Kasutajainfo

Olaf Stapledon

10.05.1886-6.09.1950

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Olaf Stapledon ·

Last and First Men

(romaan aastast 1930)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
1
1
0
2
Keskmine hinne
2.8
Arvustused (5)

Uskumatult lohisev ja uskumatult igavalt kirjapandud oopus, milles autor kujutab oma sisekaemuse alusel inimkonna järgnevat ajalugu. Mulle on absoluutselt arusaamatu, miks seda kirjanduseks peaks pidama -- tegu on pigem ebaõnnestunud filosoofilise traktaadiga ning asja ei muuda, et autor ütleb eessõnas "this is a work of fiction" ja on sellele ka mingi hädise mõnelõigulise raamjutustuse ümber pungestanud. Lugeda on teost mõtet vaid fanaatilisest ajaloohuvist, sellise huvi puudumisel soovitan tingimata vältida!
Teksti loeti inglise keeles

Sama hinne. Raamatut lõpuni lugenud ei ole, aga see mida ma lugeda suutsin/jõudsin oli nii õudne, et seda meenutadeski paha hakkab.

Tegu ei ole tõesti ilukirjanduse vaid pikaleveninud esseega, seejuures on viimane täiuslikult kuivas akadeemilises stiilis ja keeles, võõrsõnad ja puha. Kui sellest n.-ö. eruditsioonikihist läbi muukida, avaneb lohutamatu pilt: autor on rida-realt kirja pannud uskumatuid lollusi ja visioone, mis mitte ainult et praegu rumalad ei tundu (osa ennustustest on reaalne ajalugu juba kummutanud), vaid pidid seda kindlasti olema ka kirjapanemise kaasajal.

Täesti võimalik on, et autor kirjutas oma "magnum opust" purujoobnuna või mingi muu droogi mõju all täispilves olles.Ilukirjandusele kõige lähemale jõuab Stapledon lõikudes, mis pretendeerivad müüdiloomele; needki on nii armetud, et lausa kahju hakkab.

Omamoodi "soovituseks" on ka kaanel või eessõnas toodud reklaamlaused, õigemini neid produtseerinud autorid: Stephen Baxter, Arthur C. Clarke, kes kõik väidetavalt raamatut lugedes ilmutusliku kogemuse saanud.

Teksti loeti inglise keeles

Paljuski olen eelarvustajatega nõus, aga olen halvemaidki raamatuid lugenud. Elav fantaasia, enesekindlus kõigi oma mõtetega lagedale tulla ning kõrgelennuline moraalitsev stiil annavad kokku teose, mis inglaste kõnekäänu järgi on nii halb et on lausa hea. Pakun välja, et Monthy Pythoni mehed said Stapledonilt idee, kuidas mingit ajaloostseeni totraks ilma puändita situatsioonikoomikaks pöörata. Sedasi häälestatud lugeja saab kõvasti naerda.Raamatu tugevam külg on autori selge ja terviklik filosoofiliste ja kosmoloogiliste vaadete süsteem. Natuke meenutab see Schelerlikku eksistentsialismi, kus kosmose traagika on väärtuste vaheline paratamatu võitlus, mille loogiline lõpp on vähemalt ühe poole häving. Stapledon annab ülevaate tulevikuajaloost. Seejuures, mida kaugemaks ja võõramaks maailm muutub, seda talutavam on raamatut lugeda. Või on see hoopis harjumise asi?Koos raamatuga "Star Maker" on Stapledoni mõju Baxterile, Clarkeile ja paljudele teistele ulmeautoritele ilmne. "Last and First Men" peaks huvi pakkuma neile, kes tunnevad huvi ulmekirjanduse ajaloo ja ulme filosoofia vastu.
Teksti loeti inglise keeles

Stapledoni raamat meenutab mulle Hesse klaaspärlimängu või kaleidoskoopi, milles erinevad kultuurilised ja bioloogilised elemendid üha uutes kombinatsioonides korduvad, segi raputatakse ja jälle kokku pannakse, kord kõrgemates, kord madalamates kombinatsioonides.

Ta kirjutab Ameerika maailmariigist, kus ringisebimine on vaga tegevus ja lendamine religioosne toiming. Ta jutustab kristluse arengu ja protestantismi eraldumise ümber muusika keeles. Jne. Jne.

Kuigi üksiktegelasi puudutatakse harva ja enamasti kirjeldatakse tervet inimkonda haaravaid ajahoovusi, on Stapledon suutnud kirjutada ladusa, rikka keele ja hea stiiliga mõtteselge teose, kus omavahel vastanduvad mitte erinevad inimesed, vaid elustunud ideed ja erinevad liigid. Mõne naiivse idee kõrval on kümneid, mis pikaks ajaks mõtlemisainet pakuvad. Loomulikult ei jõua ma siin käsitleda kõike, puudutan vaid mõnda mõtet, mis on olulised mulle või romaani sisemisele arengule.

"Last and First Men" esimestesse inimestesse puutuv osa, mis lõpeb Ameerika maailmariigi langusega, tuletas mulle meelde Swifti "Gulliveri reise". Tegu pole niivõrd võimaliku tuleviku kirjeldamisega, kui autori kaasaegse maailma, eriti ameeriklaste tõekspidamiste kohta käiva satiiriga. Eriti lähema tulevikuajaloo kirjeldustes on tunda psühhoanalüüsi mõju, mida võib samuti võtta satiirina. Järgmise seitsmeteiskümne inimliigi kirjeldustes on nii satiiri kui visionäärsust.

Stapledoni tehnoloogia ei tundu üllataval kombel naeruväärsena. Õnneks olid pea kõik masinad, mida igapäevaelus kasutame, 1920. aastate lõpus olemas: veevärk, telefon, raadio, televisioon, autod, lennukid, ulmekirjanduses kosmoselaevad. Suurim vahepeal toimunud uuendus on vast arvutite ja Interneti loomine.

Tema teadus on kohati naeruväärne, kohati aukartustäratav. Autor pidi kursis olema oma aja teaduse uusimate saavutustega, näiteks Diraci ideega, et elektronil on antiosake ja see on prooton (tegelikult positron), mida Stapledon kasutab tuumaenergia saamiseks. Printsiip on vale, aga tuumaenergia omadused on ikka samasugused. Ta võis tulla iseseisvalt mõttele, mis õnneks ei osutunud tõeks: et tuumareaktsioon võib levida kulutulena ja lasta õhku terve maailma.

Kuna kirjeldatakse uute inimliikide teket, on selle raamatu taustas oluline koht evolutsiooniteoorial. Paraku kaldub Stapledon lamarckismi: allakäigumeeleolud mõjutavad teise inimliigi "iduplasmat", nii et nad muutuvad sünnipärasteks pessimistideks. Õnneks toimub raamatus enamik muutusi siiski loodusliku valiku teel. Paaris lausa evolutsiooniteooria õpikusse sobivas lõigus kirjeldab ta, kuidas Maal järjekordselt enamik elusorganisme hävib ja kõik ökoloogilised nis^id väheste ellujäänud liikide järeltulijatega täituvad. (Tegelikus evolutsioonis on selle analoog näiteks kukkurloomade areng Austraalias, kus nii närilised, rohusööjad, kui kiskjad on kukruga.) Pealegi võtavad inimesed oma liigi bioloogilise arendamise "õige pea" (geoloogilises ajaskaalas) enda kätte.

Oma marslaste näol (uutest inimliikidest rääkimata) on Stapledon loonud midagi, mida ulmekirjanduses kahjuks õige vähe leidub: füsioloogiast tulenevalt erineva psüühika ja mõttemaailma, mida on adekvaatselt kirjeldatud. Kuna nad meenutavad üksteisega raadio teel suhtlevaid pilvi, mis tihti üksteisega kokku sulavad, pole neil inimfilosoofidele palju peamurdmist valmistanud dilemmat üldise ja üksiku vahel! (Ja see, et marslased inimeste asemel peavad Maa valitsejateks kedagi teist on hiilgav irooniline näide kahe liigi üksteisemittemõistmisest, mis hilisemas ulmes on nii omane teema Lemile.)

Raamat lõpeb müstilise maailma teadusliku kirjeldamisega, millest on nähtavasti saanud inspiratsiooni Clarke’i "Childhood’s End". Siin on oluline autori seisukoht või lootus, et füüsikaline ja psüühiline maailm on teineteisega lahutamatult seotud. Kuigi tänapäeval tundub üsna selge, et psüühikat on vähemalt põhimõtteliselt võimalik kirjeldada füüsikast võrsuvate mõistetega, on vastupidine nähtavasti vale. Psüühika avaldab maailmale mõju tehnoloogia kaudu, mitte otse. On võimalik, et Stapledoni mõtted ses vallas said toitu Niels Bohri väidetest, et kvantmehaanikas on vaja teadvusega vaatleja olemasolu. (Kuigi mõõtmisprobleem kvantmehaanikas on endiselt jäänud pähkliks, on nüüd selge, et kvantteooria saab konstrueerida ilma vaatleja olemasolu postuleerimata.) Stoitsismist kaldub raamat lõpuks vitalismi Jacques Monod’ formuleeringus (jämedalt öeldes: maailm peab olema hingestatud, et inimene end üksi ei tunneks). Kuid hoolimata sellest, kas lugeja tema seisukohtadega nõustub või mitte, on ta visiooni grandioossus jahmatamapanev.

Teksti loeti inglise keeles

Last and First Men on filosoofiline essee-tüüpi ulmelugu, mis jutustab inimkonna ajalookäigust järgmise kahe miljardi aasta jooksul. Loo algus on 19. sajandil ning see võtab kõigepealt kokku lähituleviku (hetkel saab seda algust juba vaadata kui alternatiivajalugu) ning tõstab seejärel iga peatükiga tempot, nii et peagi möödub iga peatükiga kümneid tuhandeid, sadu tuhandeid, miljoneid, ja lõpuks kümneid miljoneid aastaid.
 
Võib küll öelda, et tegemist on looga, sest raamatus jutustab kogu lugu Viimaste Inimeste esindaja (järjekorras kaheksateistkümnes inimliik), kes on end liigimälu kaudu ajas tagasi Esimeste Inimeste juurde sirutanud. Kindlasti ei ole see aga klassikalist tüüpi lugu. Individuaalseid tegelasi siin praktiliselt pole ning konkreetsete sündmuste asemel keskendutakse (väga) pikaajalistele trendidele.
 
Mul on sellele raamatule üsna raske hinnangut anda. Ühest küljest on selle lugemine kohati kohutavalt kuiv tegevus. Samuti on esimeste peatükkide lähituleviku visioonide juures veel tunda praegu üsna anakronistlikku 19. sajandi hõngu. Eriti ilmneb see siis, kui autor püüab laskuda üldajaloo juurest üksikisiku tasandile.
 
Teisest küljest aga on Stapledoni visioon uskumatult suure haardega ja samal ajalt täiesti hämmastavalt realistlik. Visioon tuumaenergiast, fossiilkütuste kiire otsasaamine ja erinevate taastuvenergiate kasutamine tulevikutsivilisatsioonides, samuti kosmoselendude piirdumine lähiplaneetidega on kõik füüsikaliselt andekad lahendused.
 
Samuti on hästi paigas evolutsiooni loogika - stabiilsed tingimused võivad hoida liiki muutumatuna miljoneid aastaid, ebastabiilsed tingimused loovad kiireid muutusi. Geneetiline modifitseerimine ja selle erinevad tipplahendused ja tupikteed on kõik paigas (esinevad ka näiteks hiigelajud masinates ja suhteliselt väikese intelligentsiga lendinimesed).
 
Omamoodi värvi annab kõigele veel autori isiklik filosoofia. Osaliselt on see seotud müstitsismiga (rassimälu, telepaatia, vaimne energia kui reaalselt kosmost mõjutav asi), teiselt poolt aga elu mõtte otsimisega. Iga järjekordne liik, kes on barbarismist pääsenud, püüab sirutada end viimase küsimuse poole - kas elul on üldse mingit suuremat mõtet või on see lihtsalt üürike säde lõputus pimeduses?
 
Stapledoni ajalugu on tsükliline, inimliigi pidev võitlus kõrgemale püüdleva tsivilisatsiooni, seda hävitavate katastroofide, järgneva barbarismi ja kohati loomade tasemele mandumise ja järjekordse tõusuga. Vahest parim asi, millega ma seda raamatut võrrelda oskan on Arnold Toynbee monumentaalne "Uurimus ajaloost".
 
Hinnang: 8/10 (kuigi kaalusin lugemise käigus vahepeal kõiki numbreid vahemikus 4-10)
Teksti loeti inglise keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: november 2019
oktoober 2019
september 2019
august 2019
juuli 2019
juuni 2019

Autorite sildid: