Kasutajainfo

Catherine Asaro

1955-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Catherine Asaro ·

Aurora in Four Voices

(lühiromaan aastast 1998)

ajakirjapublikatsioon: «Analog Science Fiction and Fact» 1998; detsember
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Virmalised neljal häälel»
antoloogia «Täheaeg 12: Musta Roosi vennaskond» 2013

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
4
3
0
0
Keskmine hinne
3.571
Arvustused (7)

Lühiromaani tegevus toimub Skolia impeeriumi maailmas, kus kosmiliste avaruste kontrolli pärast võitlevad mutantidest Kauplejad ja tavaliste inimeste poolt võitluseks nende orjastavate ambitsioonide vastu loodud Skolia impeerium. Käesoleva teksti maakeelne tõlge "Täheajas" on mu esimeseks kokkupuuteks nii selle autori kui ka tema loominguga.

"Virmalised neljal häälel" räägib Ansatzi-nimelisel veidral planeedil Nightingale`i-nimelises igavesti pimedas linnas lõksus olevast mehest Jatost. Ansatzi asustab veider unelejate-nimeline kunstikalduvustega inimrass. Jato on sattunud Ansatzile, sest unelejad on lubanud anda talle ühe oma väärtuslikest kunstiteostest vastutasuks ühe ta unenäo vastu, ent pärast Ansatzile jõudmist on ta alusetult mõrvas süüdi mõistetud ja ellu jäetud, millegipärast ei luba unelejad tal planeedilt lahkuda. Ootamatu kohtumise järel hakkab nukrasse pagendusse määratud mehele lootuskiir koitma...

Lühiromaani plussiks on unenäoline ja eksootiline tegevusmaailm, miinusteks võiks pidada vast karaktereid ning psühholoogiat-koht, kus Jato tunneb muret, et Soz võib teda "ära kasutada" ja maha jätta, näitab, et autor ei tunne meeste mõttemaailma ega käitumist just väga hästi. Süzee poolest selline hoogne ja seikluslik tekst. Hindeks "4+".

Teksti loeti eesti keeles

Kõva kolm.

Mõtlen nüüd siis selle üle, et kui poleks Täheaja koostaja(te) (Raul Sulbi jt.) poolset tavatult pikka eessõna, mis küllaltki detailideni kirjeldab seda maailma (Skolia Impeerium), milles antud loo tegevustik aset leiab, siis kas oleks jäänud kogu jutt natuke segasevõitu asjaks? Umbes nagu mingi maniakaalsete matemaatikutest kunstnike loperguse maailma poolusel asuvas igavesti pimedas linnas orjastatud võõrilmlasest talupoja ja ülla kosmose-sõdalas-printsessi vaheline ebatõenäoline armulugu.

Ehk siis see nõutus, millele eessõnas viidatakse kui valdavale reaktsioonile Asaro tekstide osas, valdab mindki. Noh - matemaatikut on tõesti kirjanikus tunda: kõik need integraalid, fraktalid, funktsioonid, lähtendid ja muud toredad mõisted. Nagu oleks jälle keskkoolis või kõrgema mati kursustel, eks ole. Aga idee iseenesest pole ju paha: kunst võrdubki kõrgem matemaatika.

On maailm - Ansatz -, mida asustavad matemaatikutest kunstnikud, kes müüvad laias Galaktikas oma teoseid kalli hinna eest. Kuigi jääb natuke segaseks, mis on kallim, kas unenäod, mida nende eest tahetakse või siis pakutakse neid ikkagi miljonite ja miljardite eest rahalises vääringus. Üks välisilmlane on planeedil kuriteos süüdi lavastatud ja peab seal veetma eluaegset vangistust, mis nagu päris vangistus polegi. Noh, saabub ilus Impeeriumi sõdalasneidis ja pimedus ei tundugi enam nii pime, kuid ega ka pääsemine pole lihtsalt ühe suudluse kaugusel. Lõppeks saab natuke pilku heita ka sellele, miks peategelane Jato ikkagi kuriteos süüdi lavastati.

Nagu alustuseks ütlesin - kõva kolm.

Teksti loeti eesti keeles

Tundus minulegi, et tegu on Täheaja puhul nii tavalise kurva reaalsusega, kus tõlkejuttude parim, põnevaim ja kaasahaaravaim osa on Sulbi kirjutatud pikk ja põhjalik eessõna/tutvustus, lugu ise osutub parimal juhul tüütuks ja halliks keskpärasuseks, halvimal juhul valusaks pasaks. Õnneks nii ei läinud. Mitte et Asaro lühiromaani mõõtu lugu nüüd midagi erilist oleks, Bujoldist lahutavad teda (minu meelest) valgusaastate suurused kvaliteedivahemikud, aga ta kuidagi haaras kaasa. Umbes alates teisest või kolmandast peatükist tõmbas see kummaline matemaatiliste terminite, probleemide ja võrranditega pikitud aga samas unenäoline maailm täiega kaasa. Meenusid maakeeles kättesaadavatest asjadest M. John Harrisoni "Viriconiumi rüütlid" või ingliskeelsetest Silverbergi Majipoori-tsükli algusosad.

Üldiselt, päris nauditav tekst, meeldiv ja üllatav täiendus Täheaegade mitte just kõige värskema lõhnaga tavapärasesse tõlkeosakonda...

Teksti loeti eesti keeles

Skeemilt on see lugu selline, et õel võlur on vangistanud õilsa neitsi ja siis tuleb võlumõõgaga kangelane, kes koletise tapab ja neitsi vabastab. Selle muinasjutuskeemi on Asaro pahupidi pööranud ja sellisel kombel, et neitsi osas on meessoost (ent küll üsna naiselikult mõtlev) kannatav kunstnik ja kangelase osas naisterahvas ning võlumõõga asemel igasugused tehnoloogilised inimevidinad tema kehas.
Ma ei oska päriselt öelda, kas selline muinasjutuskeemiga mängimine oli tahtlik või kukkus autoril kogemata välja... või kas lõpulahing kurja ja hea võluri vahel sarnanes James Bondi filmidega sihilikult või mitte. Igatahes see koht, kus meestegelane enne võimalust tüdrukut musitada, jõuab teha mõttepausi ja kõhelda, et äkki teda kasutatakse ära ja naisele on see kõik meelelahutus, viitab pigem sellele, et sellised sarnasused on autori poolt instinktiivsed. Või et mida mõelda meestegelasest, kes oma seksuaalfantaasias kasutab sõna „armatsema“... ja seda nagu täiesti tõsiselt. Igatahes ma jäin mõtlema, et kui sellest tekstist eemaldada see tohutu lasu geomeetrilisi ja pseudofüüsikalisi väljendeid ja ropult tüütuks muutuvaid ülidetailseid kirjeldusi, siis alles jääbki üks lihtne muinasjutt ja muud ei suurt midagi.Asaro detailitäpsus (kaasa arvatud riietusesemete kirjeldamisel) takerdas minu lugemist aga sel määral, et üle „kolme“ siit ei pinguta. Samas ma jään ilmselt pikaks ajaks mõtisklema, et kas megalaadungis deatilikirjelduste lisamine suhteliselt primitiivse skeemiga teksti tõesti annab nii palju juurde, et see kohe auhindadele kandideerima hakkab. Samas olid ju kõik need muinasjutulised (mõni ütleks teaduslikud või hard sf-likud vidinad) detailid faabulaga seoses. Ent igatahes ei pane see tekst mind mõtsiklema loo enda üle vaid sf-i sisulise olemuse üle tänapäeval. Olemuslikult on see tekst ju rohkem fantasy.
Teksti loeti eesti keeles

Selle loo märksõnadeks on, nagu eespool juba välja toodud, muinasjutulikkus-fantasylikkus ning äraspidised soorollid. Lugu oli aga hästi kirjutatud ning maailm põnevalt kirjeldatud. Kuigi jah, need tehnoloogilis-matemaatilised vidinad kippusid kohati lugemist tugevalt takerdama, humanitaari mure, mis teha.
Teksti loeti eesti keeles

Koostasin oma mõttes pika arvustuse, ent selgus, et Hargla oli selle juba kirja pannud. Ainult hinne tuli meil erinev.
Teksti loeti eesti keeles

Kõik Hollywoodi elemendid on olemas:
* väga hästi kirjutatud ja stiilne algus, mis suubub aga tavapärasesse tõmblemisse;
* cliffhanger'id;
* väga paha pahalane;
* abitult tema võimusesse sattuvad head;
* üks neist süütult süüdi mõistetud, teine tehnikat täis topitud eriagent;
* ebatõenäoliselt õnnelik pääsemine ja võitlussteen, kus paha oma palga saab;
* rassismiteema ning sellega haakuv vasakpoolne noot (inimesed kardavad seda, mis meenutab neile nende endi sisemuses peituvat deemonit);
* lõpusuudlus.
 
Põhimõtteliselt makulatuur. Kahju, et kultuurinormid panevad andekaid inimesi niisugust põhku tootma.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: aprill 2019
märts 2019
veebruar 2019
jaanuar 2019
detsember 2018
november 2018

Autorite sildid: