Kasutajainfo

Charles Stross

18.10.1964-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Charles Stross ·

Singularity Sky

(romaan aastast 2003)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
5
1
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (7)

Stross on kaval, irooniline, leidlik - kasutab küll üsna äraleierdatud baas-skeeme, kuid karnevali butafooriaga ning ohjeldamatult ringi sahmides. Võtab muigama ning pead vangutama. Sest tegelikult pole ju nii oluline mida sulle jutustatakse, vaid kuidas. Kõigi inimeste skeletid on ju lõpuks pilgule üsna sarnased, vaid liha luudel erineva vormiga ja allub kriitikale.

Millest siis jutt käib? On jumalik-entiteet, kes pärineb inimtsivilisatsioonist ja mingil hetkel teeb eksperimendi ja pillutab hea hulga maa rahvastikust galaktikas elukõlbulikele planeetidele laiali. Erinevatesse paikadesse ja aegadesse. Tekivad kummalised kooslused, mis siis pikkamööda hakkavad oma elu elama ning seda tegema mida ikka inimesed teevad: tsenseerima, sõdu pidama ja kausaalsuse printsiipi rikkuma. Millest kaks esimest on muidugi täiesti tähtsusetud, aga viimane läheb nimetatud jumalikule entiteedile üsna valusalt korda. Aga see on muidugi vaid eellugu. Mis edasi saab? Võiks öelda, et mis tähtsust seal on – ja võiks ka öelda, et mees ja naine ja kari pahasid.

Stross ilmselt pole kuigi tugev inimesi ja nende kannatust või valu kujutama, aga millega ta väga hästi hakkama saab on kergelt nende üle irvitamine ning masinatega jahmerdamine. Telefonide sadu, augmenteeritud kehad, klouninina, Baba-jaga, ajarännud, lollpead ja tsensorid, keiser, nanotehnoloogia ja vasest hoovakesed kosmoselaevadel. See kõik annab raamatule tõepoolest mingi festivalilaadse hõngu ning kaalub tugevalt üles autori kalduvuse liiga pikalt sõjaväelaste tehnilist žargooni sõna-sõnalt edasi anda või siis teatud detailidesse peaaegu käsiraamatule sarnase põhjalikkusega süvenemise. Lisaks kõigele sellele aga tulevad tähelepanekud inimeste ja ühiskonna kohta, mis on minu meelest selle raamatu kõige suurem väärtus – intentsionaalsuse ning mõistuslikkuse küsimused. Julgen soovitada. Kindel viis.

Teksti loeti inglise keeles

Asi algab pihta sedasi, et yhel ilusal suvepäeval hakkas Novōi Petrogradi linna kohalt taevast alla sadama mobiiltelefone. Osad neist olid atmosfääri sisenedes kummakakahjustusi saanud, osad läksid maandumisel katki.. Osad aga helisesid ja teatasid neid yles korjanud töölisele või talupojale: "Halloo? Lõbustage meid!". Tantsi, laula, löö trummi või niisama räägi midagi huvitavat. Tasuks täidame su kolm soovi!

Sedasorti hoogne algus oli Charles Strossi jutte lugenuna igati ootuspärane. Edasine valmistas aga mõnes mõttes yllatuse - vormistuse poolest on käesolev romaan ysnagi traditsiooniline (kui seda juba võib nõnda nimetada?) moodne inglise kosmoseooper. Kindlasti ei saa öelda et ma antud romaanis pettusin, tagantjärgi ei oska isegi hästi formuleerida - mida ma autori esimesest romaanist tegelikult oodanud oleksin..

Kusjuures, see et tegemist on autori esimese (või yhega esimestest) romaanivormis tekstiga on kohati ka tunda. Seda just kirjatehnika koha pealt. Laused ja sõnastused olid läbivalt sellised et niisama pilguga yle rea libistades mõttest aru saada, nagu see romaanide puhul tavaliselt on, eriti ei õnnestunud. Juttude juures ei ole see probleemiks, pika teksti korral aga muutub väsitavaks.

Teisest kyljest, mõned stseenid olid ikka mõnusalt lustakad! :)

The rabbit snarled and hefted his submachinegun angrily. Ears back and teeth visible, he hissed at the cyborg.

Anyhow. Arvestades et autori hilisemad romaanid on käesoleva väikestest puudustest ilmsesti vabamad, tuleks hinde panemisel kasvuruumi jätta. Siinkohal siis plussiga neli ja riiulist järgmine raamat.

Teksti loeti inglise keeles

“Singularity Sky” on kütkestav teos alates esimesest lõigust — kui slaavlastega asustatud, tehnoloogiliselt ja sotsiaalselt taandarenenud agraarplaneedil hakkab sadama mobiiltelefone, mis nõuavad pärismaalastelt lugude jutustamist, pakkudes vastu tare-tarekesi, kuldmune munevaid hanesid ja muid muinasjutulisi nanotehno-imesid, siis ju lihtsalt peab teada saama, millega see pull lõppeb. Stross ei peta lugeja ootusi ning pajatab tavalisele, isegi labasele mõõga-ja-mantli-sü˛eeskeletile ehitatud grandioosse ja vaimuka kosmoseooperi, mille igal leheküljel leidub nii väärt ideid, et iga kolmanda neist võiks mõni põhjalikum kirjanik terveks epopöaks venitada.

