Kasutajainfo

Vassili Štšepetnjov

28.10.1955-

Teosed

· Vassili Štšepetnjov ·

Pozolotšennaja rõbka

(jutt aastast 1998)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
4
0
0
1
0
Keskmine hinne
4.4
Arvustused (5)

Üldiselt ei alusta ma tutvust kirjaniku loominguga shared world tekstidest... see pole tavaliselt päris adekvaatne taseme hindamise mõõdupuu. Vassili Shtshepetnjoviga läks aga just nii.

Lugesin aastavahetuse paiku üle vendade Strugatskite esikromaani «Purpurpunaste pilvede maa»... ning kui veebruari algul ostsin need kaks köidet antoloogiaid «Vremja utsheniki», siis selgus, et ainuke tekst, mis mul Strugatskitest värskelt loetud ja millele uuemad kirjanikud on järgesid kirjutanud, ainuke selline tekst on just see vendade esikromaan...

Jutt «Kullatud kalake» kannab alapealkirja «Epiloog nr. 2», sest esimene epiloog oli ju juba vendade romaanis... see Jurkovski kiri maiste ja kosmiliste kõrbete alistajale Bõkovile. Shtshepetnjovi jutus on Bõkov sanatooriumis... alguses on kõik nagu vendadelgi, aga pikapeale hakkab kõik nihkese minema ning aja jooksul saab selgeks, et mida tegelikult «Hius» Veenusel toomas käis...

Jutt hakkab järjest enam ja enam räigeks alternatiivajalooks kätte ära minema. Ning alternatiivne pole see ajalugu mitte Strugatskite romaani suhtes, alternatiivne on see hoopis meie elu suhtes, sest romaani «Purpurpunaste pilvede maa» tegevus toimus ju 1991. aastal.

Ei soovi siin võimalikel lugejatel (loodan, et neid saab palju olema) avastamisrõõmu käest ära võtta... mainin vaid niipalju, et Atlandi blokk ja NKVL (Nõukogude Kommunistlike Vabariikide Liit) on sõdima hakanud...

Jutu pealkirjast kah. Kõik teavad ju muinasjuttu kuldkalakesest. Vaat NKVL-i juhtkonnal on selline traditsioon, et eriti kõrge autasu kätteandmisel on võimalik öelda üks soov. Autasu on aga ju «Hiuse» meeskonna ellujäänud liikmed ilusasti välja teeninud. Soov peab muidugist õige olema, lollusi ei maksa soovida...

Väärt lugu!!! Mida aga «Hius» Veenusele tooma läks, kus soovid sooviti ning mida sooviti – see jäägu juba lugemisrõõmu boonuseks. Jutu eriline väärtus on just selles, et autor ei lähe konflikti allikmaterjaliga... autor näitab lihtsalt selle maailma varjatud külgi, või siis seda, mida kõik teavad, kuid millest vaikival kokkuleppel pole kombeks rääkida!

See siin on minu 700-s arvustus BAASis ning antud jutu valisin ma üsna teadlikult. Vassili Shtshepetnjov on minu selle aasta esimene meeldiv avastus ning «Kullatud kalake» on selle aasta esimese kahe kuu parim loetud tekst!

Kas selline jätk on «õigusjärgne»? Boriss Strugatski igatahes on asjaga nõus ja andis sellele jutule kaaluka Pronksteo (Bronzovaja Ulitka) auhinna.

Teksti loeti vene keeles

Kuidagi pentsik on anda teise autori poolt kirjutatud "Purpurpunaste..." järjele kõrgem hinne, kui romaanile endale. Midagi pole aga parata!

Ega palju rohkem eelmisest arvustajast öelda ei saagi. Jutt on lühike ja tasub kindlasti läbilugemist. Ellujäänud Veenuse-alistajad on Maal tagasi, erinevalt romaani pärsiepiloogist, kus Bõkov oli Maal ja õppis kosmonaudiks ning Jurkovski möllas Veenusel. Sõda käib seal jah, õieti ongi juba lõppenud...

Alguses tundus, et seos originaaliga kipub ära kaduma ja tegu pole päris selle "õige" maailmaga. Noh, eksisin!
Teksti loeti vene keeles

Kahes eelnevas arvustuses on juba kõik öeldud, jääb vaid ühineda nende arvamustega. Tõesti on pentsik anda suurmeistrite originaalteosele 3 ja teise autori järjele 5, aga tõepoolest, midagi pole teha, see lugu on väärt viit.
Teksti loeti vene keeles

Suurepärane stiliseering!

Minu arvates pole küsimus mitte selles, et "Purpurpunaste Pilvede maale" järg külge keevitati, sellega muret pole: oleks vaid maailmu - kirjutaja leiab alati. Ei, üldsegi mitte. Tegemist on ajastu nn "sula" ajastu õhkkonna perfektse restauratsiooniga. Seepärast hindangi lugu "5" vääriliseks. Vassili Shtshepetnjov on minu arvates väga hästi saanud hakkama üsna keerulise ülesandega: kirjutada süngevõitu järellugu taolisele jutustusele nagu "Purpurpunaste Pilvede maa", ilma kõige labasemasse, tahantjärele "ärategemise" vaimustusest leekivasse antisovetshchinasse langemata. Minevikule, isegi utoopilisele, ei saa kätte maksta.

Jutu sisust... Siin on raske midagi uut lisada. Üldiselt, härrased, ärge muretsege! Nagu ütles Nikita Sergejevitsh ise oma kuulsas kõnes:

"Mõ vas pohoronim!

Teksti loeti vene keeles

Ligi veerand sajandi eest on mitmed korüfeed sellele jutule järjest "viisi" pannud. Ju mul on vale peakuju, aga "viit" ei tule.
 
Miks? Sest lugedes tekkis mul selline tunne, nagu mulle, täiskasvanud inimesele, kes juba aastakümneid teab, et jõuluvana pole olemas, oleks hakatud lehekülgede kaupa selgitama, et jõuluvana pole olemas.
 
Aga lugeda oli kerge, seetõttu ka nii kõrge hinne.
Teksti loeti vene keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: oktoober 2024
september 2024
august 2024
juuli 2024
juuni 2024
mai 2024

Autorite sildid: