Kasutajainfo

Veiko Belials

20.07.1966-

  • Eesti

Teosed

· Veiko Belials ·

See

(jutt aastast 1999)

eesti keeles: antoloogia «Mardus 2/99»
Veiko Belials «Helesiniste Liivade laul» 2003

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
3
7
4
2
Keskmine hinne
2.688
Arvustused (16)

Lihtne lugu!

Üks närune ametnikuhing (kel on mingeid ambitsoone) tuiab pisikeses jõbinas läbi pargi kodu poole. Pea uitmõtteid täis, emotsioonid (joomavine, täitumata plaanid jne.) löövad üle ääre... ning siis tuleb See...

Pretensioonitu lugu, aga hästi kirja pandud... mulle meeldis ning nelja teenis minu silmis lõdvalt välja. Minu meelest üks paremaid lugusid uuema Belialsi sulest...

Ahjaa, see tekst on samuti osa Veiko Belialsi & Marek Simpsoni ühisromaanist «Existerion».

Teksti loeti eesti keeles

Mullegi täiesti meeldis. Võrreldes nende suht ideetute ja stiililt koolipoislike lugudega, mida temalt viimasel ajal lugenud olen, nagu "Peetruse kuld" ja "Kui keldris on pime..", oli see lugu lihtsalt kõvasti parem. Meeleolukam, kirjeldusterikkam, ideekam, viimistletumalt kirja pandud. Heh, Belials on hakanud vormi kalla vaeva nägema ;) Jõudu! See tuli kyll hästi välja. Või (sadistlik remark, sorri) on Simpsoni toimetajakäsi mängus? Ainus, mis häiris, oli see ylearune ja stiilist väljalangev aruanne pangaametniku suhetest kolleegidega ja tööst ja värgist. Seda ei oleks loo arengu tarbeks yldse vaja olnud ja ta kallutas jutu tasakaalust välja: kui kõigepealt antakse kuhi kuiva infot, tihedat ja põhjalikku ja siis jutu ylejäänud kaks kolmandikku on hoopis teises tempos ja teises stiiliski, lõpetuski ei seostu absoluutselt selle, esimeses kolmandikus antud infoga, siis jääb yldmulje vähe hyplik. Kui seda sisemonoloogi vähe rookida, oleks asi rohkem tasakaalus ja veelgi parem. No mis on kellegi asi, kuidas peategelase kolleegi koer elab, kui see puänti ei puuduta. Igav pealegi. A muidu oli OK.
Teksti loeti eesti keeles

Tunnustan Belialsi!!! Lõpuks ometi on näha, et kirjanikul toimub teatav edasiminek. On sisu ja on juba ka vormi. Ometigi tasub ka siin ühekomateisega vaeva näha... Selline hüplikkus, mis selle jutu igast kohast lausa karjuvalt silma (ja miks mitte ka kõrva...) hakkas ei sobi selle looga minu meelest just eriti suurelt kokku. Just sellega tuleks mehel veel vaeva näha. Aga mulle meeldis loo juures just lõpp. Korralikult lihvitud ning hea. Niisiis, kui see jutt peaks tähistama Belialsi uut ja algavat evolutsiooni, siis mina tervitan seda vaid kahe käega...
Teksti loeti eesti keeles

Marduses on jutu all on märkus: "Katkend Veiko Belialsi ja Marek Simpsoni peatselt ilmuvast romaanist "Existerion"". Hoiatamine on muidugi tore, selle eest saabki punkti. Belials võiks parem kasvõi "Ashinari kroonikaid" juurde kirjutada... kuid mitte jutte nagu See.
Teksti loeti eesti keeles

Polnud kõige hullem. Võiks võtta kui "väikest kirjandust" mis on üles ehitatud tühjale objektile (tähistajale) ning lugeja asi on "see" ära tähistada või tähistamata jätta. Nõks on meestel igatahes varsti selge - teadmatus on õudne, hoopis iseasi, kas see konkreetne lugu just õudne oli. Edu igatahes!
Teksti loeti eesti keeles

Selle loo lugemine võttis "Existerioni" lugemise isu. Ei teadnud, et seal ka Megacity ja Helesinised liivad sees on. Ehk aitas just see lugu raamatu hinnet tõsta? Et nagu neid paremaid asju nii palju oli... Väga tüüpiline Belials, on üks alla keskmise idee, mis ilusasti teostatud. No olgu, teostus maksab ja ideid saab tosin tükki kopka eest - aga just see ideede nappus tundubki Belialsi peamine viga olevat.
Teksti loeti eesti keeles

Võrreldes autori teiste loomesünnitistega -- täitsa kobe laast. Aga mingit pointi ma küll ei leidnud. Existerionis jäi "kaasjuttude" kõrval silma, kuid mitte meelde. Marduses jällegi jäi meelde -- iseasi, kas see mäletamist väärib.
Teksti loeti eesti keeles

Polnd mitte k6ige meeldivam, kuid ka kaugeltki mitte k6ige kehvem. Nii yldises plaanis ma m6tlen. Selline emotsioonivampiiri idee on ju peris kena ja talutav. Ehk jäi asi natike poolikuks.
Teksti loeti eesti keeles

Kui enamus VB "väga lühikestest juttudest" (nendest, mida ma lugenud olen) suudavad päris hästi edasi anda mingit emotsiooni või tekitada tunde et oleme saanudhetkeks piiluda midagi põnevat, siis seekord ei ole autori luuletaja-anne millegipärast välja vedanud ja tulemuseks on trafaretse action-õuduka minivariant, kuspeaks vist olema mingit salapära, aga ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku "Helesiniste Liivade laul" kõige nõrgem pala. Oleks võinud rahuliku südamega üldse raamatust välja jätta.
Teksti loeti eesti keeles
x
Lily Tamm
06.01.1989
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Words Like Coins on Farseeri maailmas toimuv lugu, mis eelkõige meenutab muinasjuttu, mida sellest maailmast varasemast tuttavad tegelased võiksid rääkida.
Põuaga käivad kaasad rotid ja pecksie`d. viimased täidavad osasid inimesi hirmuga ja on teistele vaid väljamõeldis. Igatahes käib on nendega seotud see, et kui keegi neid aitab, peavad nad pärast tema käske kuulama. Olukorra teeb keeruliseks asjaolu, et nad võtavad sõnu väga täpselt ning igaüks peaks korduvalt mõtlema enne kui ta pecksiele midagi ütleb.
Jutustus kirjeldabki paari päeva kahe naise elus, kellest üks on selgelt väikeste tähenärijate vastu meelestatud ja teine päriselt ei tea, kuidas suhtuda. Kuidagi peavad nad teineteise ja kaevule kippuvate pecksiedega hakkama saama.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle on juba Liveshipide seeriast Hobbi loodud Draakonite käsitlus põnev tundunud ja sestap nautisin ka The Dragon Keeperi lugemist.Tintaglia juhitud inimesed aitavad uutel Draakonitel ilmavalgust näha, aga selgub, et nende areng ei lähe kuigi lihtsalt. Draakonid asuvad ühes inimestest (suurest Rain Wildi elanikest) saatjatega teele lootuses leida iidne Elderlingide linn ja lubatud parem tulevik. Lisaks hooldajatele, kes suuri roomajaid ka toidavad, on teekonnal kaasas kroonik ja õpetlane ning muidugi ei pääse neist, kes Draakonitest omakasu loodavad saada. Jätkub nii inimeste kui Draakonite suhete lahkamist ja õnnestub kohtuda ka mõningate Liveshipide seeriast tuttavate tegelastega.
Teksti loeti inglise keeles

Speckide maailmast tahaks tegelikult rohkem teada saada, kuigi see pole siiski nii huvitav nagu triloogia esimestest osadest võinuks aimata.

Lugesin küll sellegi raamatu kiiresti läbi, aga meelde jäi tegelikult vähe.
Teksti loeti inglise keeles

"Taliesin" on lugu Taliesini nimelisest mehest, kes elab Rooma Impeeriumi aegses Britannias ning Charise nimelisest tüdrukust, kelle koduks on Atlantis.
Charis on Atlantises ühe kuningriigi printsess, kes pole oma perega just parimates suhetes. Temast saab bull drancer, sest ta otsib surma, aga kummalisel kombel on just tema see, kes peab üritama vähemalt osasid Atlantise elanikke päästa hukust, mida kõik selle müstilise saarega seostavad. Neil õnnestubki väikese seltskonnaga pääseda ja nad leiavad oma tee Britanniasse, kus neid haldjateks peetakse.
Taliesin on leidlaps, kellele juba algul ennustatakse suurt tulevikku. Temast saab druiid ja bard, kes on oma võimete poolest väga hinnatud. Ta on sunnitud lahkuma oma kodupaigast ja satub kokku Charise rahvaga.Muidugi ei ole suhted lihtsad, aga nagu juba algusest aimata võib, armuvad kaks peategelast ja neile sünnib laps Merlin, kelle nimeline on ka sarja järgmine raamat.

Tekst on küllalt kiiresti ja kergelt loetav ning üsnagi huvitav. Veidi veider tundub teda lõpuks kokku võttev kristlus, sest alguses on juttu maagidest ja loodususunditest, aga see on ilmselt kirjanikku arvestades mõistetav. Igati meeldiv lugemine, kuigi konati tundub, et sündmused võiksid veidi kiiremini avaneda.

Teksti loeti inglise keeles

Olen nõus, et paralleele võib Fitziga tõmmata, aga päris koopiaga ka tegemist ei ole. Vähemalt jätavad tegelased inimliku mulje.
Samas olen nõus, et tuleb jääda viimast osa ootama, eriti selle tõttu, et tahaksin rohkem Speck`idest teada saada.

Perekond ei võta Nevare just kuigi soojalt vastu ja pärast mõningaid intsidente lahkub ta kodust. Keegi ei usu tema kummalist lugu ja ta loobub selle rääkimisest, aga juba tema välimus sunnib inimesi temast halvasti mõtlema. Nevare otsustab, et ta siiki peab saama sõduriks ja hakkab selle nimel tööle, kuigi tundub vahepeal Amzili nimelise tegelase juurde peatuma jäävat. Võiks isegi väita, et talle naeratab lõpuks õnn ja ta astub teenistusse. Tasapisi hakkab ta avastama, kuidas läheb Spinkil, Epinyl, Yarilil ja Carsinal.
Lisaks tavalisele elule maadleb Nevare enda sees pesitseva maagiaga, mida ta järjekindlalt eitab. Samas viivad uued töökohustused teda metsa, mis seob teda ja tema teist poolt.

Teksti loeti inglise keeles

Kooli kohustuslik kirjandus ja mulle täitsa meeldis. Andis võimalust arutada erinevate detailide üle ja kuigi mõned asjad võivad olla aegunud, siis on seal mõtteid mis ka praegust ühiskonda puudutavad.Väärtulik kül jah pigem filosoofilisest kui ulmelisest poolest.Omamoodi üllatunud olin minagi, et Voltaire siit eest leidsin, aga kui juba siis juba...
Teksti loeti eesti keeles

Hea ja lihtne, noor ja veidi nõrk. Ma ei tea, kas loeksin seda ka siis kui sel Saphirat poleks.
Ilus unistus võib see maailm autorile olla. Vähemalt nii arvan mina.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti päris meeldiv, omajagu kerge ja teist niipalju mõtlemapanev.
Ingel on lahe, Mina on kindlasti üks äärmiselt sisukas noor neiu ja minategelane teeb teoses läbi hämmastavaid muutusi.

Ning muidugi see kuulamise lugu... kuulakem kõik tähelepanelikumalt
Teksti loeti eesti keeles

Sisust on korralik kokkuvõte tehtud, seetõttu ei hakkaks seda kordama.
Samas ei olnud Akadeemia osa minu arvates nii hull midagi. Seal olid mõned tegelased, kelle kohta tahaks rohkem teada saada. Ning mõned vägagi huvi pakkuvad episoodid, mis ilmestasid kergemaid koolipäevi.
Huvitavaid tegelasi jagus muidugi ka Akadeemiast välja, näiteks Epiny.

Mul on muidugi ka Hobbi vaimustus, aga hindes siiski kahtlust ei ole.
Ja tõesti, tegelased panid kaasa elama ja ajasid vahel vihale. See on mõjuv.
Teksti loeti inglise keeles

Mullegi oleks natuke pikemas versioonis ehk rohkem meeldinud, sest jutustus ise jäi kogu selle faktide rägastiku keskel kuidagi skemaatiline.
Teksti loeti eesti keeles