Kasutajainfo

Veiko Belials

20.07.1966-

  • Eesti

Teosed

· Veiko Belials ·

Ashinari kroonikad

(romaan aastast 1997)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 1997 (F-sari)

Sarjad:
Sisukord:
Hinne
Hindajaid
4
20
6
1
1
Keskmine hinne
3.781
Arvustused (32)

Algus jääb kuidagi nigelaks, kuid mida edasi, seda paremaks läheb. Tegelikult oleks kirjanik võinud oma jutud enne trükki andmist paar korda kriitilise pilguga üle lugeda. Või lasta paar aastat kuskil sahtlis vedeleda ja siis edasi vaadata.
Teksti loeti eesti keeles

Jah. Kõik need neli lugu on vinged, kuid... Et ma pole selline eriline fantasy fänn just, siis niipalju ei meeldinud. Väike tüdimus on peal neist maagidest ja kakelejatest juba. Viimistlemata tundusid need lood olevat jah, aga lugeda aitasid.
Plussid: Lühidus. Ei olnud mingit mõttetut jura nende lugude juures. Kõik kulges kiiresti ja karmilt. Ei veninud, nagu need väljamaised fantasy-lood (teate ju küll neid telliseid, millest müüri laotakse). Selline teismeliste poisikeste kirjandus. Lugege, kui olete nende hulka kuuluv!!
Teksti loeti eesti keeles

Maailm on (isegi mitu), tegelased on, lugu on, kuid midagi sellist, mis paneks sisimas "jess!" ütlema, seda (veel) ei ole. On need samad fantasy lego-klotsid, mis tuttavad läbi teiste lugude, laotuna uueks pildiks. Aga muidu täiesti loetav.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma ei oleks hiljuti väga hoolikalt lugenud Grimmide muinasjutte ja kui ma poleks üldse fantasy lugenut, siis see raamat oleks isegi talutav. Võib olla oleks see raamat parem kui sisu ei oleks nii stereotüüpne ja ... Kui midagi enam teha ei ole ja kui kõik teised head raamatud on ka juba ammu mitu korda läbi loetud siis võib aga väga kiiresti.
Teksti loeti eesti keeles

Algus tundus Tolkieni plagiaadina, aga mida edasi jutt arenes, seda omanäolisemaks ja paremaks ta muutus. Minu arvates parim "fantasy", mis kodumaal valmis vorbitud. Belials on minu arvates üldse Eesti produktiivsemaid ja paremaid ulmekirjanikke. Kui nüüd raamatu juurde tagasi tulla, siis seal olid nii klassikalised "fantasy" elemendid (kääbused, lohed, inimesed jne) kui ka autori enda lisatu (Kantsid, koerakoonlased, miskid verdimevad lendinimesed jne). Et kõik lood olid ühtviisi head, siis nendest ei oskagi nagu ühtegi eelistada/soovitada. Kui raamat käes, oleks mõtekas kõik neli läbi lugeda (pealegi need järgnevad üksteisele). Hindeks tugev "4".
Teksti loeti eesti keeles

Sihuke sa siis oledki, Eesti paksim fäntaziraamat! Lugesin eelnevaid mõtteavaldusi ja näen, et ma pole oma arvamises sugugi mitte üksi - algus on üsnagi klisheelik ja ebalev. tasapisi kogub aga lugu hoogu ja läheb juba ilma suuremate komistamisteta. Mulle isiklikult tekkis tsutike häiriv tundemoment, nagu loeksin mingit filmi ümberjutustust. Nõrgaks jääb just kirjanduslike vahendite kasutamine, võimalus ilma suuremate kaameratrikiteta "näidata" tegeleste sisemist häält (asi, mis ekraanil pea võimatu). Need pidevad assotsiatsioonid videokujunditega teevad jutu igavamaks, kui see tegelikult on, viies mõtted lasteajakirja koomiksitele. Keskel polnud raamatul nii väga vigagi, nagu juba öeldud, kuid lõpp! Ma ei kavatsegi autorile ette näidata, mida ta oma kangelastega tegema peaks, minu pärast uputagu kasvõi ära, kuid... minul isiklikult tekkis tunne, et VB sattus silm silma vastu kas ajalise, või mahulise limiidiga ja surus just sellepärast lapatsi põhja. Mõistan täielikult autori kavatsusi (mis kindlasti olid parimatest parimad) teha hästi intensiivne lõpp, kuid sellele vaatamata jätab asi pealiskaudse mulje. Romaani viimastes sõnades peituv iroonia küll päästab olukorda, kuid ainult pisut. Ometi arvan ma eelpoolsele irisemisele vaatamata, et Veiko Belials suudab ennast lahti kirjutada ja üllitab meile kergevõitu noorsoofäntazide järel ka tõsisemaid teoseid, mille puhul ka paadunuim gurmaan millegi kallal peale garneeringu norida ei oska. Üldkokkuvõttes panen täiesti puhta südametunnistusega "nelja".
Teksti loeti eesti keeles

Kummaline raamat... on ta siis kogumik või romaan. Siin on seda nimetatud eesti kõige paksemaks fantasyraamatuks... usun, et Rein Raua «Ratsanik Melchior» on niisama tüse... lihtsalt Belialsi raamat on sihukeses vaegnägijate kirjas - kahel leheküljel on kokku niisama palju teksti kui normaalköites ühel. Tervikuna pean ma raamatu miinuseks liigset kiirustamist sündmustiku arengus, kesksete tegelaste rohkust ning sellest tulenevat pinnapealsust... ka liigset skemaatilisust. Puuduseks on ka liigne lummatus maailma fantasykirjanduse klisheedest: Tolkien, Moorcock, Howard, Pratt jne. Ma ei arva loomulikult, et autor oleks neid Meistreid teadlikult plagieerinud, aga siiski... Puudus on ka antud juhul lühidus... Looja näeb, et ma pole mingi tellistefänn, aga IMHO oleks «Ashinari kroonikad» märksa parem, kui iga osa oleks niisama paks kui on kõik neli kokku. Ja siiski panen ma sellele volumele ka koondhindeks nelja, sest vaieldamatult on tegu teedrajava üllitisega... sest esimest korda on kohalik autor avaldanud vaieldamatult fantasyraamatu («Ratsanik Melchiori» zhanrikuuluvuse üle võib siiski vaielda). Pluss on ka see, et esmakordselt on suht korraliku raamatuni jõudnud suhteliselt noor ning vaieldamatult zhanriulme tegija... ehe innustus teistele üritajatele. Pluss on ka hoogne tegevus ja autori üsna leidlik fantaasia... see viimane on nüüd puhas autori teene, sest eelmised plussid tulenevad siiski situatsioonist ning järgmise raamatu puhul ei ole need enam plussid. Tõtt-öelda kangastubki Veiko Belialsi puhul mulle kaks võimalikku arengusuunda: 1) VB-st saab tõeline originaalne ja fantaasirikas looja, kes üllatab meid pidevalt ägedate tekstidega. 2) VB-st saab tuim tekstitreial, keda karvavõrdki ei morjenda see, mis ta printerist välja tuleb. Mõlemad variandid on võimalikud, sest autor on vaieldamatult andekas tegija, kes kirjanduslikud algtõed on selgeks saanud. Praegu paistab küll tõenäosem teine arengusuund olevat... ehk paistab ainult mulle ning ehk ainult paistab...?
Teksti loeti eesti keeles

Tundus nagu paljude heade lugude segu ,pluss veel üht- teist.Iseenesest tempokas, kolm oleks väga tugev,plussiga.
Teksti loeti eesti keeles

Selline ta siis on. Eesti esimene suurejoonelisem fantasy... Huvitaval kombel ei äratanud see minus just suuremat vaimustust. Millegipärast oli mul tekkinud tunne, et siit saab midagi eriti head lugeda. Tuli välja, et ei saanud. Pean tunnistama, et minu jaoks oli see liiga kontsentreeritud, liiga tihke. Tekkis niisugune tunne, nagu oleks siirupit ilma lahjendamat söönud. Jube asi iseenesest... Kui Belials oliks viitsinud siia veidi enam kirjeldusi lisada, veidi enam sügavamaid karaktereid, siis poleks sellel midagi viga, oleks olnud igati hüva pühapäeva-lugemine, mil midagi teha ei ole. Ent nüüd... Minu puberteedi-eas vennale meeldiks see kindlasti! Aga üks hea asi selle raamatu juures kahlemata on: luuletused olid toredad. Ehkki seejurres kerkis küsimus, et kuidas need omavahel kokku sobivad (oli ju tegu ühe ja sama pika poeemiga...), sest nad erinesid stiililt üsna kõvasti. Aga noh, see polegi tähtis, neid luuletusi oli tore lugeda ning üldiselt nad sobisid raamatusse nagu rusikas silmaauku.
Teksti loeti eesti keeles

Peale esimest lugemist nimetasin seda väga heaks raamatuks. Kohe arvas mitu inimest, et väga hea ta nüüd küll ei ole. Lugesin just teist korda ja pean nõustuma. Ilmselt tookord oli mul lihtsalt hea meel, et Eestis ka midagi sellist kirjutatakse.Tekstis on minu arvates väga head paikade kirjeldused, aga dialoogid ei ole just kõige paremad, tegevusekirjeldused ka mitte. On ebaloogilisi kohti ja peategelasi on liiga ülistatud. Mõnes kohas oleks nagu midagi vahele jäänud, üldse on palju kiirustamist, eriti lõpu pool. Nelja saab siiski kätte.
Teksti loeti eesti keeles

Küll nüüd on ikka tigedad, mul on juba tunne, et mina olen mingit muud "Ashinari kroonikat" lugenud. Kui selle raamatu kätte võtsin, ega ma midagi head küll nüüd ei lootnud lugeda, aga vaata aga vaata, päris hea. Nüüd vaatakse kohe,et mingi tädi tuli oma ebaprofesonaalset arvamust avaldama. Aga ma loodan et ma pole ainus, kes sellele "5" annab. Mõni kohake jääb ehk võib-olla lahjaks, aga mõte ise juba raamatu juurtes on "5" väärt. Kuulsin, et mõte on nagu laenatud, aga veelkord, minu arus pole sellist asja mille peale keegi juba varem pole tulnud...Mul on selline tunne, et inimesed vaatavad nüüd eesti tegijaid kuidagi teise pilguga kui teisi kirjanikke mujalt, et pole ikka nii ja naa head jne
Teksti loeti eesti keeles

Nujah, nõustun kõigi nendega, kes arvavad, et raamatu algus suurem asi pole - liiga lühike, kiire ja klisheelik . Teine pool seevastu oli märksa huvitavam ja omanäolisem ehk siis kõike seda mida esimene polnud. Konndhindeks tugev neli just selle esimese osa pärast, muidu paneks viie.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea tase ja oleks isegi täiesti viie vääriline, kuid siiski mõned väikesed asjad mille kallal nagu võtta oleks. Üks ja suurim viga mida ma siinkohal küll ei arvesta on raamatu paksus. Oleks võinud pikem olla, samas aga, "hea autor teab millal lõpetada." Teine väike pisiasi mis küll jah seisneb selle, et see teos oli kuidagi liiga pinnapealne, oleks võinud natuke rohkem tegevust ja mõtteainet olla.Kolmandaks. Raamatu kolmanda osa algus (raamat algab sealt kus üks mees kaasajal peab tegelema mingisuguste "pättidega")ajas mind päris segadusse ja ausalt öeldes kadus mul sealmaal lugemise isu ära ja olekski raamatu nurka visanud ning ainult raamatu kaks osa mu mälusse talletund. Õnneks lugesin ma edasi tänu teiste osade suurepärastele ideedele ja sisule. Lühidalt "Kolme Kuninga" kesk- ja lõpposa korvasid ära täielikult selle alguse. Nende pisiasjade pärast ei saa ma kahjuks kuidagi muidu nii heale teosele viit anda vaid nelja plussi.
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti korralik raamat. Eks see muidugi kannatab selle all, et seda nii pikka aega kirjutati - on näha ja tunda, et siit-sealt on otste kokkutraageldamiseks tükk vahele lisatud, stiil kõigub, esineb jalustrabavaid apse sündmuste loogikas jne... ent see kõik on norimine. Tubli, Veiko!
Teksti loeti eesti keeles

See on muidu hea, aga nagu mustand - hea materjal, millest uhket raamatut kokku panna; pigem konspekt kui valmis teos. Aga päris head ideed.
Teksti loeti eesti keeles

Vinge kontsentraat äkshnist, milles paraku on tummist m6ttetera raske leida. Tegelt on arusaadav, et kui ühele leheküljele on mahutatud keskmiselt kolm omavahel suht l6dvalt seotud syndmust, siis ei tekigi ruumi migi erilise iva aretuseks. Ja ega ei ole vajagi! Tegemist on ikkagi ajaviitekirjandusega ja selles suhtes ei jää Belials sugugi alla oma kolleegidele teiselt poolt Maarjamaa piire. Mis mulle eriti r66mu valmistab: minu 9-aastane poisiuss luges kah raamatu suure huvi ja nelja päevaga läbi :-).
Teksti loeti eesti keeles

Algus ei tundunudki kõige hullem, oli võetud hulk klisheesid ja need tempokaks teoseks kokku miksitud. Lugedes oli iga hetk tuttavlik tunne, et näed, nüüd võtab siit ja nüüd sealt. Paraku - mida edasi raamat läks, seda hullemaks läks. Laenatud teemad kippusid venima, teos kaotas oma hoogsuse, ja ajas lõpuks lausa ahastuse äärele. Ei suutnud minu vaene pea mõista, milleks seda mitut maailma vaja oli. Erinevatest maailmadest, maailmade vahel rändamisest - köigest sellest on ka enne Belialsi kirjutatud, seda on tehtud ÄÄRMISELT palju, ja äärmiselt palju paremini. Kui algus veel tänu kiirele laenude vaheldumisele mingi oma näo sai, siis lõpp oli vaid võõraste eeskujude matkimine - vähemalt selline mulje asjast jäi.
Teksti loeti eesti keeles

Nelja saab see raamat ainult nostalgia pärast, mis mul seda sirvides tekkis ja teadmisest, et see on VB üks paremaid asju. Raamatu viga on minu arust selles, et tegevus toimub liiga kiiresti ja areneb tiba liiga ebaloogiliselt. Siuh-säuh ja pahad on paari kangelase poolt tükkideks hakitud. Kes seda usub? Orginaalne see ju oli ja suhteliselt hästi kirjutatud ka, kuid midagi jäi nagu puudu.
Teksti loeti eesti keeles

Noh, vot see on üx raamat mille nimel tasub surra;)Väga põnev ja huvitav. seda oelen ma juba teab mitu korda läbi lugenud. minu jaox nagu kula tükkk...
Teksti loeti eesti keeles

Kuna ma ei hinda nii karmilt kui teised ja ma olen alles algaja hindaja siis 5 punkti lendab! minu arust on ta seda väärt. see raamat meenuta Tolkieni "Sõrmuste Isandat" ja Zelazny Amberi kroonikaid. igatahes on see põnev ja ei viida liialt aega ühekoha peal. ühesõnaga-5punkti.
Teksti loeti eesti keeles

Kokkuvõttes kuidagi kõikuva ja ebaühtlase mulje jättis. Kõige parem oli esimene osa ("Kuningas Gorm"), kuigi see meenutas natuke liiga palju "Sõrmuste isandat". Kuid esimene osa oli siiski kõige sisukam ja läbitöötatuim, liinid ja tegelased olid lõpuni viidud.Esimene osa saaks hindeks 5, viimane aga 3, keskmised kroonikad 4. Nii kujuneski keskmiseks hindeks 4.
Teksti loeti eesti keeles

Autor on "Ashinari kroonikatesse" püüdlikult kokku kuhjanud kogu fäntäsi ja suöörd änd soosseri klisheeliku arsenali: nõiad ja võlurid, kääbused ja gnoomid, printsid ja kuningad, lohed, quest´id, tegelaste virrvarri ja muidugi lahingud, lahingud, lahingud. Ei ütleks, et tulemus on mingisugune lugemisnauding. Küllap pole mina ka Luua tuntuima ulmekirjaniku mahuka lasteka eeldatav sihtgrupp ja ega sellelt alamžanrilt ei ole ka palju oodata, aga ikkagi. Sihitu tramburai (kus pidevalt ununeb, mille nimel tegelased selles või teises osas ikkagi võitlevad) jätab üsna külmaks ning pärast paarisada lehekülge muutub see võitluseks lugeja ja teksti vahel - kes jääb peale. Natuke tekitab huvi kaasaegse tegelase Marteni mängutulek (lk 213), aga viimased osad ("Pimeduse ratsanikud" ja "Valge rüütel" jätavad taas mulje, et vaja on vaid lahinguid lahingute pärast. Kui keegi peaks mu käest küsima lugemissoovitust eesti fäntäsist, siis "Ashinarile" ma seda ei anna.
Teksti loeti eesti keeles

Aga mulle päris meeldis sel hetkel kui kunagi ammu loetud sai. Omas kontekstis jättis sellise kuidagimoodi mõnusalt helge tunde, mis kestab siiani. Paralleelmaailmade ja tänase päeva LA`s üles kasvanud tegelase kasutamine oli nähtus omaette; minu tollane fantasy lugemus piirdus tõesti vaid Kääbiku ja Sõrmuste Isandaga...
Teksti loeti eesti keeles
x
Kalevipoeg
15.04.1977
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Pean nõustuma, et nõrgem, kui sarja esimene osa - aga lõbusam. Lõpp aga... Tegelikult see mulle isegi meeldis. Ehkki alguses oli see teatav pettumus, mõistsin raamatu üle järele mõeldes, et see oli tegelikult ainuvõimalik lõpplahendus. Mustandi mässajad on inimlikult mõistetavamad, neile on kergem kaasa tunda, nad on isegi sümpaatsemad, aga tüüpiline inimene, kes sellisesse olukorda satuks, astuks ilmselt esimesel võimalusel ikkagi rajalt maha. Funktsionaalid ajavad oma asju? Ja siis? Keda see morjendab? Suurkorporatsioonid ajavad ka oma asju, ehk isegi jõhkramalt - ja enamik inimesi ei hakka mässama. Ja sellise äärmiselt olulise tõe raamatusse raiumine on üks harukordselt julge tegu. Mingi muu lahendus oleks tegelasega (keda hr. Tänav äärmiselt täpselt iseloomustas) vastuollu läinud.
Teksti loeti eesti keeles

Hullemaks läks...Teine episood oli hea. Väga hea kohe, aga episoodid üks ja kolm? Panid õlgu kehitama. Laulud, mis kellelegi midagi öelda võivad, on minu jaoks tundmatud, lugude ülesehitus sarnaneb esimese raamatu omale (esimesel ja kolmandal). Ei midagi uut. (P.S. Ei tasu tõlkijat kividega loopida. Kui on Ollõkainen, siis milleks, härra Meelis Sepp, tõlkija selle siis väänutama peaks? Ollökainen? Ollykainen? Ei, see poleks hea tõlkimine. Ehk oleks ta pidanud selle teise autori vea, eesnime Raivo, kah ära muutma? Mitte, et ma kividega nõus ei ole, aga tõlkija pole milleski süüdi.)
Teksti loeti eesti keeles

Jordanil ja Jordanil on suur vahe. Eepiline tellis kannatab enamat, kui sadakond lehekülge. Jordanile nii omane ja hiljem levinud jututeemade vahetamine ei sega lugemist, kui lehekülgi on tuhat, pigem tõstab ehk pinget. Aga New Spring ei ole eepiline tellis ja süžeeliinid ei vaheldu, ent ometi on neid kaks - ja sealt tekkis küsimus, miks oli need kaks eri lugu ühte kokku susida? Mõlemad olid ju omaette loetavad lookesed, täiesti neljaväärilised. Aga koos nemad olid ja sestap ka kolm.
Teksti loeti inglise keeles

Sarja viimane raamat on oma kvaliteedilt keskmisel kohal. Suur labürint (Hrad Spein) meeldis mulle väga, oli ainult peategelane ise ja fantastiline keskkond. Meenutas esimese raamatu tsooni, ainult et enam ei olnud Strugatskite stiilis, vaid midagi uut, omapärast ja ainulaadset. See, mille suunas autor tegelast kogu aja lükkas, loo kandev idee. Ja kui lugu oleks sealkandis lõppenudki, oleks hinne tulnud kõrgeim ja Martiniga võrdlemist oleks pahaks pannud (mikroskoopilise putuka osas oleks olnud Martin). Aga... sellele järgnes suure lahingu pikk kirjeldus, mis ei olnud ju paha, aga oli hoopis teine ooper ja mille sarnast on läbi aegade korduvalt kirjandusse jõudnud. Ajas haigutama ja kaaluma teist kolme. Ent siiski - taas meenus Hrad Spein (Martinil pole sellele midagi samas kaalukategoorias vastu panna). Kokkuvõttes leppisin endaga nelja peale kokku.
Teksti loeti eesti keeles

Sarja kõige nõrgem raamat, tegevus ei liigu praktiliselt üldse edasi, naljad tundusid olevat naljade pärast ja midagi ilusat/vägevat/eepilist ka sisse ei mahtunud.
Teksti loeti eesti keeles

Pole suurem asi arvutimängude mängija, sestap ei mõista selleteemalist kriitikat. Raamat oli kirjutatud lääne turule ja mina kui läänlane võtsin selle lääne turul ebastandartse teosena rõõmuga vastu. Sarnaseim teos on ehk tõesti Ashinari kroonikad, aga Belials (siis veel) kirjutada ei osanud, jalutas loost kiiresti läbi. Pehhov aga suutis kirjeldada, nalja visata ja teha kummardusi teistele autoritele - elik teha just seda, mida heast loost ootan.
Teksti loeti eesti keeles

Sparhawk on oma kivikese kätte saanud - ja nüüd läheb asi tõsiseks. Kivi nimega Bhelliom enese kätte saamine on nimelt ka tema vastaste sihtmärgiks ja selle nimel ei kohku nad tagasi mitte millegi eest. Mis aga raamatu omataoliste seas tõeliselt eriliseks muudab, on raamatu keskel olev keeruka sisepoliitika ajamine ja arhiprelaadi valimine. Kui see tehtud, siis on raamat praktiliselt läbi ka ja pahluaste nahutamine tundub seal juba täiesti kõrvalisena.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes esimese osaga on siin tuurid alla keeratud -sellest siis ka neli. Okei, Eddings kirjutab väga hästi, aga lugeda terve raamatu vältel sellest, kuidas mööda vihmaseid ja süngeid tasandikke ühteainsat kivi taga aetakse, läheb siiski veidike tüütuks. Selle osa pisiseiklused on vähemtähenduslikud ja teiste osadega nõrgemini seotud - ja vaid Eddingsi suurepärane jutustamisoskus muudab selle tegelikult tüütu sisu loetavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Tegemist on tõeliselt hea raamatuga, kus ulme on teisejärguline - maagia on vaid veidike vürtsi loole, kus sündmused hoopis muude põhimõtete järgi toimuvad. Hargla on selle looga saanud lahti oma vahepealsest kammitsetud olekust ja jõudnud uuele headuse tasemele. Loos on palju erinevaid ja häid ideesid, mis kokku segatud seni IMHO autori parimaks looks. Kui võrrelda seda romaani teiste teostega, mida pean Indreku tippsaavutusteks, ehk siis "Pan Grpowski jõulude" ja "Uskmatuse hinnaga", siis on see tekst palju lihvitum. Teises osas on küll paar konarust, osad vahelduvad minu maitse jaoks liialt kiiresti ja tekst jätab liialt hüpleva mulje, ent algus ja lõpp on sellestki puudusest vabad. Sisu kohta nii palju, et maailm on siin võõras, aga samas on romaanis palju lõbusaid momente, mille tähendust võiks mõista ainult meie maailmale mõeldes. Nii näiteks on teise osa õiglaste liikumine peaaegu äravahetamiseni sarnane maffia tekkelooga. Nimedki jutustavad päris palju: põhjas skandinaaviapärased, lõuna pool tundusid romaani elementidega olevat, esimese osa peategelane oli Blagomir... Kõik see andis loole hoogu juurde enam, kui katsetused Sindbadi retkede vallas muinasjuttu, maailma legende, hilisaegade kirjandust, araabia õhustikku ja ajalugu kokku sulatada. Kes raamatu kaanelt sisututvustust loeb, arvestagu sellega, et see on alles algus. Tegelik raamat algab alles seal, kus raamatu kirjeldus lõpeb. Kiidusõnad Harglale - tema uus romaan tõukas "Matagoonia" minu isikliku lemmiku kohalt eestlaste kirjutatud ulmeraamatute seas. Mortis on surnud, elagu Hargla.
Teksti loeti eesti keeles

Selle jutu võis juba ilma igasuguse kõhkluseta "Algernonile" saata. Kallis Kristin - sa oskad päris hästi kirjutada - ehk ei olegi selle lõpuga nii palju vaeva näha vaja. See kirjeldamise pool on Sul ju fantastiline. Praegusel kujul on aga see lõpp väga higine ja pingutatud.
Teksti loeti eesti keeles

Lõpust ei saanud mitte vähimalgi määral aru. Algus oli aga piisavalt lustakas, et seda teksti isegi nautida võiks. Kokku siis kaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üleüldiselt tundus see raamat olevat palju ladusam ja mõnusam, kui oli seda Stone of Tears. Paraku kippus selle ladususe juures puudu jääma sellisest "ideelisest poolest". Naljategemine naljategemise pärast ja seiklemine seikluste pärast võivad mõlemad ju olla head lugeda, kuid mind ennast nad ei kütkesta kahjuks kuigivõrd. No hüva, see "ideeline pool" ideeliseks pooleks, aga teine asi, mid häirima kippus, oli lõpp. Erinevad tegevusliinid läksid minu jaoks liialt umbe ja omandasid sellise keskmise hollivuudiliku märuli kirjanduslikud mõõtmed. Kakeldakse, tormatakse, äsatakse mõõga ja maagiaga ja raske on aru saada, kes või miks või mismoodi nüüd see kõik TÄPSELT oli. elukad nimega miswrithid ja nende relvad yabreed ja hõbesülfid segunesid kõik üheks pudruks, kus kaotasid oma näo. Idee on muidu selline, et maailmas, kus Richard elab, käib ringi üks paha, kel on Freddy Krügeriga sarnased omadused. Erinevalt vanast heast Freddyst ei ole ta aga mitte tapahimuline maniakk, vaid hoopis sihikindel ja salakaval maailmavallutaja. Richard peab siis talle algul oma kodumaal ja pärast Vanas Maailmas, kust see freddylik imperaator pärit on, vastu astuma. Asja käigus jääb talle ette üks imperaatori kasutuses olev liik, mis pärastpoole on täielikult välja surnud liik. Elagu keskkonna ja looduse kaitse fantasyraamatutes!
Teksti loeti inglise keeles

Kaunis igav ja mõttetu lugu, aga ühte ka panema ei hakka. Selle teose lugemine on aja raiskamine, aga mitte kuritarvitamine.
Teksti loeti eesti keeles

Jyrka!!! Kui sa tõesti mõtlesid seda, mida sa eesti keeles ilmumise kohta ütlesid, siis avaldan sulle austust. Tegemist on tõeliselt laheda lugemisvaraga, mis sundis suvi otsa ringi käima, kõht naerust kõveras. Pole kohanud veel teist sellist Strugatskite raamatut, kus tegelaskujud oleks nõnda värvikad ja samas elavad. Lugedes kippusin mitmes kohas kõhklema, mõeldes tõlgetele. See on tõepoolest täis pärleid, mis eriti hästi tunduvad kõlavat just vene keeles. Kes iganes soovib Strugatskite loomingut lähemalt tundma õppida, peab lugema ka seda raamatut.
Teksti loeti vene keeles

Rõhuvalt ilmetu ja igav, mõttetult allegooritsev... Enamust selle raamatu sisust näeb naasama all tänaval ka. Destruktiivne kriitika kriitika enese pärast. Hulk lakkumist(mida ei tee ise ega mõista ka teiste juures)ja null tegevust. Üks ebameeldivamaid raamatuid, mida lugenud olen.
Teksti loeti eesti keeles

Olin arvanud, et peale Gulagi Arhipelaagi lugemist ei suuda mind üllatada mitte üheski maailma raamatus leiduv sadism, vägivald ja jõhkrus. Eksisin rängasti. Goodkindi lugedes poetasin raamatu poole lehekülje pealt käest ja suutsin end vaid suure sundimisega jätkama panna. Selle eest kindel viis! Pole lihtsalt teisi selliseid raamatuid, mis suudaks nii veenvalt teha selgeks, et pahad on ikka tõesti pahad ja et neid on vaja mättasse lüüa. Terry Goodkind on suutnud seda vägagi edukalt ära põhjendada. Raamat on palju hajusam, kui esimene tellis. Kahlan ja Richard seiklevad maailma täiesti erinevates otstes. Alguses ei liigu tegevus eriti, ta kipub venima. Sealt oleks andnud oma sada head lehekülge koomale tõmmata küll. Aga pärastpoole tuleb Goodkindi spetsiaalteema ehk siis sadomasostssenid, teos muutub mõnes mõttes (küll kahtlases mõttes) klassikaks, ja see päästab hinde. Raamatu tekitatud tunne oli lihtsalt liiga võimas, et saaksin alla viie panna. Lõpp on aga taas esimese raamatu kerge ja humoorikas partner. Paar tuttavat muuseas lugesid Goodkindi minuga samal ajal ja leidsid, et tema maagia kirjeldused ja omadused on seni kohatud teoste kohta parimad. Ei ole selles ise küll nii kindel, aga kuna nemad ei ole BAASi arvustajad, siis leidsin, et peaksin selle ära märkima.
Teksti loeti inglise keeles

Tundus olevat hale Tolkieni kloon - Sõrmuste isandale mõeldes oskasin kuni raamatu viimase kolmandikuni täpselt ennustada, mida tegelased teevad või ütlevad. See mulle aga ei meeldinud. Mis huvi on asja lugeda, kui midagi uut pole raamatust leida? Lõpp muutus aga tugevamaks, eriti lahingustseenid ja linna piiramine. Taplusest oskab see autor tõepoolest hästi kirjutada, igasugused võitluste kohad raamatu esimeses kahes kolmandikuski teevad teose päris loetavaks - aga kahjuks on seal raamatus palju muud ka.
Teksti loeti inglise keeles

Peab tunnistama, et autor on palju lugenud. Eriti palju veel igasuguseid teoseid, kus kirjeldatakse sadismi ja piinamisi. Need stseenid olid tal tõepoolest IMHO parimad, mis ükskõik millises ulme alaliigis ükskõik mis ajal ükskõik kelle poolt kirja on pandud. Aeg-ajalt on Goodkindi lugedes lausa selline tunne, et nii haiglase fantaasiaga tüüp ei saa olla terve mõistusega. See, mis sadismi kõrval on, enam nii ainulaadne ei ole. Kohati on väga head huumorit, põnevust jagub samuti. Igati loetav. Sisust: Maailm on maagia abil jagatud kolmeks. Ühes osas elab nooruke Richard. Ühel päeval kohtab ta kurja võluri Darken Rahli eest kaitset otsivat neidu - kes pole aga mitte tavaline neiu. Richard, neiu kahlan ja kaks Richardi sõpra, Zedd ning Chase, asuvad päästma maailma.
Teksti loeti inglise keeles

Kindlasti väga professionaalselt kirjutatud teos inimeselt, kes ajalugu tunneb. Seetõttu on ka ta vahva ajarännuraamat igati hariv lugemismaterjal, mis teeb kaunis täpselt selgeks, kuidas, miks ja millises õhustikus tekkis U.S.A, mis oleks selle riigi tekkimise ära hoidnud, mis tagajärjed oleks olnud sellistel ja teistsugustel sündmustel...

Ajarännu osa tavapärasus ja vähene uudsus mattub siin populaarteadusliku käsitlemisele sarnaneva ajaloo alla, selgelt on tunda, kumb osa teosest autorile endale hingelähedasem on.

Teksti loeti inglise keeles

Algus ei tundunudki kõige hullem, oli võetud hulk klisheesid ja need tempokaks teoseks kokku miksitud. Lugedes oli iga hetk tuttavlik tunne, et näed, nüüd võtab siit ja nüüd sealt. Paraku - mida edasi raamat läks, seda hullemaks läks. Laenatud teemad kippusid venima, teos kaotas oma hoogsuse, ja ajas lõpuks lausa ahastuse äärele. Ei suutnud minu vaene pea mõista, milleks seda mitut maailma vaja oli. Erinevatest maailmadest, maailmade vahel rändamisest - köigest sellest on ka enne Belialsi kirjutatud, seda on tehtud ÄÄRMISELT palju, ja äärmiselt palju paremini. Kui algus veel tänu kiirele laenude vaheldumisele mingi oma näo sai, siis lõpp oli vaid võõraste eeskujude matkimine - vähemalt selline mulje asjast jäi.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on suhteliselt talutava raamatuga, kus seekord ei olnud küll nii palju huumorit, kui eelnevates osades, aga see-eest veidi rohkem inimlikku lähenemist. Seekord ei tundunudki raamat nii vastikult - või naljakalt - üheülbaline. Ja veel üks asi, mis meeldis, oli lõpp. Siin ei olnudki suurt ja au ning kuulsust toovat kangelastegu. Hea vägitegu ning pinev probleemile lahenduse leidmine küll olid, aga seda, et Harry asja taga, võisid teada vaid neli isikut. Otse loomulikult ei ole viis puhas, vaid miinusega, aga siiski - piisavalt hea raamat, et aega maha võtta ja end lugema unustada.
Teksti loeti eesti keeles

Lastekirjandus või mitte, aga see konkreetne ood Harry Potteri vahvusele ja muudele õilsatele omadustele ei meeldinud. Ja olen täiesti kindel ka selles, et see ei oleks meeldinud isegi mitte siis, kui ma oleks olnud noorem. Tegelased olid loo nautimise jaoks liiga üheplaanilised ja lamedad - nende käitumist prognoosida oli enamasti lihtsam, kui homset ilma ennustada. Otse loomulikult ei ole ta mitte kõige hullem kraam, mida lugeda, paaril korral suutis Rowling siiski üllatada, ja selle eest tuleb olla vaid tänulik. Lisaks pean tunnistama, et olles lugenud teksti nii inglise kui ka eesti keeles, leidsin, et need, kes vaid eestikeelsega lepivad, kannatavad rängalt. Ingliskeelne Rowling on kohe märkimisväärselt parem!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kohe alguse tasuks &aumlra m&aumlrkida, et John Varley sari "Eight Worlds" ei ole v&aumlhemasti autori enda poolt sarjaks kavandatud. Autor lihtsalt kasutas juba valmis tausta eri romaanide s&uumlndmuste jaoks, muutes isegi seda raamatust raamatusse. Nii et neile, kes "Eight Worldsi" raamatuid kui sarja lugeda tahavad, v&aumlike hoiatus

Tegemist on &uumlhe minu lemmikuga ulmevallas. Teosel puudub kindel tegevusliin, tegelane lihtsalt elab oma elu, satub omavahel kaudselt seotud seiklustesse, ja kuna ta ametiks on ajakirjanik, siis on ta ka pidevalt seal, kus toimuvad OLULISIMAD s&uumlndmused.

S&uumlndmused toimuvad inimkonna poolt olude sunnil (planeedil Maa looduskaitsega aktiivselt tegelema hakanud tulnukad, kelle lahendus k&oigile keskkonnakaitselistele probleemidele oli lihtne, geniaalne ja veidi ka traagiline) Kuul, kus inimeste elu korraldab superkompuuter. Paraku ei suuda keegi enam ette kujutada, KUIDAS see masin t&ouml&oumltab, ja mida konkreetselt teha rikete v&aumlltimiseks.

Teos k&oumlidab esiteks juba oma peategelasega. Hildy, nii on selle ajakirjaniku nimi (tema algset sugu m&aumlletab vist vaid veel tema ema, kui temagi) on fantastiline suuvooder, killuviskaja, iroonitseja, s&uumlmpaatselt hoolimatu ja literaat. Mitmes sarnase arendusega ja samuti minavormis raamatus esinevad peategelased on paraku vaid Hildy kahvatud varjud. Autor pilkab Hildy suu l&aumlbi k&otildeike ja k&otildeiki. Ja isegi raamatus "positiivse hinnangu saanud tulevikukontseptsioonid ei p&auml&aumlse kriitikast...

Teine raamatu suurematest voorustest oleks ideede &uumllik&uumlllus. Tegemist on "The Tortureri" sarja k&otilderval k&otildeige tugevama maailmaehitamisega, kus l&aumlbisegi koos fantastiline nanotehnoloogia, arvutite arengu, geneetika ja kogu &uumlej&auml&aumlnud teaduse arengu prognoos ja suht detailne kujutamine. Tegemist on ilmselt k&otildeige tugevama teaduslik-tehnilise ulme esindajaga, mis mu lugemislauale on sattunud. Ja kogu sellest "rauapeost" hoolimata on tugev ka sotsiaalne plaan, teatri, kunsti ja muu kultuuri arengu kujutamine.

Kolmas teose tugev k&uumllg on huumor. Teos on t&aumlis nalju, millest iga&uumlks kui lihvitud briljant, meeldej&auml&aumlv, vapustav ja vahel ka m&otildetlemapanev. Parem on mitte kokku lugeda neid naerukrampide hoogusid, mis mind seda raamatut lugedes tabasid...

Neljandaks - &uumlllatused. Lugesin seda raamatut neli aastat j&aumlrjest - ja siis veel kord sama kaua. P&otildehjuseks olid pikad pausid, mida ma lugemisse tegin. &Uumlllatus &uumlllatuse otsa - sellest tekkis selline tappev segu, mis mul lugemist j&aumltkata ei v&otildeimaldanud. Pidin lihtsalt vahepeal pausi tegema ja raamatust hinge t&otildembama.

Muide, raamat ise on selline, mis ulmekauget inimest ka ulmest eemaldada v&otildeib. Seda lugedes ei suutnud ma enda elamusi ainult enesele hoida ja jagasin muljeid ka &uumlhe s&otildebrannaga. Kahjuks ei saanud ta osa raamatust kui tervikust, ainult kohtadest, mis mulle eriti meeldisid. Huumor teda k&oumlitis, aga ideed j&aumlid talle h&aumlguseks. Sealt p&aumlrineb ka k&otildeige kriitilisem ulme m&auml&aumlratlus, mida ma kuulnud olen - "Dinosaurused Kuu peal ringi trallitamas, no kas pole see jama, mida sa loed."

Teksti loeti inglise keeles