Kasutajainfo

Veiko Belials

20.07.1966-

  • Eesti

Teosed

· Veiko Belials ·

Keskpäeva varjud

(antoloogia aastast 2015)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2015 (Sündmuste horisont, nr 40)

Sisukord:
  • Stalker 2016
Hinne
Hindajaid
4
2
0
1
0
Keskmine hinne
4.286
Arvustused (7)

Väärtuslik antoloogia, eriti vene keelt mittevaldavate Eesti ulmelugejate jaoks. Nii koostaja-tõlkija kui ka kirjastaja väärivad selle raamatu olemasolu eest kiidusõnu. Samas neil, kellele Strugatskite looming absoluutselt ei meeldi, on parem sellest raamatust eemale hoida-peale vendade loomingu ja nende Keskpäeva-maailma käsitlevate pastiššide siin muid tekste ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Hea, vajalik ja ka tootena väga hästi õnnestunud raamat. Ca. 400 lk. peale on ainult üks nõme tõlkeviga - kuskil on "ordust" saanud "orden"... Veiko on järjekordselt suure töö hästi teinud. Kogumikule tervikuna ei tule kõne allagi panna muud kui kõrgeimat hinnet, kuigi tekstidest ei saanud seda ükski.

Tie-in või fan fiction on ainult näiliselt lihtne žanr. Praktikas kipub aga vahel olema nii, et võetakse jäljendatavast butafooria (tegevuspaik, tegelased, probleemid, mõistatused) ning lajatatakse sellele mingisuguse üldlamestava vahendiga. Näiteks kuulutatakse, et kuskil taustal toimis ajamasin. Või Platoni koopamüüdiga. Ja ongi mured murtud, linnuke kirjas ja võib loometeel reipalt edasi astuda... Selja taga suitsemas "vaimustava lõpetamatuse" varemed. Nii et "Rästikupiima" ja "Kõik on hästi" pean sisu poolest nõrkadeks ja tüütuteks, kuigi hästi kirjutatud tekstideks. Mida kiiremini ununevad, seda parem.

Teine lugu on "Operatsioon "Viirusega"", mis on juurdekirjutamise kõrgtase. Kui võrdlust otsida, siis väga võimalik, et siin on vähemalt niisama palju Strugatskeid kui Christopher Tolkieni teostes tema papakest. Kirjanduslikult tasemelt ja stiili poolest võiks jutustus vabalt seista "Asustatud saare" triloogia kõrval ja sulanduda algsesse Keskpäeva tsüklisse, kui autorid oleksid suutnud leida mingi vähegi mõistuspärasema idee, millest "leidlaste" üle teoretiseerimisel lähtuda. Väga ja väga kahjuks aga kukkusid nad siinkohal silmini auku ja paiskasid lugeja ette midagi totaalselt ajuvaba - asi, mida nii loodus- kui humanitaarteadustes (füüsik ja jaapani filoloog!) orienteeruv Strugatskite tandem vältida suutis.

Teksti loeti eesti keeles

Otsustasin oma 2019. aasta lubadustes, et enam ma raamatuid, mis ei kõneta või mille lugemiseks end sundima pean, lõpuni ei loe.
 
"Keskpäeva varjude" lugemisega alustasin 2018. aastal ja suure surmaga sain läbi esimese loo, "Kauge vikerkaar". Mõtlesin, et jätaks pooleli, aga kuna järgmised kaks juttu olid isegi loetavad, siiski jätkasin. Viga.
 
Sest sattusin "Operatsioon "Viiruse"" peale ja anna kannatust - see fanfiction üritab vist kõiki Strugatskite teoseid kokku võtta ning eeldab, et lugeja mäletab detailideni kümneid aastaid tagasi loetut. Ei mäleta! Seega - ei kõnetanud! Ja jäi pooleli, mis on minu puhul vägagi ebaharilik.
 
Nüüd, uue aasta alguses, vaatasin raamatule peale ning ei tundnud kohe kuidagi, et peaksin selle taas kätte võtma. Võimalik, et teen viimase loo autorile, Andrei Lazartšukile liiga, et ilma tema lugu "Kõik on hästi" lugemata raamatule sellise hinde panen, aga no kui tunned, et seal ei ole midagi, mille seltsis aega viita tahaks, siis no ei, ei pea ennast piinama.
 
Hinne on täiesti ebaõiglane ja subjekiivne - objektiivne oleks ilmselt "kolm" - aga nii ma tunnen ja nii ta jääb.
Teksti loeti eesti keeles
x
Andreas Jõesaar
24.01.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Paraku pean (taas?) olema tujurikkujaks ja panema siia neljade-viite ritta pisut kehveam hinde. Miks?
 
Sedakorda ei saa ma öelda, et see romaan mind ei kõnetanud - kõnetas küll ja alguses oli päris põnev lugeda. Aga kusagil raamatu keskpaigas jäi tegevus mõlemas ajaliinis seisma ning lõplikult enam käima ei läinudki. Ka nämmutati ühtesid ja samu mõtteid taas ja taas. Minu jaoks oleks see olnud ca poole lühemana parem raamat. Kas ka poole parem, ei oska öelda, aga parem kindlasti, vähemalt nelja oleks välja venitanud.
 
Kõige köitvam oli Anarrese anarhistliku ühiskonnaelu kirjeldus. Kuigi mina ise anarhismi päris selliseks ei peaks, mitte-autoritaarne kommunism iseloomustab seda minumeelest paremini. Hästi tuleb romaanist välja see, et kommunismi utoopia realiseerumiseks peaks olema ressursse, pidevas nappuses ja virelemises pöördub asi paratamatult düstoopiaks. Kas me sellist kommunismi tahaksimegi?
 
Tore, et raamat on eesti keeles olemas, kuigi minule on mõned eelmised Haini tsükli romaanid rohkem istunud - eelkõige tuleb meelde Rocannoni maailm, aga ka Pimeduse pahem käsi.
Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane seiklusjutt. Tõepoolest meenutas veidi "Trifiidide päeva", aga kindlasti mitte nii palju, et see kordamisena oleks tundunud. Kristjan on juba enamuse ära öelnud, aga täiendan siiski natuke.
 
