Charles Stross

Kui eelmistes osades oli rohkem intriigide punumist ja kavaldamist, siis nüüd läheb massiivseks andmiseks. Algatuseks plahvatavad Washingtonis kaks strateegiliselt õigesse kohta paigutatud tuumapommi ja pühivad Valge Maja koos sisuga maa pealt – no ja paarkümmend tuhat juhuslikku möödujat koos sellega. Vahepeal algab rohkem taustasündmusena India-Pakistani tuumasõda. Ning lõpetuseks külvab USA lennuvägi vesinikupommidega üle kogu selle keskaegse riigikese paralleelmaailmas, kus Klann seni elanud. Lisaks jagub haaranguid, riigipöördekatseid, atentaate ja muid pahandusi.

Peategelanna Miriamist siiski ei saa uue kuninga ema, aga kuninganna tiitel jääb talle külge ja suuresti tema juhtimisel kolivad mitmest omavahelisest kodusõjast laastatud klanni ärksamad liikmed sellesse maailma, kus sotsialistliku revolutsiooni järel võimule tulnud seltskond end kehtestada püüab. Lihtne ei tõota see uus algus tulla: nagu ikka, kuuluvad sotsialistliku ("võrdsustajate") partei ladvikusse avantüristid, verejanulised mölakad ja üksikud naiivsed idealistid.

Kuna olulisi sündmusi toimub siin ja seal, on autor ka jutustamisviisi muutnud. Kõrvalepõikeid ja "pealtkuuldud kõnelusi" oli varemgi, nüüd on aga lisandunud terve hulk episoodikesi, mille osaliste peamine roll on valel ajal vales kohas olla ning kaduda koos pommiplahvatuse, kokkuvariseva maja või muu sellisega. Ehk siis kurta mingite olmemurede üle. Järele mõeldes: võimalik muidugi, et viga on minus ja kujutlusvõime pole enam kõige erksam. Aga ei hakka need muud nii selgesti silma ees elama kui meile tuttav maailm. Seetõttu kujuneb Miriami kunagine boyfriend, politseinik Mike üha sümpaatsemaks tegelaseks ja tema askeldustele on kergem kaasa elada.

Pauguga lõpp oli küll ära, aga lahtisi otsi jäi piisavalt ja ise loeksin küll meelsasti edasi. Ma küll ei usu, et Stross sellele vastuse leiaks, aga vähemalt küsimus on ju püstitatud: miks üks ühiskonnakorraldus osutub edukaks, teine aga mitte, isegi kui mõlema käsutuses on sarnased ressursid. Aga ka mittetoimivate mudelite kirjeldamine aitab selle üle mõtiskleda. Nii et ainult meelelahutus see sari ehk ei olegi.

See on väga hea põnevuslugu ja sellepärast ka hinne, kuid minu jaoks jäid kõige huvitavamad asjad lahti seletamata (täpsemalt, neile on terves sarjas ainult vihjatud).
1. Muidugi küsimus, miks üks maailm areneb ja teie jääb paigale? Laiemalt - mis üldse juhtub eri maailmadega? Mis hetkest maailmad lahknesid? Strossi maailma ülesehitus ja eriti vihjed maailmade vahel liikumise võime tehnilistele aspektidele näitab selgesti, et maailmu on kunagi tugevalt sünkroniseeritud. Minu jaoks lõppes sari ära seal, kus alles põnevaks läheb -- kas haritud ja kõrgtehnoloogiat valdav grupp suudab ajaloo ummikteele sattunud, just revolutsiooniga monarhiast vabanenud riigist midagi positiivset teha? (Sisuliselt samadel algtingimustel kui USA.) Mis hoiab maailmu koos? Miks ei ole mõni kõrgkultuur juba dimensioonidevahelist impeeriumi loonud? Etc Etc...
2. Väga huvitav aspekt ongi see maailmade vahel liikumise võime, mis, nagu vihjatakse, on tehislik (ei hakka rohkem ütlema). Kuigi siin on sees suured loogikaaugud! Terve see liin tundub väga läbi mõtlemata ja ega autor seda väga ei arendagi, tal on vaja anda ameeriklastele võimet minna Gruinmarkti aatomipommitama.
3. Muidugi kõik need teised maailmad. Üldse on siin väga palju... ütleme, lahtisi otsi. See on ehk norimine, kuid järgneva konteksis --
Mis järele jääb? Üks üsna võllanaljaks kiskuv lugu, kuidas mingil hetkel kohutavalt edukas organisatsioon käitub nii võimatult rumalalt, nii äraarvamata rumalalt, et mitte lihtsalt ei lase endal vaipa alt ära tõmmata, vaid valib igal sammul masendava järjekindlusega kõigist valikutest halvima. (Ja võiks öelda, et oskab ka selle halvima valiku kuninglikult tuksi keerata...) Samas, midagi otseselt võimatut selles ju ei ole. On väga häid lehekülgi ja on huvitavaid arutluskäike, mis aga eriti kuhugi ei vii -- noh, teisalt... autor tahab ju ehk veel kunagi USA-sse minna ;-) Näiteks arutlus presidentkuningate üle (et läheb ka isalt pojale), siis aristokraatia ja lihtrahva vahekorrast ja veel mõned. Kuid mul on tunne, et CS jättis need pooleli. Mul on tunne, et ta oskas ka edasi mõelda, kuid jättis ütlemata (ma ka ei ütle, aga seda saab mõnes raamatus kasutada...)

Kokkuvõttes veel -- kuus raamatut on palju. Tõsiselt palju. Ükskõik kes (ja ma ei räägi siin Jordani-sugustest põhulõugadest, ma mõtlen tegijaid) kipub nii pikkale loole õhku sisse puhuma. Ühelt poolt jäi osa huvitavaid küsimusi vastuseta ja teiselt (eriti 5. osas) on palju sellist, mis viib diagonaalile. Samas - põnev oli siiski kogu aeg... Hea, et Stross joone vahele tõmbas, aga ma võtan heameelega ka järje ette.