On kooli kokkutulek, kõik neljakümnendates inimesed, aga üks sell näeb kahtlaselt rõõsa ja roosa välja, nagu poleks üldse vananenud. Ka kooliaegsed vimmad ja kiusamised pole ununenud ja vana vihad hõõguvad, ehkki pealtnäha ollakse viisakad ja aupaklikud. Keegi Deak, kes uuriva ajakirjanikuna on kirjutanud sarimõrvaritest hakkab huvi tundma, et miks too sell siis nii värske välja näeb. Tüüp valetab talle, et on käinud veitsis miskis erakliinikus iluravi saamas, aga lähemal uurimisel ei pea tema lugu vett, tema väidetav raviarst on kümme aastat tagasi kummaliselt võikal kombel hukkunud ja iga kord, kui tüüp veitsis olevat olnud, on linnakeses keegi tapetud ja verest tühjaks ammutatud. Loo lõpus siis selgub, et ta ilmselt ongi vampiir ja kogu oma looga seadis lihtsalt Deakile vana vimma pärast lõksu üles, et ta enda juurde meelitada ja verest tühjaks imeda. Kui lugeda seda Asimov’sist (kus see esmakordselt ilmus) on lõpp muidugi üllatav. Vampiiri-teemalisest antoloogiast lugedes aga midagi okeerivat nagu ei ole. Aga mitte sellepärast pole hinne „neli” – hästi kirjutatud küll, kuid „viie” jaoks siiski liiga lahja lugu.