Millegipärast meenutavad Cassili seiklused mulle Michael Moorcocki kangelaste tegemisi. Samuti sarnaneb Belialsi stiil tuntud briti koleegi omale. Huvitav, kas see on mingi taotluslik värk või mitte. See selleks, igatahes on "Neli, mis varjul" korralikult teostatud kangelasfantaasia, mis annab tunnistust autori tegelikest võimetest. Üpris hästi õnnestunud, kuid siiski mitte päris täiuslik. Mind häiris kergus ja kiirus, millega Cassil kõik oma ülesanded lahendas. Jääb mulje, nagu oleks maailm, kus tegevus toimub, imetilluke, et kõik nii lihtne on. Ja see on ainus, mille kallal tõsiselt viriseda saab!