Tegevus läheb edasi täpipealt sealt, kus esimene osa lõppes – Leodora valib loheanumas oma kingitust, millega kaasneva jumalate õnnistusega taastatakse katkust räsitud sild oma endisesse ilussse. Ilusse, mille hävitas Lord Tophet tema isa Bardshami etenduse järel. Lord Tophet, kes nimetab ennast ka Kaoseks ja keda peetakse üheks jumalatest. Silla taastamine endisse ilusse inspireerib valitsejat tühistama varjuetenduste keeldu ning Leodora asub Jaxi nime all etendusi andma – ning kohalikke lugusid koguma ja meres peegeldunud sillale pääsu otsima. Soter on tiba armukade Diverusele, kes ilmselgelt on Leodorasse armunud. Lisaks läheb Soter aina närvilisemaks, kuna Leodora kuulsuse kasvuga on arvata, et peagi jõuavad ka Topheti Agendid nende jälgedele. Nii lähebki.
Kes on Lord Tophet ja miks ta ajas taga Bardshami – Leodora saab seda teada enne kui lugejad, niiet lugejad peavad kannatlikult aina edasi lugema, ei räägita neile midagi ette. Ka salapärase korallmehe roll ei selgu enne lõppu.
Frost on hea jutuvestja, ta on kokku pannud põneva maailma ja sellest tahaks veel lugeda.