Kasutajainfo

Charles Stross

18.10.1964-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Charles Stross ·

The Family Trade

(romaan aastast 2004)

eesti keeles: «Pereäri»
Tallinn «Varrak» 2013

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
7
3
1
1
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (12)

Esiteks on selles loos täiesti äratuntav Zelazny fiiling, ning teda nimetab antud juhul mõjutajana ka autor ise. Ei, see pole Amberi kahvatum jäljendus nagu Betancourtil, vaid midagi hoopis muud, aga siiski on selles ka midagi Amberist. Muuhulgas formaat, mis telliste ajastul mõjub värskendavalt. No ei pea ju romaan alati 700 lehekülge olema. Teine žanrisisene seos tundub pigem paroodiana. Inetu pardipoja muinasjutt on viimasel ajal ju järjest populaarsem, ikka rohkem leiab romaane lapsukestest, kes tunnevad end erilistena ja siis muidugi osutuvadki kellekski teiseks: võluriks, haldjaks, vampiiriks või lihtsalt Universumi Päästjaks.

Antud juhul saab oma teistsugusest päritolust teada üle-kolmekümnene terava mõistusega naisterahvas. Kes oskab enda ees järsku avanenud paralleelmaailma suhtuda piisava kriitilisusega. Teatud kahtlused muidugi tekivad, kui vastleitud sugulased ulatavad pangakaardi soovitusega kahe miljoni dollari piiri esimestel nädalatel mitte ületada... Nojah, ning sellest on muidugi ka küllaltki palju mõeldud ja kirjutatud, mida siis peale võiks hakata, kui sattuda kaasaegsete teadmistega keskaegsesse maailma.

Stross ei oleks Stross, kui puuduksid naljakad detailid. Sest teiselt poolt vaadates: kuuleb öisel metsateel patrulliv helkivas soomusrüüs rüütel metsast imelikku krabinat. Annab rüütel ratsule kannuseid, haarab sadulakaarelt M16 ja avab tule. Hiljem leitakse metsast kulunud kontoritool ja roosad karvased toatuhvlid. Keskaegse maailma jaoks on see ilmselgelt ärevakstegev märk.

Kuna kirjeldatud tegevus areneb umbes kahe nädala jooksul, siis areneb mõni suhe ehk liiga kiiresti. Ja paaris kohas kukub tempo ehk paari liigse lõigu jagu ära. Kokkuvõttes siiski nauditav lugemiselamus. Mis muud, kui järgesid otsima.

Teksti loeti inglise keeles

On nauditav lugemiselamus jah. Stross tundub igatpidi üks tõusev täht olema.

Raamatu enda kohta pole MK arvamusele palju lisada. Ega see lugu nüüd tõsiseltvõetav küll ei ole, ikka nii pila piiri peal. Samas oli terve loo peale vaid paar kohta, millest tundus, et need oleksid võinud ka olemata olla. Igatahes on selle esimese osa lõpuks pigem vaid jõujooned maha joonistatud ja mina hakkan kah kohe teise osaga peale...

Teksti loeti inglise keeles

2004. aastal nägi ilmavalgust Charles Strossi siinkirjutaja meelest põnevaima ja samas asjatult alahinnatuima sarja esikteos, kui Ameerika Ühendriikides kirjastuse Tor vahendusel ilmus nn Printskaupmeeste tsüklit alustanud romaan «Perekondlik kaubandus» (The Family Trade). Sellele järgnesid «Peidus perekond» (The Hidden Family; 2005), «Korporatiivne klann» (The Clan Corporate; 2006), «Kaupmeeste sõda» (The Merchants’ War; 2007), «Revolutsiooniäri» (The Revolution Business; 2009) ning «Lippude vahetus» (The Trade of Queens; 2010).

Printskaupmeeste tsükkel, mida on võrreldud Roger Zelazny Amberi kroonikatega, jutustab loo ajakirjanik Miriam Becksteinist, kes avastab endas võime rännata paralleelmaailmade vahel. Selleks peab ta keskendunult vaatama oma kadunud ema asjade hulgast leitud salapärase mustriga kaunistatud medaljoni. Nimelt saab Miriam oma kasuemalt kingakarbi koos oma ammu hukkunud pärisema asjadega ning avastab tema asjade seast keldiliku mustriga medaljoni.

Just töölt arvutiajakirjast miski korporatiivse sahkermahkeri avastamise tõttu vallandatud Miriam jääb mustrit silmitsema ning satub tänapäeva Bostonist paralleelmaailma, mis asub sealsamas Ameerika idarannikul ja on üsna varauusaegsel tasemel. Eksisteerivad lossid, vaesem maarahvas elab viletsais osimikuis ja kõik see on justkui kuskil 16. sajandi ühiskonna tasemel, kuni talle metsas peale sattunud ratsanik asub Miriamit automaadist tulistama...

Selgub, et tema ema oli sealt maailmast pealesunnitud abielu eest pagenud aadlidaam ning Miriam ise kuulub klanni, mille liikmed on kohaliku kõrgaadli esindajad, nende mehitatud on ka sealse kuningriigi salapolitsei. Üldse tegutsevad maailmade vahel rännata suutvad klanniliikmed maffiaperekonna kombel, klanniliikmed saavad hariduse meie maailma eliitülikoolides. Klanni mõju sealses kuningriigis ongi saavutatud läbi maailmade vahel rändamise võime.

Nimelt toovad nad meie maailmast sinna varauusaega erinevaid luksuskaupu, aga ka tulirelvi, kõik klanniliikmete lossid on gobeläänide varjus tegelikult väga high-tech turvasüsteemidega varustatud jne. Umbes kolme sajandi eest avastatud maailmade vahel rändamise võime on neil võimaldanud selle aja jooksul meie maailmas kaunis jõukaks ja varauusaegses maailmas kaunis mõjukaks saada. Oma maailma kaudu veavad nad tänapäeva USAsse sisse kohvrite kaupa heroiini, millega muidu piiril probleeme võiks tekkida - sellest siis rikkused.

Mitte ilmaaegu ei võrrelda seda tsüklit Amberi kroonikatega, neid ühendab teatav kergemeelne ja kergekäeline ning mänguline maailma vahel reisimine ja nende maailmade muutmine, mitme põlvkonna taha minevikku ulatuvad keerukad perekondlikud sugulussuhted ja intriigid, kuid samas on Charles Strossi Printskaupmeeste sari selgelt 21. sajandi esimese kümnendi meelelahutus, tegelased on moodsad inimesed ja maadlevad tänapäevaste probleemidega tänapäevasel viisil.

Printskaupmeeste tsükkel on jällegi näide loova kirjutamise ja kirjastamispoliitika kokkupõrkest: nimelt on sarja esimesed kaks romaani tegelikult kirjutatud ühe tervikuna, mille nad süžeearengult ja komponeeringu terviklikkuselt jätkuvalt moodustavad. Sarja järgmistes osades on kirjanik seda nüanssi veidi lihvinud ning väita, et tegu oleks kolme romaaniga, mis on kuues köites välja antud, poleks enam päris korrektne. Kuigi tegelikult on see kõik üks pikk lugu nagu Zelazny Amberi kroonikadki. Stross on juba teatanud, et kuigi osad 1-6 moodustavad enamvähem valmis terviku, on tal juba mõttes ka uus triloogia Printskaupmeeste maailmast.

Üldiselt mulle väga meeldis. Kena ja professionaalselt teostatud asjalik meelelahutus. Läbimõeldud ja intelligentne. Lisaks on David G. Hartwelli toimetatud USA kirjastuse Tor väljaanded Paul Youlli kaanepilditidega suurepärased ja kenaks tervikuks kujundatud.

Teksti loeti inglise keeles

Meeldis kohe päris hästi. Kuigi nagu poolikuks jäi see esimene osa. Kuskilt jäi silma kommentaar, et tegelikult olidki kaks esimest "Printskaupmeeste" sarja osa mõeldud pigem ühe romaanina, mis siis kaheks laiali jagati...

Võta nüüd kinni ja lahterda seda raamatut fantasy`ks või millekski muuks. Ainus maagiline nähtus oli seal see medaljon koos väheste väljavalitute võimega kasutada seda paralleelmaailmade vahel liikumiseks, mille toimimismehhanismile ei pakuta mingit selgitust. Lihtsalt töötab mõne inimese käes. Olgu - võime pärandub edasi geneetiliselt olles retsessiivne omadus/tunnus :)

Peategelane Miriam otsustab, et mida iganes, aga tema narkoparunitest suguvõsa illegaalsele ärile tuleb lõpp peale teha. Keskaegne maailm, millest ta pärineb, väärib päästmist ja... Hea, et ta sealjuures ise eluga pääseb. Kusjuures lugedes tekkib igati loogiline küsimus: kui on olemas juba kaks paralleelmaailma ja medaljonid rändamiseks, siis miks ei võiks maailmasid olla rohkem?

Juttu juba on ülal olnud Zelazny Amberi sarjast kui mõjutajast ja sarnasest lähenemisest jne. Amberi varjud on need paralleelmaailmad. Nimetades neid varjudeks on Zelazny andnud endale õigustuse neid kirjeldada pinnapealselt. Strossi paralleelid on luust-lihast-terasest jmt. koosnevad täieõiguslikud reaalsused. Seetõttu on neid (vähemalt esialgu) laval vähem ja neid kirjeldatakse detailsemalt. Rõõm seegi.

Teksti loeti inglise keeles

Kui ma olek õigesti arusaanud siis plaanis Stross alguses 4x800 leheküljelist raamatut. Lõppes asi aga selliselt, et meisterdas mees valmis 600 lehelise sissejuhatuse ning seegi raiuti lõpuks kaheks eri teoseks. Põhjus miks ma selle fakti kohe esimese asjana esile toon seisneb selles, et kogu raamat mõjus ühe pikaks venitatud sissejuhatusena. Võrreldes antud teost Zelazny Amberiga (jah, sellest võrdlusest on võimatu hoiduda) siis läks vanameistril lugu kohe esimestest lehtedest pauguga käima ja küttis head tempot tagakaaneni välja.

Vürskaupmeestega aga lugu venib ja vindub. Isegi sedavõrd venib, et panin vahepeal raamatu käest ja otsisin tiba erksamat lugemisvara. Esimesed sada lehekülge jutustatakse meile põhimõtteliselt edasi sedasama mis on juba öeldud tagakaanel oleval sisututvustusel – lugeja juba teab, et peategelaseks olev neiu reisib varsti teise maailma, kohtub mingi automaadiga relvastatud rüütliga ja jätab maha enda toasussid. Miks jokutada, võiks juba romaani alustadagi selle stseeniga. Ja kogu see liin tema endise töökohaga? Tundub ausaltöeldes hetkel üsnagi ebavajalik. Võibolla saab see järgnevates raamatutes kütet juurde aga hetkel jäi tiba üleliigseks lihaks.

Olles esimesed sada lehte läbi närinud ning peategelane lõpuks ometi teispoolsuse kuningriiki jõudnud läheb lahti kohalike kommete ja maailma tutvustamine ja üleüldine seanaha vedamine mis pole põrmugi tempokam kui teose esimene pool. Paleeintriigid ja majandusteemalised arutelud pole minu lemmik lugemisteemad. Stross tundub aga eriti viimast sügavalt nautivat (mis paistis välja ka „Accelerando“ esimeses pooles). Põhimõtteliselt on raamatu parimaks ja lahedamaks osaks just viimased 50 lehekülge, kus lõpuks kogunenud pinged kulmineeruvad ja läheb suuremaks püssilaskmiseks ning põgenemiseks.

Võibolla olen ma liiga labastunud maitsega actioni ihaleja ega oska lihtsalt hinnata väärt teost. Hetkel tundub aga esimesest teosest jäänud mulje ajel, et Amberi Corwini sari oli ikkagi parem. Eks võtan varsti ka teise osa kätte ning vaatab kas see mulje jääb püsima ja süveneb või saab pudemeteks löödud.

