Kasutajainfo

Veiko Belials

20.07.1966-

  • Eesti

Teosed

· Veiko Belials ·

Kogu maailma valgus

(kogumik aastast 2013)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2013 (Sündmuste horisont, nr 34)

Sisukord:
  • Stalker 2014
Hinne
Hindajaid
4
1
1
0
0
Keskmine hinne
4.5
Arvustused (6)

Ei istu mulle 2000-8000 tähemärgilised arvustused/hinnangud. Kohe mitte ei istu. Teen siis lühidalt.

Ja teadmiseks: kui jutt on lühike, ent kõik saab öeldud, siis tõstab selline asjaolu minu silmis vaid teose väärtust. Sestap hindan viiega lugusid Liiga (vaimukate assotsiatsioonidega), Taandaja (originaalne idee ja seos ühe mu lemmikteosega) ja Esimene laine, viimane laine.

Pikematest juttudest pakkusid mulle viieväärilist lugemiselamust viis juttu:
1. Kogu maailma valgus, ilus ja traagiline lugu ühe konkreetse maailma lõpust;
2. Hoia end, kullake, hoia end kurjast..., mulle kogumikus kõige rohkem meeldinud lugu;
3. Kuldse päikse all me elame, mulle see vindi ülekeeramine päris meeldis,
4. Oleks võinud ka hullemini minna, sürr, aga hea selline;
5. Mees, kes päästis Maa, mu meelest mõnusalt räige, karm lugu.

Mõned jutud olid küll lugemisväärsed, kuid jätsid külmaks: „Kardinad”, „Kes minevikku ei mäleta”, „Seal, kus voolab valgus” ja „Kes valvab tuult, ei saa külvata”.

Kogumik, milles on sedavõrd palju mulle meeldinud lugusid, ei saa ju olla midagi muud kui viieväärne. Eks ju?
Teksti loeti eesti keeles

Hinne kogumikule on kaugelt kõrgem kui hinded konkreetsetele juttudele. Miks? Sest et kogumiku kui sellise ilmumine on eesti ulmes nii positiivne sündmus kui veel võib. Juttude sisu võib vähem meeldida, võib rohkem meeldida või võib ka üldse mitte meeldida, ent on fakt et päris hea ports Belialsi uuemat lühemat loomingut on nüüd kõvade kaante vahel ja lugeja käes.

Ma selles iseloomustavas sõnas "lühike" näengi kogumiku tõsisemat miinust. Tõsi küll, tegemist võib olla ka arvustaja personaalse kiiksuga. Ma nimelt ei mõista lühi-lühilugude kirjutamist ega ammugi mitte väljaandmist. Hea küll, suleharjutused ja ideepojakesed, eks igal kirjutaval inimesel ole sahtlipõhja kogunenud taolist lootefaasis tekstimassiivi, mis aga (minu isikliku arvamuse kohaselt vähemalt) peakski selleks jääma niikaua kuni tast kas saab midagi asjalikku või visatakse ta prügikasti. Üheleheküljeliste ja lühemate, sõna otseses mõttes paarilauseliste jubinate väljaandmises puudub minu meelest igasugune mõte, Belialsi kogumiku algus aga ainult sellistest koosnebki. Lisaks on need veel miskid paroodiad või viited, tihti filmidele, mida aga inimene kes filme ei vaata üldse ei mõista või mis jäävad üsna arusaamatuks.

Belialsi kiituseks tuleb öelda, et tema vaieldamatu leivanumber on stiili valdmaine. See tähendab - kellegi teise stiili väga loomutruu järeleaimamine. Belials on ideaalne kummardusetegija. Olgu see siis Ray Bradbury, Arthur Clarke, William Gibson või hoopistükkis mõni kodumaine tegija, Belials suudab valitud autori stiilis kirjutada üsna sama ehedalt kui originaal. On see siis kiituseks või hoopis laituseks, las see jääb igaühe otsustada, mina igatahes olen imetlusest tumm...

Mulle meeldisid enim nn. tuumapunk - tsükli lood. Õigemini, nendest 2 esimest, kus abikäe ulatas JJ Metsavana, kelle võimekus kirjutada ehedat "keel-sügavalt-põses" nõuka/vene olusid, tegelasi ja tüüpsituatsioone andekalt pilavat ulmet on väljaspool igasugust kahtlust. Ei, oli teisigi häid lugusid, näiteks küberpunk - tsükli avalugu on minu arvates väärt aplausi ja Stalkerit (aga Stalkeri haisu hoovab sellest kogumikust nii ehk naa), oli ka nõrkasid ja lausa sittasid lugusid, neid ma aga välja ei too vaid jätan igaühe enda leida ja avastada.

Mina olen rahul. Aitäh, Veiko!

P.S.

Eks ole sest mälestusväärsest õhtust veel eelmisel sajandil ühes Tallinna vanalinna urkas, kuhu te Bergiga (RIP) sisenesite, juba omajagu mett kerre voolanud... Oma suureks rõõmuks näen, et mõte mida ma tookord väljendasin on täiesti, totaalselt ja absoluutselt, kaotanud oma sisu...

Teksti loeti eesti keeles

Meelde jäid "Hoia end kullake", "Kosmodroomides kaugel", "Aeg liigestest on lahti", "Janitsharide sõda", "Nokturn kahele klahvile", "Mees, ke päästis Maa". "Janitsharide sõja" metsaonn ja sissisõja kava mulle meeldisid, kuid esitus oleks võinud siin olla veenvam. Lemmiklugu "Nokturn kahele klahvile". Nii selles loos kui kogumikus üldiselt jäi kajama küsimus empaatia evimisest.
Teksti loeti eesti keeles

Belials on imelik autor. Stiili ja sõna valdab ta 20 aasta hoolsa harjutamise tulemusena juba päris hästi. Küll aga näib tal täielikult puuduvat oma loomingu järelkontrolli võime - st. filter, mis jampsi enne avaldamist kinni peab. Mööndavasti on sellega kõigil probleeme, aga suurem osa kirjanikke püüab neid siiski erinavate meetoditega teadlikult kompenseerida (olgu abiks siis sõbrad, kelle peal oma värsket loomingut katsetatakse või ooteaeg, mille vältel lastakse teosel sahtlis seista, et pilk vahepeal selgineks). Veiko paiskab nähtavasti kõik trükki ja tema looming pakub huvilisele võimaluse supelda niiöelda vabas teadvuse voos, mida ei ürita kuidagimoodi ahistada ega suunata ei looja ise, toimetajad või mingid muud kunstlikud takistused. Niisiis saab tema tööde ja päevade järjekindel lugeja kaela mitte ainult 20 või nii head juttu, vaid ka ülejäänud neli viiendikku paksu ja vedelat.

Keskmine läbilõige Belialsi loomingust - milleks sobib suurepäraselt käesolev kogumik - sisaldabki nii uskumatult lolli iba kui ka õnnestumisi, mis sobiks ükskõik millisesse esinduslikku väljaandesse. Kui poleks seda 20 aastat, võiks arvata, et autor katsetab ja üritab ennast leida. Belialsi puhul oleks selline mõte juba ammu naljakas.

Konkreetsemalt käesolevast jutuvalikust. Kolm esimest juppi + "Lohetapja" on nii mõttetud, et nende peale ei tasu arvustuseruumi raisata. Pastišid on tavaliselt õnnestumised, sest nagu öeldud, sõna autor valdab ja stiili tunnetab. "Küberpunk" jääb üldjuhul lihtsalt selle zhanri kanoonilistest teostest üleskorjatud tehnikavidinatega mängimiseks, mille tagant ei aimdu mingit sügavamat arusaamist ei tehnoloogiast ega ühiskonnaprotsessidest (ega ka püüdu niisuguse mõistmise poole). "Tuumapunk" on "Pikri" stiilis lora, ühel juhul ("Kosmodroomidest kaugel ja üksildasem veel") päris õnnestunud. Katsed maailma valutada või filosofeerida ("Seal, kus voolab valgus") ebaõnnestuvad ootuspäraselt ja rängalt nagu omal ajal "Existeriongi" (nagu ülal vihjatud, on Belialsi loojanatuuri omapäraseim joon fakt, et ta ei õpi - põhimõtteliselt ega kunagi). Ja siis jääb lõpuks veel hall ala, mille tekstid võiks ju midagi olla, kuid jäävad lihtsalt autori naiivsuse või vähese loogilise mõtlemise tõttu äbarikuks - ega üle oma varju ikka ei hüppa ("Janitšaride sõda", "Kes valvab tuult...").

Nagu juba öeldud - umbes viiendik on kirjandus. Allakirjutanu ei näe mitte midagi head ülejäänu peale surnud puude raiskamises ega suuda kuidagi jagada mõne eelarvustaja rõõmu selle üle, et jälle on midagi "kõvade kaante vahel ja lugeja käes".

Teksti loeti eesti keeles