Hoiatus: selle romaani lugemine võib mõne nõrgema närvikavaga lugeja veeganiks muuta.
Kui keegi võtab kõrvuti ette ainult selle romaani ja siis mõne varasema Laundry sarja teose, The Atrocity Archives vms, siis ei tuleks ta ise ilmselt selle pealegi, et need võiksid kuuluda samasse sarja. Ei mingit Bob Howardit, ei mingit Laundryt, Või, noh, The Fuller Memorandumist võib ju paar vihjet tulevasele juba leida. Äratundmise teeb keerulisemaks seegi, et sarja esimeste raamatute puhul on Stross kasutanud erinevate (krimi)autorite stiile. Siiski, kui sarja kogu vahepealne osa on lugemata, võib ometi aimata, et see, mille vastu Bob ja Laundry (Briti vastuluure okultsete ohtudega tegelev osakond) võitlesid, on paraku teoks saanud.
Niisiis, sarja 11. osa on otsene järg eelmisele osale Dead Lies Dreaming ning koos kavandatava kolmanda raamatuga peaksid need moodustama alamsarja Tales of the New Management. Nagu tavaliselt, peavad head tegelased võitlema mingi pahatahtliku kultusega. Antud juhul tahavad pahad võimule kutsuda Tumma Poeedi, Püha Ppilimteci. Kas Lovecraft seda nime kasutas, ma ei tea, atsteekidel oli sellenimeline muusika ja poeesia jumal ning seda nime kasutav Mehhiko räppar pole keskmisest räpparist oluliselt ebameeldivam - mitte et räpil oleks kokkupuutepunkte muusika või poeesiaga... Kõigepealt tuleb aga tagasi tuua Ppilimteci kiriku piiskop, kes eelmises osas läks jumala elustamiseks vajalikku manuskripti otsima, aga manuskript pistis ta nahka. Piiskopi tagasitoomiseks vajaliku hulga mana saaks aga nelja paravõimetega lapse ohverdamisest.
Briti peaministrina on Nyarlathotep kehtestanud surmanuhtluse, mida rakendatakse agarasti, aga tundub, et Ppilimteci austajate kombed on veel verisemad. Kui näiteks katoliiklased jagavad oma missadel ainult Kristuse ihu sümboliseerivaid küpsiseid, siis Tumma Poeedi missa jaoks vormitakse kõigepealt värskest inimhakklihast inimkujuline asjandus, puhutakse sellele eluvaim sisse ja hakatakse siis sellest missal osalejatele viilakaid lõikama. Mispeale hakkavadki sakramendist osa saanutel rahulolust silmad siniselt hiilgama. (Ma ju hoiatasin, eksole.)
Paralleelselt toimub mitmeid intriige, muuhulgas ka suure toidupoe lihatöötlusosakonnas, aga kõige lahedam liin on seotud nelja ohverdamiseks kavandatud lapse ja nende lapsehoidjaga. Laste vanemad on oma vägevate oskuste poolest kuulsad politseitöötajad: isa muundab enda läheduses gravitatsioonivälja, ema leviteerib ja pillub välkusid. Lapsed on vanuses umbes 5 kuni 11 ja nende võimed ei jää vanemate omadest oluliselt maha. Kui laste vanemad tööasjus nädalaks ära peavad sõitma, sokutavad Tumma Poeedi jüngrid rahahädas kolmanda leveli nõia Mary lapsehoidjaks. Lõppeesmärgist pole Maryl aimu, talle ütlevad pahad ainult, et võtad lapsed, sõidad nendega nädal aega ringi, siis tood tagasi. Aga selles vanuses lapsed kipuvad väga kergesti omavahel tülli minema, puhtast igavusest oma võimeid rakendama jne. Mary on nendega hädas ja hullema vältimiseks lubab neil hamburgereid süüa ning õpetab eluks vajalikke oskusi: praktilist poevargust, autode ärandamist jms. Nagu ehtne Mary Poppins, eksole.
Vaimustav sõnastus, kiire ja haarav tegevus, usutavad tegelaskujud - mida enamat siis tahta olekski.
