu kirjandus ikka päris minu teema), oli lugude tase üldiselt üle keskmise ja päris halbu lugusid siin minu meelest polnudki.
Teksti loeti eesti keeles

Vene ulmet olen ikka aeg-ajalt lugenud, mis sest, et tegemist on enamasti raskesti loetavate kurvameelsete tekstidega. Sestap ei heidutanud mind kogumiku "Me armastame Maad" puhul isegi mitte tagakaanel olev Strugatskite hoiatus. Jah, just nimelt hoiatus, sest viimasel ajal eesti keeles ilmunud vendade teoste pärast olen neid kunagi etaloniks olnud kirjanikke suisa vihkama hakanud.
Paraku tasus Strugatskeid siiski karta - kogumiku avalugu "Otsustav katse" oli taas tõsiselt piinarikas lugemine. Lool pole ei saba aega sarvi, kuid õnneks on see lühike. Teine Strugatskite lugu kogumikus on mahult umbes sama pikk, kuid selle puhul on vähemalt arusaadav, mida autorid öelda tahavad.
Kuid õnneks pole kogumikus vaid vendade Strugatskite jutud. Ning need muud lood on valdavalt head, kuigi ka mina ei leidnud sealt midagi vapustavat - ühe erandiga. Enne kui selle juurde lähen, liigitan lood lihtsalt kahte kategooriasse.
Pigem meeldis:
"Oja Iapateusel" - jäi meelde ja kuigi puänt sai peagi selgeks, ei olnud see "tühi" lugemine, sest autoril oli taaskord midagi öelda.
Kogumiku nimilooks olev "Me armastame maad" - küll suhteliselt ebausutav idee, kuid Maa armastuse mõtet vast kõige paremini edasiandev lugu.
"Maa helesinine taevas" - lühike, tempokas ja lööv. Pigem meenutas harjunud anglo-ameerika ulmet kui vene oma. Ja mingi mõte oli lool ka.
Pigem ei meeldinud:
"Surnumatja" - pidin seda arvustust kirjutades meenutama, millest lugu üldse rääkis ja no ei ole tõesti midagi meenutamsväärset.
"Koduhoidjad" - vägagi üllatava puändiga, kuid muus mõttes mind mittekõnetav lugu.
"Nina" - esimeses isikus kirja pandud loo jutustamisstiil meenutas taas tahtmatult Stanislaw Lemi Ijon Tichy lugusid, paraku mitte heas mõttes. Jant oli, aga point suuremas osas puudus.
Kogumiku parimaks jutuks pean aga Vjatšeslav Rõbakovi lühitomaan mõõtu lugu "Vesi ja laevukesed", mis oli alguses oi-oi kui vaevaline ja ängistav lugemine. Ja mitte ainult seetõttu, et puänt oli ammu selge ning edasine tundus mõttetu venitamisena, vaid kogu selle vene hinge agoonia aktiivse lugeja peal väljaelamise tõttu. Aga kui siis autor lõpuks selleni jõudis, mida ta tegelikult öelda tahtis, vaat siis saabus pea et katarsis.
Kokkuvõttes panen sellele kogumikule hindeks vist "nelja", sest olen täna leebe. Mingites teistes oludes võiks see vabalt ka "kolm" olla, sest kahtlen, kas sellest raamatust üldse kunagi mõnd juttu üle loen.
Teksti loeti eesti keeles
1.2017

Kui Veiko Belials mulle enda koostatavast ja tõlgitavast uuest kogumikust esimest korda rääkis, tutvustas ta seda kui juttude kogumit tulekutest ja minekutest. Ja just tulekud ja minekud iseloomustavad või võtavad kogumiku jutte kõige paremini kokku. Armastust maa vastu on muidugi ka kõigis juttudes ohtralt, aga see armastus süttib just tänu tulekutele või minekutele.
Kokku siis üheksa head või väga head juttu vene autoritelt. Üritasin peale lugemist leida parimat või siis halvimat juttu, aga ei saanud sellega hakkama. Kogumiku tase on ühtlaselt kõrge ja ühtegi viletsat lugu siin pole. Samamoodi on raske leida absoluutset lemmikut. Ühtmoodi väga meeldisid mulle nii “Oja Iapetusel”, “Vesi ja laevukesed”, “Maa helesinine taevas” kui ka “Üksikud oletused”. Keskpäraseid ehk häid, aga mitte nii tugevaid kui ülal nimetatud, võib välja tuua kolm: “Otsustav katse”, “Koduhoidjad” ja “Niña”. Toonitan seejuures, et ükski neist kolmest pole halb lugu. “Otsustav katse” oli hea täiendus Keskpäevamaailmale, “Koduhoidjad” tõi esile huvitava põlvkonnalaeva loo ja “Niña” oli üsna lustlik. Kõnetasid nad samas siiski vähem kui ülejäänud. Sellest hoolimata pole tõesti nii tugevat kogumikku ammu lugenud.
Stiililiselt on kogumiku lood valitud läbi 70ne aasta. Alates Strugatskite 50. aastatel ilmunud tekstidest kuni selle sajandini. Ja mis kõige huvitavam, lugedes pole ajavahet tunda. Juttude tegelaste vaimsus, tehnoloogia, stiil - kõik on tegelikult vägagi lähedane. Sellesmõttes kukubki võib-olla kõige rohkem stiilist välja ja annab aimu tänapäeval kirjutamisest “Vesi ja laevukesed”, kus käsitletakse tagasipöörduvate kosmonautide seksuaalprobleeme – mis üldiselt oli nii Strugatskite kui NSVLi ulme puhul pigem välistatud teema.
Üks lugusid ühendav lüli on veel ka kangelaslikkus ja eneseületamine. Kõikide nende lugude kosmoseuurimine on seotud meeletute raskustega, autorid ei hoia värvi kokku kujutamast kõiki neid ohte, võimalikke vigastusi ja surmasid, mis lendureid ees ootavad – samuti kosmilist üksindust ning tagasipöördumise raskusi maailma, kus kõik lähedased on sajandeid surnud. Tegelased neist aga ei hooli, lennatakse hoolimata sellest, et sisuliselt ei teata isegi täpselt kuhu ning kas seal kuskil lõpuks üldse maanduda saabki. Kannatatakse seejuures kohutavaid aastaid kestvaid piinu (nt Arkadi ja Boriss Strugatski. Üksikud oletused ), tullakse tagasi vigastena, raukadena või siis võimetuna enam ühiskonda sobituma, samas aga tehtud valikut kahetsemata ja virisemata. See eneseohverdav märterlus on minuarust üks vene (või peaks ütlema NSVLi?) kultuuri tahkusid, millele lääne ulmekirjanduses on vähe analooge. Võib-olla seepärast on ka vene ulmekirjanduses nii vähe klassikalisi põlvkonna laevade teemalisi lugusid? Sest seal pole võimalik sooritada suuri kangelastegusid, vaid tegemist on vaikse kulgemise ja märkamatu ohverdamisega, kus kangelasteoks on lihtsalt vaikselt kulgeda ja oma osa täita. Kusjuures siin kogumikus on täiesti erandit kinnitava reeglina üks põlvkonnalaeva lugu esindatud. Samuti astub kangelaslikkuse rajalt maha Balabuhha, kes küsib (üsnagi õigustatult), kas mõnede teadmiste eest maksab ikkagi inimesi ohverdada? Need erinevused aga pigem rikastavad kogumikku ja lisavad tooni.
Üldine toon, mis aga kogumikust kõlama jääb, on hoolimata kõigest melanhooliast ja traagikast siiski edumeelne. Tähtedele tuleb minna, on vaja minna ja kunagi me sinna ka läheme. Või nagu üks tegelane kogumiku nimiloos ütleb: “Just armastuse tõttu maa pärast peamegi lendama”. Ja see on minuarvates oluline sõnum ajal, mil isegi mitmed tuntud ulmekirjanikud leiavad, et peaksime pühenduma rohkem maa ülesehitamisele ja parandamisele.
Kokkuvõtteks ütlen veelkord, et tõeliselt võimas, liigutav ja nukker, aga samas ka innustav kogumik. Suured tänud Veikole selle koostamise eest.
PS: Kaanepilt on samuti suurepärane! Loodan, et Sündmuste Horisont on viimaks saanud enda koledate photoshoppide vaimustusest üle ja kasutab ka edasi (digi)kunstnikke. Tulemus on määratult parem ja pilkupüüdvam.
Arvustus ilmus esmakordselt 2016 novembri Reaktoris http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-me-armastame-maad
Teksti loeti eesti keeles

Raamat koondab venekeelset ulmet läbi 70 aasta, hästi varajastest Strugatskitest (1959) kuni Nik Sredin’ini (2010). Kajastatav aeg on küll pikk, samas on raamatusse koondatud lood, mis on erineval viisil Maaga seotud. On see siis kusagil eemal olles mõtisklus koduplaneedist või siis kosmonaudi elu peale pikka reisi võõrastele planeetidele. Mis seal salata, enda jaoks meenus ikka ja jälle Stanislaw Lemi “Tagasitulek tähtede juurest”, mis sedasama tagasitulekut kajastab (ning on enda arvates isegi mitte üks parimaid ulmeraamatuid vaid üks parimaid raamatuid üldse).
 
 
Kui algusest tulema hakata siis esimesed jutud sulasid enda jaoks kokku. Täpsemalt:
 
Arkadi ja Boriss Strugatski “Otsustav katse” (1959)
Arkadi ja Boriss Strugatski “Üksikud oletused” (1959)
Vladimir Mihhailov “Oja Iapetusel” (1968)
Andrei Balabuhha “Hauakaevaja” (1975)
 
Eks loomulikult on jutud erinevad aga kuidagi nukker tonaalusus, läbiv melanhoolia, äng jäid kummitama. 
 
Vendade “Üksikud oletused” tõuseb enda silmis raamatu esimeses kolmandikus esile. Jutt räägib tavapärasel ajapradokside teemal kus aeg valguse kiiruse läheduses liikuva tähtedevahelise reisija jaoks liigub teistmoodi kui Maa peal. Ehk siis Maal möödub pool aastat, tähelaevas aga 17 aastat. Kuidas on elu “kaugelt maalt” tagasipöördunud mehe silme läbi, kuidas näeme meie teda? Lisaks on see üks väheseid lugusid Strugatskitelt, mis on kirjutatud läbi naise silmade.
 
Järgmised paar lugu:
 
Viktor Kolupajev. Me armastame Maad (1975)
Vjatšeslav Rõbakov. Koduhoidjad (1987)
 
...jäid kuidagi hõredaks. Piinlik lugu aga need lähevad kategooriasse, kus ei oska midagi ütelda ja ei jää meelde. Üks hullemaid hinnanguid ilmselt autori jaoks… üldse oli esimene pool raamatust liigagi palju “meh”.
 
Kui rääkida kõrghetkedest siis enda jaoks oli üks eredamaid tähti lühiromaan Vjatšeslav Rõbakovilt, “Vesi ja laevukesed”. Räägib samal teemal nagu nii mõnigi selle raamatu tekst, Maale tagasitulnud inimese elust. Peategelaseks on Kohl, Maale naasnud üksik kosmonaut kuna kõik teised on hukkunud. Kuna aeg võib teatavasti liikuda paradoksaalselt olenevalt olukorrast üht või teistpidi siis on Maal vahepeal möödunud kaks sajandit, mees on vananenud märksa, märksa vähem. Maailm on võõras, vahepeal on kasvanud mitu põlvkonda inimesi, muuhulgas ka sugupõlv telepaate, mis kogu elukorralduse omal ajal äärmiselt sassi ajas. Raamat ongi suures osas Kohli suhetest “noortega” - ning teatavasti on noored alati hukas olnud, antud juhul on möödunud lisaks äärmiselt palju aega ning jah… telepaatia.
 
