Kasutajainfo

Vassili Štšepetnjov

28.10.1955-

Teosed

· Vassili Štšepetnjov ·

Pozolotšennaja rõbka

(jutt aastast 1998)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
4
0
0
1
0
Keskmine hinne
4.4
Arvustused (5)

Üldiselt ei alusta ma tutvust kirjaniku loominguga shared world tekstidest... see pole tavaliselt päris adekvaatne taseme hindamise mõõdupuu. Vassili Shtshepetnjoviga läks aga just nii.

Lugesin aastavahetuse paiku üle vendade Strugatskite esikromaani «Purpurpunaste pilvede maa»... ning kui veebruari algul ostsin need kaks köidet antoloogiaid «Vremja utsheniki», siis selgus, et ainuke tekst, mis mul Strugatskitest värskelt loetud ja millele uuemad kirjanikud on järgesid kirjutanud, ainuke selline tekst on just see vendade esikromaan...

Jutt «Kullatud kalake» kannab alapealkirja «Epiloog nr. 2», sest esimene epiloog oli ju juba vendade romaanis... see Jurkovski kiri maiste ja kosmiliste kõrbete alistajale Bõkovile. Shtshepetnjovi jutus on Bõkov sanatooriumis... alguses on kõik nagu vendadelgi, aga pikapeale hakkab kõik nihkese minema ning aja jooksul saab selgeks, et mida tegelikult «Hius» Veenusel toomas käis...

Jutt hakkab järjest enam ja enam räigeks alternatiivajalooks kätte ära minema. Ning alternatiivne pole see ajalugu mitte Strugatskite romaani suhtes, alternatiivne on see hoopis meie elu suhtes, sest romaani «Purpurpunaste pilvede maa» tegevus toimus ju 1991. aastal.

Ei soovi siin võimalikel lugejatel (loodan, et neid saab palju olema) avastamisrõõmu käest ära võtta... mainin vaid niipalju, et Atlandi blokk ja NKVL (Nõukogude Kommunistlike Vabariikide Liit) on sõdima hakanud...

Jutu pealkirjast kah. Kõik teavad ju muinasjuttu kuldkalakesest. Vaat NKVL-i juhtkonnal on selline traditsioon, et eriti kõrge autasu kätteandmisel on võimalik öelda üks soov. Autasu on aga ju «Hiuse» meeskonna ellujäänud liikmed ilusasti välja teeninud. Soov peab muidugist õige olema, lollusi ei maksa soovida...

Väärt lugu!!! Mida aga «Hius» Veenusele tooma läks, kus soovid sooviti ning mida sooviti – see jäägu juba lugemisrõõmu boonuseks. Jutu eriline väärtus on just selles, et autor ei lähe konflikti allikmaterjaliga... autor näitab lihtsalt selle maailma varjatud külgi, või siis seda, mida kõik teavad, kuid millest vaikival kokkuleppel pole kombeks rääkida!

See siin on minu 700-s arvustus BAASis ning antud jutu valisin ma üsna teadlikult. Vassili Shtshepetnjov on minu selle aasta esimene meeldiv avastus ning «Kullatud kalake» on selle aasta esimese kahe kuu parim loetud tekst!

Kas selline jätk on «õigusjärgne»? Boriss Strugatski igatahes on asjaga nõus ja andis sellele jutule kaaluka Pronksteo (Bronzovaja Ulitka) auhinna.

Teksti loeti vene keeles

Kuidagi pentsik on anda teise autori poolt kirjutatud "Purpurpunaste..." järjele kõrgem hinne, kui romaanile endale. Midagi pole aga parata!

Ega palju rohkem eelmisest arvustajast öelda ei saagi. Jutt on lühike ja tasub kindlasti läbilugemist. Ellujäänud Veenuse-alistajad on Maal tagasi, erinevalt romaani pärsiepiloogist, kus Bõkov oli Maal ja õppis kosmonaudiks ning Jurkovski möllas Veenusel. Sõda käib seal jah, õieti ongi juba lõppenud...

Alguses tundus, et seos originaaliga kipub ära kaduma ja tegu pole päris selle "õige" maailmaga. Noh, eksisin!
Teksti loeti vene keeles

Kahes eelnevas arvustuses on juba kõik öeldud, jääb vaid ühineda nende arvamustega. Tõesti on pentsik anda suurmeistrite originaalteosele 3 ja teise autori järjele 5, aga tõepoolest, midagi pole teha, see lugu on väärt viit.
Teksti loeti vene keeles

Suurepärane stiliseering!

Minu arvates pole küsimus mitte selles, et "Purpurpunaste Pilvede maale" järg külge keevitati, sellega muret pole: oleks vaid maailmu - kirjutaja leiab alati. Ei, üldsegi mitte. Tegemist on ajastu nn "sula" ajastu õhkkonna perfektse restauratsiooniga. Seepärast hindangi lugu "5" vääriliseks. Vassili Shtshepetnjov on minu arvates väga hästi saanud hakkama üsna keerulise ülesandega: kirjutada süngevõitu järellugu taolisele jutustusele nagu "Purpurpunaste Pilvede maa", ilma kõige labasemasse, tahantjärele "ärategemise" vaimustusest leekivasse antisovetshchinasse langemata. Minevikule, isegi utoopilisele, ei saa kätte maksta.

Jutu sisust... Siin on raske midagi uut lisada. Üldiselt, härrased, ärge muretsege! Nagu ütles Nikita Sergejevitsh ise oma kuulsas kõnes:

"Mõ vas pohoronim!

Teksti loeti vene keeles

Ligi veerand sajandi eest on mitmed korüfeed sellele jutule järjest "viisi" pannud. Ju mul on vale peakuju, aga "viit" ei tule.
 
Miks? Sest lugedes tekkis mul selline tunne, nagu mulle, täiskasvanud inimesele, kes juba aastakümneid teab, et jõuluvana pole olemas, oleks hakatud lehekülgede kaupa selgitama, et jõuluvana pole olemas.
 
Aga lugeda oli kerge, seetõttu ka nii kõrge hinne.
Teksti loeti vene keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Ma ei oska öelda, kas lõpulaadne toode on jutule halastamatu ajapuuduse (vt. aastaarvu) või millegi muu tõttu juurde traageldatud, aga ta kohe ei lähe mitte. Kui selle asemel olnuks "jääb pooleli" või "I osa lõpp", oleksin hindeks pannud paraja plussiga "nelja", kuid nüüd üle "kolme" ei tule.
Teksti loeti eesti keeles

No isegi kodanik Beekmanit tema Lindgreni-tõlgete eest tänades ei saa ma selle asja eest üle "kahe" panna. Nagu Ohhotnikov või Palman või... Aga õnneks kaunis lühike.
Teksti loeti eesti keeles

Eks ta ole -- kui matemaatik juba midagi teha võtab, teeb ta seda korralikult ja kaasahaaravalt. Ja kõige enam meeldis mulle romaani lõpp, millest võib aimu saada, et lugu veel sugugi otsas ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

 Ei saagi teistmoodi öelda kui lugupeetud kaasarvustaja Ats Miller: meeldiv raamat.

Ulmet on, jah, niivõrd-kuivõrd – see ajarännuvärk. Aga käima läheb tegevus hooga, mis enne lõppu õnneks ka otsa ei saa. Millele aitab kõvasti kaasa muidugi see, et autor on tegevusaja ja –koha asjus välja uurinud enam-vähem kõik, mis uurida on. Seetõttu on lugejal lihtne tegevusse sisse elada.... ja sellega kaasa.

Eelarvustajad on raamatu tooni illustreerimiseks toonud doktor Nemgele näite. See nimi kergitas mul ühe suunurga muidugi üles, aga suhtekorraldaja Anti Lubrik juba mõlemad ja päris kõrgele. Samas on asi kaugel sellest, et raamat oleks läbinisti lõõp.

Mis puutub joonealuste ja sulusiseste kommentaaride paljususse, siis mind need ei häirinud (nagu ka saksa aadliku nimetamine kõiksugu nimedega). Vahel hakkasin mõtlema, et ehk autor kasutas veel viimast võimalust enne vihakõne seadustamist oma mõtteid avaldada.

Lugedes peategelase ajahüppe-eelsetest ettevalmistustest meenus mulle aga – ja väga eredalt – kellegi F. Nanseni teos „„Fram“ Polaarmeres“. Mida antud juhul tuleb võtta ülima kiitusena.

Relvaasjanduses on autor ilmselt vägagi kodus, nii et ma pean laskma ühel oma tuttaval jahimehel üht-teist endale kommenteerida, kui temagi selle teose läbi loetud saab.

Oh, mis ma ikka... Lugege ise. Ja kui eelarvustajad ütlesid „tugev neli“, siis ma lükkan komakoha pisut ülespoole ja panen „viie“. Ka sellepärast, et naudin kujutlust, kuidas need, kes on juba Lindgreni ja Christie teoseid pilastanud ning nüüd Dahli ja Flemingit kastreerivad, selle raamatu kallal vaeva nägema hakkavad.

Teksti loeti eesti keeles

Einojah, aitäh viitamast! Igavesti pull jutt... ega poolakaid endid ka säästeta: "А давайте разъебем вот эту собачку с хипповой головой." :D
Ain't et ulmet mina  küll ei märganud. Mis ei kahanda teose väärtust.
Teksti loeti vene keeles

Kena lühike lugu, vaid viimane lause rikub kõik ära. A' võib-olla too valitseja pidigi nii loll olema.
 
Teksti loeti inglise keeles

Wõrokas alias Tundmatu Arvustaja on selle jutu tegeliku arvustuse kirjutanud Vassiljevi loo "Bogu – Bogovo...: Rukopis, kotoroi ne bõlo" juurde, ja tollele mul midagi lisada ei ole.
Teksti loeti vene keeles

Ligi veerand sajandi eest on mitmed korüfeed sellele jutule järjest "viisi" pannud. Ju mul on vale peakuju, aga "viit" ei tule.
 
Miks? Sest lugedes tekkis mul selline tunne, nagu mulle, täiskasvanud inimesele, kes juba aastakümneid teab, et jõuluvana pole olemas, oleks hakatud lehekülgede kaupa selgitama, et jõuluvana pole olemas.
 
Aga lugeda oli kerge, seetõttu ka nii kõrge hinne.
Teksti loeti vene keeles

Nonii, vihjati, et võiks lugeda, ja sain selle peale isiksuse lõhestumise.
 
Mõistusega tajun, et jutt on väga hea.
 
Kuid kogu see venelaste sõja, Leningradi blokaadi ja fašistide jutt hakkab mulle nii vastu, nagu hakkas juba selle loo ilmumise ajal. Ning nüüd seda enam, arvestades, millega "sõjavõitjad" praegu Ukrainas tegelevad.
 
Mõistus ütleb "viis", tunded "üks". Hindeks saab aritmeetiline keskmine.
 
 
Teksti loeti vene keeles

Väga päevakajaline lugu. Ja muhedalt kirjutatud, unustamata sealjuures kõiksugu rohelisi ja muid fanaatikuid pilgata.
 
Lausa utoopia, võiks mõelda. Et kuigi rohepööre on võiduka lõpuni viidud, elab maarahvas ikka edasi, ja mitte väga halvasti.
 
Tahaksin hirmsasti siia õige mitut tsitaati kirjutada, aga saan vist pidama. Lugege ja mõnulege ise -- esimesest lausest peale.
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole ulme, kui mitte arvestada seda, et varem autojuhtimist vaid pildilt näinud poiss hakkab neegrilt ostetud Mustangiga sõitma nagu vana mees. Sõidukirjeldusi kannatab aga lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Jalakäijate ja autojuhtide rivaalitsemine pole ammu enam midagi uut, kuid hr. Leiber oskab seda kaunis põnevalt ja naljakalt kirjeldada. Lugege.  
 
Lugemise käigus kaalusin, kas panna "neli" või "viis" ning otsustasin hinnata selle järgi, kas lõpp on asjaks või ei.
 
Teksti loeti inglise keeles

No jälle üks jutt kurjast tulevikust, kus autod ja autoteed on inimesed endile allutanud. Peategelane sõidab oma ülemuse juurde ja annab aru viimasel ajal tekkinud tendentsist: korralikud, enamasti keskealised või vanemapoolsed inimesed sõidavad KST kuhu -- aga hästi kaugele. Autodega, muidugi, sest lendamine neile ei meeldi. Ja jäävadki sinna elama.
 
Aruandmise käigus selgub ka nähtuse põhjus, kuid see on liiga triviaalne, et seda siin ümber jutustada. Või jutule kõrgemat hinnet panna.
 
Teksti loeti inglise keeles

Näe, juba pool sajandit tagasi osati kirjutada sellest, mida mõtlematu rohepööramine endaga kaasa võib tuua. Selle eest saab jutt lisapalli. Ja muidugi oli juba siis ka teada, et igasugu rohejamad lähtuvad Kaliforniast.  
Teksti loeti inglise keeles

Sihuke omamoodi antiutoopia. XX sajandi alguses võistlevad auto ja mingi trammi või lõbusõidurongi laadne transpordivahend. Ei lähe nii nagu meie maailmas.
 
Kuid seda lugu võidakse kasutada ka Fail Balticu reklaamimiseks...  
Teksti loeti inglise keeles

Minategelane elab linnakeses, kus on kolm tanklat-töökoda. Korraliku inimesena käib ta oma autoga (Rambler Americaniga) ühes kahest "nimega" töökojast. Kuid ühel päeval kaotab ta oma krediitkaardi ja on sunnitud mineme kolmandasse, mida peab keegi kodanik Bosko, kellel on üks abiline, üsna madala taktisagedusega noormees Bubber.
 
Minategelane ütleb Bubberile, et ta soovib oma autot hooldada (to service her), aga Bubber võtab asja ehk liiga täht-tähelt.
 
Rohkem ma ei räägi, sest seda juttu võite isegi lugeda.
 
P.S. Tol ajal oli Rambler American tõsise Usa autosõitja jaoks sihuke autolaadne toode.
Teksti loeti inglise keeles

"Lendav Hollandlane" lähitulevikust.
 
Ja rõõm selle üle, et hr. Martin autosid armastab. Muidu ta nendest niimoodi kirjutada ei saaks.
Teksti loeti inglise keeles

Peategelane on teedeehituse kõige vägevam boss. Tema ütleb, kuhu uus tee teha, tema ütleb, kas sinna mootorrattaid lubada, tema ütleb, ...
 
Ning ta pole lihtsalt mingi ametnikuhing. Tema suurim nauding on nendel teedel sõita. Eriti siis, kui need veel liikluseks avatud pole...
 
Kuid sel korral läheb midagi veidi vussi....
Teksti loeti inglise keeles

Üks ameerika autokonstruktor on sõitnud Itaaliasse, et kohtuda kunagise kuulsa autoehitaja Belliniga ja tagastada talle radiaatorikork, mis sattus konstruktori kätte üsna veidratel asjaoludel.
 
Suurte raskustega õnnestub tal vana Bellini juurde pääseda, kuid siis leiavad nad ühise keele, nagu kaks autohullu kunagi. Vanamees tunnistab üles, et ta on pärast avalikust elust lahkumist ehitanud veel ühe auto, ja pakub konstruktorile seda proovimiseks.
 
Auto ongi loomulikult maailma parim ning konstruktor otsustab selle tootmahakkamisega maailma õnnelikumaks teha.
 
Ja siis tuleb loo viimane lehekülg... Nii kurba juttu pole ma ammu lugenud.  Ahjah, fantastikat ega ulmet siin küll polnud.
Teksti loeti inglise keeles

Noh, näete, isegi paralleelmaailma valimisel tasub enne peent kirja lugeda...
Keelekasutus, jah... aga pikapeale harjusin ära. Ainult tundub, et lugu on teismelistele kirjutatud.
Teksti loeti inglise keeles

Taas lugu hirmsast autosid täis tulevikust. Kui meil tanklaid vanasti bensiinijaamadeks kutsuti, siis Usas olid need teenindusjaamad.
 
Vat' ühest sihukesest ongi jutt. Meie ajaga võrreldes on pakutavad teenused  küll muutunud, peamiselt tuleb tegeleda avariidega ja nende tagajärgede likvideerimisega. On loodud terve varuosade baas... ei, mitte autovaruosade.
 
Teksti loeti inglise keeles

 Roheliste unenägu -- kirjeldada linna, kus elab umbes 10 miljonit inimest ja umbes miljard autot (huvitav, kes nendega sõitma peaks?), ning kõiki sellest tulenevaid hädasid.
 
A' nad mõtlevad täna ka samamoodi.
Teksti loeti inglise keeles

Sisu on eelarvustajad ära rääkinud. Ega idee nüüd kes teab kui kõrgelt ei lenda, kuid jutustamisoskus päästab.
 
Teksti loeti inglise keeles

Linnake (usas, muidugi) on hädas vedelema jäetud autovrakkidega. Äravedamine on kallis... kuid ootamatult ilmub tegelane, kes lubab asja tükk maad odavamalt korda ajada kui teised. Ajabki. Linnaisad aga jätavad talle poole tasust maksmata, arvates, et tüüp sai niigi hirmsa hõlptulu. Tüüp solvub ja otsustab kätte maksta...
 
Meenutas Alan Nelsoni juttu "Soap Opera", kuid polnud nii ladus.
Teksti loeti inglise keeles

Nesvadba ei ole päris minu kirjanik, ja kõnealune jutt ei paranda asja. Kuigi on autodest.
 
Peategelane (Tšehhoslovakkiast) satub mingil segasel põhjusel Inglismaale ja käitub seal veelgi segasemalt. Ootamatult pakutakse talle lihtsalt niisama, heast peast, sõitmiseks täiesti erakordset autot. No kuidas saaks sellisest pakkumisest keelduda... Ja pealegi õnnestub tee äärest kena tüdruk kaassõitjaks korjata.
 
Ainult et elu ei ole nii ilus kui algul paistis (Nagu me seda ise ei teaks :P) ja auto hakkab peategelasele probleeme tekitama. Kuidagi õnnestub tal neist siiski välja rabelda ja hariliku elu juurde tagasi pöörduda. Millega jutt ka läbi saab.
 
Probleeme mina siin valgustama ei hakka, sest siis pole teil enam mingit mõtet seda lugu lugeda. Ega ka nüüd eriti ei ole... aga ühe palli jagu saab hinne kõrgem järgmise mõttetera eest (juttu oli kaotatud verest):
 
"kas te arvasite, et võidusõit käib mingi muu kütuse peal?"  
Teksti loeti inglise keeles