1.
32
3.781
2.
21
2.429
3.
12
4.333
1.
14
4.0
2.
9
4.111
3.
11
4.727
4.
9
4.0
5.
6
4.333
1.
3
4.0
1.
4
3.25
2.
11
3.727
3.
18
4.444
4.
4
4.5
5.
3
4.0
6.
4
2.25
7.
15
4.067
9.
12
3.333
11.
3
5.0
12.
3
2.0
15.
1
2.0
16.
2
2.5
17.
2
2.5
18.
4
3.75
19.
2
3.5
20.
2
4.0
22.
11
4.364
25.
6
2.333
26.
3
2.333
31.
6
3.333
32.
5
2.6
33.
2
3.5
34.
7
2.571
35.
2
1.5
36.
2
1.5
37.
2
2.0
38.
3
1.333
39.
1
2.0
40.
2
3.0
41.
18
2.389
42.
16
2.688
43.
15
4.2
44.
6
4.0
45.
5
4.4
46.
5
3.0
47.
6
2.667
48.
9
3.111
49.
3
3.667
50.
22
3.773
51.
14
3.857
52.
3
2.333
53.
7
1.286
54.
12
4.0
55.
5
2.2
56.
9
3.889
57.
5
4.0
58.
13
4.385
59.
15
3.733
60.
7
3.857
61.
7
4.0
62.
6
2.833
63.
6
4.5
64.
1
3.0
65.
3
3.667
66.
7
3.857
67.
6
3.333
68.
7
3.286
69.
9
4.222
70.
9
4.667
71.
9
4.333
72.
8
4.375
73.
11
3.818
74.
6
4.5
75.
4
4.25
76.
8
4.0
77.
6
3.333
78.
12
3.083
79.
1
4.0
80.
6
3.167
81.
6
3.167
82.
5
2.6
83.
6
4.0
84.
6
3.167
85.
6
3.667
86.
5
4.0
87.
6
4.167
88.
6
3.667
89.
6
3.5
90.
6
3.833
91.
5
4.4
92.
6
4.333
93.
4
3.75
94.
6
2.667
95.
5
3.0
96.
6
3.333
97.
4
3.75
98.
4
4.0
99.
4
4.25
100.
2
4.0
101.
2
4.5
102.
3
4.667
103.
5
3.6
104.
5
3.6
106.
1
4.0
107.
1
3.0
108.
1
4.0
109.
1
4.0
110.
1
4.0
111.
1
5.0
112.
2
4.0
113.
2
4.5
1.
12
4.583
2.
6
4.833
3.
6
4.5
4.
3
4.333
1.
7
4.286
2.
5
4.4
3.
4
4.25
4.
3
3.667
5.
1
4.0
6.
1
4.0
(kogumik aastast 2013)
eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2013 (Sündmuste horisont, nr 34)
Ma selles iseloomustavas sõnas "lühike" näengi kogumiku tõsisemat miinust. Tõsi küll, tegemist võib olla ka arvustaja personaalse kiiksuga. Ma nimelt ei mõista lühi-lühilugude kirjutamist ega ammugi mitte väljaandmist. Hea küll, suleharjutused ja ideepojakesed, eks igal kirjutaval inimesel ole sahtlipõhja kogunenud taolist lootefaasis tekstimassiivi, mis aga (minu isikliku arvamuse kohaselt vähemalt) peakski selleks jääma niikaua kuni tast kas saab midagi asjalikku või visatakse ta prügikasti. Üheleheküljeliste ja lühemate, sõna otseses mõttes paarilauseliste jubinate väljaandmises puudub minu meelest igasugune mõte, Belialsi kogumiku algus aga ainult sellistest koosnebki. Lisaks on need veel miskid paroodiad või viited, tihti filmidele, mida aga inimene kes filme ei vaata üldse ei mõista või mis jäävad üsna arusaamatuks.
Belialsi kiituseks tuleb öelda, et tema vaieldamatu leivanumber on stiili valdmaine. See tähendab - kellegi teise stiili väga loomutruu järeleaimamine. Belials on ideaalne kummardusetegija. Olgu see siis Ray Bradbury, Arthur Clarke, William Gibson või hoopistükkis mõni kodumaine tegija, Belials suudab valitud autori stiilis kirjutada üsna sama ehedalt kui originaal. On see siis kiituseks või hoopis laituseks, las see jääb igaühe otsustada, mina igatahes olen imetlusest tumm...
Mulle meeldisid enim nn. tuumapunk - tsükli lood. Õigemini, nendest 2 esimest, kus abikäe ulatas JJ Metsavana, kelle võimekus kirjutada ehedat "keel-sügavalt-põses" nõuka/vene olusid, tegelasi ja tüüpsituatsioone andekalt pilavat ulmet on väljaspool igasugust kahtlust. Ei, oli teisigi häid lugusid, näiteks küberpunk - tsükli avalugu on minu arvates väärt aplausi ja Stalkerit (aga Stalkeri haisu hoovab sellest kogumikust nii ehk naa), oli ka nõrkasid ja lausa sittasid lugusid, neid ma aga välja ei too vaid jätan igaühe enda leida ja avastada.
Mina olen rahul. Aitäh, Veiko!
P.S.
Eks ole sest mälestusväärsest õhtust veel eelmisel sajandil ühes Tallinna vanalinna urkas, kuhu te Bergiga (RIP) sisenesite, juba omajagu mett kerre voolanud... Oma suureks rõõmuks näen, et mõte mida ma tookord väljendasin on täiesti, totaalselt ja absoluutselt, kaotanud oma sisu...
Keskmine läbilõige Belialsi loomingust - milleks sobib suurepäraselt käesolev kogumik - sisaldabki nii uskumatult lolli iba kui ka õnnestumisi, mis sobiks ükskõik millisesse esinduslikku väljaandesse. Kui poleks seda 20 aastat, võiks arvata, et autor katsetab ja üritab ennast leida. Belialsi puhul oleks selline mõte juba ammu naljakas.
Konkreetsemalt käesolevast jutuvalikust. Kolm esimest juppi + "Lohetapja" on nii mõttetud, et nende peale ei tasu arvustuseruumi raisata. Pastišid on tavaliselt õnnestumised, sest nagu öeldud, sõna autor valdab ja stiili tunnetab. "Küberpunk" jääb üldjuhul lihtsalt selle zhanri kanoonilistest teostest üleskorjatud tehnikavidinatega mängimiseks, mille tagant ei aimdu mingit sügavamat arusaamist ei tehnoloogiast ega ühiskonnaprotsessidest (ega ka püüdu niisuguse mõistmise poole). "Tuumapunk" on "Pikri" stiilis lora, ühel juhul ("Kosmodroomidest kaugel ja üksildasem veel") päris õnnestunud. Katsed maailma valutada või filosofeerida ("Seal, kus voolab valgus") ebaõnnestuvad ootuspäraselt ja rängalt nagu omal ajal "Existeriongi" (nagu ülal vihjatud, on Belialsi loojanatuuri omapäraseim joon fakt, et ta ei õpi - põhimõtteliselt ega kunagi). Ja siis jääb lõpuks veel hall ala, mille tekstid võiks ju midagi olla, kuid jäävad lihtsalt autori naiivsuse või vähese loogilise mõtlemise tõttu äbarikuks - ega üle oma varju ikka ei hüppa ("Janitšaride sõda", "Kes valvab tuult...").
Nagu juba öeldud - umbes viiendik on kirjandus. Allakirjutanu ei näe mitte midagi head ülejäänu peale surnud puude raiskamises ega suuda kuidagi jagada mõne eelarvustaja rõõmu selle üle, et jälle on midagi "kõvade kaante vahel ja lugeja käes".