Kui keegi võtab kõrvuti ette ainult selle romaani ja siis mõne varasema Laundry sarja teose, The Atrocity Archives vms, siis ei tuleks ta ise ilmselt selle pealegi, et need võiksid kuuluda samasse sarja. Ei mingit Bob Howardit, ei mingit Laundryt, Või, noh, The Fuller Memorandumist võib ju paar vihjet tulevasele juba leida. Äratundmise teeb keerulisemaks seegi, et sarja esimeste raamatute puhul on Stross kasutanud erinevate (krimi)autorite stiile. Siiski, kui sarja kogu vahepealne osa on lugemata, võib ometi aimata, et see, mille vastu Bob ja Laundry (Briti vastuluure okultsete ohtudega tegelev osakond) võitlesid, on paraku teoks saanud.
Niisiis, sarja 11. osa on otsene järg eelmisele osale Dead Lies Dreaming ning koos kavandatava kolmanda raamatuga peaksid need moodustama alamsarja Tales of the New Management. Nagu tavaliselt, peavad head tegelased võitlema mingi pahatahtliku kultusega. Antud juhul tahavad pahad võimule kutsuda Tumma Poeedi, Püha Ppilimteci. Kas Lovecraft seda nime kasutas, ma ei tea, atsteekidel oli sellenimeline muusika ja poeesia jumal ning seda nime kasutav Mehhiko räppar pole keskmisest räpparist oluliselt ebameeldivam - mitte et räpil oleks kokkupuutepunkte muusika või poeesiaga... Kõigepealt tuleb aga tagasi tuua Ppilimteci kiriku piiskop, kes eelmises osas läks jumala elustamiseks vajalikku manuskripti otsima, aga manuskript pistis ta nahka. Piiskopi tagasitoomiseks vajaliku hulga mana saaks aga nelja paravõimetega lapse ohverdamisest.
Briti peaministrina on Nyarlathotep kehtestanud surmanuhtluse, mida rakendatakse agarasti, aga tundub, et Ppilimteci austajate kombed on veel verisemad. Kui näiteks katoliiklased jagavad oma missadel ainult Kristuse ihu sümboliseerivaid küpsiseid, siis Tumma Poeedi missa jaoks vormitakse kõigepealt värskest inimhakklihast inimkujuline asjandus, puhutakse sellele eluvaim sisse ja hakatakse siis sellest missal osalejatele viilakaid lõikama. Mispeale hakkavadki sakramendist osa saanutel rahulolust silmad siniselt hiilgama. (Ma ju hoiatasin, eksole.)
Paralleelselt toimub mitmeid intriige, muuhulgas ka suure toidupoe lihatöötlusosakonnas, aga kõige lahedam liin on seotud nelja ohverdamiseks kavandatud lapse ja nende lapsehoidjaga. Laste vanemad on oma vägevate oskuste poolest kuulsad politseitöötajad: isa muundab enda läheduses gravitatsioonivälja, ema leviteerib ja pillub välkusid. Lapsed on vanuses umbes 5 kuni 11 ja nende võimed ei jää vanemate omadest oluliselt maha. Kui laste vanemad tööasjus nädalaks ära peavad sõitma, sokutavad Tumma Poeedi jüngrid rahahädas kolmanda leveli nõia Mary lapsehoidjaks. Lõppeesmärgist pole Maryl aimu, talle ütlevad pahad ainult, et võtad lapsed, sõidad nendega nädal aega ringi, siis tood tagasi. Aga selles vanuses lapsed kipuvad väga kergesti omavahel tülli minema, puhtast igavusest oma võimeid rakendama jne. Mary on nendega hädas ja hullema vältimiseks lubab neil hamburgereid süüa ning õpetab eluks vajalikke oskusi: praktilist poevargust, autode ärandamist jms. Nagu ehtne Mary Poppins, eksole.
Vaimustav sõnastus, kiire ja haarav tegevus, usutavad tegelaskujud - mida enamat siis tahta olekski.