Stapledoni raamat meenutab mulle Hesse klaaspärlimängu või kaleidoskoopi, milles erinevad kultuurilised ja bioloogilised elemendid üha uutes kombinatsioonides korduvad, segi raputatakse ja jälle kokku pannakse, kord kõrgemates, kord madalamates kombinatsioonides.Ta kirjutab Ameerika maailmariigist, kus ringisebimine on vaga tegevus ja lendamine religioosne toiming. Ta jutustab kristluse arengu ja protestantismi eraldumise ümber muusika keeles. Jne. Jne.
Kuigi üksiktegelasi puudutatakse harva ja enamasti kirjeldatakse tervet inimkonda haaravaid ajahoovusi, on Stapledon suutnud kirjutada ladusa, rikka keele ja hea stiiliga mõtteselge teose, kus omavahel vastanduvad mitte erinevad inimesed, vaid elustunud ideed ja erinevad liigid. Mõne naiivse idee kõrval on kümneid, mis pikaks ajaks mõtlemisainet pakuvad. Loomulikult ei jõua ma siin käsitleda kõike, puudutan vaid mõnda mõtet, mis on olulised mulle või romaani sisemisele arengule.
"Last and First Men" esimestesse inimestesse puutuv osa, mis lõpeb Ameerika maailmariigi langusega, tuletas mulle meelde Swifti "Gulliveri reise". Tegu pole niivõrd võimaliku tuleviku kirjeldamisega, kui autori kaasaegse maailma, eriti ameeriklaste tõekspidamiste kohta käiva satiiriga. Eriti lähema tulevikuajaloo kirjeldustes on tunda psühhoanalüüsi mõju, mida võib samuti võtta satiirina. Järgmise seitsmeteiskümne inimliigi kirjeldustes on nii satiiri kui visionäärsust.
Stapledoni tehnoloogia ei tundu üllataval kombel naeruväärsena. Õnneks olid pea kõik masinad, mida igapäevaelus kasutame, 1920. aastate lõpus olemas: veevärk, telefon, raadio, televisioon, autod, lennukid, ulmekirjanduses kosmoselaevad. Suurim vahepeal toimunud uuendus on vast arvutite ja Interneti loomine.
Tema teadus on kohati naeruväärne, kohati aukartustäratav. Autor pidi kursis olema oma aja teaduse uusimate saavutustega, näiteks Diraci ideega, et elektronil on antiosake ja see on prooton (tegelikult positron), mida Stapledon kasutab tuumaenergia saamiseks. Printsiip on vale, aga tuumaenergia omadused on ikka samasugused. Ta võis tulla iseseisvalt mõttele, mis õnneks ei osutunud tõeks: et tuumareaktsioon võib levida kulutulena ja lasta õhku terve maailma.
Kuna kirjeldatakse uute inimliikide teket, on selle raamatu taustas oluline koht evolutsiooniteoorial. Paraku kaldub Stapledon lamarckismi: allakäigumeeleolud mõjutavad teise inimliigi "iduplasmat", nii et nad muutuvad sünnipärasteks pessimistideks. Õnneks toimub raamatus enamik muutusi siiski loodusliku valiku teel. Paaris lausa evolutsiooniteooria õpikusse sobivas lõigus kirjeldab ta, kuidas Maal järjekordselt enamik elusorganisme hävib ja kõik ökoloogilised nis^id väheste ellujäänud liikide järeltulijatega täituvad. (Tegelikus evolutsioonis on selle analoog näiteks kukkurloomade areng Austraalias, kus nii närilised, rohusööjad, kui kiskjad on kukruga.) Pealegi võtavad inimesed oma liigi bioloogilise arendamise "õige pea" (geoloogilises ajaskaalas) enda kätte.
Oma marslaste näol (uutest inimliikidest rääkimata) on Stapledon loonud midagi, mida ulmekirjanduses kahjuks õige vähe leidub: füsioloogiast tulenevalt erineva psüühika ja mõttemaailma, mida on adekvaatselt kirjeldatud. Kuna nad meenutavad üksteisega raadio teel suhtlevaid pilvi, mis tihti üksteisega kokku sulavad, pole neil inimfilosoofidele palju peamurdmist valmistanud dilemmat üldise ja üksiku vahel! (Ja see, et marslased inimeste asemel peavad Maa valitsejateks kedagi teist on hiilgav irooniline näide kahe liigi üksteisemittemõistmisest, mis hilisemas ulmes on nii omane teema Lemile.)
Raamat lõpeb müstilise maailma teadusliku kirjeldamisega, millest on nähtavasti saanud inspiratsiooni Clarke’i "Childhood’s End". Siin on oluline autori seisukoht või lootus, et füüsikaline ja psüühiline maailm on teineteisega lahutamatult seotud. Kuigi tänapäeval tundub üsna selge, et psüühikat on vähemalt põhimõtteliselt võimalik kirjeldada füüsikast võrsuvate mõistetega, on vastupidine nähtavasti vale. Psüühika avaldab maailmale mõju tehnoloogia kaudu, mitte otse. On võimalik, et Stapledoni mõtted ses vallas said toitu Niels Bohri väidetest, et kvantmehaanikas on vaja teadvusega vaatleja olemasolu. (Kuigi mõõtmisprobleem kvantmehaanikas on endiselt jäänud pähkliks, on nüüd selge, et kvantteooria saab konstrueerida ilma vaatleja olemasolu postuleerimata.) Stoitsismist kaldub raamat lõpuks vitalismi Jacques Monod’ formuleeringus (jämedalt öeldes: maailm peab olema hingestatud, et inimene end üksi ei tunneks). Kuid hoolimata sellest, kas lugeja tema seisukohtadega nõustub või mitte, on ta visiooni grandioossus jahmatamapanev.
