Kasutajainfo

Charles Stross

18.10.1964-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Charles Stross ·

A Boy and His God

(jutt aastast 1998)

ajakirjapublikatsioon: «Odyssey» nr 2 (jaanuar/veebruar 1998)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Poiss ja tema jumal»
antoloogia «Täheaeg 6: Pika talve algus» 2009

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
5
5
1
0
0
Keskmine hinne
4.364
Arvustused (11)

Elas kord poiss kellel oli koer nimega Juniper. Siis aga jäi Juniper auto alla ning poiss muutus kurvaks. Lõpuks ostsid vanemad talle jumala. Jumalaid, teadagi, turult ja lemmikloomapoodidest ei saa. Jumalaid ostetakse templist. Läksidki siis kogu perega jumalat ostma. Neid oli seal igale maitsele. Lõppuks otsustasid yhe igati noortepärase Iidse jumala kasuks (noh, yks nendest Lovecrafti omadest). Kohalik preester-ateist veel õpetas, et kuidas jumalakutsikat toita, kuidas dresseerida ja et yldiselt ei ole soovitatav nende poole palvetada. Nimeks pandi jumalale Juunior.

Selline yhtlaselt suud muigel hoidev tekst. Paar väikest stiilist väljalangemist. Tugev neli.

Teksti loeti inglise keeles

Hästi mõnus vaatenurk ühele muidu kohutavalt leierdatud teemale. Kuidagi väga järsku sai jah otsa, aga sümpaatne see, et ei läinud traagiliseks või pateetiliseks.
Teksti loeti inglise keeles

Üks väheseid Cthulhu tekste, mis loetud, kuid kindlasti erinev enamikest neist. Lõpuiroonia oli meeldiv (pärast paari hetke ette kummardatult lugemist ja ootusärevust veel eriti), kui kuulub surnud ringi sisse - happy end ei sobi eriti, sest tegelikult oleks ju huvitavam, kui läheks rebimiseks, kuid samas kui läheks rebimiseks ei oleks aga nõnda meelt mööda tegelaste saatus, kes tegelikult ju päris toredad. Või noh mõned neist ... Igatahes, imo päästsid teksti poisi tunded lõpus ning selle tõttu ka viis. Et kuigi jäeti midagi kasutamata oli siiski tore lugu, ning mulle, kui mitte päris veendunud ateistile, siis rohkem ateistile, kellele siiski meeldiks mõelda, et kusagil seal on midagi üleloomulikku, kuid palvetamist ei salli (et kui tahad kuhugi jõuda siis ei aita see palvetamine mitte sittagi), oli karva mööda ka jumalate mõnitamine.
Teksti loeti eesti keeles

Muhe lugu, eriti meeldis mulle kogu see irvitamine Lovecrafti-mütoloogia üle. Kohati tundub, et see on sellele igivanale äraleierdatud ja trööbatud teemale ainuvõimalik lähenemine. Osteti poisile noor cthulhu, pandi talle rihm kaela ja kuuti elama. Vat nii.
Teksti loeti eesti keeles

Cthulu müütos on üks igavesti tore nähtus. See on leidnud austajaid ja jäljendajaid praktiliselt igast keele- ja kultuutiruumist ning põlvkonnast. Kuna tegemist on üsna populaarse asjaga, siis on üsna loomulik, et selle kulul ka nalja tehakse. Mõnikord hästi, mõnikord mitte nii väga. Strossi "Poiss ja tema jumal" kuulub minu arust sinna esimesse kategooriasse. Mõnigaste mööndustega küll. Jutu idee on päris andekas ning jabur, võtab kohe muigama, kuid teostus kogu seda potentsiaali täiel määral ära kasutada ei suuda. Lõpp õnneks päästab päeva. Isiklikult lootsin küll pisut suurejoonelisemat lahendust, kuid see sobis ka. Mõjus ... ootamatult. Lõppkokkuvõttes täiesti korralik tekst. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Tavaliselt on üsna kahtlane asi hakata miksima ulmet huumoriga. Väga tihti võib tulemuseks olla lugemiskõlbmatu kraam. Selle loo puhul niimoodi ei juhtunud. Väga maitsekas ja täpselt doseeritud huumor teeb sellest jutukesest tõeliselt särava lugemisvara. Nautisin "tõsiselt" iga lõiku.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Jutt on kobe, kuigi autorile omaselt kohati veidi raskesti jälgitav.
 
Veskimees pole muidugi George R. Martin. Kui bahaduri pärast tibi päästmist mitmetunnine nõrkusehoog tabaks ja ta tibi selleks ajaks enda tuppa jätaks, siis intriigide ja alatuste peale maiama autori jutus saaks ta surma. "Kuldhordi teine tulek" on kõigest hoolimata siiski üsna lihtsameelne tekst. Stalker oli sel aastal ilmunut vaadates siiski ära teenitud: "Inglist ja kvantkristallist" on jutustus tõesti palju parem.  
 
Evolutsiooniga pole sel kõigel aga vähimatki pistmist.
Teksti loeti eesti keeles

Ülal on hoolega sakitud... Minu meelest on see aga üks VB paremaid jutte ja talle pigem ebatüüpiline. Üsna üllatuslik leid.
Teksti loeti eesti keeles

Jama see muidugi on, alustades kasvõi sellest, et nood minevikku siiratud aparitsioonid ei saanud küll midagi katsuda ega uksele koputada, kuid kohalikele kuuldavalt rääkida millegipärast said. Või siis sellest, et kui neist särtsu sai, pidanuks neil rahvarohkemates kohtades liikudes igasuguseid probleeme tekkima.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene, topistega lugu oli lahedam. See siin oleks võinud niisama hästi ka olemata olla.
 
Aga kahju ikkagi, et autor kopsuvähki suri. Eeldusi oli.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna ulme ei ole, siis põhimõtteliselt ei kommenteeri... Aga ma saan muidugi aru, miks need kaks juttu "Täheajas" koos avaldati. Rauli arvustuses tõstatatakse asjakohane küsimus.
Teksti loeti eesti keeles

Reynolds on tuimavõitu ja fantaasiavaene kirjanik, aga vahel sähvatab temalgi ja mõned jutud on täitsa head. Tipp on muidugi "Zima Blue", aga "Pandora laekal" pole ka viga. Jyrka on teksti kohta juba kõik olulise ära öelnud ja tema hindega jääb üle vaid nõustuda.
Teksti loeti eesti keeles

Ilja Varšavski "Kannikesele" panin omal ajal viis punkti, miks siis mitte sellele. Hävingu esteetika on keeruline žanr, aga siin üsna hästi välja tulnud.
Teksti loeti eesti keeles

Hämmastavalt stiilipuhas pildike globaalses katastroofis purustatud linnas hingitsevatest tsivilistidest. Milles katastroof seisnes, ei ole öeldud, kuid pillatakse repliike maailma lõpust ja sellest, et juunikuus lähevad õhtud pimedamaks. Žanrimääratlus on mu meelest piisavalt selge; kui selline "Algernoni" saadetaks, siis ilmuks ilma kõhklusteta.
Teksti loeti eesti keeles

15 aastat kodulinnast eemal olnud kunstnik (autori alter ego nagu ikka) tuleb oma nooruspõlve pööningukambrit vaatama. Kõik on nagu enne, isegi koristajamutt trepikojas sama. Puhub tollega mõned sõnad juttu, too mäletab teda hästi. Pööningul on ennast sisse seadnud üks tollane sõbranna, kellega võiks ju ka tore olla istuda ja meenutada. Aga ei ole: iga kord, kui minategelasel mõni mälestus meelde tuleb, hakkab sõbranna rääkima, kui tore see oli, kui tema ise sama asja tegi. Peategelasel hakkab alguses kõle, siis kole... Niisugune leebe vampiirikas.
 
Pealkiri on muidugi nõme.
Teksti loeti eesti keeles

Eks see meelsuskirjandus ole, nagu autor eessõnas isegi mainib. Kõrvutatav näiteks Dicki kuulsa looga "Pre-Persons". Autori positsioon öeldakse avalikult välja, aga tehakse seda samas niivõrd hästi, et tulemuseks on ikkagi kunstiline tekst, mitte paskvill.
Teksti loeti eesti keeles

Atsil on õigus. Hästi kirjutatud jutt, aga ajuvaba.
 
Ahjah, kvaggade tagasiaretamise projekt toimus ka tegelikult ja umbes samal ajal. Isegi paar aastat varem (1988 vs. 1990).
Teksti loeti eesti keeles