Kuidagi tohutult mõnusalt kirja pandud, tõesti hea lugu. Mis seal salata, Lemi “Tagasitulek tähtede juurest” on terve selle kogumiku jooksul niiehknaa risuks jalus, on ka selle lühiromaani puhul. Aga Rõbakov saab mu silmis ikkagi väga hästi hakkama. Pealegi ega ei ole nii, et on üks absoluutne tipp ja kõik teised on madalamad, kehvemad. Tipukesi on palju, mõni võib ju natuke esile kerkida aga see ei tähenda, et teised kuidagipidi kehvemad oleksid, isegi kui pikkuses on sentimeetrike vahet.
 
Liigume edasi, Juri Nesterenko, “Maa helesinine taevas” (2006). Kui paari sõnaga autorist rääkida siis laenan siitsamast BAASist Kristjan Rätsepa sõnu: “Vene kirjaniku Juri Nesterenko, kes on viimastel aastatel elanud poliitilise pagulasena USA-s, näol on tegu äärmiselt omalaadse maailmanägemisega isikuga - üks Rahvusvahelise Antiseksuaalse Liikumise rajajaid, narkovastane, ateist ja rassist.”
 
Heakene küll, las autor isiksus olla kuna eesmärk on vaadata just ta loomingut (aga tahtsin korraks seda värvikat isiksust tutvustada). Vaat’ see jutt läks kuidagi eriti sügavalt südamesse! Olemuselt on ta jälle üks “tagasitulek” - aga on kuidagi just täpselt õigesti kirja pandud. Tohutult pinev ja põnev, lõpp on samuti igati omal kohal. Üsna läänelik pala, mõnes mõttes lihtsake - aga tõesti, autor on osanud just õigeid nuppe vajutada.
 
Viimane jutt, Nik Sredin, “Niña” (2010). Selline lõbusamat sorti kergelt jantlik kosmosereis, thorheyerdahllik jutt sellest kuidas peategelane Herman üritab tõestada, et on võimalik kümne aastaga lennata Kentauri Alfale. Teele minev seltskond on kirju, alustades telesaadet tegevast meediapundist kuni kass Rumatani(!!). Väike stiilinäde pala lustakast keelepruugist (taustaks, et just oli kosmoselaevas toimunud plahvatus):
 
“Rumata polnud õnneks kannatada saanud. Ta oli akvaariumiveega märjaks kastetud, aga kuna ta kannatas niigi kuumuse käes, ei teinud väike dušš talle kahju. Pealegi oli paar kalakest kuhugi kadunud ja kass rahulolevat vurrulist lõusta vaadates võis mida iganes kahtlustada.”
 
Väga tore lõpp raamatule. Kui alguses oli kõik väga raskepärane, veniv ning kohati ka tuim siis mida edasi seda rohkem hakkas see kimp endale meeldima. Eks on oma osa ka ajastu pitsril kuid mis seal salata - natuke aega võib rõhuvat ja tinast ulmet lugeda aga kusagilt tuleb endal piir ette.
 
Eraldi tunnustaks raamatu tõlget ja toimetamist. See raamat on korrektne ja puhas, ei torganud silma ühtegi trükiviga ega veidrat keelekasutust. Selliseid tehniliselt veatuid raamatuid kohtab tänapäeval liiga harva.
 
Kokkuvõtvalt sümpaatne raamat, algust peaks millalgi üle lugema, vist esimesel korral ei jõudnud kõik kohale. Müts maha ja kraaps koostaja ja tõlkija Veiko Belialsi ees.
 
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: november 2020
oktoober 2020
september 2020
august 2020
juuli 2020
juuni 2020

Autorite sildid: