Catherine Asaro

"Virmalised neljal häälel" räägib Ansatzi-nimelisel veidral planeedil Nightingale`i-nimelises igavesti pimedas linnas lõksus olevast mehest Jatost. Ansatzi asustab veider unelejate-nimeline kunstikalduvustega inimrass. Jato on sattunud Ansatzile, sest unelejad on lubanud anda talle ühe oma väärtuslikest kunstiteostest vastutasuks ühe ta unenäo vastu, ent pärast Ansatzile jõudmist on ta alusetult mõrvas süüdi mõistetud ja ellu jäetud, millegipärast ei luba unelejad tal planeedilt lahkuda. Ootamatu kohtumise järel hakkab nukrasse pagendusse määratud mehele lootuskiir koitma...

Lühiromaani plussiks on unenäoline ja eksootiline tegevusmaailm, miinusteks võiks pidada vast karaktereid ning psühholoogiat-koht, kus Jato tunneb muret, et Soz võib teda "ära kasutada" ja maha jätta, näitab, et autor ei tunne meeste mõttemaailma ega käitumist just väga hästi. Süzee poolest selline hoogne ja seikluslik tekst. Hindeks "4+".

Mõtlen nüüd siis selle üle, et kui poleks Täheaja koostaja(te) (Raul Sulbi jt.) poolset tavatult pikka eessõna, mis küllaltki detailideni kirjeldab seda maailma (Skolia Impeerium), milles antud loo tegevustik aset leiab, siis kas oleks jäänud kogu jutt natuke segasevõitu asjaks? Umbes nagu mingi maniakaalsete matemaatikutest kunstnike loperguse maailma poolusel asuvas igavesti pimedas linnas orjastatud võõrilmlasest talupoja ja ülla kosmose-sõdalas-printsessi vaheline ebatõenäoline armulugu.

Ehk siis see nõutus, millele eessõnas viidatakse kui valdavale reaktsioonile Asaro tekstide osas, valdab mindki. Noh - matemaatikut on tõesti kirjanikus tunda: kõik need integraalid, fraktalid, funktsioonid, lähtendid ja muud toredad mõisted. Nagu oleks jälle keskkoolis või kõrgema mati kursustel, eks ole. Aga idee iseenesest pole ju paha: kunst võrdubki kõrgem matemaatika.

On maailm - Ansatz -, mida asustavad matemaatikutest kunstnikud, kes müüvad laias Galaktikas oma teoseid kalli hinna eest. Kuigi jääb natuke segaseks, mis on kallim, kas unenäod, mida nende eest tahetakse või siis pakutakse neid ikkagi miljonite ja miljardite eest rahalises vääringus. Üks välisilmlane on planeedil kuriteos süüdi lavastatud ja peab seal veetma eluaegset vangistust, mis nagu päris vangistus polegi. Noh, saabub ilus Impeeriumi sõdalasneidis ja pimedus ei tundugi enam nii pime, kuid ega ka pääsemine pole lihtsalt ühe suudluse kaugusel. Lõppeks saab natuke pilku heita ka sellele, miks peategelane Jato ikkagi kuriteos süüdi lavastati.

Nagu alustuseks ütlesin - kõva kolm.

Üldiselt, päris nauditav tekst, meeldiv ja üllatav täiendus Täheaegade mitte just kõige värskema lõhnaga tavapärasesse tõlkeosakonda...