PS: Olen Raul Sulbi ja Indrek Harglaga täiesti nõus, raamatu kaanepilt on lame ja oleks võidud selle kujundamisel rohkem loomingulisust üles näidata. Paljukirutud Fantaasias vähemalt otsitakse kunstnikke ja lastakse neil pilte maalida. Siin oli tegemist lihtlabase ja primitiivse fotoshopi montaažiga.

PPS: Vürstkaupmeeste nime tõlge on ka tiba ebaõnnestunud. Miskipärast kipub keel pidevalt seda nime VÜRTS kaupmeesteks hääldama (Ilmselt liiga palju Düüni lugemist). Ka käesolevas kirjatükis tegin korra seda viga (märkasin õnneks küll kohe ja parandasin ää). Printskaupmehed oleks ehk pisut selgem olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Pikk jutt ja s.... jutt. 200 esimest lehekülge oleks võinud vabalt olemata olla, saanuks tublisti tahedam tükk. Nüüd aga sai vedel...
Teksti loeti eesti keeles

Tervikromaanina on seda raske hinnata, see raamat on pigem „Printskaupmeeste“ saaga proloog ja veel selline, mis nagu üsna ebaloogilise koha peal katkeb. Strossi stiili ja huumorimeelt on tõlke põhjal samuti keeruline hinnata. Ja kui veel eestikeelsest reliisist rääkida, siis et kaanekujundus on nii masendavalt sitt, et suutiski tõhusalt 6-osalise sarja eesti keeles 3 peale taandada (3. osa upgrade enam kuigivõrd ei aidanud). Ka kaanetekst ei ütle juhuslikust huvilisest ostjale suurt midagi, et mis raamat see selline on.

Stross on võtnud siin (nähtavasti juba 2000-ndate alguses juba üleekspluateeritud) fantasy põhiskeemi, et keegi juhuslik tegelane saab teada oma võluvõimetest ja ettemääratud saatusest kusagil teises maailmas. Zelazny Amber on ka muidugi selgelt tekstis olemas. Peamine vahe Zelazny ja Strossi vahel on lähenemises dialoogide kirjutamisele... samuti on Zelazny tegelased kuidagi traagilisemad ja reljeefsemad.

Ma pean ütlema, et alguses olin ma üsna tige, kui peategelaseks oli majandusajakirjanik. Ja veel selline kiibits, urgitseja ja kitupunn. Majandusajakirjanikust tegelasele on üsna lootuseteu kaasa elada – miks peaks üks normaalne inimene tegelema sellise tühise kõntsaga? Aga olgu, autor põhjendab selle edasipidi ju kenasti ära, Miriami teadmised (eeldades, et majandusvaldkonnas on sellised asjad olemas) võimaldavad tal teises universumis hakata oma plaane ellu viima. Ka Miriami asend loos on hästi paigas – ta peab tegutsema, sest passiivsus on talle hukatuslik, nii meie maailmas kui seal teisel pool. Ta on tegelane, kelle vana elu kaob, tema enda arvamust oma saatuse kohta ei küsita ning ta peab hakkama välja rabelema.

Romaani esimesed 2/3 meeldisid mulle rohkem, seal tegelased arutasid rohkem asju, viimases kolmandikus tuli rohkem madinat, mida on üldiselt tüütum lugeda. Kui Miriami uued õuedaamid mängu tulid, siis süžee jäi ka kuidagi väga paigale. Naisterahvatse riietusküsimustest on tekstis pikalt juttu, mis viib arvamusele, et Stross parodeerib naiskirjanike stiili. Ent mis peamine – alternatiivajalooline maailm on väga huvitav ja loodetavasti avatakse seda edaspidi rohkem. Igatahes lasi see romaan ennast „viiega“ hinnata, pärast seda kui ma inglisekeelse alla sikutasin ja lugesin, kuidas tegelased tegelikult räägivad.

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: september 2019
august 2019
juuli 2019
juuni 2019
mai 2019
aprill 2019

Autorite sildid: