Kasutajainfo

Dan Simmons

4.04.1948-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Dan Simmons ·

Hyperion

(romaan aastast 1989)

eesti keeles: «Hyperion»
Tallinn «Varrak» 1998 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
44
7
2
0
1
Keskmine hinne
4.722
Arvustused (54)

Lugesin mina seda raamatut ja hästi ei saanudki aru mille eest ta 90''ndal aastal Hugo sai. Mitte et ta halb raamat oleks olnud.. Ylesehitus näiteks oli päris omapärane ja huvitav. Hulk tegelasi keda miski missiooniga kuhugi saadetakse ja kes siis igayks ylejäänutele oma lugu jutustab. Preester, sõdalane, poeet, poliitik, jne. Ytleks et raamat pisut yle keskmise, kui kätte satub, siis lugege läbi.
Teksti loeti inglise keeles

Hyperioni tuleks tegelikult lugeda koos raamatu teise osaga The Fall of Hyperion (Hyperioni langemine). Koos on nad terviklikumad. Pean ütlema, et esimesel lugemisel jättis raamat mu külmaks, nagu ilmselt eelmise arvustajagi. Aga teine kord, siis lugedes teda koos teise osaga, haaras raamat mind täiesti. Autori fantaasialend on v6rratu, temasarnaseid on vähe praeguse aja ulmekirjanduses. Lisaks on ta säravalt originaalne, ehkki raamatu isepärane ülesehitus on tegelikult üle v6etud Chaucer''i Canterbury Tales''ilt. Nii et see on Canterbury Tales tulevikus. Ma arvan, et raamat oli Hugot väärt, eriti kui silmas pidada, missugusele jampsile on Hugot hiljuti antud. Sisust siis. On inimeste galaktilise tsivilisatsiooni viimased päevad, sest inimeste rass müüs oma hinge Technocore''le teadmiste eest, kuidas tähtedele sõita. Technocore on üks iselaadne mõistus. Nyyd lähevad kuus palverändurit Hyperionile, lootes päästa inimkonda. Hyperionil on Shrike, pool-elus, pool-masin, jumal ja koletis. Iga palverändur räägib teel oma jutu, iga neist on tegelikult omaette novell. Kuigi selline ülesehitus võib vähem tähelepanelikku lugejat segada, seob Simmons siiski oma jutuniidid kenasti kokku. Simmonsil on hea silm detailine jaoks, aga vahel võib see natuke hakata segama. Simmonsi kujutlus tehisintellektist aga on suurepärane. Lisaks Shrike, kes (mis?) on üks huvitavamaid väljamõeldisi ulmes, mida olen kohanud. Igatahes soovitan.
Teksti loeti inglise keeles

Hea lugu kahtlemata. Eesti keeles lugejatel võiks kasvõi mastaapide poolest tekkida võrdlus Asimovi Asumiga ning olekski päris huvitav näha, kummale poole eelistused kalduvad. Endale tundub, et Simmonsi tulevikus on rohkem huvitavat - aga ka seletamatut. No ei oleks Hea Doktor lendavat hiigelpuud välja mõelnud... Asimovi on ehk lihtsam lugeda, et fakt ja seletus ja läbinähtavad vihjed ja tegevus ja uuele ringile. Simmons seevastu kasutab siiski ka peavoolu kirjandusele omaseid võtteid ja viitsib tegelastele rohkem isikupära anda. Nii et hea raamat ja irisekski siis pigem tõlke kallal. Muidugi on Kivistik suure töö ära teinud ja igasuguse kahtluseta on tegemist kohalikust keskmisest parema tõlkega. Ütleks, et pigem on tõlkija olnud ülemääragi püüdlik. No kohati tekkis tunne, nagu oleksin aguristlikusse arvutiõpikusse sattunud. Üksainus “ilge võõrsõna” - aksesskood - oli kahe silma vahele jäänud... No aga misasi on siirik (assotseerub sõõrikuga, endise nimega pontchik), lausside või, taevas hoidku, diskee? Hea küll, ma saan aru, et neid asju ei ole olemas ja nende tööprintsiibi kirjeldamine oleks olnud täiesti üleliigne, aga arvan sellegipoolest, et originaalis oleks nende seadmete tähendus olnud mulle arusaadavam kui maakeeles, kus tehniline terminoloogia nadivõitu. Teine valdkond on kohanimed. No et kas on tarvis igale Sigakoera tähtkujule (hea küll, ei olnud sellist) eestikeelset nime anda. Ja hiiglaslik lõhang nimega Lõhang kõlab kelmikalt, või mis? Lähtuks reeglist, et kui pole traditsioonilisi nimesid, siis kasutada kohalikku kirjaviisi. (Ehk antud juhul Simmonsi oma.) Miski ebalus tekkis mul tõlke kohalt veel ja see puudutab erinevate jutustuste stiilierinevusi. No et detektiivi lugu mitte ainult kirjeldab gibsonlikku maailma, vaid teeb seda ka gibsonlikus stiilis. (Allahh tänatud, et polnud kasutatud eestikeelse Neuromanceri stiili, aga asi pole selles.) Nagu targad inimesed on tähele pannud, järgivad teised osad näit. Asimovi, Larry Niveni ja Philip Jose Farmeri jutustamisviisi. Nii seisis tõlkija ees võimatu ülesanne: vihjata stiililiste võtete abil asjadele, millest maakeelsel lugejal aimugi ei ole. Haritumal lugejal ehk oleks, aga millise nipiga peaks ta sellises vihjetest kubisevas teoses õigetele jälgedele jõudma? Nii et väga hea raamat, aga paraku sattusin seda lugema vales keeles...
Teksti loeti eesti keeles

