Kasutajainfo

Markus Vetemaa

5.10.1965-

  • Eesti

Teosed

· Markus Vetemaa ·

Tarkade kivi ja kannabinoidid

(romaan aastast 2017)

Hinne
Hindajaid
0
0
1
0
0
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (1)

Markus Vetemaa esimese ja teise ulmeromaani ilmumise vahele jäi 18 aastat. Aega läks, aga kas ka asja sai, pole sugugi kindel.
 
"Tarkade kivi ja kannabinoidid" on mahukas teos, mille 600-leheküljelisele nominaalsele sislule tuleks võrdlusmomendiks ehk sadakond lehekülge veel juurde mõelda, sest leheformaat ületab tavapärase kõvakaanelise oma. Sellesse tekstimassiivi on kirjanik mahutanud keeruliste süžeekäänakutega ja mitmel tasandil toimuva sündmustiku, mille kokkuvõtmine vähegi hõlmataval moel ei ole väga kerge ülesanne. On tõenäoline, et lugeja "pea segiajamine" on olnud üks autori eesmärke, vähemalt kaudne eesmärk (aga võib-olla ka siiski ka kirjanduslik saamatus).
 
Kindel on see, et peategelane on eesti juurtega turvamees Christian Thoresson. Tal töötab Agentuuris (mis näib olevat palgasõduri- ja turvatööd pakkuv tõsine äriühing), tal on selja tahaga sõdurikarjäär, Afganistan, ta läheneb vanuselt 40-le ja tema turvateenistus Lõuna-Aafrikas paiknevas konverentsikeskuses on pigem lauge tee pensionile kui macho'le vääriline tegevus. Tal pole naist ega lapsi, vabalajal põrutab ta linnas elitaarset neegrilibu. Selles konverentsikeskuses toimub pikem sümpoosion, kus ei-tea-mida arutab hulk tippfüüsikuid ja kosmolooge.
 
Christianile lööb külge konverentsil osalev teadlane Diana, kes on mehe jaoks ilmselt liiga noor, ilus ja tark. Kui Christian saab mõne aja pärast eriüleande tuua kusagilt maakohast ära üks salapärane objekt, mis olevat "taevast kukkunud". Ülesande viib ta läbi koos Dianaga - objekti valdav neegernõid on nõus seda loovutama ainult armastajatele. Selle salapärase kivi ümber hakkabki kogu asi keerlema - kivil on "kiiritav" mõju või igatahes mõju inimeste teadvusele. Silmatorkav on mõju ka seksuaalse iha tekitaja ja tõstjana, mistõttu Christian saab ootamatult lähedaseks oma kuivikust naisülemuse Maryga, kellesse ta armub siiralt ja kirglikult.
 
Samal ajal hakkab Christian saama oma mailboxi faile, mis justkui ulmeromaani vormis räägivad maale saabunud kosmoselaevast ja sellest, kuidas teadlaste ja poliitikute komisjon valmistub kontakteeruma maale saabunud tulnukatega - hakatakse sisenema nende laeva. Meiliaadressi järgi justkui iseendalt Christianile tükikaupa saabuvad failid on teises šriftis, ent need võtavad romaani mahust märgatava osa. Need on vaheldumisi "päris" sündmustega ja lugejal võib hakata tekkima kahtlus, mis on tegelikkus ja mis ei ole. Nn tulnukate laevaga suhtlemst kirjeldavasse tekstiosasse hakkavad ilmuma samad tegelased, kes eksisteerivad tegelikkuses, sh Christian. Hakkavad tekkima kahtlased paralleelid ja oletused, et nn ulmeromaaniga seletatakse n-ö reaalsena tunduvaid sündmusi. Üks tõlgendusvõimalus on selline, et taevast kukkunud kivi ongi Maale lihtsamaid organisme uurima tulnud kosmoseelanike sõiduk. Pikapeale kaks põimuvad kaks süžeeliini (päris- ja metatasand) üheks, ent küsimusi jääb õhku rohkem kui vastuseid.
 
See teises šriftis sündmuste käik annab "Tarkade kivile" ka tugevalt koomilise, mängulise varjundi. Põhilised tegijad on siin kaks lobisemishimulist tulnukat, kellest üks on suure konna ja teine kalanäoga. Nende familiaarne killuviskamine võtab ka lugejalt maha pinge, et peaks nii tõsist teemat nagu võõrtsivilisatsiooniga kohtumine väga südamesse võtma.
 
Romaani teises osas on Christian väikesel Norra saarel, elab üksinda, joob kõvasti. Ta mõtleb toimunule, eriti kahele naisele, keda ta Lõuna-Aafrikas armastas, ent on siiski omamoodi õnnelik. Ta ise veel ei tea, aga tema peavalude põhjuseks on ajukasvaja, mille tekitas ilmselt tihe kokkupuude taevast kukkunud kiviga. Ükskiku joodiku elu saab Chris elada vaid mõnda aega - minevik tuleb talle järele.
 
Romaani ugedes tekkis mul korduvalt küsimus, et kui autor kavatseb kõike toimuvat ka lõpus ära seletada või kokku võtta, siis kuidas ta seda teeb? Loos on nii palju täiesti seosetuna tunduvaid ja kokkusobimatuid episoode, et keskmine aju ei suuda neid hõlmata ega meelde jätta. (Ühes kohas tekib ka romaanis arutluskäik, et mida siis nüüd ette võtta, kui see siin oleks ilukirjanduslik teos ja kuidas lugeja selles aru peaks saama.) Mul oli siiralt kahju peategelasest, kes pidi kõiki neid aju krussi ajavaid episoode läbi elama ja tegelikult üsna raskelt kannatama (eriti teises osas, see on ikka räige piinade rada, isegi tõssele palgasõdurile). Loetlen mõned võimalustest, millena loo erinevaid episoode võib tõlgendada (ent milles ei või kunagi päris kindel olla): 1) tegelikkus 2) unenägu 3) valemälu/valemälestus 4) narkouimas nägemus 5) kellegi saadetud ilukirjanduslik tekst 6) paralleelmaailm 7) tulnukate saadetud kujutluspilt 8) skisofreenia.
 
Lõpus ei seletagi autor kõike toimuvat nii loogiliselt ära, nagu oleks näiteks kriminaalromaani lõpus, ja otsad jäävad lahti, aga ikkagi - see kõik oleks võinud mahtuda umbes 400-le leheküljele; episoodide ja seosetute sündmuste arvu oleks võinud vähendada; erinevaid reaalsuse tasandeid, mida siin loetlesin, oleks võinud olla vähem. Aga muidugi jääb alati võimalus, et minu mõistus on liiga lihtsakoeline, et sellest keerulisest kassikangast vaimustuda.
 
Mingi teema on "Tarkade kivis" ka kanepiga, aga ega ma jällegi autori positsioonist aru ei saanud. Lõpu poole ravib Christian end rohelisega ja sealt võiks nagu järeldada, et avaldatakse toetust nn ravikanepile. Eespool serveeritakse seda taime aga justkui tugevat hallutsinogeeni (ebaõiglaselt, minu arvates). Siis on suhtumine jälle irooniline (ainult kanepit tarbinud inimesed suudavad tajuda tulnukaid) jne. Ei oska sellest õieti midagi arvata - vist nagu kogu "Tarkade kivi" sündmustega: kõrvuti on iroonia ja ilkumine ning tõsised teemad (kontakt võõrtsivilisatsiooniga ja armastus).
 
Väga raske on seda romaani hinnata. Võiks panna neli plussi või kaks miinuse - nii eripalgeline on see mahukas tekst, äratab vastakaid tundeid.
Teksti loeti eesti keeles