Raamat koondab venekeelset ulmet läbi 70 aasta, hästi varajastest Strugatskitest (1959) kuni Nik Sredin’ini (2010). Kajastatav aeg on küll pikk, samas on raamatusse koondatud lood, mis on erineval viisil Maaga seotud. On see siis kusagil eemal olles mõtisklus koduplaneedist või siis kosmonaudi elu peale pikka reisi võõrastele planeetidele. Mis seal salata, enda jaoks meenus ikka ja jälle Stanislaw Lemi “Tagasitulek tähtede juurest”, mis sedasama tagasitulekut kajastab (ning on enda arvates isegi mitte üks parimaid ulmeraamatuid vaid üks parimaid raamatuid üldse).
Kui algusest tulema hakata siis esimesed jutud sulasid enda jaoks kokku. Täpsemalt:
Arkadi ja Boriss Strugatski “Otsustav katse” (1959)
Arkadi ja Boriss Strugatski “Üksikud oletused” (1959)
Vladimir Mihhailov “Oja Iapetusel” (1968)
Andrei Balabuhha “Hauakaevaja” (1975)
Eks loomulikult on jutud erinevad aga kuidagi nukker tonaalusus, läbiv melanhoolia, äng jäid kummitama.
Vendade “Üksikud oletused” tõuseb enda silmis raamatu esimeses kolmandikus esile. Jutt räägib tavapärasel ajapradokside teemal kus aeg valguse kiiruse läheduses liikuva tähtedevahelise reisija jaoks liigub teistmoodi kui Maa peal. Ehk siis Maal möödub pool aastat, tähelaevas aga 17 aastat. Kuidas on elu “kaugelt maalt” tagasipöördunud mehe silme läbi, kuidas näeme meie teda? Lisaks on see üks väheseid lugusid Strugatskitelt, mis on kirjutatud läbi naise silmade.
Järgmised paar lugu:
Viktor Kolupajev. Me armastame Maad (1975)
Vjatšeslav Rõbakov. Koduhoidjad (1987)
...jäid kuidagi hõredaks. Piinlik lugu aga need lähevad kategooriasse, kus ei oska midagi ütelda ja ei jää meelde. Üks hullemaid hinnanguid ilmselt autori jaoks… üldse oli esimene pool raamatust liigagi palju “meh”.
Kui rääkida kõrghetkedest siis enda jaoks oli üks eredamaid tähti lühiromaan Vjatšeslav Rõbakovilt, “Vesi ja laevukesed”. Räägib samal teemal nagu nii mõnigi selle raamatu tekst, Maale tagasitulnud inimese elust. Peategelaseks on Kohl, Maale naasnud üksik kosmonaut kuna kõik teised on hukkunud. Kuna aeg võib teatavasti liikuda paradoksaalselt olenevalt olukorrast üht või teistpidi siis on Maal vahepeal möödunud kaks sajandit, mees on vananenud märksa, märksa vähem. Maailm on võõras, vahepeal on kasvanud mitu põlvkonda inimesi, muuhulgas ka sugupõlv telepaate, mis kogu elukorralduse omal ajal äärmiselt sassi ajas. Raamat ongi suures osas Kohli suhetest “noortega” - ning teatavasti on noored alati hukas olnud, antud juhul on möödunud lisaks äärmiselt palju aega ning jah… telepaatia.
Kuidagi tohutult mõnusalt kirja pandud, tõesti hea lugu. Mis seal salata, Lemi “Tagasitulek tähtede juurest” on terve selle kogumiku jooksul niiehknaa risuks jalus, on ka selle lühiromaani puhul. Aga Rõbakov saab mu silmis ikkagi väga hästi hakkama. Pealegi ega ei ole nii, et on üks absoluutne tipp ja kõik teised on madalamad, kehvemad. Tipukesi on palju, mõni võib ju natuke esile kerkida aga see ei tähenda, et teised kuidagipidi kehvemad oleksid, isegi kui pikkuses on sentimeetrike vahet.
Liigume edasi, Juri Nesterenko, “Maa helesinine taevas” (2006). Kui paari sõnaga autorist rääkida siis laenan siitsamast BAASist Kristjan Rätsepa sõnu: “Vene kirjaniku Juri Nesterenko, kes on viimastel aastatel elanud poliitilise pagulasena USA-s, näol on tegu äärmiselt omalaadse maailmanägemisega isikuga - üks Rahvusvahelise Antiseksuaalse Liikumise rajajaid, narkovastane, ateist ja rassist.”
Heakene küll, las autor isiksus olla kuna eesmärk on vaadata just ta loomingut (aga tahtsin korraks seda värvikat isiksust tutvustada). Vaat’ see jutt läks kuidagi eriti sügavalt südamesse! Olemuselt on ta jälle üks “tagasitulek” - aga on kuidagi just täpselt õigesti kirja pandud. Tohutult pinev ja põnev, lõpp on samuti igati omal kohal. Üsna läänelik pala, mõnes mõttes lihtsake - aga tõesti, autor on osanud just õigeid nuppe vajutada.
Viimane jutt, Nik Sredin, “Niña” (2010). Selline lõbusamat sorti kergelt jantlik kosmosereis, thorheyerdahllik jutt sellest kuidas peategelane Herman üritab tõestada, et on võimalik kümne aastaga lennata Kentauri Alfale. Teele minev seltskond on kirju, alustades telesaadet tegevast meediapundist kuni kass Rumatani(!!). Väike stiilinäde pala lustakast keelepruugist (taustaks, et just oli kosmoselaevas toimunud plahvatus):
“Rumata polnud õnneks kannatada saanud. Ta oli akvaariumiveega märjaks kastetud, aga kuna ta kannatas niigi kuumuse käes, ei teinud väike dušš talle kahju. Pealegi oli paar kalakest kuhugi kadunud ja kass rahulolevat vurrulist lõusta vaadates võis mida iganes kahtlustada.”
Väga tore lõpp raamatule. Kui alguses oli kõik väga raskepärane, veniv ning kohati ka tuim siis mida edasi seda rohkem hakkas see kimp endale meeldima. Eks on oma osa ka ajastu pitsril kuid mis seal salata - natuke aega võib rõhuvat ja tinast ulmet lugeda aga kusagilt tuleb endal piir ette.
Eraldi tunnustaks raamatu tõlget ja toimetamist. See raamat on korrektne ja puhas, ei torganud silma ühtegi trükiviga ega veidrat keelekasutust. Selliseid tehniliselt veatuid raamatuid kohtab tänapäeval liiga harva.
Kokkuvõtvalt sümpaatne raamat, algust peaks millalgi üle lugema, vist esimesel korral ei jõudnud kõik kohale. Müts maha ja kraaps koostaja ja tõlkija Veiko Belialsi ees.