Ütlen kohe alguses ära, et minu meelest on "Hyperion" väga, VÄGAhea raamat. Armastan peale ulme lugeda ka mitmeid tavakirjanduseesindajaid ning tihti on eri zhanride teoseid võrreldes silma jäänud asjaolu, et mitmed ulmekirjanikud kontsentreeruvad pikemaid asju luues eelkõige sisule ja kesksetele ideedele (milles muidugi midagi halba pole), jättes aga vormi tähelepanuta. Simmonsil on antudjuhul vormiga mängimine suurepäraselt õnnestunud - selline "mitu lugu ühes" võte pole muidugi midagi uut, aga ulmekirjanikud kasutavad seda siiski vähe. Lisaks on kõik need erinevad lood ka korralikult väljapeetud, kõik jutustused tunduvad täiesti reaalsetena ja jutustajatega kokkusobivatena. Nagu eelkirjutaja on maininud, on kõik üksikud lood kirjutatud eri stiilis, kuid minu jaoks polnud tähtis mitte see, kellele need stiilinäited vihjavad, vaid lihtsalt idee sellest, et on võetud midagi suurt, koledat ja müstilist, ja näidatud erinevaid lähenemisviise sellele. Ja jutustabki Preester asjast nii, nagu üks Preester asja nägema peaks, Sõjamees jällegi oma nurga alt jne. Kokkuvõttes saame mingit laadi filosoofilise terviku, mis mõtisklevamale inimesele ikka tohutult mõtlemisainet annab. Sellest aspektist tekkisid mul assotsiatsioonid Simaki "Linnaga", teemad on mõne koha pealt sarnased, kellele "Linn" meeldis, sellele võiks ka "Hyperion" meeldida.
Kui detailidest rääkida, siis Shrike ehk Veristaja on tõesti väga suurepärane nähtus, mõned temaga seotud kohad on tõeliselt kõhedad, kui nende juures piisavalt kujutlusvõimet kasutada.
Ainuke asi, mille kallal norida, oli asjaosaliste kergelt negatiivne suhtumine nn. Tehnotasandisse - minu meelest on arvamus, nagu oleks tehisintellekti valitsetav universum kuidagi kehvem inimeste valitsetavast, täiesti põhjendamatu. Pealegi saatsid kõiki raamatu kirjeldatud sigadusi otseselt korda siiski inimesed ise. Selline suhtumine on muidugi mõistetav, kuna jutustajad olid siiski inimesed oma piiratud maailmanägemusega, aga kui autor juba nii suure tüki ette võttis, oleks keegi võinud ka vaese tehisintellekti eest seista.
Aga muidu on raamat oma hinda kuhjaga väärt, kes sügavamat lugemist otsib, ei pea mitte kahetsema.
Teksti loeti eesti keeles

Üks paremaid raamatuid üldse. Olen seda heameelega korduvalt jutukoguna käsitsenud ja sellisena on ta igati üle prahi (tegelikult ka tervikuna muidugi). Kuus lugu peategelaste seosest imeliku planeediga ja sellel elutseva veel imelikuma elanikuga... igati soovitatav raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult viis pisikese miinusega.

Alla "viie" aga oleks kindlasti vähe. Tegu ikkagi kapitaalse uue maailmaga ja Simmonsi fantaasialend on äärmiselt naudutav. Pole liialt tehnilisi detaile, autor paneb kergesti oma maailma ja fantaasiat uskuma.Põhipluss on kahtlemata planeet Hyperion ja Veristaja. Väärivad kindlasti kohta SF-i kullafondis. Ülesehitus äärmiselt nauditav. Iga jutustus avab mingi tahu H saladuslikust olemusest ja palverändurite sihist. Kusjuures tegelikult on algusest peale kõigi palverändurite teadmiste kogusummana saladuse võti olemas.Parimaiks jutustusteks pean I ja viimast (Hoyt ja Konsul), nõrgimaiks Sibelust ja Brawne`. Just Hoyti jutt on ideaalseim algus, mis ilmestab H saladuslikkust. Osavalt põimitud religioossed motiivid ja pidevalt arenev sündmustik loovad kogu edasise mõistmiseks supersünge, mõnusa fooni. Ja Konsuli jutt on lihtsalt hingeminev poeetiline käsitlus igavestest inimlikest teemadest. Silenuse jutt on veidi veniv, eriti algusosa. Liiga palju sõnu. Brawne jutt, kuigi teose mõistmiseks vast kõige olulisim, kaldub liialt tegevuse kirjeldusse. Igavaim lõik oli äärmiselt veniv ja pikk kirjeldus, kuidas Brawne sääl kaugsiirdurite rägas toda Patsi taga ajas. Sama lohisev ja tüütu, kui Kassadi heietus võitlusest heidikutega õhkulastud kosmoslaeval."Miinuse" põhjenduseks veel tarbetud seksuaalvahekordade kirjeldused, just need ja ülal mainitud lõigud annavad raamatule kergelt kommertslkiku hõngu ja tava-bestsellerduse ilmet.Enamik küsimusi jääb vähemasti esimeses osas küll vastamata. Nii et huviga järge ootama. Tõlkest - Kivistik pidi teadma, et kui selle ette võtab, saab see raske olema. Aga hakkama sai. Kohati on küll vähe keeruline lugeda aga mis teha. Paar näpukat - aktsesskood ja San Francis (viimane oleks Eesti keeli ikka Püha Franciscus).Aga ikkagi ääretult lummav ja võluv teos. Esimesed paarsada lehekülge võtavad tummaks ja köidavad roppu moodi. Hiljem tuleb väike tagasilöök.Kohutavalt tahaks teada saada, kas ja kuidas Simmons Hyperioni originaalnime romaani sisuga seostab. Oli ju Hyperion Kreeka mütoloogias titaan ja teda seostati ka Heliosega (vt Antiigileksikon).Loodan, et järgedes Simmons liialt kommertsi poole ei kaldu.

Teksti loeti eesti keeles

Peale raamatu läbilugemist oli esimene emotsioon: ilmuks juba ometi ka teine osa!!! Eesti keeles ilmunud ulmekatest tõesti üks vingemaid!Eraldi arvustamist ja hindamist vääriksid kõik tegelaste poolt jutustatud lood, ning kõik saaksid minu käest ikka viie (kuigi paremusjärjestusse neid annaks siiski panna, osad olid nagu eriti head). Sisulist ülevaadet on asjast väga raske anda, kuna teos on väga laia haardega ja tegelasi palju. Veristaja on üks neetult müstiline ja arusaamatu olend ning kõik tegevus mis tema ümber käib, ülimalt kummaline ja salapärane. Jääb vaid üle tema juurde siirduvatele palveränduritele kaasa tunda... Eraldi märgiksin veel ära teose relgioonide käsitlemist, mis mulle väga meeldis. Lugege, kes seda veel teinud pole!
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin 1995 venekeelset "Hyperioni" ja mu üllatuseks edenes lugemine konarlikult, sest tempo oli ebaharilikult aeglane. Ka eestikeelse tõlke lugemiskiirus oli väike, vähemalt kaks korda aeglasem kui H. Harrisoni romaanidel. Leidsin ka põhjuse: "Hyperion" on täidetud tugevate kujunditega, põhjalike kirjeldustega. Kõik on rikkalikult ja usutavalt kirja pandud ning lugemine nõuab tähelepanu. Stiililiselt on Simmonsi see romaan lähedane Jack Vance`i teostele. Simmons viitab ju sellele otseselt, kirjutades, et Martin Silenius on avaldanud teose "Surev maa" (The Dying Earth), mis on ka Vance`i ühe tuntuima romaani nimi.Oma lugusid oskab Simmons mitme suurusjärgu võrra meisterlikumalt kirja panna kui Asimov või Clarke ning seepärast tuleb kiita tõlkijat. Rasket kuid suurepärast teksti on eesti keeles nauding lugeda. Venekeelset raamatut lugedes kadus pool mõnust ja usun, et inglise keeles poleks ma sedagi saanud. 5+ tõlkijale ning 5+ kirjastusele väga vajaliku ja hea teose valiku eest.
Teksti loeti eesti keeles

Sarnaselt mitmetele Zelazny teostele, on Hyperion raamat, mis hakkab mängima lugemisjärgselt. Seda hoolimata sellest, et tegu on sissejuhatuse või proloogiga Hyperioni maailma, mis katkeb poolelt noodilt. Esimesed paarsada lehekülge on võrdlemisi raskesti mõistetavad, siis hakkavad Simmonsi poolt loodud detailid kohale asetuma, ning arusaamine hõlbustub. Erinevatest jutustustest oli minu lemmikuks pisut Haldemani stiili meenutav Sõjamehe jutustus, osalt kindlasti ka oivalise brutaalse erootika tõttu.

Nii mitmeski mõttes kehastab Hyperion minu jaoks seda head, mida kaheksakümnendad ulmesse toonud on; sealjuures - midagi uut teemadesse pole nad toonud midagi; Hüperionis on tegu pigem kollaazhiga erinevatest stiilidest ning teemadest, mida ulmekirjanduses viimase 60 aasta jooksul arendatud on, totaalselt erinev on aga kogu suhtumine sellesse. Nimelt on miskipärast alles 80ndail selle varemloodu süstemaatilise integreerimisega tegelema hakatud. Ja nii tekib kogu asjale mingi imeline kõrvalkvaliteet. Kui on väidetud, et Simmons pole ulmekirjanik, siis vist pole jah! Tema paar viimast teost kipuvad üldse ulme piiridest välja libisema. Tegelikult pole ka ulmekirjandus ulmekirjandus, ulmekirjandus ongi lihtsalt kirjandus.

Teksti loeti eesti keeles

Hea asi, no kohe on hea asi. Aga halb on see, et hea asja kohta on kõik juba ülalpool ära öeldud, nii et mulle ei jäetudki midagi lisamiseks. Üritasin hinnetemenüüsse kuute sisse togida - ei õnnestunud. Kahju kohe.
Teksti loeti eesti keeles

Raske on nii põhjalikele arvustustele midagi lisada. Veenev,mõjuv; raske käest panna kui kord juba lugema hakatud.. jne jne jne,võikski kiitma jääda. Kõrgema klassi kosmoseulme.
Teksti loeti eesti keeles

Olen Andri Riidiga ühte meelt, mis puudutab raamatu hilisemat, peale lugemist, mõjuvust, vahetult lugemise ajal ja peale seda jättis lõpp kahvatu mulje. Kui raamatut tervikuna vaadata, siis lõpp ei häiri, kõik tähtis öeldi juba ära või jääb järgmisesse ossa.Mis puutub Gibsonlikku stiili, siis vastav lõik oli päris sümpaatne, kuigi mitte nii särav, kui "Neuromancer". "Neuromanceri" laadne kirjandus on suurelt jaolt maitseasi, seepärast võib sellises stiilis lõik tõesti mõnele viletsana mõjuda, minu meelest oli ta samal tasemel kui muu raamat. Kergelt negatiivne on ainult raamatu kohatine loidus, aga see on vist lugemisaegse meeleolu küsimus.
Teksti loeti eesti keeles

"Hyperion" on üks neist raamatutest, mida lugedes olen kannatamatult lehti pööranud... Jõuaks juba ometigi tagakaaneni!

Miks?

See raamat oli minu jaoks liiga...paks.

Ei oodanud (ega otsinudki) siit kõrgeid ideid ja sügavat filosoofiat ja vilets hinne ei krooni teost sugugi ülemate mateeriate puudumise pärast. Oh, ei... Teosel on üks suur ja minu silmis seiklus(ga just sinna peaks raamat kuuluma)ulme jaoks andestamatu puudus - ta on IGAV. Igav ja lohisev. Kui autor mahutanuks sama tegevuse ja samad tegelased poole õhemasse väljaandesse, saanuks ta kindla "kolme"; kolm korda õhemasse - "nelja"; ja kui maht olnuks neljandik või alla selle praegusest, siis, kes teab... võib-olla isegi... ;-).

Teksti loeti eesti keeles

Hyperion on omalaadne ja kummaline raamat. Selline, mida on võimalik nautida "tavalise" SF-ina, aga hoopis rohkem siis, kui tunda tausta - muud ulmekirjandust, tavakirjandust, ühiskonda kus autor elab etc. Nende suurte tellistega on alati see mure, et kas ta just peab niiiii pikk olema. Paraku aga leiab õhukesteski teinekord "täis kirjutatud" kohti. Tähtsaim on see, et autoril on midagi olnud sinna panna - võtta ühest maailmanurgast kild, teisest teine, segada kaleidoskoobis kokku ja saada nauditav tulemus. See aeg, mil ulmekirjanik pidi mingeid vingeid tehnilisi vidinaid pseudopõhjendama, on paarkümmend aastat tagasi läbi saanud. Kui me hindaks Wellsil vaid marslaste tõepärasust, oleks ta ammu unustatud. Kui me hindaks Asimovil vaid impeeriumi-asumi võimalikkust, kutsuks ta esile kaastundliku muige. Me tahame teada, mida inimene maailma palge ees ette võtab. Need erilised elud ja saatused - muidugi on see tänapäeva peegeldus. Loomulikult toimub tegevus kaugel kosmoses (või Zelazny puhul tõelise maailma lõpututes peegeldustes) - Werne`ile piisas, kui Nemo maailmaookeani uputada, nüüdseks on planeet meie vaimule ammu väikseks jäänud. Lõpeks pole see ju oluline, mis stiilis raamat on kirjutatud, eriti, kui ta on taotluslikult kompott. Kui horrorifänn tahab seda horroriks pidada või seiklusjutufänn "bojevikuks" (raip, kui vastik sõna!), on neil kindlasti oma koha pealt õigus. Samavõrra on raamatu mitmepalgelise küpsuse tunnistuseks ka see, et üksikud leiavad sealt midagi, mis neile hirmus vastu hakkab… Soovitus: kindlasti lugeda. Sealjuures aeglaselt, mõnes kohas küll silmad üle lastes, mõnes kohas isegi lehti tagasi pöörates ja mõeldes, lastes kujunditel settida. Ja teine kord veel lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma seda esimest korda lugesin, panin raamatu käest ära suhteliselt segaste tunnetega. et na gu meeldis... Ja ei meeldinud ka... Oma kaks-kolm kuud hiljem otsustasin siis vaadata, ehk on midagi selgunud. lugesin raamatut teist korda ja siis hakkas kõik toimima. See raamat on tõesti väärt seda kiitust, mis talle eelnevad on jaganud. Hea tõlge, ei lohise ja ka vigu ei ole näha. Muide, annaks viie ka arvustajatele. Enamus annab selle raamatu õhkkonna ka edasi...
Teksti loeti eesti keeles

Millest Dan Simmons oma "Hyperionis" üleüldse räägib? Millest kirjanikud üleüldse räägivad? Millest kõik inimesed räägivad? Kindlasti mitte millestki sellisest, millest ku-nagi varem ei ole räägitud. Nii käsitleb ka "Hyperion" maailmaajaloos ja inimhinges alati aset leidnut. Ta räägib armastusest, usust, vihkamisest, sõjast jne. Ja nii nagu raamatutes kombeks, on ka "Hyperionis" need teemad rüütatud sümbolite keelde.Dan Simmons on hea jutustaja. Rahulikult ja järjekindlalt ehitab ta tellis tellise haaval üles maailma. Maailma, mille mitmekesisusest annavad aimu jutustused, mille tegevus leiab aset juudi-ortodokssel Hebronil, mürgise atmosfääriga küberpungilikel taevakehadel ja valus-romantilisel (võrreldav vendade Strugatskite loodud maailmaga romaanis "Raske on olla jumal") Hyperionil.Peategelaste eristiililised lood vaid kergitavad loori Universumis laiuva inimühiskonna kohalt. Jutustused on pikad (kohati liigagi pikad), ent nad on väga isikupärased ja inimli-kud. "Hyperionis" on ka ulmeraamatu kohta võrdlemisi palju erootikat. Minule see meel-dis. Neid kohti lugedes tabasin end mõttelt, et need kohad lükkavad kosmilise külmus kõrvale ja tuletavad meelde, et raamatu tegelased on inimesed (vähemalt osaliselt, teiste tegelastega intiimsuhetes olijatest suures osas), kellel on tunded ja ihad, kes ihaldavad soojust ja lähedust.Raamatut lugedes tekkis minul tohutu igatsus sellise maailma järele. Mitte et see oleks olnud kuidagi võrreldav mainstream-unelmaga tulevikust, aga ta oli reaalne. Ta oli ku-ratlikult reaalne. Siinkohal suured tänud tõlkijale, kes on ära teinud tõesti meeletu töö."Hyperion" on siiski seiklusjutt, ent kindlasti ei maksaks teda võrrelda suisa lamedate Harry Harrisoni teostega või filmiga. Relvatärina ja seksi kõrval kõneleb see raamat ka igavikulistest asjadest ja aitab nende kaudu mõista lause alguses mainitud ajaliste asjade tähendust. Selline mitmekülgsus teeb raamatust kihilise tordi, kust kannatlik ja raamatut seedida oskav lugeja leiab midagi oma maitsele vaatamata.
Teksti loeti eesti keeles

Võimas. Ei mäleta, et oleks ammu lugenud midagi sellist, mis oleks mõjunud nii lugemise ajal, kui ka pärast seda. Eri zanride kasutamine oli täiesti sobilik. Kõige kohutavam tundus preestri jutustus. Kohutav heas mõttes, sest kohutas kohutavalt. Raamat tervikuna pakub võimaluse mõtelda järgi inimese koha üle selles ning teistes maailmades. Filosoofiat, poliitikat ning psühholoogiat on siin omajagu. Kõigele lisaks ka muidugi head kirjandust. Kavatsen ka järjed läbi lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

See on hea ja mõnusalt paks. Saad ikka korralikult natuke lugeda, mitte nii, et tund aega ja lõbu otsas. Asi mille puhul ma kahtlesin algul raamatut lugemast oli Hyperioni viimane kaas mis rääkis lühidalt sisust. Need nimetused "Sõjamees""Detektiiv" tundusid natuke lapsikud.Ka algus (poroloog, või mis ta nüüd oligi), see kus Konsul millestki pajatab jäi mul lugemata, kuna ei toimunud midagi erilist. Lihtsalt üks pikk katkematu mõtete jada. Muidu aga on see raamat oma koha ulmekirjanduses igati ära teeninud. Eriti meeldis mulle just raamatu lõpp.
Teksti loeti eesti keeles

Päris piinlik sellesse viitejadasse väiksemat hinnet lisada, aga kuidagi kaugeks jäi. Ja jube oli. Ühesõnaga, hea raamat, aga ei meeldinud.
Teksti loeti eesti keeles

Sisust on eelnevates arvustuses küllalt juttu, kirjutan vaid hinnangu.

Eelnevad arvustused sundisid ettevaatusele - vaimustatud "viite" kari, mille seas "üks" ja mõned "kolmed" ning "neljad", pani juba enne lugemist kahtlema, kas tegu pole järjekordse poolreligioosse suhtumise objektiga (nagu LOR, mida olen mitu korda üritanud lugeda, kuid palju kaugemale 100-st leheküljest pole kunagi jõudnud).

Ja kahtlustel oli alust, lugemine olu üsna vaevaline. Lugu venis ja ei haaranud kuidagi kaasa, jõudsin vahepeal mitu pausi teha ja muid raamatuid läbi lugeda (juba see on piisav alus mitte panna head hinnet). Jutt ajas tagurpidi rändavast tüdrukust äratas huvi, kuid kohe järgnes tagasilöök järgnenud naisdetektiivi loo näol. Ja kogu see pikk ja veniv romaan on alles sissejuhatus - et teada saada, mis palveränduritest sai, tuleb ilmselt teine sama suur tellis läbi lugeda.

Kokkuvõttes ei saa kuidagi üle kolme hinnata raamatut, mis ei haaranud kaasa, venis, ja mille lugemist katkestasin muude (ka üsna kesiste) raamatute lugemiseks. Siiski midagi jäi hinge kripeldama, võib olla järg, mida tõenäoliselt ikkagi loen, paneb veel arvamust muutma.

Teksti loeti vene keeles

Mastaapne. Haarab sind täielikut, mitte nagu tähesõja-päkapikkude jutukesed. Paraku ei tehta ilmselt kunagi sellest filmi, kuna lihtrahvale ei meeldi kinos mõelda. Action, ükstakõik kas kosmoses või surmarongis läheb mökudele paremini peale.
Teksti loeti eesti keeles

Hyperion on nii hea raamat, et selle arvustamiseks oleks vaja minust palju paremat arvustajat. Minu arvates koos oma järjega kindel kandidaat parima eesti keelde tõlgitud ulmeromaani tiitlile. Au tõlkijale!
Teksti loeti eesti keeles

Pole midagi lihtsamat kui “Hyperionile” “viis” panna, ja pole midagi raskemat kui selle “viie” põhjendamine.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat ruulib. Simmons meenutab veid Banksi, on aga tunduvalt sügavam ja mastaapsem. Ilus tõlge.
Teksti loeti eesti keeles

Üks parimaid raamatuid, mida ma kunagi lugenud olen, eriti muidugi koos "Hyperioni langusega."

"Võimas" on iseloomustamiseks kõige õigem sõna.

Peale lugemist läksin kohe raamatukokku Keatsi elulugu otsima ja sain mitmetest asjadest paremini aru, kui olin seda teinud. Väga palju nimesid on Simmons näiteks just Keatsi elust laenanud (Brawne näiteks oli Keatsi armastatu perekonnanimi). Keats on kirjutanud ka poeemid "Hyperion" ja "Hyperioni langus" ning "Lamia," kuigi need iseenesest pole loomulikult üldse ulmega seotud, vaid räägivad hoopis antiikkangelastest.
Teksti loeti eesti keeles

Olen lugenud mõlemaid nii "hyperion" kui "Hyperioni langus". Minu jaoks lausa uskumatu teos ja asub ilusti tolkieni sabad 2 kohal. Ma pole kuigi hea arvustaja momendil, sest mõlema raamatu lugemisest on kaua juba möödas, aga paljud kohad ei unune selles raamatust kunagi ... ajasargad ja vaese kirjaniku lendpuul rippumine jne.
Teksti loeti eesti keeles

Judinaid tekitav romaan. Pärast esmakordset lugemist erilist vaimustust ei tekitanud, kuid olles nyyd ka "HYPERIONI LANGUSEGA" tuttav,kuuluvad need kaks raamatut mu lemmikute hulka.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle üldiselt ei meeldi pikad sissejuhatused. Nagu ka see 450 lk pikkune. Teos on hästi kirjutatud jne., aga siiski kohati ikka päris igav. Arvatavasti teistkordsel lugemisel hinne paraneks, aga... niipea seda ei juhtu.

Muid märkusi:
Kõige rohkem seoseid meie tavamaailmaga leiab M. Silenuse jutustusest. Mõnele asjale jõudsin varem jälile, kui autor seda ilmselt soovinud oleks. (N: Mis oli preestril viga.) Tagurpidi sünnipäevade puhul tuleb aega lahutada, mitte liita (lk 248). Rohkem probleeme oleks pidanud ka tekitama aastaaegade müstilise muutumise selgitamine Rachelile.

Peale selle on J. Keats, keda selles raamatus üliststakse, kirjutanud ka poeemi "Endymion". "Hyperion" jäi tal siiski, nagu ka teoses öeldud, lõpetamata. ( = M. Silenuse lõpetamata Hyperioni Cantos)
Kreeka mütoloogias oli Hyperion Uranose ja Gaia titaanist poeg. Hyperion ja tema naine, titaanitar Thea (verepilastus?), andsid maailmale veel kolm jumalikust soost olendit: Päikese, Koidu ja Kuu.Endymion aga on kreeka mütoloogias noor ja kaunis karjus, kellesse armus kuujumalanna Selene (Hyperioni tütar) ning kelle Zeus suigutas igavesse unne, andes talle surematuse, ilu ja nooruse.
Yggdrasil [ügdrasil] aga on muinasgermaani müütides maailmapuu; maad, taevast ja põrgut toetav ning ühendav hiigelsuur saarepuu.

Vead:
lk 31, 44, 139, 214, 228, 373, 398
Vahepeal on TC2, siis jälle TC2.

Teksti loeti eesti keeles

Mesimagus!

Selle raamatu lugemise kohta ütleb mu mälu-mütoloogia, et sai alustatud 1998. aasta 31. detsembril kell 20:00 ning lõpetatud 1999. aasta 1. jaanuaril kell 20:00. Vahepeal sai veidi söödud, üks shampa pudel avatud ja selle käigus laearmatuur kildudeks lastud, kuid see muu seal vahel võttis vaid vähekene aega.

Niisiis - suurepärane!
Mõnus renessansi meenutav meetod - panna palverändurid oma elulugusid jutustama. See annab laia ülevaate ilmast, maailma täis klaasikilde. Et lõpp täiesti lahtiseks jääb on tohutult vahva. Mulle rikkus "Hüperioni langus" suure osa asjast ära. Pole enam pooltki nii hea, kuid "väga hea" sellegi poolest!
Nauding!
PS: Peab ilmtingimata teise korra veel kätte võtma! Seni pole mahti olnud :(
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis on kindlasti üks minu lemmikutest (ja arvatavasti jääb selleks ka edaspidi)Tavaliselt ma raamatuid mitu korda ei loe, sest aega on vähe ja on teisi raamatuid, mis vajavad lugemist, kuid Hyperion avaldas mulle sellist muljet, et pidin seda uuesti lugema (ja teen seda arvatavasti veel uuesti).
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat kahtlemata, ehkki eraldi raske hinnata. Autorit tuleb kiita suurepärase tulevikumailma loomise eest, mis on karm, ängistav ja samas põnevalt vastuoluline nagu elu ise. Ei mingit kroomitud ja steriilset tulevikuühiskonda, nagu klassikalistes ulmekates kombeks. Maailm umbes tuhande aasta pärast võiks olla tõepoolest selline, nagu Simmons kirjeldab.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on minu arvates kahtelemata kõige parema Sci-fi teosega üldse. Kõige huvitavam ja kaasa haaravam oli kindlasti Isa Hoyt`i lugu. Autor on huvitavalt käsitlenud oma teoses Piiblit (Abrahami teema). "Hyperioni" hindeks saab olla ainult ja üksnes suure plussiga viis.
Teksti loeti eesti keeles

Palverändurite lood olid huvitavad, isegi väga ja ka mu sisu meeldis!
Igatahes loodan peadselt lugeda ka teist osa.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin "Hyperioni" uuesti läbi, sest "Endymioni tõus" jäi alguses liiga segaseks. Ei mäletanud enam ei ristikujude lugu ega TehnoTasandit, või õigemini, ei mäletanud detaile ja täpseid seoseid. Pole ka ime, kui tetraloogia esimese ja viimase osa ilmunise vahe on 8 aastat...
Uuesti lugemist ei kahetse - suurepärane raamat on, loe või kolmandat korda!

Kõige rohkem ja kõige vähem meeldinud lugudel on üks ühine tunnus - tetraloogia järgmiste osade seisukohalt on nad ebaolulised. Enim meeldis Õpetlase jutustus, mis tõi kohati lausa pisara silma. Kõige vähem meeldis Poeedi jutustus, kuid samas oli see siiski omamoodi hea lugu. Kõik ülejäänud lood olid lihtsalt väga head. :-)

Veidi segasid lugemist lühendid. Miks kuradi pärast on peasekretär vaja lühendada PS-iks ja tehismõistus TM-iks? Saan aru, et originaalis oli nii, sest ameeriklased on TLA-de ja FLA-dega harjunud ning haaravad neid lennult. Eestlasena aga tahaksin lühendite mõistatamise asemel terviksõnu lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata hea romaan, mida ei riku mõned üksikud ebaõnnestunud leheküljed (Brawne Lamia jutustuse lõpp, kus häkkeri pea plahvatas, oli näiteks öökimaajavalt jabur) ega konarlik tõlge. Kui sellisele tööle alla viie punkti annnaks, siis tekiks küsimus, et mida siis üldse maaksimumhinde peale jätta...

Lõpetatusest-lõpetamatusest. Muidugi on klassikaline otsi kokku tõmbav lõpp, milles näiteks kõik omavahel abielluvad (vrdl. Henry Jamesi "Eurooplastega") puudu, aga on see ikka miinus...? Osa lõngu näib olevat meelega lahtiseks jäetud või lausa maha pudeneda lastud - toosama eelnimetet Lamia on näiteks kahtlaselt võimekas. Ma nüüd ei teagi, kas tasub järge lugeda või ei. Ühelt poolt oleks tore teada saada, mis edasi toimub, aga teiselt poolt, kui peaks minema niisuguseks kramplikuks kokkuvõtmiseks, mille käigus suurepäraselt mitmekesine maailm mingiks noolsirgeks vektoriks aheneb... See poleks tore.

Eelarvustajad on juba maininud ülimat konservatiivsust. Tõepoolest, kirjanduslik moos on kokku keedetud kõikvõimalikest üleküpsenud viljadest 19. sajandi alguse poeedini välja. Suurem osa zhanriulme tippteostest on siiski teedrajavad (sh. samamoodi erinevatest motiividest kirendav "Marsi kroonikad" või ülalmainitud "Asumi" diloogia ja LOTR), mitte sabassörkivad. "Hyperioniga" sarnastel meetoditel on läbi aegade loodud suur hulk pretensioonikat keskpärasust (mis ei käi muidugi kõnealuse romaani kohta). Õnneks jätkus teedrajavate teoste loomine ka pärast kaheksakümnendaid ja baroksete sekundaaride kirjutamine ei ole vähemalt teadusulmes valitsevaks suundumuseks kujunenud (Strossi, Landise jt. elutöö oli ju veel puha ees).

Üldiselt on aga Indrek ja Andri nii palju olulisi asju ära öelnud, et ega suurt rohkem midagi lisada pole.

Teksti loeti eesti keeles

Oli igati huvitav ja põnev lugemine, ei pea kahetsema kaotatud unetunde. Eespool on aga tõesti kõik oluline juba ära öeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Lauri on mitu korda küsinud, miks ma pole "Hyperioni" arvustanud. Vaat jätsin pidulikuks puhuks, täna on mul 750. arvustus. Tahtsin selle kirjutada erakordsele teosele.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: august 2019
juuli 2019
juuni 2019
mai 2019
aprill 2019
märts 2019

Autorite sildid: