Kasutajainfo

Charles Stross

18.10.1964–

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Charles Stross ·

Invisible Sun

(romaan aastast 2021)

Hinne
Hindajaid
0
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (2)

Ma olen üsna kindel, et ulatuslikku sarja alustades on autoril parimal juhul vaid ähmane ettekujutus, kuhu ja kuidas ta lõpuks välja jõuab. Eriti kui esimese ja viimase osa kirjutamise vahele jääb 20 aastat. Olgu siis kohe öeldud, et The Merchant Princesi puhul meeldis mulle teelolek rohkem kui lõppjaam, kuhu viimaks jõutakse. Ammuste esimeste osade puhul meeldis mulle see, et kaamera oli peategelase lähedal, maailm (või kolm) alles vajas avastamist ja lugeja sai seda teha koos kangelannaga. Põneva sündmustiku taustal analüüsiti erinevate ühiskondlike formatsioonide toimimist ja vihjati sellelegi, et ajastust ja klimaatilistest (vms) tingimustest hoolimata on inimloomus ikka sarnane, lihtsalt vahendid oma ahnuse rahuldamiseks ja teistele käki keeramiseks võivad olla erinevad. Ning veel oli alguses oluline, et paralleelmaailmade vahel liikumine oli raske ja kurnav, seejuures kättesaadav vaid vähestele. No hea küll, esimese tsükli lõpus pääses USA strateegiline lennuvägi "teisele poole" pommirünnakut tegema.
Muidugi pole Stross selles süüdi, et Baxter vahepeal mitte eriti andeka Long Earthi sarja kirjutas, kus samuti lõputult paralleelmaailmu, mille vahel liikumiseks oli vaja umbes nagu kartulit ja kirjaklambrit. Aga paratamatult tuleb see võrdlus meelde, sest lõpuks hüppavad ka selle raamatu tegelased muretult mitu korda järjest ning ühest maailmast teise tõstetakse tuumarakettidega allveelaevu ja lausa kosmoselaev. Majandusmudelite vaatlemise asemel on Stross aga võtnud sihikule USA paranoilised jälitussüsteemid. Loomulikult on kirjeldatud maailm(ad) iga romaaniga avaramaks muutunud, see omakorda on tinginud järjest uute tegelaste sissetoomise. Päris sümpaatne on seejuures, et alguse noorepoolsetest aktiivsetest ja agaratest kangelannadest on aastakümnete jooksul saanud eakad ja väärikad tippametnikud. Aga kui autor tahab nüüd lõpuks otsad kõiki olulisi tegelasi mainides kokku tõmmata, siis killustab see romaani väga väikesteks peatükkideks. Mis paraku ütlevad nende tegelaste kohta küll kus ta on, aga mitte seda kes ta (inimesena) on. No ja siis need tüütud seletused universumi tausta kohta, Eelkäijate võitlus tarumõistusega robotitega jne. Mitte kellelgi sarja tegelastest pole võimalik seda teada, seega on minu meelest tegemist tarbetu materjaliga. Aga ju siis tahtis autor tekitada positiivse moraali, et hädaolukorras suudavad omavahel vaenulikud riigid ja ajaliinid siiski ehk koostööd teha. Seiklusi jätkub, Strossi tugevad küljed tulevad ikka ja jälle esile, ometi kipub hinne kolmelähedase miinusega nelja kanti. Just arvestades, et tegemist on sarja lõpuga. Samas on raamatus nii palju huvitavaid tegelasi ja lahtisi otsi, et kui tegemist oleks, ütleme, triloogia esimese osaga ja tarbetu kraam oleks välja visatud, paneksin kõhklemata viie.
Teksti loeti inglise keeles

Raamatu vead on eelmine arvustaja kenasti välja toodud. Lisaks vaid juurde, et loole taru-robotite juurde lisamine oli liialt kunstlik võte ja selgelt tuli esile, et neid oli vaid vaja selleks, et mingigi normaalne loo lõpp välja mõelda.
 
Väike huvitav lõik: [eelnevalt kirjeldatakse mitmesuguseid nutifoni omadusi ja siis: ] "All it lacked was a concealed gun barrel loaded with .22 hollow-point cartridges (although if you really needed one you could buy it from a Chinese factory, at least until they criminalized bitcoin)." Vist on tegu esimese minu poolt kohatud (ulme)romaaniga, kus bitcoini mainitakse.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Tegu on viimase osaga triloogiast "The Final Architecture".
Ma hakkasin lugema seda triloogiat selle pärast, et varasem kokkupuude autoriga ("Elder Race") jättis mulle väga hea mulje. Tagantjärele aga selgus, et võrdlus "The Expanse" sarjaga oli asjakohane ja ma oleksin pidanud seda hoiatust tõsisemalt võtma.
Sarjal oli palju vigu, kuid kaks kõige enam häirivamat olid:
1) Autor kulutas ebareaalselt kaua aega, et võimalikult igavalt ebareaalsust kirjeldada.
2) D&D mängudes pole mitte kunagi sisse toodud tegelast, kelle roll on "jurist". Millegipärast autor aga arvas, et hästi toimivas väikeses kosmoselaevas PEAB olema üks viiest meeskonnaliikmest jurist, kellel mitte ühtki sekundaarset rolli kosmosereisidel ei olegi.
Teksti loeti inglise keeles

Raamatut lugedes oli ka minul tunne, et pingelise tegevuse asemel toimub ainult lakkamatu üksteise õlale patsutamine ja tunnustamine. Hinne oleks "4-".
 
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu vead on eelmine arvustaja kenasti välja toodud. Lisaks vaid juurde, et loole taru-robotite juurde lisamine oli liialt kunstlik võte ja selgelt tuli esile, et neid oli vaid vaja selleks, et mingigi normaalne loo lõpp välja mõelda.
 
Väike huvitav lõik: [eelnevalt kirjeldatakse mitmesuguseid nutifoni omadusi ja siis: ] "All it lacked was a concealed gun barrel loaded with .22 hollow-point cartridges (although if you really needed one you could buy it from a Chinese factory, at least until they criminalized bitcoin)." Vist on tegu esimese minu poolt kohatud (ulme)romaaniga, kus bitcoini mainitakse.
Teksti loeti eesti keeles

Ma oleks justkui mingit teistsugust raamatut lugenud, kui eelmised arvustajad. Triloogia ülejäänud osadest loen vaid sisukokkuvõtteid.
 
Teksti loeti eesti keeles