Lugesin aastavahetuse paiku üle vendade Strugatskite esikromaani «Purpurpunaste pilvede maa»... ning kui veebruari algul ostsin need kaks köidet antoloogiaid «Vremja utsheniki», siis selgus, et ainuke tekst, mis mul Strugatskitest värskelt loetud ja millele uuemad kirjanikud on järgesid kirjutanud, ainuke selline tekst on just see vendade esikromaan...
Jutt «Kullatud kalake» kannab alapealkirja «Epiloog nr. 2», sest esimene epiloog oli ju juba vendade romaanis... see Jurkovski kiri maiste ja kosmiliste kõrbete alistajale Bõkovile. Shtshepetnjovi jutus on Bõkov sanatooriumis... alguses on kõik nagu vendadelgi, aga pikapeale hakkab kõik nihkese minema ning aja jooksul saab selgeks, et mida tegelikult «Hius» Veenusel toomas käis...
Jutt hakkab järjest enam ja enam räigeks alternatiivajalooks kätte ära minema. Ning alternatiivne pole see ajalugu mitte Strugatskite romaani suhtes, alternatiivne on see hoopis meie elu suhtes, sest romaani «Purpurpunaste pilvede maa» tegevus toimus ju 1991. aastal.
Ei soovi siin võimalikel lugejatel (loodan, et neid saab palju olema) avastamisrõõmu käest ära võtta... mainin vaid niipalju, et Atlandi blokk ja NKVL (Nõukogude Kommunistlike Vabariikide Liit) on sõdima hakanud...
Jutu pealkirjast kah. Kõik teavad ju muinasjuttu kuldkalakesest. Vaat NKVL-i juhtkonnal on selline traditsioon, et eriti kõrge autasu kätteandmisel on võimalik öelda üks soov. Autasu on aga ju «Hiuse» meeskonna ellujäänud liikmed ilusasti välja teeninud. Soov peab muidugist õige olema, lollusi ei maksa soovida...
Väärt lugu!!! Mida aga «Hius» Veenusele tooma läks, kus soovid sooviti ning mida sooviti – see jäägu juba lugemisrõõmu boonuseks. Jutu eriline väärtus on just selles, et autor ei lähe konflikti allikmaterjaliga... autor näitab lihtsalt selle maailma varjatud külgi, või siis seda, mida kõik teavad, kuid millest vaikival kokkuleppel pole kombeks rääkida!
See siin on minu 700-s arvustus BAASis ning antud jutu valisin ma üsna teadlikult. Vassili Shtshepetnjov on minu selle aasta esimene meeldiv avastus ning «Kullatud kalake» on selle aasta esimese kahe kuu parim loetud tekst!
Kas selline jätk on «õigusjärgne»? Boriss Strugatski igatahes on asjaga nõus ja andis sellele jutule kaaluka Pronksteo (Bronzovaja Ulitka) auhinna.