Alles viimases veerandis antakse teada, mis tegelikult juhtub, enne seda süvenevad peategelases vaid kahtlused, et kõik pole päris nii, nagu näib. Osa inimestest on otsustanud hakata pihustunud, mõtlevaks pilveks kusagil päikesesüsteemis. Vahel saadab pilv maale asju, teatamata küll, milleks need kasulikud - või kahjulikud - peaksid olema. Jääb siis inimestel nuputada ja katsetada; selleks, ilmselt õigustatult, on omad protseduurireeglid. Mingil hetkel hakkab pilv aga tundma nostalgilist igatsust meenutada, milline oli tunne lihakehas eksisteerides. Nojah, aga see selgub alles jutu lõpus. Kuid enne on paras ports mõnusas slängis kirjeldatud segadusi.
Ütleme, mulle meeldib Gibsoni kombel psühholoogiliselt välja peetud küberpunk rohkem. Aga ka Strossi visandlikus hoogsuses on oma võlu. Plussiga neli - ja lugu on scifi.com-i arhiivis olemas.