Romaan koosneb nagu kahest erinevast poolest. Algus on le Carre vaimus vaikselt tuure koguv spioonikas, kus kõik kahtlustavad kõiki – või vähemalt peaksid seda tegema. Lõpp aga on zombi apokalüpsis, kus laipu – nii liikuvaid kui liikumatuid – ei jõua kokku lugedagi. Üldiselt mulle aga ei meeldi lood, kus peategelane on enne lõppu juba väga auklik ja pilditu, siis aga päästetakse ta siiski ära. Mitte et ma Bob Howardile halba sooviksin, aga see päästmine oli ju väga etteaimatav.
Niisiis, pesumaja, briti salaluure okultsete juhtumite osakond tegutseb, püüab jõudumööda ära hoida vanade jumalate tagasitulekut ja muid pahandusi, aga vastikud avajad on sel korral jõudnud oma agendi sokutada pesumajja endasse, päris kõrgele kohale. Nalja saab ka, aga kompositsioon pole mumeelest kõige õnnestunum.