Kasutajainfo

Vassili Štšepetnjov

28.10.1955-

Teosed

· Vassili Štšepetnjov ·

Pozolotšennaja rõbka

(jutt aastast 1998)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
4
0
0
1
0
Keskmine hinne
4.4
Arvustused (5)

Üldiselt ei alusta ma tutvust kirjaniku loominguga shared world tekstidest... see pole tavaliselt päris adekvaatne taseme hindamise mõõdupuu. Vassili Shtshepetnjoviga läks aga just nii.

Lugesin aastavahetuse paiku üle vendade Strugatskite esikromaani «Purpurpunaste pilvede maa»... ning kui veebruari algul ostsin need kaks köidet antoloogiaid «Vremja utsheniki», siis selgus, et ainuke tekst, mis mul Strugatskitest värskelt loetud ja millele uuemad kirjanikud on järgesid kirjutanud, ainuke selline tekst on just see vendade esikromaan...

Jutt «Kullatud kalake» kannab alapealkirja «Epiloog nr. 2», sest esimene epiloog oli ju juba vendade romaanis... see Jurkovski kiri maiste ja kosmiliste kõrbete alistajale Bõkovile. Shtshepetnjovi jutus on Bõkov sanatooriumis... alguses on kõik nagu vendadelgi, aga pikapeale hakkab kõik nihkese minema ning aja jooksul saab selgeks, et mida tegelikult «Hius» Veenusel toomas käis...

Jutt hakkab järjest enam ja enam räigeks alternatiivajalooks kätte ära minema. Ning alternatiivne pole see ajalugu mitte Strugatskite romaani suhtes, alternatiivne on see hoopis meie elu suhtes, sest romaani «Purpurpunaste pilvede maa» tegevus toimus ju 1991. aastal.

Ei soovi siin võimalikel lugejatel (loodan, et neid saab palju olema) avastamisrõõmu käest ära võtta... mainin vaid niipalju, et Atlandi blokk ja NKVL (Nõukogude Kommunistlike Vabariikide Liit) on sõdima hakanud...

Jutu pealkirjast kah. Kõik teavad ju muinasjuttu kuldkalakesest. Vaat NKVL-i juhtkonnal on selline traditsioon, et eriti kõrge autasu kätteandmisel on võimalik öelda üks soov. Autasu on aga ju «Hiuse» meeskonna ellujäänud liikmed ilusasti välja teeninud. Soov peab muidugist õige olema, lollusi ei maksa soovida...

Väärt lugu!!! Mida aga «Hius» Veenusele tooma läks, kus soovid sooviti ning mida sooviti – see jäägu juba lugemisrõõmu boonuseks. Jutu eriline väärtus on just selles, et autor ei lähe konflikti allikmaterjaliga... autor näitab lihtsalt selle maailma varjatud külgi, või siis seda, mida kõik teavad, kuid millest vaikival kokkuleppel pole kombeks rääkida!

See siin on minu 700-s arvustus BAASis ning antud jutu valisin ma üsna teadlikult. Vassili Shtshepetnjov on minu selle aasta esimene meeldiv avastus ning «Kullatud kalake» on selle aasta esimese kahe kuu parim loetud tekst!

Kas selline jätk on «õigusjärgne»? Boriss Strugatski igatahes on asjaga nõus ja andis sellele jutule kaaluka Pronksteo (Bronzovaja Ulitka) auhinna.

Teksti loeti vene keeles

Kuidagi pentsik on anda teise autori poolt kirjutatud "Purpurpunaste..." järjele kõrgem hinne, kui romaanile endale. Midagi pole aga parata!

Ega palju rohkem eelmisest arvustajast öelda ei saagi. Jutt on lühike ja tasub kindlasti läbilugemist. Ellujäänud Veenuse-alistajad on Maal tagasi, erinevalt romaani pärsiepiloogist, kus Bõkov oli Maal ja õppis kosmonaudiks ning Jurkovski möllas Veenusel. Sõda käib seal jah, õieti ongi juba lõppenud...

Alguses tundus, et seos originaaliga kipub ära kaduma ja tegu pole päris selle "õige" maailmaga. Noh, eksisin!
Teksti loeti vene keeles

Kahes eelnevas arvustuses on juba kõik öeldud, jääb vaid ühineda nende arvamustega. Tõesti on pentsik anda suurmeistrite originaalteosele 3 ja teise autori järjele 5, aga tõepoolest, midagi pole teha, see lugu on väärt viit.
Teksti loeti vene keeles

Suurepärane stiliseering!

Minu arvates pole küsimus mitte selles, et "Purpurpunaste Pilvede maale" järg külge keevitati, sellega muret pole: oleks vaid maailmu - kirjutaja leiab alati. Ei, üldsegi mitte. Tegemist on ajastu nn "sula" ajastu õhkkonna perfektse restauratsiooniga. Seepärast hindangi lugu "5" vääriliseks. Vassili Shtshepetnjov on minu arvates väga hästi saanud hakkama üsna keerulise ülesandega: kirjutada süngevõitu järellugu taolisele jutustusele nagu "Purpurpunaste Pilvede maa", ilma kõige labasemasse, tahantjärele "ärategemise" vaimustusest leekivasse antisovetshchinasse langemata. Minevikule, isegi utoopilisele, ei saa kätte maksta.

Jutu sisust... Siin on raske midagi uut lisada. Üldiselt, härrased, ärge muretsege! Nagu ütles Nikita Sergejevitsh ise oma kuulsas kõnes:

"Mõ vas pohoronim!

Teksti loeti vene keeles

Ligi veerand sajandi eest on mitmed korüfeed sellele jutule järjest "viisi" pannud. Ju mul on vale peakuju, aga "viit" ei tule.
 
Miks? Sest lugedes tekkis mul selline tunne, nagu mulle, täiskasvanud inimesele, kes juba aastakümneid teab, et jõuluvana pole olemas, oleks hakatud lehekülgede kaupa selgitama, et jõuluvana pole olemas.
 
Aga lugeda oli kerge, seetõttu ka nii kõrge hinne.
Teksti loeti vene keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Kui inimene kirjutab pulajutu, siis ei maksa seda hakata arvustama selliste kohtade peale, et kas ikka on küllalt tõepärane ja kas kaduvikust on piisavalt palju mõeldud jne. Tuleb hinnata seda, kui palju nalja saab.
 
Ja kuigi ma ollivuudi tegelastega pole iialgi kokku puutunud, siis üsna usutavalt koomilised nad selles loos on. Ülejäänud seltskond takkapihta.
 
Aga väga naljakas ei ole (ma ilmselt ei loe seda romaani enne kümne aasta möödumist uuesti üle), nii et saab "nelja".
 
P.S. "mitmes erinevas keeles" ei sisalda eesti keelt. Eelarvustajad on mind küllaga hoiatanud.  
 
P.P.S. "Surmailmast" iga kell parem, nagu mõned kaasarvustajad on märkiud (üks neist on pidanud ka "Purpurpunaste pilvede maad" "Surmailmast" paremaks ja ma ei oska sellele kuidagi vastu vaielda).
 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ürgpaha kapitalismi kriitika, sealjuures osaliselt maha kirjutatud Aleksei Tolstoi ja osaliselt Robert Anson Heinleini pealt. 
Teksti loeti vene keeles

Kogumik loetud ja hinnatud, aeg tervikule hinne anda.
Üksikud lood said minult järgmised hinded:
 
1. Metšta (1964) - 1
2. Dom s zolotõmi okoškami (1966) - 2
3. Soprikosnovenije (1964) - 2
4. Elektritšeskoje vdohnovenije (1969) - 5
5. Vosemnadtsatoje tsarstvo (1964) - 2
6. No jesli... (1969) - 4
7. Osleplenije Frideja (1963) - 3
8. Poligon (1966) - 4
9. Dostupnoje iskusstvo (1965) - 2
10. Tri šaga k opasnosti (1969) - 4
11. Spasti dekabra! (1967) - 2
 
Kokku tuleb 31 palli, mis 11 loo keskmiseks teeb 2,82. Ennäe, enne arvutamist mõtlesingi "rahuldava" panna.
 
Teksti loeti vene keeles

Ma leian, et 1967. aastal avaldatud jutus pole enam sünnis Veenust elamiskõlbliku planeedina kirjeldada (ega laiaulatuslikku päikesepaistet selle pinnal mistahes ajal avaldatud jutus). Jah, "it's fiction, stupid", aga autor võinuks ju võtta mõne planeedi kuskilt teisest tähesüsteemist.
 
Aga üldiselt on jutt roheline, mille üle ma väga ei imesta, sest "Hääletu kevad" ilmus vene keeles 1965. aastal. Ja roheline jutt üldiselt loogikat ei sisalda. Kuidas muidu oleksid need maalased, kes oma planeedi ilusasti puhtaks pesnud ja ära triikinud on, saanud Veenuse paari aastakümnega (peaaegu) pöördumatult ära lagastada?
 
Noh, ja krooni paneb jutule pähe õnnelik lõpp...
 
Teksti loeti vene keeles

 Variatsioon teemal "kui inimestel enam midagi teha ei ole". Üpris loetavalt kirjutatud, kohati ehk pikavõitu. Neli miinus.  
Teksti loeti vene keeles

Selle jutu on kirjutanud see teine (või pigem siiski esimene) Sever Gansovski, kes juhtumisi on hea kirjanik. 
Teksti loeti vene keeles

Jutu tegevus toimub pahas kapitalistlikus ühiskonnas, ja jutustaja on üsna ebameeldiv tüüp -- teda huvitab ainult raha, mistõttu ta trügib ühele leiutajale külje alla, samas toda piiratud mõistusega tüübina kirjeldades.
Jne.
Nende viimane "ühine leiutis" puudutab öise nägemise võimet, kuid siis selgub, et seda saab muukski kasutada. Leidur sellega nõus ei ole...
 
Kuivõrd siin kordagi fašistidest juttu polnud, võib rahuldava hinde anda, olgugi et originaalsusega lugu ei hiilga.
Teksti loeti vene keeles

Peategelane astub linnalähedasse elektrirongi, et oma suvilasse sõita. Peategelane on sihuke sile, klanitud, hästi riides. Ja rongiga sõidab ta sellepärast, et viis oma "Volga" garantiiremonti. (See, et suvila, "Volga" ja sisukas hoiuraamat on tulnud teadust populariseerivate raamatute ja artiklite kirjutamisest, on ilmselt jutu kõige fantastilisem osa). Igatahes kõlab jutu algus väga intelligentsija vastu agiteerimisena, nagu see lihtsale vene inimesele ikka meeldinud on.
 
Aga siis käib klõps ja peategelane leiab end ligikaudu aastast 3000 A.D. No ja edasi lugege ise. Päris mõistllik, kokku saab miinusega "nelja".
Teksti loeti vene keeles

Eks ta ole. Tegelikult on päris huvitav, miks tol ajal armastati tegevuspaigaks mõni lõunapoolne liiduvabariik valida. A' see ei päästa juttu. 
 
Mulle hakkab seda kogumikku (Tri šaga k opasnosti) lugedes tunduma, et oli olemas kaks Sever Gansovskit (nagu ka kaks Anatoli Dneprovit)...
Teksti loeti vene keeles

Hea jutt tõesti. Midagi jäi justkui puudu, aga see võib tulla sellest, et minusugune nekulturnõi ei tunne mängitud näidendi sisu. Nii et objektiivsuse huvides olgu "viis".
Teksti loeti vene keeles

Nohiku mälestused suvevaheajast. Kui selline värk meeldib, siis poleks jutul vigagi, kuid jälle on autoril tarvis fašiste meelde tuletada. Pealegi esinevad paha spekulant ja hea militsionäär.
Ah et mida siin siis fantastikaga pistmist on? Seda ma ei saa öelda, sest selleks kuluks üksainus lause, autor aga annab poole jutu jooksul (läbipaistvaid) vihjeid.
 
Teksti loeti vene keeles

Sihuke väljamaine lugu. Üks tüdruk esineb miskis Pariisi kabarees, olles eriti osav järjepidevas saltoviskamises. Tühi elu... peika pumpab raha ja üldse. Pealegi on peika kuidagi seotud OAS-iga. Ah et te ei tea, mis või kes on OAS? Tegelikult mina ka ei tea, kuid mäletan, et selle jutu kirjutamise aegu esines see lühend verelaste propagandas enam-vähem fašismi sünonüümina.
Ja muidugi ilmub See Õige... ainult õnnelikku lõppu ei tule, selle asemel saab tüdruk Õigelt innustust ja asub sotsiaalselt õigele poolele. Tegudega.
Rõve.
 
Teksti loeti vene keeles

Vt. ka eelarvustajat.
Aga olgu verelaste propaganda esitatud kuitahes isuäratavalt lõhnavas kastmes, jääb see verelaste propagandaks. Poola 1939 ja SS... ja ei sõnagi Katõnist...
Ja kui see propaganda välja jätta, on tegu 60. aastate alguspoole füüsikute-lüürikute targutamisega (aitäh, eelarvustaja!), mis reaalses maailmas erilist põnevust ei paku.
 
Teksti loeti vene keeles

Muinasjutt ta on ja kui sellisena võtta, pole paha. Lapsed jäävad igal juhul jupp maad enne lõppu tuttu. Neli miinusega.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Veel üks Heinleini noortekas. Algab sellega, et politseinik peab kinni kodust jalga lasknud poisi koos tema koeraga. Kui noortekohtunik hakkab uurima, miks poiss põgenes, saab ta vastuseks "ma ei taha Veenusele minna". Et see on noore meesterahva kohta väga imelik soov, uuritakse asja edasi ja saadakse teada, et "ma tahan küll, aga minu koera ei võeta sinna kaasa". 
 
Kuidas lugu laheneb, võite ise lugeda. Kuigi ei juhtu midagi, kui ei loe. Kaks huvitavat külge olid sel jutul: 1) kassiinimene Heinlein lahkas põhjalikult koera mõttemaailma ja 2) üsna põhjalikult oli mõtiskletud teemal "missugune koordinaatide süsteem/kaardiprojektsioon oleks kõige praktilisem, kui elad põhjapoolusel".
 
Lisagem siia lühiduse väärtus ja tuleb kokku paraja miinusega "neli".
Teksti loeti inglise keeles

Ma arvustusi enne raamatut ennast polnud lugenud ja seetõttu tekkis seal kuskil poole peal hirm, et kas nüüd läkski "Saladuslikuks saareks" ära (tõsi, omajagu realistlikumalt). Aga siis tuli kolmas osa. Mis küll suurem asi polnud, kuid sisaldas mõnd huvitavat mõtet siiski. Ja kirjeldusi, näiteks neegerülikute söögikommetest.
 
Ei ole selline raamat, mida ei saa enne lõppu käest ära panna, kuid lugeda andis küll. 
 
Neli imepisikese miinusega.
 
Teksti loeti inglise keeles

Sari "parem hilja kui..." jätkub.
 
See raamat tekitas minus kahtluse, et prantsuse ulme on teistmoodi kui anglosaksi ulme ja üht teise kriteeriumide järgi hinnata on rumal mõte.
 
No, ja "ahuuni minema" on lisaväärtus.
Teksti loeti eesti keeles

Taas arvustus sarjast "paren hilja kui...".
 
Lapsepõlves mind häirisid kolehirmuspikadjapõhjalikud mereelukate kirjeldused, sest nemad olid pikad. Nüüdsel ülevaatamisel häirivad mind kolehirmuspikadjapõhjalikud mereelukate kirjeldused, sest ma ei viitsi hakata iga jumala kala peale võrgust järele vaatama, kas Verne'i andmed ka tegelikkusele vastavad.
 
Aga, noh, ei saa märkimata jätta, et Verne esialgses romaanis oli Nemo poolakas, kes võitles venelaste vastu. Sellest lähtudes saab ka triloogia daatumid nii paika panna, et mingeid vastuolusid  ei tekiks. Aga kirjastaja keelas selle majanduslikel põhjustel ära ja nii tuli Verne'il mingi ersats leida.
 
Teksti loeti eesti keeles

Baas on ikka pull asi. Nüüd hakkasin avastama asju, mis enam kui poole sajandi eest loetud, kuid siin ikka arvustamata.
 
Eelmistele arvustustele midagi lisada pole, ainult hinne.
Teksti loeti eesti keeles