Miinusena tõstaks esile lahingustseene; tulevikurelvade kirjeldused ja fiktiivmilitaarne kõnepruuk ajavad haigutama ning tehnoloogiliselt üli- ja alaarenenud tsivilisatsioonide omavaheliste kosmoselahingute tulemused on ju algusest peale ette teada, mistõttu põnevus kaob käpelt. Samas on kirjaniku stiil üldiselt nii ladus ja britilikult muhe (ning seda mitte “jäiga ülahuule” stiilis, vaid pigem “nirgid püksis” vaimus), et oleksin nõus ise hakkama selleks õnnetukeseks, kes ta käsikirju läbi loeb ja teeb märkme igasse kohta, kus põnevus hajub (see on O. S. Cardi soovitatud kirjanduslik meetod, mis teeb kontroll-lugejast tegelikult elupõlise ohvri, kes ei saa mõne aja möödudes enam ühtegi kirjandusteost normaalselt nautida, aga see selleks).

Mõne jaoks võib olla miinuseks ka tõik, et Strossil on üsna konkreetne agenda; ei pea olema ajuhiid, et tema suhtumist praegustesse ühiskonnakordadesse ning institutsioonidesse, eriti kirikusse, kiiresti olvata. Aga ta, kuram, serveerib oma vaateid nii mõnusalt iroonilisel moel, et naerupisarate pillamise vahelt mahti saades võib talle selle andestada. Mina näiteks ehmatasin trollitäie inimesi naerumöiratusega luksuma, kui lugesin lõiku, milles Töörahva Kommuunis käima unustatud söögiriista-nanokompailerist valguvad kahvellusikad (brightly coloured sporks of revolution) hoonel katuse pealt lennutavad ja kaskaadina taevasse purskuvad. Sellist asja ei mõtle raha eest ka välja!
Teksti loeti inglise keeles

Teatud elukogemuse otsast ja liiatigi teiselt poolt maakera vaadatuna on “here we are now, entertain us” lihtsalt korduv fraas 1990. aastate geniaalseima muusikapala üldiselt ju segasevõitu sõnades. Ja esimeses üldistuses – et siis “leiba ja vaatemänge”, ning kui leivaprobleem on radikaalselt lahendatud, mis muud seepeale üle jääbki. Aga tagantjärele, kui ma kohtan nõudlik-kaebliku häälega esitatud “entertain us-i" ikka sagedamini, siis hakkab tunduma, et tegemist oligi millegi väga põletavalt põlvkonnaomasega, mille KC õhust haaras ja edasi võimendas.

Ent kui nüüd CSi juurde tulla ja proloogi juurest kohe epiloogi juurede hüpata, siis milline on autori meelest see elamisväärne ja samas piisavalt meelelahutuslik elu? Üldiselt jah, kangelasteod info vaba liikumise nimel ja kenade-lähedaste inimeste kaitsmiseks rumalate inimeste korraldatu tagajärgede eest – aga nii jõudehetkedel? Olukorras, kus igaühel on võimalik võtta küllusesarvest kõike, mida hing ihaldab? Pakutud mudel mulle päris meeldis: natuke lihtsustatult – tuleb võtta küllusesarvest raua töötlemiseks vajalikud riistad, sepistada naelu ja vahetada naelad turul toidukraami vastu, mida keegi teine on viitsinud kasvatada.

Mulle meeldib, millise kergusega kirjeldab Stross nn tulevikutehnikat: “Lord Vanek” was, in interstellar terms, a simple beast: ninety thousand tonnes of warship and a thousand crew held in tight orbit around an electron-sized black hole as massive as a mountain range. The hole – the drive kernel – spun on its axis so rapidly that its event horizon was permeable; the drive used it to tug the ship about by tickling the singularity in a variety of ways. At nonrelativistic speeds, “Lord Vanek” maneuvered by dumping mass into the kernel; complex quantum tunneling interactions – jiggery-pokery within the ergosphere – transformed it into raw momentum. At higher speeds, energy pumped into the kernel could be used to generate the a jump field, collapsing the quantum well between the ship and a point some distance away.

Niisama kergelt heidab autor õhku tegevusliine ja seoseid, mis tunduvad valdavalt töötavat, kuid kui lõpp käes, pole enam mahti otsi korralikult kokku tõmmata ja õhkuheidetu vajub kolinal kokku. Ehk pole kohatu võrdlus Stephensoniga, kel samuti ideede tulevärgile järgnevad nõrgavõitu lõpud.

PS – ma ei ole lahingukirjelduste austaja, aastategi tagant mäletan Banksi Phlebasest peamiselt masendavat igavust, mida see tekitas. Antud juhul võiks aga ehk rõhutada, et suurem osa sellest eelarvustajaid häirinud kirjeldusest on seotud õppusega, kujutletud, ent tegelikkusele vägagi mittevastava olukorra lahendamisega, nii et kõik see militaarne detailsus on imho vaid absurdi võimendamine.

Teksti loeti inglise keeles

Pärast esimesi arvustusi... mida siin ikka nii väga lisada... jah, lugu läheb mõnusalt käima. Jah, kui ideed ära võtta, jääb järele üsna triviaalne ja punnitatud selgroog... Eks muidugi ideed ongi selle raamatu suurim pluss, minul oli pigem tunne, et neid oleks võinud õhkuloopimise asemel kuidagi jutu heaks rakendada. Jah, ma saan aru, et sõjalaeval toimuv vastastikune hõikumine oli absurdi võimendamiseks, aga igavaks läks see ikka... Loo kõige suuremaks miinuseks pean tegelikult Eschatoni, selle jumaliku entiteedi (kuigi ta ise kuulutab, et ei ole ja ei olegi) sekkumist luure(mängu) tasemel. See kuidagi... tapab põnevuse -- et isegi kui sind risti lüüakse, tõused kolme päeva pärast üles ja oled edaspidi nagu või sees...
Ütleme, ma olen palju paremaid raamatuid lugenud. Aga halvemaid ka. Olgu siis 4.
Teksti loeti inglise keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: september 2019
august 2019
juuli 2019
juuni 2019
mai 2019
aprill 2019

Autorite sildid: