Sihuke sa siis oledki, Eesti paksim fäntaziraamat! Lugesin eelnevaid mõtteavaldusi ja näen, et ma pole oma arvamises sugugi mitte üksi - algus on üsnagi klisheelik ja ebalev. tasapisi kogub aga lugu hoogu ja läheb juba ilma suuremate komistamisteta. Mulle isiklikult tekkis tsutike häiriv tundemoment, nagu loeksin mingit filmi ümberjutustust. Nõrgaks jääb just kirjanduslike vahendite kasutamine, võimalus ilma suuremate kaameratrikiteta "näidata" tegeleste sisemist häält (asi, mis ekraanil pea võimatu). Need pidevad assotsiatsioonid videokujunditega teevad jutu igavamaks, kui see tegelikult on, viies mõtted lasteajakirja koomiksitele. Keskel polnud raamatul nii väga vigagi, nagu juba öeldud, kuid lõpp! Ma ei kavatsegi autorile ette näidata, mida ta oma kangelastega tegema peaks, minu pärast uputagu kasvõi ära, kuid... minul isiklikult tekkis tunne, et VB sattus silm silma vastu kas ajalise, või mahulise limiidiga ja surus just sellepärast lapatsi põhja. Mõistan täielikult autori kavatsusi (mis kindlasti olid parimatest parimad) teha hästi intensiivne lõpp, kuid sellele vaatamata jätab asi pealiskaudse mulje. Romaani viimastes sõnades peituv iroonia küll päästab olukorda, kuid ainult pisut. Ometi arvan ma eelpoolsele irisemisele vaatamata, et Veiko Belials suudab ennast lahti kirjutada ja üllitab meile kergevõitu noorsoofäntazide järel ka tõsisemaid teoseid, mille puhul ka paadunuim gurmaan millegi kallal peale garneeringu norida ei oska. Üldkokkuvõttes panen täiesti puhta südametunnistusega "nelja".