Kasutajainfo

Gregory Frost

1951-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Gregory Frost ·

Shadowbridge

(romaan aastast 2008)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
0
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (3)

Fantasy kohta imeõhuke (255 lk!) romaan on ühtaegu võrdlemisi huvitav ja põnev ja teisalt jälle ei vii see kõik mitte kuhugi. Tõsi küll, tulemas on ka teine osa, nii et siingi kasutab autor mitte just tundmatut - diloogia - kuid küllaltki haruldast vormi selles triloogiaid jumaldavas žanris. Lisaks on romaan ise "jutustus jutustuses"- tüüpi ja tugeva idamaise hõnguga, kui muidugi väljamõeldud maailma kohta sellist sõna kasutada saab. Ühesõnaga, võrdlemisi eriline tänapäeva klišeedest pungil fantaasiakirjanduse maailmas.

Tegevus jälgib geniaalse varjuteatri näitlejanna Leodora reisi koos joodikust manageri-teejuhi Soteri ja jumaliku andega õnnistatud orvu Diverusega, kes suudab mängida igat pilli, mis tema kätte antakse. Maailm ise aga kujutab endast ookeanitega kaetud pinna peal kulgevat sildade rägastikku. Kogu elu toimub sildade peal, nad moodustavad spiraale ja labürinte. Eri sildeavade vahel asuvad eri "riigid" ja mööda neid terve see reisiseltskond rändabki. Leodora esineb Jaxi nime all, sest selles maailmas ei tohi naised tegelikult varjuteatriga tegeleda.

Enamuse raamatu sisust moodustavad küll tagasivaated, kuidas terve see punt kokku sai. Kusjuures tegelikult eriti midagi selgeks ei saagi, või siis selgub see teises osas. Enamus vihjeid jääb seletuseta ja mõnevõrra oletuslikuks ja arusaamatuks. Aga maailma on kujutatud lopsakalt, värviküllaselt ja äratuntavalt idamaiselt. Idamaisust lisavad veel igasugu jumalad, vaimud, libarebased ja deemonid, kes kõik samuti seda maailma asustavad. Leodora kogub jutte ja igalt poolt, kust ta läbi läheb korjab ta üles mõne loo, mis selgitavad natukene seda sillamaailma.

Kummaline aga teatavas mõttes väga mõnus raamat. Võrdluseks võiks tuua samasuguse lopsaka fantaasiaga kaunistatud Alan Dean Fosteri "Journeys of the Cathecist`i" kolm köidet, Frost meenutab aga natuke rohkem "1001 öö jutte". Teine osa tasub kätte võtta kasvõi sellepärast, et näha, kas kõik see lopsakus ja fantaasialend kuhugi ka viib, või on see kõik ilus ent ilma vähimagi poindita meelelahutus.

Teksti loeti inglise keeles

Mina hakkasin raamatut lugema teadmata, see on esimene osa kahest. Lugesin ja lugesin ja mõtlesin, et väga järsku peab see autor küll kõik oma liinid kokku tõmbama, lõpp juba paistab. Kuni.. Nojah. Lugesin BAASist, et on teine osa sinna otsa hoopis.

Olles nüüd teist osa ka lugenud, siis ütleks, et nõustun mujal veebis arvustajatega kindlasti selle osas, et need kaks osa moodustavad koos terviku. Võtke mõlemad korraga ette, ükshaaval pole mõtet. Ehk on teist võimalik lugeda ilma esimeseta, aga esimene ilma teisete on täiesti mõttetu poolik, mis lõpeb hirmpõneva koha pealt, nagu suvalise sarja osa – ootame teid nädala pärast vaatama, mis edasi sai.

Mingil hetkel, Diveruse lugu lugedes, oli mul sügavalt tunne, et selle osa peab olema kirjutanud naisautor. Lihtsalt väljendusviis oli selline, nagu naiste sopakates kohtab. Lugedes veebist, et autor on ikka päriselt ka meessoost ja veel kirjutamist õpetava klubi juht – no võibolla on asi selles, et kuna Diveruse lugu jutustaks justkui Leodora, siis on meelega sedasi kirja pandud.

Raamatu idee maailmadest on hea, ja see teostus on ka hea. Isegi kui ma kahtlustan, et kirjastajad meelega soovitasid panna pealkirjaks Varjusild, sest seal on kerge analoogia Zelazny Varjudes rändamisega. Noh, et müüa ühte raamatut teise kuulsuse kaudu. Millegipärast meenutas see raamat mulle ka Rothfussi, aga ei suuda näpuga näidata, miks.

Üldiselt see lugu mulle meeldis. Üksikuna saab siiski hinde neli, sest üksikuna ei ole ta viis. Viis on ta koos teise osaga.