Eestikeelse tagakaane tekst on ebatäpne nii sündmuste järjekorra kui ka olulisuse osas. Oleks võinud valida vähem spoilereid sisaldava teksti. Martin Kirotari tõlge tundus mulle pädev, eriti meeldisid ohtrad joonealused märkused. Kuigi mina orienteerun imperiaalses mõõtühikute süsteemis omameelest hästi, siis siiski tekitas segadust see süldade asi. Ka autoer ironiseerib peategelase suu läbi selle kallal, aga tõlkija oleks võinud siiski ka mõõtühikute kohta joonealused märkused lisada, et meetermõõdustikuga harjunud lugejal lihtsam kaasa mõelda oleks. See "süld" sügavusühikuna oli siis ilmselt "meresüld" ehk fathom - 1,8 m.
 
Paaris kohas jäi silma, et jäädi süvikute kõrvale ankrusse. Siin ei oska nüüd arvata, kas tegemist oli tõlkija apsuga või pani autor seal mööda. Isegi suured laevad ei jää ankrusse sügavamas kui paarikümne meetrises vees.
 
Hindeks neli, sest päris "viit" välja ei anna. Aga neljale võib õige mitu plussi taha kirjutada. Oli kaasahaarav lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Mida ma just lugesin?! See küsimus kerkis kohe peale romaani lõpetamist ning teistkordselt, kui tulin Baasi arvustusi lugema.
 
Võimalik, et asusin romaani lugema valede eeldustega. Nimelt ootasin tagakaanel oleva sisututvustuse põhjal midagi taolist nagu "Valguse isand", mille lugemisest on küll aastakümneid möödas, kuid mille sisu ja lugemiselamus, ahhaa-moment sealhulgas, on selgesti meeles. Ootasin nimelt teadusulmet või midagi ligilähedastki. Oleks ma teadnud, et seda ei tulegi, oleksin selle fantasy kohe kõrvale heitnud. Aga ei, vahepeal isegi lubati ning kuni lõpuni oli õhus ootus, et ehk on Jack android - ja kirjanik kirjutab selle lahti. Või on kogu see maailm virtuaalreaalsus - ja kirjanik kirjutab selle lahti. Või siis toimub tegevus põlvkonnalaeva sisemuses - ja kirjanik kirjutab selle lahti. Nii et tegelikult on tegemist lihtsalt fantasyga? Oleks ma seda teadnud, poleks ma seda raamatut ostnudki.
 
Tunnen, et mind kui lugejat on rängalt petetud. Kogu see raamatu tagakaanel olev tutvustus on suvaliselt kokku klopsitud siinsete arvustajate poolt kirja pandud kildudest ja lõpptulemus ongi selline kompott, et anna olla. Mis kvintessentsteos? Amberi lugude oma või? Nii olekski võinud öelda, mitte aga peibutada "Needuste allee" nimega, mis on selle soga kõrval tõeline pärl! Mis "Valguse isanda" lugejasõbralik versioon? Jah, see oli raske lugemine, aga seal oli lugu ja point. "Varjude Jack" on lihtsalt sõnade rida, millest sisu puudumise tõttu on ennast äärmiselt raske läbi närida.
 
Kogu eelnev positiivsete hinnete rida on mulle täiesti mõistmatu ning kui kusagil poole raamatu peal olin nõus veel hädist "kolme" andma, siis viimased paarkümmend lehekülge kallutasid hinde kõhklematult "mitterahuldavaks".
Teksti loeti eesti keeles

Kui see raamat möödunud aasta novembris ilmus, küsisin enne raha letti ladumist tõlkijalt (eelarvustaja) otse: "Miks ma peaksin selle raamatu ostma?" Ja ega ma mingit selget vastust saanudki. Aga otsustasin siiski osta, kasvõi kirjastuse toetamiseks. Ja siis rändas raamat kodus lugemata raamatute hunnikusse. Aeg-ajalt lugemist otsides piidlesin seda, kuid ei leidnud motivatsiooni selle kätte võtmiseks. Sest, noh, ümberjutustus ju? Kui siis nüüd, kaks kuud peale ostmist, selle kätte võtsin ja lugema hakkasin, sain aru, kui valel arvamusel olin olnud.
 
Tõepoolest, tehniliselt on tegemist "Viimase koloonia" sündmustega, kuid vaatenurk on hoopis teine. Ja kuigi kartsin, et kirjanik eeldab lugejalt eelmise romaani sündmuste mäletamist, siis nii see polnud ning selgus, et tegemist on täiesti iseseisva ja vägagi loetava raamatuga. Ei saa öelda, et oleksin seda niimoodi neelanud nagu sarja esikromaani, aga minusuguse aeglase lugeja kohta sain selle küll üsna kiirelt läbi, sest raamat haaras tõesti kaasa.
 
Ütleksin isegi, et lugu on oluliselt parem, kui "Viimane koloonia". Näha on, et kirjanik on tõsiselt tööd teinud, et eelmise romaani apsakad likvideerida. Ja kuigi peategelane on teismeline tüdruk, on temaga lihtne samastuda ning talle kaasa elada. Loed ning rõõmustad ja kurvastad koos temaga. Liigne elutarkus sellise vanuse kohta? Võib-olla tõesti, aga samas kui arvestada, mida ta lapsest peale oli läbi elanud, siis miks mitte?
 
Ühesõnaga, mulle meeldis, isegi väga. Ja eriti vist just seetõttu, et ei pidanud hirmsasti pingutama, et eelmiste, juba aastaid tagasi loetud, osade sündmusi mäletada. Nii mõnusalt möödaminnes libisetakse nendest sündmustest üle ja läbi ning nagu võluväel tulebki meelde, millele või kellele vihjatakse. Ning lugu ise ületas kõvasti ootusi. Jää või veel järgmistegi järgede tõlkimist ootama. :)
Teksti loeti eesti keeles

Otsustasin oma 2019. aasta lubadustes, et enam ma raamatuid, mis ei kõneta või mille lugemiseks end sundima pean, lõpuni ei loe.
 
"Keskpäeva varjude" lugemisega alustasin 2018. aastal ja suure surmaga sain läbi esimese loo, "Kauge vikerkaar". Mõtlesin, et jätaks pooleli, aga kuna järgmised kaks juttu olid isegi loetavad, siiski jätkasin. Viga.
 
Sest sattusin "Operatsioon "Viiruse"" peale ja anna kannatust - see fanfiction üritab vist kõiki Strugatskite teoseid kokku võtta ning eeldab, et lugeja mäletab detailideni kümneid aastaid tagasi loetut. Ei mäleta! Seega - ei kõnetanud! Ja jäi pooleli, mis on minu puhul vägagi ebaharilik.
 
Nüüd, uue aasta alguses, vaatasin raamatule peale ning ei tundnud kohe kuidagi, et peaksin selle taas kätte võtma. Võimalik, et teen viimase loo autorile, Andrei Lazartšukile liiga, et ilma tema lugu "Kõik on hästi" lugemata raamatule sellise hinde panen, aga no kui tunned, et seal ei ole midagi, mille seltsis aega viita tahaks, siis no ei, ei pea ennast piinama.
 
Hinne on täiesti ebaõiglane ja subjekiivne - objektiivne oleks ilmselt "kolm" - aga nii ma tunnen ja nii ta jääb.
Teksti loeti eesti keeles

Pean alustama sellest, et Eesti algupärast ulmet ma üldiselt ei loe. Põhjus peitub sügaval sajandi alguses, kus sain "Eesti ulme antoloogia" nimelise tellisega tutvumisest sellise trauma, et olen end edaspidi kodumaiste autorite loomingust eemale hoidnud.
 
Kuid käesolev antoloogia äratas minus huvi esimesest korrast, kui sellest kuulsin. Vast sellepärast, et seosed Kreutzwaldi muinasjutumaailmaga tundusid intrigeerivad. Ning huvi päädis antoloogia esitlusele minemisega ning raamatu otsmisega. Ning muidugi asusin ka kohe lugema, jättes Strugatskitest läbinärimise taaskord pooleli.
 
Kuigi antoloogia autor ütles mulle eravestluses, et tal polnud teost kokku pannes sellist kavatsust, siis minumeelest on žanriliselt välja kukkunud nii, et esimene pool raamatust on teadusulme ning teine pool õudusjutud. Vaid Kivirähki "Puulased ja tohtlased" rikub seda mustrit ning lõpparvestuses on seega kogumikus õudust rohkem kui teadusulmet.
 
Nagu mul viimasel ajal tavaks on saanud, ei hakka ma jutte eraldi arvustama, vaid katsun siin, ühes arvustuses, kõik kokku võtta. Kuid kuidas seda teha? Kas juttude järjekorras või žanri järgi? Või kuidagi kolmandat moodi? Mõningase kaalumise järgi tundus, et võtan aluseks ootused - kuna antoloogiat reklaamiti eelkõige Kreutzwaldi nimega, siis tegin pingerea juttude sobivuse järgi. Ning alustame tagantpoolt.
 
Kuigi Meelis Friedenthali "Vinguv jalaluu" on valitud antoloogiale nime andma ning ka F. R. Kreutzwaldi "Eesti rahva ennemuistsetes juttudes" leidub samanimeline jutt (millest ma küll tõele au andes midagi ei mäleta), oli minu jaoks tegemist antoloogia igavaima looga. Seosed Kreutzwaldiga piirdusidki minu jaoks vaid ühise pealkirjaga ning loo jutustamiseks valitud vorm - sisemonoloog - tegi sellest ühe piinarikka lugemise. Ja kuna ma pole ka suurem õudusjuttude fänn, siis see oli veel lisatõrvatilgaks.
 
Siim Veskimehe "Kuues Maa" sisaldas küll ohtralt seoseid Kreutzwaldi maailmaga, kuid need seosed jäid väga pinnapealseteks ning tegelikkuses õnnestus Veskimehel suurepäraselt vaid üks - kaaperdada oma lühiromaaniga neljandik antoloogia mahust ning potentsiaalsed lugejad raamatu juurest eemale peletada. Kujutasin lugedes elavalt ette, kuidas igapäevaselt mitte nii suured teadusulme fännid end sellest tehnodžunglist läbi murravad... Sisuliselt on Veskimees kasutanud Kreutzwaldi maailma elemente vaid kulissidena ning kirjutanud selle kattevarjus kokku ühe ilmselt vaid tema enda peas kokkuklappiva lühiromaani. Kuigi pean ennast hard sci-fi fänniks, siis too jutt oli ikka igast otsast nii halb, et pani mind korduvalt valjuhäälselt kiruma. Miks siis? Hästi lühidalt öeldes poleks pidanud ühte juttu kõiki oma võimalikke mõtteid sisse suruma. Kogu see kolme või neljakordne konspiratsiooniteooriate kiht oli täiesti üle võlli. Paralleelmaailmad sinna otsa. Rääkimata autori kinnisideest olevatest seksistseenidest. Lugu oleks olnud vast parem ja loetavam umbes neli korda lühemas mahus ning kirja panduna nii kuidas ta algas - Pilli-Tiidu perspektiivist.
 
Minnes sujuvalt üle sobivuse pingerea teise otsa, siis passib Veskimehega võrdluseks kõige paremini Mann Loperi "Tänulik Olevipoeg". Hästi suuri üldistusi tehes räägib see täpselt sama loo, kuid on kirja pandud just nimelt ühe põliselaniku perspektiivist, väldib mõttetut tehnomula, kuid on ometi puhas teaduslulme žanrlilugu. Ühesõnaga, suurepärane jutt ning väga meeldiv üllatus - kindlasti on Mann Loperi nimi nüüd minu jaoks nende Eesti ulmekirjanike hulgas, kelle teoseid ma kätte võtta ei karda.
 
Raamatu teist, õudusjuttude poolt vaadates, on minu meelst vast kõige enam antoloogia vaimuga kooskõlas Mart Sanderi "Üksinduse allikas", mis on kirja pandud nii klassikalise Kreutzwaldi muinasjutu stiilis, kui vähegi saab. Süžeeliin on küll etteaimatav, kuid lõpp siiski üllatab. Hea ja hästi jutustatud lugu.
 
Kui nüüd aga ülejäänud jutte mitte sobivuse, vaid lihtsalt meeldivuse järjekorda sättida, siis hästi lühidalt ka nendest.
 
Andrus Kivirähki "Puulased ja tohtlased" on lihtsalt hea, sest autor tõesti oskab. Ja kuigi jutt polegi vist stiilipuhas õudus, vaid õhku jääb kahtlus, et äkki hoopis vaimuhaige sonimine, siis ometi loed ühe hingetõmbega läbi ja naudid iga rida ning ridade vahele peidetut veel takkaotsa.
 
Indrek Hargla oma mõlemas loos ("Kahitud kuningatütar" ja "Meristepidu") suudab seevastu kirjutada väga žanripuhtalt ning kuigi õudus pole päris rida, lugesin ometi ühe jutiga ning kiirelt lehti pöörates. Lisaks kumab läbi, et autor on teinud tõsist tööd, et Kreutzwaldi ajastu vaimu ja jutustamistiili järgi aimata, mis tal ka tõesti hästi välja tuleb.
 
Jaagup Mahkra "Rõugutaja tütar" oli pisut liiga pikavõitu. Poole lühemana oleks see mind rohkem köitnud ning kaasa haaranud. Muidu aga siiski päris hea töö mitte just kõige tuntumalt autorilt.
 
Joel Jansi "Tarkmees taskus" ja Maniakkide Tänava "Kuningatütre kingitus" liigitusid minu jaoks natuke liiga sarnasteks lugudeks. Vahe on vaid selles, et ühes loos toimub seiklus virtuaalreaalsuses ning teises liitreaalsuses. Ka autorite jutustamisstiil on üsna sarnane, Joel Jansi oma paraku aga hulga kohmakam - keskpärast koolikirjandit meenutav. Samas lugu ise oli jälle pisut terviklikum, alguse ja lõpuga. Maniakkide Tänava jutt on lihtsalt üks suur quest (vabandust anglitsismi pärast, aga just see sõna annab selle loo vaimu kõige paremini edasi), kus taustast (Rõdula) maalitakse küll mingisugune ähmane visand, aga lõppeks ei saagi me teada, mis ja miks seal siis sahmiti. Üldiselt soovitaksin neile kahele autorile oma tavapärasest mullist välja murda ning kirjutada millestki muust, kui arvutimängudest ja LARPist ulmekastmes.
 
Soovituste juures olles paar soovitust ka kogumiku koostajale/toimetajale. Panna avalooks üks kirjandustehniliselt nõrgim lugu on väga küsitav. Vähemalt mul kerkis raamatu lugemist alustades korduvalt üles küsimus, et mida ma (jälle!) loen ning kas tõesti tasus seda keskpärast jama osta? Õnneks järgnenud Kivirähk ja Loper päästsid päeva. Teiseks ei oleks mina teadusulme lugusid kogumiku esimesse poolde koondanud - just nö tavalugejale mõeldes. Nii paradoksaalne kui see ka pole - õudus hirmutab vähem. Kolmandaks - kas "Tarkmees taskus" või "Kuningatütre kingitus" aga mitte mõlemad. Ja neljandaks, kas Veskimees kärbib oma teksti mõistlikuks või ei ilmu üldse.
 
Kuid nüüd on küll pikalt heietatud ning aeg teha kokkuvõte. Kuigi ülalpool kõlab ka kõvasti kriitikat, siis minu hinne antoloogiale "Vinguv jalaluu" räägib iseenda eest - hea raamat. Sain teada, et Eesti algupärast ulmet tasub lugeda küll ning kuigi endiselt on autoreid, kelle loomingust ma kauge kaarega mööda käin, avastasin ja taasavastasin mitu nime, keda täitsa tasub lugeda. Ostmist ei kahetse ning ka soetatud teine eksemplar läheb julgelt kingiks, kuigi minupoolsete soovitustega, mis järjekorras lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Mõtlesin. Et olen. Originaalne. Kui. Arvustuse jutule omases stiilis. Kirja panen. Aga. Ei. Nii on. Juba tehtud. Siiski. Miks mitte.
 
Lugesin. Ainult sellepärast. Et autor on vana. Koolivend. Kahjuks kahetsen. Miks?
 
Esiteks. Stiil. Alguses tundus tore. Selline laulev. Luuleline. Aga hiljem. Hakkas väsitama. Seepärast katsun. Ka siin. Lühidalt. Teha.
 
Teiseks. Lugu ise. Kus on. Ulme? Ma küsin. Vaimuhaige sonimine. Ei ole. Ulme.
 
Jah lool on. Puänt. Ja see ärritab kindlasti. Kristlaseid. Aga mina ei ole. Kirstlane. Kuigi ärritusin. Ikka. Sest lugu on. Kehv.
Teksti loeti eesti keeles

Hea järg "Poisile põrgust", mis keerab tõesti kõik eelneva pahupidi. Aga lõpuks läheb käest ära, sest hakkab liiga suurt tükki ampsama ja köidab ilmselt vaid tõelisi Strugatskite fänne, kellel kõikide juttude kõik pisidetailid meeles on. Mööndustega neli.
Teksti loeti eesti keeles

Teine lugu antoloogias "Keskpäeva varjud". Oluliselt parem kui avalugu, mis oli nii halb, et tahtsin kogu raamatu nurka visata. Samas poleks see jutt midagi väärt ilma järgnenud fan-fictionita.
Teksti loeti eesti keeles

Vandusin, et ei osta enam ühtegi Strugatskit, sest tundub, et mdia enam neid avaldatakse, seda hullemat saasta suudetakse välja kaevata. Samas võib-olla kummitavad mind aga helged lapsepõlvemälestused, ei tea. Peaks nõukogude ajal avaldatud Strugatskeid taas üle lugema, äkki pettun ka nendes? Või siis saan kinnitust, et tol ajal valiti mida avaldada, palju põhjalikumalt? Ja mitte ainult ideoloogilisestel, vaid just nimelt kunstilistel põhjustel? Ei tea...
 
Seega selle teose juurde. Algus oli tõeline piin, 50 lehekülge ei toimu mitte midagi. Leheküljed on täidetud täiesti mõttetute ja tühjade dialoogidega või siis mingite olukirjeldustega, samas absoluutselt seletamata, kes tegelastest on kes, miks nad seal on ja kust tulevad ning kuhu lähevad.
Siis nagu midagi juhtub (katastroof) ja paar lehekülge on isegi huvitav. Siis jälle sonimine, tühjad dialoogid, mõttetud ja mittemeeldejäävad tegelased. Et see Gorbovski on miski tähelaeva kapten, mitte mingi muu asjapulk, sai selgeks alles kusagil lõpupoole, samas jättis siiski täiesti külmaks.
 
Dilemma laste päästmisest köitis taas korraks tähelepanu kuid edasi tuli hambad ristis lõpuni lugeda. Tõeline piin sõna otseses mõttes. Lõi välja tõsine allergiahoog ning ülejäänud antoloogiat pole enam mitu nädalat kätte võtta julgenud, sest kui avalugu on nii halb, ei julge edasi enam lugedagi.
Teksti loeti eesti keeles

Silver võtab loo sisu kenasti kokku. Ka minu arvamus loost ühtib suures piires, kugi mind need "kardulad" ja "kedagistid" sugugi mitte ei häirinud, vaid pigem lisasid vürtsi ning aitasid peategelasest paremat pilti saada.
 
Lugeda oli huvitav, tähelepanu ei hajunud kordagi ning pidevalt oli õhus küsimus, mis saab edasi. Maksimumhinnet panna ei saa, aga ega ma väga täpselt põhjendada ei oskagi, miks. Võib-olla jah, segas see viimane lõik. Võib-olla see, et mingit tohutusuurt ideed loos polnud. Aga selliseks ajaviitelugemiseks oli vägagi mõnus.
Teksti loeti eesti keeles

Alustame sellest, et "Marslane" meeldis mulle tohutult. Nii raamat kui ka film. Miskipärast pole ma seda aga BAASi kirja pannud... Kuid miks ma seda siin mainin? Sellepärast, et soetasin "Artemise" kerge eelarvamusega. Noh, et ei saa ju kindlasti nii hea olla, kui "Marslane" ja lisaks tundus see ka rohkem mingi krimka olevat jne. Aga peaaegu kohe peale raamatu kätte võtsmist, sain kõigist kartustest üle.
 
Jah, kui peaksin need kaks teost kõrvuti panema ja valima vaid ühe, siis valiksin siiski "Marslase", aga napilt. "Artemis" käivitub veidi aeglasemalt, kuid on sama hoogne, sama naljakas, sama põnev ja kaasahaarav. Ning täpselt sama hard sci-fi. Kõik on läbi mõeldud, kõik on paigas. Või noh, peaaegu.
 
Paar kohta olid, mis panid kulme kergitama. Et kui see linn on tõesti selline küla ja peategelane seal 20 aastat elanud, siis peaks sisuliselt igaüks teda kui mitte nime-, siis vähemalt nägupidi teadma. Ehk siis anonüümseks oleks ikka suht raske jääda. Kahtlen ka väga, et ajastul, kus meil on sisuliselt igal pool valvekaamerad, pole neid Kuul, kus turvalisus peaks olema väga oluline. Nii et inimest peaks saama jälitada ka muul viisil kui nutitelefoni abil. Ja siis ma ei saanud aru, miks päris lõpuactionis, kus peategelase käes oli kõiki uksi avav politseiülema gizmo, ei kasutanud ta seda endale suvalise skafandri hankimiseks? Aga need on vaid üksikud detailid, mis lugemist absoluutselt ei seganud.
 
Eestikeelne tõlge oli täiesti hea, vaid ühes kohas lugesin imestusega atsetooniballoonidest, aga õnneks said neist kiiresti atsetüleeniballoonid ning nii jäi kuni lõpuni. Silma jäid ka paar-kolm otse inglise keelest üle võetud väljendit, mida ma eesti keeles teisiti ütleks. Aga samas tasakaalustasid neid kohe täiesti suurepärased vandesõnade jms mahlakate väljendite tõlked.
 
Kokkuvõtteks väga hea romaan, mille peaaegu ühe jutiga läbi lugesin. Päris selline ei olnud, et raamatut üldse käest ei saanud panna, aga ikka oluliselt keskmisest kiiremini sai loetud. Nii et igas mõttes igati "viis".
Teksti loeti eesti keeles

Seda kogumikku lugesin hirmkaua, sisuliselt pool suve ja natuke sügist takkaotsa. Miks siis ikkagi nii kaua aega läks? Sest täitsa kobedale avaloole järgnes totaalne saast, mis lugemisisu ära võttis. Ning nüüd lõpuks kogu raamatuga ühele poole saanuna ladusin lugudele mõttes plusse ja miinuseid (sest hindamine oleks siin ajaraiskamine) ning sain 4 lugu pluss- ning tervelt 12 miinuspoolele. Kui tervelt kaks kolmandikku mulle ei istunud, siis on selge, miks ma lõpuks seda raamatut enam kättegi võtta ei tahtnud vaid otsisin muid asendustegevusi.
 
Kuna mulle positiivset lugemiseleamust pakkunud lugusid oli nii vähe, siis võin need ka siinkohal üles lugeda ning mõne sõnaga ka põhjendada miks need mulle istusid:
(Mina+N)(Mina-N) - eelkõige originaalse idee päeast
Enam ma ei tõuka - mis sest, et küllaltki trafaretne, vähemalt lühike ja loetav
Võimaluste jada - väga tempokas ja kaasahaarav, ainuke lugu kogumikus mille tõesti ühe jutiga läbi suutsin lugeda
Rännakud - huvitavate maailmade kirjeldused, poindi ja puändiga
 
Aga ülejäänute lugude kohta said sisu meenutades kirja taolised märksõnad: täielik saast; tüütu nämmutamine; essee, aga mitte ulmejutt; mittemidagiütlev tekst; allegooriline jama; vanamehe märg unenägu; diiplev soga; midagi ei mäleta; käsitlematu joga; uni tuli peale; jne.
 
Tegelikult võis ka lugusid sissejuhtatavatest tekstidest põhjused välja lugeda: küll katsetas Silverberg uusi ja huvitavaid kirjanduslikke võtteid (unustades täielikult sisu) ning kogumiku suuremat osa varjutas loomingulises kriisis vaevlemine.
 
Kahtlesin pikalt, kas panna hindeks ikkagi vähemalt "kolm", kasvõi eesti keelde tõlkimise eest, aga ei, südametunnistus ei luba. Kui see raamat üldse minu raamaturiiulile jääb, siis vast vaid kollektsiooni osana, kuid taas kättevõtmist ta ei vääri. Suur pettumus.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin kindlasti teist, kui mitte kolmandatki korda. Aga paistab, et varem pole ma oma arvamust BAASi mingil põhjusel kirja pannud - võib-olla sellepärast, et kui sain peale selle romaani lõpetamist teada, et "Tiritamm" on sarja pooleli jätnud, oli pettumus liiga suur. Kuid nüüd on mul plaan sari lõpuni lugeda, seega tuleb ka kolmas osa ära arvustada.
 
Erinevalt eelmisest kahest osast on seekord tegemist selgelt suure romaani nö vaheosaga. Seletan mõtte lahti. Sarja avaosa oli selgelt iseseisev lugu ja iseenesest järge ei vajanud - oli algus ja oli lõpp, lahtisi otsi ei jäetud. Selle järg oli lihtsalt hiljem juurde kirjutatud, ilmselt esimese osa edu tuules ning tänu tagasivaadetele iseseisvalt võetav ja loetav. Kolmanda osa tegevus küll algab aastaid peale teise osa lõppu ning ka peategelane (Wren) on uus, kuid peagi tuuakse sisse nii palju tegelasi ning sündmusi eelmistest osadest, et pelkadest tagasivaadetest ei piisa ning eelduseks romaani nautimisele on kahe eelmise osa lugemine. Samuti jäetakse "Põrgulike leiutiste" puhul ka lõpp nii lahti kui vähegi saab ehk siis järje lugemine on enam kui kohustuslik - lugu jääb muidu ju pooleli, mis pooleli.
 
Kurtsin teise osa arvustuses, et puudus avaosa uudsus ja seega jäi järg nõrgemaks. See puudus siingi, kuid kuna puudus ka teises osas pisut häirivaks muutunud teismeliste armulugu, siis polnud sellest suurt lugu. Päris kindlasti meeldis mulle nii tegelaste areng kui ka mitmeplaanilisus - selles romaanis pole häid ega halbu tegelasi lihtsalt sellepärast, et kirjanik nii tahab, vaid kõikidel on omad põhjused, miks nad sellised on ja nii käituvad. Ka Hesteril ja orjakaupmees Shkinil. Samamoodi pole ka põhifraktsioonid, liikumisvastased ja liikumispooldajad, selgelt pahadeks ega headeks jaotatavad ning esile kerkivad tegelased, kes üritavad mõttetut sõda lõpetada.
 
Üldise usutavusega on nagu on - kohati kisub päris absurdseks. Aga kuna see ei ole peamine, siis ka väga ei häiri. Kui romaaniseeriast saab filmisaaga, siis usun, et seal saavad kõik need lendavad ja ujuvad kaadervärgid veel eriti vahvad ning visuaalselt nauditavad olema.
 
Kokkuvõttes täitsa hea lugemine. Päris viite küll välja ei anna, aga tugev neli päris kindlasti ning igav ei hakanud kordagi.
Teksti loeti eesti keeles

Kir Bulõtšov on minu jaoks olnud vastuoluline autor - mõni tema jutt on väga meeldinud ja teine kohe üldse mitte. Selle kogumikuga olid lood samamoodi.
 
Esimene lugu, "Kosmoselaevastiku agent" oli ikka väga veniva algusega ja veel 40-ndal leheküljel räägiti taas üle, kuidas arheoloog on kaduma läinud. Jah, ma tean! Lähme edasi! Mingi hetk hakkas lugu justkui veerema, aga siis lõi sisse see suur hingemattev vene paatos. Midagi nagu öelda oli, aga see kuidas  öeldi, hakkas mulle hirmasti vastu. Lõppkokkuvõttes ikka üldse ei meeldinud ja vast "kahe" saaks.
 
Nõiakoobas enam nii "venekas" polnud ning ka sündmused arenesid tempokamalt. Aga siiski kuidagi ei haakinud ning lõpuks pidin end lausa sundima, et seda raamatut taas kätte võtta ja lõpuks ikkagi lõpetada. Pealegi meenutas see hirmsal moel Strugatskite "Raske on olla jumalat" - või siis olen selle raamatu ainetel tehtud filmi näinud - igatahes üllatusmomente väga polnud. Aga hindeks vast nõrgem "neli".
 
Kahepeale siis kokku koolipoisi hinne ja mul jälle üks autor juures, kelle nime kaanel nähes pigem kaalun, kas see teos osta või mitte.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei loe tavaliselt Eesti autorite ulmet, sest sajandi alguses saadud kogemus on jätnud suhu kehva maitse. Võimalik, et olen ülekohtune ja löön kõiki ühe vitsaga, aga mis teha, kui "Eesti ulme antoloogiast" selline mulje jäi. Aga kuna sellele jutule tehti lausa netis "reklaami" ning tekst ei tundunud eriti pikk, lugesin läbi.
 
Esmalt häiris ming kirjutamisstiil ja lauseehitus. Stiil on... kuidas seda nüüd öeldagi... labane? Mitte, et mind oleks häirinud roppused, sest neid suurt polnudki, aga jah, lihtsalt lame labasus. Ja lauseehitus oli päris konarlik, kohati tundus nagu oleks lugenud halba ingliskeelset tõlget või midagi sellist. Kuigi enamasti on kasutusel lühilaused, siis pidin - eriti algusepoole - lauseid mitu korda üle lugema, et järge pidada.
 
Sisust ka. Jutul iseenesest on algus ja on lõpp ning mingi tegevustik, aga see kõik on lihtsalt banaalne. Algus on ebavajalikult pikk (lühijutu jaoks!), tegelikult oleks võinud pilvede nühkimise asemel kohe asja juurde hüpata või siis veelgi põhjalikumalt loo sisu jaoks vajalikku tausta kirjeldada. See pilvede ja reklaami jama polnud seda mitte. Lõpplahendus oli minumeelest lihtsalt labane - selline "nuiaga pähe" stiilis.
 
Kokkuvõttes: nõrk kolm. A la varane Silverberg. Ja see ei ole kompliment! Hoidun ka edaspidi Eesti ulmest või vähemalt konkreetse autori loomest.
Teksti loeti eesti keeles

Üsna lihtsakoeline kättemaksulugu, kuid moodustab koos "Spiooniga Europalt" ning "Teemantkoertega" eestikeelses kogumikus "Spioon Europalt" korraliku komplekti. Kõik need kolm lugu aitasid minu jaoks Reynoldsi universumit paremini mõista, kui varem "Orpheuse raamatukogus" ilmunud "Suur Marsi müür", millest ma ei mäleta suurt midagi.
Teksti loeti eesti keeles

Arvan, et õigus on kõikidel eelkõnelejatel - mul seondusid esimesena IQ-testid, kuid peale kirjaniku enda poolt jutus antud vastavaid vihjeid lisaks ka The Cube ning Indiana Jones.
 
Väga kaasahaarav lugu nii üldise tegevustiku osas kui ka lahenduskäikude jälgimise mõttes. Kuigi ma pole ülikoolis otseselt matemaatikat õppinud, suutsin mingi piirini mõistatuste lahenduskäike täitsa jälgida kuid arvatavasti vaid tänu sellele, et autor oskas neid vägagi hästi visualiseerida.
 
Kuigi lõpplahendus oli mõneti aimatav - no selge see, et torni tipus ootavat on keeruline kujutada - siis ei pidanud ma ometigi lõpus pettuma. See oli elegantselt sünge ning jättis palju mõtlemisainet ka peale loo lõppemist.
 
Minu jaoks oli see parim lugu eestikeelsest kogumikust "Spioon Europal" ning arvan, et ilma selle lühiromaanita poleks kogumik pooltki nii hea.
Teksti loeti eesti keeles

Hindaksin pigem samanimelist eestikeelset kogumikku, kui selles sisalduvat kolme lugu eraldi, aga võta näpust - seda kogumikku BAASis lihtsalt pole.
Spioon Europal oli sissejuhatuseks täitsa hea jutt, mõnusalt sünge ja puändiga. Ei midagi eriliselt head aga ka ei midagi halba. Tugev neli.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea, kuidas see raamat mu raamaturiiulile sattus. Ilmselt sellepärat, et kui sõber oli mulle kinkinud "Au riismed", ostsin millalgi raamatupoodi sattudes ka järje. Aga aastateks seisma nad mõlemad jäidki ja õnneks oli mul oidu järgede ostmisest loobuda (viga, mille ma näiteks "Düüni" puhul tegin).
 
Sest. Oh jah... Ütleme nii, et ma ei ole nii kriitiline kui Ats, aga... see on ju väga keskpärane kirjatükk. Esimene osa, "Au riismed" oli vähemasti hoogne. Aga siin: 75 lehekülge õukonnaelu kirjeldust, siis atendaadikatse; veel sadakond lehekülge kleite ja balle ja maamõisaid - siis järjekordne, natuke rohkem õnnestunud atendaadikatse; siis jälle samas vaimus edasi kuskil poole teose peale ning siis lõpuks riigipööre ning tegevus läks käima. Mitte, et ma ulmekatest tegevust otsiksin, aga see natukenegi kompenseeriks. Tegelikult otsin ideid, aga no neid siin küll ei olnud. Ulmet kusjuures samuti mitte. Tõepoolest, isegi kirutud "Düünis" (jah, ma ei armasta seda "kultusteost") ja selle järgedes on ulmet kõvasti rohkem kui "Barrayaris".
 
Mina autorile (vähemalt lähitulevikus) teist võimalust ei anna. Kui kogu see jama samas vaimus edasi läheb, siis ei tasu isegi raamatukogust laenutamine ära, sest mul pole nii palju aega.
 
Aga miks siis ikkagi "rahuldav", mitte "mitterahuldav" või koguni "nõrk"? Sellepärast, et autor iseenesest sõnu paberile kirja panna ju oskab - laused on loetavad ning mõte, nii palju kui seda on, arusaadav. Otseselt lugemist ei kahetse, kuid tõesti, jätkamisel ei näe mingit mõtet.
 
Eestikeelsest tõlkest ka. Esimese osa oli tõlkinud teine inimene ja seal midagi silma ei kriipinud. Aga siin "house" tõlkimine "majaks" kuigi kontekstist oli selge, et tegemist on "kojaga". See lihtsalt häiris. Südamest naerma ajas aga "rootsi laud"...
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi ammu (kas tõesti 10 aastat tagasi?) sõber kinkis selle raamatu, aga jäi mingil põhjusel seisma. Ja kui ma siis vahepeal seda kätte võtta üritasin, aga veidi eeltööd tegin ning sain teada, et tegemist on mingi üüratupika sarja avalooga... jäi jälle seisma, sest "Varrak" on ju teada-tuntud sarjade poolelijätja. Aga nüüd kui lugemata raamatute kogumikus oli valida ühe Soome ulmekirjaniku kogumiku ja selle vahel ning esimene osutus paari lehekülje järel surmigavaks, võtsin ikkagi "Au riismed" ette.
 
Pean ütlema, et meeldis ja lugemist ei kahetse. Aga siinsest suurest kiidulaulust ei saa küll suuremas osas aru. Jah, raamat oli hoogne ja loetav, kuigi natuke nagu ameeerika mäed - vaevaliselt üles ja hooga alla. Ehk siis minu jaoks oli seikluslik ja actioni osa väga mõnus ja lahe kuid need poliitlised intriigid... üldse ei läinud peale. Miks, ei oska isegi täpselt öelda, aga kuidagi konarlik oli kogu see osa. Ja ebausutav. Samas loen siit, et paljudele meeldis just see ning actioni osa jättis külmaks. Nojah, igaühele oma.
 
Hinne neli tulebki peamiselt loetavuse eest, samas puudusid romaanis igasugused uued ideed ja nii-öelda suurem pilt. Nii et võib-olla hindan isegi leebemalt kui tavaliselt, sest enamasti otsin ulmeromaanist just ideid. Kuid jah - loetav ta oli ning põnev ka, nii et lugemist ma kindlasti ei kahetse ning ajaviide oli olemas. Aga kas loeksin seda raamatut ka teist korda? Vaevalt. Järgesid? Vist jah, sest mingil seletamatul põhjusel on minu kogus ka "Barrayar", nii et vähemalt selle loen läbi ja siis otsustan, kas jätkan.
Teksti loeti eesti keeles

Ostsin selle kogumiku aastaid tagasi Estconilt aga mitmesuguste asjaolude kokkulangemise tõttu jäi see lugemata ja sattus vahepeal isegi pööningule. Nüüd tuli ette haruldane hetk, kus oli vaja lugemist juurde otsida - niisis kaevasin selle välja ja töötasin läbi.
 
Kahjuks alustasin lugemist vale kaane poolt - Gene Wolfe esimene lugu, Doktor Surma saar, polnud eriti ulme, pigem mingi narkolaksu kirjeldus ning peletas mind uuesti raamatu juurest eemale. Lugesin selle asemel hoopis olmekirjandust. Kui end taas kokku võtsin, siis edasi läks juba pisut paremaks. Ma ei suutnud küll - nagu varemgi Gene Wolfega juhtunud on - lugudest erilist mõtet leida, kuid vähemalt loetavus, kas siis kaasahaarava maailma kirjelduse näol või lihtsalt lobedalt kulgeva seikluse tõttu, oli olemas. Kõige rohkem meeldis mulle kogumiku sellelt poolelt Tsikuraat - kaasahaarav, põnev ja terviklik lugu.
 
Gene Wolfega lõpetanud, pöörasin raamatu teist pidi ja Barbiemõrvade esimestest lehekülgedest peale oli selge, et sealt oleks pidanud alustama! Autor on loonud vägagi põneva düstoopia (?) ning selles veidras maailmas kulgev veelgi veidram krimilugu haaras vägagi kaasa. Tõsi, lõpplahendus oli pisut banaalne, kuid maailma kirjelduse eest saab lugu oma neli tärni ära.
 
Teine John Varley lühiromaan, Vajuta ENTER, tekitas vastakaid tundeid. Lugeda oli vägagi põnev ning autoril õnnestus mind lahtirulluvate sündmuste keerisega täielikult kaasa tõmmata. AGA mina seda küll ei tabanud, milles peitus selle jutu iva? Oli see siis nüüd hoiatusromaan? Aga mille eest hoiatati? Võib-olla on vastus nii lihtne, et ma ei taha seda aktsepteerida? Igatahes lootsin lõpust midagi enamat, midagi sügavamat.
 
Kokkuvõtteks - täiesti asjalik kogumik ning mõnda juttu loeks ehk tulevikus ülegi.
Teksti loeti eesti keeles

Kui Asimov, siis peab lugema. Kui Asumi-raamatute maailma kuuluv, siis peab kindlasti lugema! Seega kui ilmus eestikeelne tõlge, polnud raamatu ostmises mingit kahtlust.
 
Siin baasis 20 aastat tagasi kirja pandud arvustused raamatu sisust väga täpset ülevaadet ei anna. Minu hinnangul polnud loo keskmes mitte niivõrd Trantor ja tekkiv Galaktikaimpeerium kuivõrd planeet Florina ja seda kontrolliv Stark ning nende elanikud. Jah, Trantor sirutas oma haarmeid ning mängis ka lõpplahenduses olulist rolli, kuid loo raskuspunkt oli siiski mujal.
 
Ise liigitaksin romaani poliitilisteks detektiivilooks armastusloo sugemetega, maitsestatuna ulmelise soustiga. Näpuotsaga teadust kah peale. Põnev lugeda algusest peale, korralike keerdkäikudega ja ega tõepoolest lõpplahendust ära ei aimanudki. Samas kui see kätte jõudis, tundus veidi banaalne ja ehk ka pisut kokku traageldatud. Kuid üldine mulje jäi siiski hea - raamat leiab oma koha minu raamaturiiulis Asimovi Asumi-saaga reas. Ning minu poolest võiks kirjastus "Fantaasia" nüüd ka lõpuni minna - 12 raamatut 14-st eesti keelde tõlgitud, asi see veel siis ka need kaks viimast kah ette võtta ning ongi üks suurejooneline universum terviklikult maakeeles olemas.
 
Lõpetuseks veel kaks sõna eestikeelse köite kaanepildist, mis on küll juba sotsiaalmeedias nahutada saanud. Ma ei peatu aspektil, et pilt on lääge ja kujunduslikult mage. Vaid mainin ära, et see on lihtsalt VALE. Asimov ei kirjelda oma tegelasi sageli väga täpselt, kuid kaanepildil oleva tütarlapse suhtes on raamatus üsnagi detailne kirjeldus ning see ei lähe teps mitte kokku sellega, mis kaanelt vastu vaatab.
Teksti loeti eesti keeles

Erinevalt Kristjanist pean mina ütlema, et see vene ulme antoloogia meeldis mulle eelkäijast vähem. Või siis olen ma toonasest vähem leebes tujus.
 
Kogumiku esimese poole lood olid sellised ajastule omaselt ülipateetilised nii et lausa imestasin, et Suur Juhti ei maintud. Ühesõnaga, midagi, mida kirjandusteadlastel oleks vene ulme arengut uurides huvitav lugeda, kuid mis tavalugejale midagi ei paku. Nende esimese poole lugude hulgas oli ka üks jutt Ilja Varšavskilt - autorilt, kelle nimi on mu mälus seotud positiivsete emotsioonidega. Seekord aga pidin pettuma - täielik jamps!
 
Kogumiku teine pool läks paremaks, lood ei nõretanud enam paatosest, kuid midagi ülihead seal paraku polnud - kui idee oli hea, siis oli kirjapaneku viis nõrk või vastupidi. Näiteks Mihhail Puhhovi "Üles visatud" algas paljulubavalt, kuid läks lõpuks täiesti käest ära. Ilmselgelt tahtis autor midagi suurt kirjutada, kuid ei kandnud välja.
 
Kogu kogumikust vast parim lugemiselamus oli Kir Bulõtsovi lühiromaan "Kolmteist aastat teel". Vahelduseks tavapärastele põlvkonnalaevade lugudele, üks hoopis teistmoodi ideega ja sealjuures hästi jutustatud lugu.
 
Eraldi ära märkimist väärib ka Aleksandr Zolotko intrigeeriva pealkirjaga lugu "Eluskala kaugete vahemaade taha transportimise spetsiifika". Idee on super, aga kirja panemise viis või siis õigemini lugejale jutustamine - oi-oi kui vaevaline. Kuigi tegelasi on vast kümmekond, läksid nad mul kuni lõpuni pidevalt segi ning õudselt raske oli järge pidada, kes on ei tea mitmes piloot, kes kapten, kes vaatleja. Puistest dialoogidest rääkimata. Aga jah, loo mõte ja puänt olid ju head.
 
Kuid kokkuvõttes saab kogumik mult "kolme" ja nagu ka selle esimest osa, ei hakka ma seda ilmselt kunagi üle lugema. Kui võrrelda neid kahte teiste eesti keeles ilmunud vene ulme kogumikega, eelkõige pean siin silmas kirjastus Skarabeuse omi, siis Skarabeuse omad on mulle rohkem meeldinud. Ja hakkan vist ka aru saama miks - Arvi koostatud kogumikes on juttude valik tehtud mingite muude parameetrite alusel, mitte ei ole üritatud kramplikult mingist teemast kinni hoides kõikvõimalikest ajaperioodidest jutte kokku otsida.
Teksti loeti eesti keeles