tegelt lugu sellest, et kuuba kriisi ajal võtab keski või miski kogu maa elanikkonna ja paigutab ümber (no mõnikümmend parasjagu õhus olnud lennukit läheb küll kaotsi). vaatlused näitavad, et päris mitme valgusaasta kaugusele (jutustamise ajaks on ca 15 aastat möödas ja vanast asukohast paistab miskit nokitsemist). seejuures kettale, ja geograafia on endisega üsna sarnane, aga mitte päris. usa ja nl kauglennuvägi ei ulatu vahemaandumisteta teineteist pommitama, raketid ei ole aga kettatingimustes eriti lennuvõimelised. seltsimees brezhnevi targal juhtimisel on nl olukorra ära kasutanud ja annekteerinud mandri-euroopa. kettajurakas on umbes nii suur, nagu kõigi meie galaktika planeetide pinnalaotused kokku.
otsimisrõõmu seega jätkub. kuna rakette ei saa kasutada, muutub kosmonautide kool suht kasutuks ning gagarin tõstetakse kindralpolkovnikuks ja saadetakse lendava laevaga ümbrust kaardistama. `meeriklaste poolelt kirjeldatakse katseid mingit uut maismaalahmakat koloniseerima hakata. ja vahepeal on juttu umbes nagu julgeolekutegelastest, kuigi nimi gregor samsa äratab valvsamas lugejas ilmselt kahtlusi.
raske öelda, kas autori jaoks tundus nl ideoloogiasse süvenemine mõnusa absurdihuumorina või mitte, aga õhustikule on pihta saadud küll. nagu need, kes koolis teaduslikku kommunismi õppisid, veel mäletavad, väitis see teooria, et kosmoselendudeni jõudnud tsivilisatsioon on ilmselt avastanud ja omaks võtnud sotsialismi (kui mitte kommunismi). kuni polnud pretsedenti, oli seda lihtne väita. kui aga keegi on kogu planeeditäie ümber tõstnud nagu siplegapesa, tekivad esimesed ärevad kahtlused, kas ikka on tegemist vendadega sotsialismuses.
rohkesti mõnusaid kilde ja lausa kahju, et jutt nii lühikeseks jäi, aga kõik oluline on ära öeldud. viimane peatükk on kena austusavaldus ühele fred hoyle`i romaanile ja eks selliseid vihjeid võis olla rohkemgi.