Teksti loeti inglise keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Jutt leidub kogumikus "Dangerous Women". 
Jutt ise aga kuulub omakorda sarja "The Imperials Saga", milles on hetkel 4 romaani, kuid mida ma lugenud ei ole.
Lugu ise: värske kosmoselaevastiku ohvitser kohtab kõrtsis üht joodikut, kes paljastab talle ühe galaktikalist mõõtu vandenõuteooria. Omaette oli see lugu lahjavõitu, kuid tekitas soovi "The Imperials Saga"-ga millalgi ligemat tutvust sõlmida.
 
Teksti loeti inglise keeles

Taustast:
"Esimese Seaduse" triloogia raamatute sündmused toimuvad tolle maailma ajaarvamise järgi aastatel 575-576. Triloogiale on kirjutatud 3 samasse maailma kuuluvat järge (mida eesti keeles (veel?) ei ole) ja nonde sündmused toimuvad erinevais paigus ja erinevate tegelastega aastatel 579 , 584 ja 590. Need järjed on üksteisest sõltumatult loetavad. Autoril on plaan kirjutada aga ka teine triloogia, mille raamatud antakse välja aastatel 2019-2021 ja kajastavad sündmusi, mis toimuvad "Esimese Seaduse" maailmas 605-???.
Kogumikus "Sharp Ends" koosneb aga erinevatest lühijuttudest, milles sündmusi vaadeldakse kõrvaltegelaste pilgu läbi. Lühijuttude tegevus toimub aastatel 566-592, mis tähendab seda, et need katavad suurema ajalise vahemiku, kui "paksudes" raamatutes. Kõrvaltegelaste silmade läbi on võimalik ka jälgida mõnede romaanikangelaste edasist saatust.
"Sharp Ends" pealkiri ise on vähemalt kahemõttelise maiguga: Ühest küljest on see vist eufemism sõnale "mõõk", teisest küljest aga lõpevad kõik lühilood suhteliselt järsult (teravalt), jättes tihti tee lahti äkilisteks edasisteks sündmuste arenguks.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat oli väga hea, kuid päris lõpus tundus, et tegu on pigem armastuseromaaniga, mitte ulmekaga.
 
Raamatul oli mõningasi sarnasusi Leckie "Abistav Õiglus"-ega. Võrdlesin aastanumbreid oletamaks, et kumb kirjanik on teiselt ideid laenanud.
 
Teksti loeti soome keeles

Eelnev arvustaja on päris täpselt ka minu enda mõtted osanud ära sõnastada.
 
Lisaks vaid kaks detaili omalt poolt juurde: Esiteks tundus kõige-kõige tagant paistev Suur Intriig jabur ja autori poolt meelevaldselt konstrueeritud. Teiseks oli raamatus üks väga tobe totrus sees, mis viitab kehvale ülelugemisele või toimetamisele. Nimelt kõnetas peamine kõrvaltegelane peategelast nimega "Dakota", mis ei olnud aga parasjagu nimi, mille all ta peategelast too hetk tundis.
Teksti loeti eesti keeles

David Mitchellil on eesti keeles varem ilmunud "Pilveatlas" ja "Varikirjas". Nende lugemine tekitas autori suhtes piisavalt suure huvi ja kui kogemata sattus näppu "The Bone Clocks", siis võtsin ka selle ette. Sisu on (suhteliselt sarnane "Varikirjas") suuremalt osalt tavapärane romaan. Ka siin kasutatakse ulmet-fantaasiat vaid näpuotsaga. Autor justkui naudiks pigem tavapäraste inimeste ja tavapäraste sündmuste kirjeldamist, kui et ulmet ennast.
 
Loo ulmedetailide lühike ülevaade:
a) Surematud tegelased. Nad taassünnivad nad uuesti peale surma, kuid mõnes uues kehas. 
b) Teist sorti surematud tegelased. Nad ei vanane, kui kasutavad regulaarselt muid hingi toiduks. "a)" ja "b)" omavahel eriti läbi ei saa. See on loo põhiliseks taustaks
c) Tavainimesed, kellel mõnedel on (mõnikord nende enda teadamatagi) selgeltnägemise või telepaatia võime. Peategelane (Holly Sykes) kuulub sellesse seltskonda.
 
Lugu ise leiab aset aastatel 1984-2043 ja põhiliselt keerleb tegevus Holly Sykes-i ümber, kes on tahtmatult etturina kaasatud surematute omavahelisse arveteklaarimisse.  Loo lõpuosa toimub pisut post-apokalüptilises õhkkonnas. Raamatu enda intriigid ei ole apokalüpsist tekitanud, sellega on hakkama saanud tavainimesed. Nimelt on globaalne soojenemine, vedelkütuste ammendumine ja pandeemiad kogu senise maailmakorralduse peapeale pööranud ja inimesed elavad siis hääbuva tehnika ajastus. Kuid seda raamatu viimast kuuendikku on praeguse pandeemia ajal päris põnev lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Lõpplahendus valmistas mulle pettumuse. Selline tunne oli, et loo ladumiseks kasutati rohkem telliseid, kui neid pärast üldse vaja oli. Lugesin igaks juhuks läbi ka eelnevad arvustused ja veendusin, et (vist) mitte midagi mulle arusaamatuks ei jäänud.
 
Teksti loeti eesti keeles

Lugedes tundus nagu tegu oleks näidendi käsikirjaga. Dialoogil oli palju suurem roll, kui tegelaste tegevustel (või pigem tegevusetusel).
Loo oleks kergesti saanud palju paremaks sellega, et kui oleks keskendatud väiksemale arvule tegelastele ja leitud mingi sügavam süzhee. Kirjutada autor justkui täiesti oskas.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat oli kobe, kuid lõpp valmistas ka mulle pettumuse.
Suht arusaamatu on, kuidas Zurgutt suutis seda raamatut lugeda audioraamatuna: kirjanik kasutas ülemäära igasuguseid väljamõeldud kentsakaid sõnu, teooriad ja nimesid, mida oli isegi kirjapildis raske jälgida.
Lisaks häiris ka raamatu enda sisemises loogikas olnud aps: tähelaeva 4 erinevat rassi peaksid olema väljasuremise protsessis, kõige vanem rass kõige ennem. Põhjuseks "õigete" mateeriate segunemine "valede" mateeriatega, mis entroopia mõjul oleks tähelaevas pidanud aastasadade juures juhtuma. Esimeses järjekorras näiteks hapnik. 
Teksti loeti inglise keeles

Istunud kord Kunnas, Veskimees ja Berg maha ning hakanud juttu vestma. Õhtu edenedes ja õlle vähenedes läks vaidlus teravamaks ning igaüks proovis tõestada, et ta on parim militaarulme kirjutaja. Lõpuks otsustati küsimust lasta lahendada vahekohtunikul. Ouija laud oli Bergi tõttu nagunii olemas ja seetõttu kutsuti kohtunikuks Castaneda. Castanedat militaristika ei huvitanud, kuid kolmiku jutustamisoskus avaldas talle siiski muljet, ning ka mõnede kirjanike ligipääs füüsilisele maailmale ei teinud tema arust paha. Seetõttu C. tegi ettepaneku, et võiks kirjutada hoopis koos ja ta tuleb ka ise kaasautoriks. Joodud õlle mõjul hakkas Kunnasele, Bergile ja Veskimehele see idee meeldima. Kamba peale otsustati võtta pseudonüümiks "Markus Vetemaa". Ja näete nüüd, mis sellest välja tuli....
 
Raamatut lugedes tundus mulle, et Castaneda mõju käis heas mõttes tublisti kolmikust üle ja kaasautorite militaristlikust retoorikast jäi järgi vaid peategelase taust, mälestused ja mõningane ellusuhtumine. Lisaks tuli raamatusse sisse ka väga palju romantilisi keerdkäike ja oli täiesti arusaamatu, et kellelt see pärines. (Äkki on mõni kaasautor siin veel lisaks?).  Castaneda mõjul hargnes kogu raamat mitmeteks eri reaalsuses toimuvateks süzheeliinideks ja muutis lugemise tõsiseks vägitükiks, mida on ka eelmine arvustaja kurtnud.
 
Lugesin raamatu kaks korda läbi. Teisel lugemisel  suutsin kõiki teemasid enam-vähem jälgida ja (vist) ei jäänudki selles loos minu jaoks mitte ühtegi lahtist otsa :) . Üldmulje oli ülimalt positiivne. Kui see raamat oleks olnud mul Stalkeri hääletuse ajaks loetud, siis oleksin ma hääletanud selle raamatu kindlalt esikohale.  Ainuke kehv detail raamatus: kasutati liiga palju väljendit "muigama". Pikapeale hakkas see kõvasti häirima, kuid hindele mõju ei avaldanud.  Igatahes viin raamatu kohe varsti raamatukokku tagasi, maksan viivise (seda on päris mitme kuu jagu!) ja ostan poest uue.  
 
Väike spoiler: kui raamatu viimane lehekülg veidi arusaamatu tundub, siis tasub üle lugeda ka leheküljed CCCLXVIII ja CDXXXV ja mõtelda veidi ka nimede etümoloogiast ja metafooriast.
Teksti loeti eesti keeles

Sulesepp taob väsinult külmaks jahtunud rauda ja üritab sellele vinte peale väänata. Tagatipuks selgub, et alasi on valmistatud kuivatatud seenest.
 
Teksti loeti eesti keeles