Kasutajainfo

Terry Goodkind

1948-2020

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Terry Goodkind ·

Debt of Bones

(lühiromaan aastast 1998)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
2
1
1
0
Keskmine hinne
3.25
Arvustused (4)

Selles sajaleheküljelises lühiromaanis on koos kõik, mille pärast fantasyt kas armastatakse või vihatakse. Vägevad tulepalle loopivad maagid, nõidused, taevani tõusev tulemüür ja ebainimlikud "pahad". Lohe oli küll puudu. Tegemist on hiljem juurde kirjutatud eellooga Goodkindi "Sword of Truth" sarjale. Jällegi, sõltuvalt vaatenurgast, kas plussiks või miinuseks oli see, et Goodkindi "firmamärki", eriti jubedaid ja jõhkraid seksuaalse alatooniga piinamiste kirjeldusi siin peaaegu polnud.Loetav jutt, piisavalt huvitav, et tähelepanu tund või kaks ülal hoida, kuid ei midagi sellist, mida ikka ja jälle üle loeks. Neli miinus.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu, mis kirjutatud spetsiaalselt Robert Silverbergi poolt koostatud antoloogiale "Legends", kuulub Goodkindi kõige kuulsamasse sarja "The Sword of Truth". Tegevus toimub natuke aega enne saaga esimese raamatu sündmusi ning peategelaseks Esimene Võlur Zed. Stiilipuhas fantasy. suured maagid, võimas maagia, hea ja kurja võitlus. Goodkind kindlasti kirjutada oskab, kuid minu maitse jaoks teeb ta seda natuke liiga paljusõnaliselt ja ülevoolavalt, aga ilmselt eepiline fantasy just selline peabki olema. Üldjoontes mitte just päris minu maitse, kuid lugeda täiesti kõlbab. Neli
Teksti loeti inglise keeles

Olles sarja "The Sword of Truth" esimesed 8 osa läbi lugenud, jäi see episood (ei tahaks ütelda proloog) tiba kesiseks. Ei andnud midagi olulist juurde, ei seletanud midagi olulist lahti. Tegelikult tekkisid mõned küsimused, aga siin võib tegu olla ka minu kehva detailimäluga. Õnneks oli lugu ebagoodkindlikult lühike. Nendele, kes autori epopöaga tuttavad pole, võib see aga täitsa muhe vahepala olla.
Teksti loeti inglise keeles
x
Martin Kirsipuu
1981
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Iseenesest on Hr. Reverte väga hea kirjanik. Isegi nii hea, et pärast “Dumas klubi” lugemist tellisin endale tema kuulsa Captain Alatriste sarja esimese osa. Kohe tekib siinkohal küsimus, mis oli “Dumas klubis” siis nii paeluvat? Vastuseks on Müstika suure algus tähega. Huvitav oli ju tegelikult just see, milleks koostas Torchia “Üheksa värva” raamatu ja kuidas on kolme musketäri kirjanik sellega seotud. Teose tegelaskujud on väga huvitavad ja teatud karakterid jätab autor meelega avamata, et säiliks nende salapära.

Minu puhul on halb aga see, et ma nägin filmi enne kui lugesin raamatut. Seega pean kurvastusega tõdema, et film on paraku minu jaoks mõneti parem kui raamat. Samuti on filmi vaadates arusaadav, miks jättis Polanski mõned raamatus olevad tegelaskujud ja süzee liinid kõrvale. Samas ei saa väita, et raamatu lugemine oleks pärast filmi nägemist halb või ebahuvitav.

Teose lõpp valmistas minu jaoks tegelikult väikese pettumuse kuivõrd selgus, kuidas on Dumas klubi seotud saatana kummardajate piibliga (pean silmas seda kuidas autor lahendas nii nimetatud seose küsimuse). Raamatu mõtte saab minu arvates sisuliselt kokku võtta isand Balzac’i tsitaadiga: ”Nii palju kui on inimesi on ka interpretatsioone”. Seega võib iga inimene näha igas nurgas varju või kummitust kui inimesel on selleks piisavalt ettekujutusvõimet.

Teksti loeti eesti keeles

Alguses kui lugesin antud romaani kirjeldust, siis jäi mulje, et tegemist on järjekordse “Hyperioni” koopiaga. Raamatut lugema hakates sain aga vägagi positiivse üllatuse osaliseks. Teose puhul on tegu laheda action-filosoofilise romaaniga, mille keskmeks on üleüldine vandenõuteooria. Kusjuures minule isiklikult tundus, et autor on vandenõuteooriat luues natuke uurinud David Icke ja Jüri Lina raamatuid. Viimast seisukohta toetab eriti asjaolu, et romaanist leidub salajasi organisatsioone, mis väga oma olemuselt sarnanevad vabamüürlastele.

Romaani positiivsed küljed: lahedad tegelaskujud, mõtisklused inimese, jumala ja religiooni (autor nimetab millegipärast seda usuks) vahekorrast, üleüldine vandenõu, võitlus metsas, kaanepilt.

Romaani negatiivseteks küljed: liiga lühike, tegevus areneb liiga kiiresti, mõningad autori filosoofilised mõttekäigud jätavad soovida (eriti esoteerika vallas), kirjavead.

Teksti loeti eesti keeles

Saatuslikult negatiivselt härivaks teguriks sai see pidev hälin ja pidevad lõpmatud mitte midagi ütlevad kirjeldused. Sama palju häris ka tõlge (nt "ristis" tõlkija mutandid ümber moonukiteks jne?). Muidugi tuleb siinkohal arvestada sellega, et antud teose puhul on tegemist pelgalt sissejuhatusega. Ei saa väita, et raamat oleks olnud algusest lõpuni jama, lihtsalt liiga palju oli sellist mõttetut venitamist ja heietamist. Positiivne on aga see, et nii nimetatud Kingi Oopuse teised teosed pidid tunduvalt paremad olema. Seega jään ootama järgneva osa ilmumist maakeelde (Ps. Pegasuse kirjastus lubas iga aasta 2 osa väljaanda). PPS Ei saa samas jätta mainimata, et kõige huvitavam osa raamatus oli musta mehe ja laskuri vaheline dialoog (või pigem monoloog).
Teksti loeti eesti keeles

Tõsiselt hea raamat. Kusjuures vahepeal on selline "Gooti horrori" teema ja kohati tõesti tekib endalgi kurikahtlus, et äkki ongi vampiirid olemas. Pärast raamatu lugemist tekkis kohe tahtmine sõita Rumeeniasse või Konstantinopolisse (Istanbul). Super teos, mõnusate ajalooliste ja pseudo-ajalooliste faktidega ümbritsetud "masterpiece". Kindel viis!
Teksti loeti eesti keeles

Vathek oli ikka suht põikpäine tegelane. Oma vigadest ei tahtnud kaliif kuidagi moodi õppida ja tänu sellele sai viimane lõpus "meelepärase" karistuse. Ühtin eelkõneleja arvustusega, et jutt meenutab kõige rohkem " Tuhat ja ühe öö" muinaslugusid. Kokkuvõttes täitsa OK muinasjutt.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa ok romaan on. Hästi sündmuste rohke ja seikluslik nagu seiklusjutt maalt ja merelt :) Samas häiris see kuidas mõned nii öelda peategelased surma said (Piuhh ja oligi jälle kellegile õhusõiduki mootor pähe kukkunud jne.). Pean mainima, et ka minule meenutas raamatu sündmustik Hayao Miyazaki anime filme, eriti Laputa - Castle in the Sky`d. Huvitav on see, et mõned arvustajad on imestanud, et miks antud teos on paigutatud raamatupoes lastekirjanduse alla. Kui nüüd pingsalt järele mõelda, siis on ju antud teose puhul puhtalt tegemist lastele suunatud romaaniga, millest ei maksa otsima minna mingit sügavat filosoofilist alatooni või teemat. Kokkuvõttes ei ole tegemist halva teosega, samas ei ole tegemist ka mingi erilise pärliga. Täitsa tavaline, käib kah!
Teksti loeti eesti keeles

Enderist hakkas kahju ja iseendal tekkis ka selline tühi tunne pärast raamatu läbilugemist. Samas peab tunnistama, et kui teose algus on rohkem kui suurepärane, siis lõpp vajub kuidagi ära (siplegatega suhtlemine mõtte tasandil jne). Vaatamata närusest lõpust on tegemist üllitisega, millele panen hindeks viis, jänese onu sabaga.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on kahtelemata Potteri sarja parima üllitisega (jah, on isegi parem kui Azkabani Vang). Sisuliselt tuleb antud osas välja kogu temaatika mis Voldemorti ümbritseb. Samuti näitab raamatu võimas lõpu kulminatsioon, kes kelle poolele tegelikult võitleb ja kes milliseid eesmärke teenib. Isiklikult oota lausa põnevusega järgmise osa ilmumist, mis paneks i`le ilusa suure täpi.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea teos. Õudust tekitav on aga see, et meie endi ühiskond hakkab sarnanema raamatu omaga. Seega ei ole enam kaugeltki tegemist tavapärase ulmeraamatuga, vaid pigem ettekuulutusega. Valmistuge totalitaarseks ühiskonnaks !!!
Teksti loeti eesti keeles

Igaljuhul on tegemist väga hea algusega. Kui teised osad on sama hääd, siis jään ma lihtsalt sõnatuks ja ma tunneksin häbi, ses suhtes, et ei lugenud neid varem.

Ps. Antud raamatute sarjast on just hiljuti valminud ka teleseriaal.

Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on minu arvates kahtelemata kõige parema Sci-fi teosega üldse. Kõige huvitavam ja kaasa haaravam oli kindlasti Isa Hoyt`i lugu. Autor on huvitavalt käsitlenud oma teoses Piiblit (Abrahami teema). "Hyperioni" hindeks saab olla ainult ja üksnes suure plussiga viis.
Teksti loeti eesti keeles

Kahjuks mitte midagi erilist. "Childhoods end" ja "City and the Stars" on paraku tunduvalt paremad teosed. Kui selle romaani oleks kirjutanud keegi teine, siis oleks vist tegemist väga hea teosega aga Clarke`i kohta jääb ikkagi veidike nõrgaks.
Teksti loeti eesti keeles