Kasutajainfo

Barry B. Longyear

12.05.1942-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Barry B. Longyear ·

Enemy Mine

(lühiromaan aastast 1979)

ajakirjapublikatsioon: «Isaac Asimov`s Science Fiction Magazine» 1979; september [toimetatud versioon]
Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
4
3
1
0
0
Keskmine hinne
4.375
Arvustused (8)

Najah... see on 1ks teos, mille p6hjal on tehtud ulmefilm. Ehk on m6ni seda isegi n2inud, meil jooksis kinodes nime all "Minu vaenlane". Film oli hindamisel-lugemisel v2gagi m6jutav tegur - m6jutades k1ll seda hinnet negatiivsema poole peale h1plema. On ju film siiski suhteliselt hea, romaan aga v6ib ka hea olla, ent j22b filmile alla. Esiteks on film pikem, efektid paremad, planeet loomutruumalt kujutatud, isegi l6pplahendused olid seal efektsemad. Raamat oli aga lihtsalt nagu reisikiri... seda, et seal keegi ohtude m6jul s6braks saaks, nagu planeedil Fairine filmis juhtus, ei kipu meel lihtsalt uskuma. Seega ehk muidu eha lugu on j22nud alla filmile ja kinokunst saab paar v6idupunkti juurde.Sisust nii palju, et k2ib s6da inimeste ja yhe teise rassi, sisalikulaadsete dracode vahel. Kaks s6jardit tulistavad teineteist asustamata - uurimata planeedi kohal alla ja j22vad kadunuks, j22des ellu vaid teineteist aidates.Seal planeedil istudes tutvuvad nad siis teineteise m6tteviisidega ja saavad osa v66ra rassi filosoofilistest vaatepunktidest. Ilus ju, v6i mis?
Teksti loeti inglise keeles

Kasutan siinkohal järjekordet võimalust eelkirjutanuga mitte nõustumiseks. Tolle loo järgi tehtud film oli võrdlemisi õnnetu. Jutt ise aga tõsiselt mõnus.

Asustamata planeedi kohal lasevad yksteist alla kaks pilooti inimene ja ennast Drakadeks kutsuva reptiloidse rassi esindaja. Mõlemad sooritavad hädamaandumise mingil tillukesel kaljunukil, mis vaevu merest välja ulatub. Alguses on vaenlased teineteise vastu võrdlemisi agressiivselt meelestatud. Siis aga jäävad eluspysimist tagavad instinktid peale, ning lõppkokkuvõttes synnib tegelaste vahel tõeline sõprus.

Edasi tuleb jupp maad ellujäämist ja suhete arengut kirjeldavat teksti.. Siis, mõni aeg hiljem hakkab Draka äkitsi kuidagi kahtlaselt käituma. Selgub nimelt, et ta on mõnevõrra rase..

Ehkki asi on täiesti loetav ka iseseisva kirjatykina, on teda mõistlik käsitleda Longyeari kogumiku "Manifest Destiny" yhe osana. Nimetatud kogumikus oli ka muid häid lugusid.. kui "Enemy Mine" oli nendest siiski parim. Kindel viis.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Olen seda südamlikku lugu kahest vaenlasest, kellest asjaolude sunnil said saatusekaaslased ja sõbrad, päris mitu korda lugenud. Ikka mõjub. Kindel viis.
Teksti loeti soome keeles

Lugu on sarjast "Manifest Destiny", mis jutustab inimkonna ekspansioonist galaktikas. Planeetide hõivamisele jäävad aga jalgu mõned teised rassid.
Hindan seda lugu "4"-ga, sest see lugu on nõrgem, kui kogumiku teised lood.
Teksti loeti inglise keeles

80ndate lõpul nõukogude filmilevisse jõudnud lühiromaani põhjal vändatud linateosele (sellega seoses kerkib silme ette millegipärast kunagise Tallinna kino "Eha" interjöör) ei osanud tollal midagi ette heita, pigem vastupidi. Allikteos lahkneb just oma teises pooles filmist otsustavalt, aga selle üle, kumba eelistada, ei viitsi küll pead murda, üsna selge on, et kirjandus- ja linateos arendavad eri teemasid (filmide n.-ö. lõpplahendused tõstatavad niikuinii tihti rohkem küsimusi kui ära vastavad).

Võõraste ja algselt vaenupositsioonidel asuvate kultuuride kommunikatsioonihäireid ja rahumeelse kooseksisteemise võimalusi lahkav tekst viitab pigem sellele, et lahendust ei olegi. Liiga suur intiimsus oletatava vaenlase ja läbinisti võõra kultuuriga viib võõrandumiseni oma ühiskonnast ja ega seal teisel pool sind ka keegi avasüli ei oota, hea kui kividega surnukspildumisest pääsed. Ja mul tuleb siinkohal meelde Jaan Kaplinski tütar, kes mõni aeg tagasi ajakirjanduse vahendusel teavitas üldsust oma läbematust vajadusest kuulda koduakna avamisel idamaise kultuuriga kaasnevat taustamüra.

Paar asja selles teoses mõjusid veidratena - esiteks, et lühikese aja vältel suudeti koguda pika talveperioodi üleelamiseks piisavad toiduvarud, mis peaasjalikult mingitest kuivatatud marjadest ja ühe teatava maoliigi lihast koosnesid (mitu madu üheks söögikorraks kulub ja kui mitmekesine selline toidulaud oleks?). Teiseks tundub ebaveenvana, et auväärne ja traditsioonidest kinnipidav dracide suguvõsa võtab asja eest teist taga jalad selga ja kolib elama selleks mitte eriti sobivale planeedile. Aga kohtab hullematki ja pole välistatud, et mõned aastad varemilmununa oleks lugu võinud jõuda antoloogiasse "Lilled Algernonile", näiteks "Inetu poisikese" ja "Uurimismeeskonna" vahele.

Tegu on autori selgelt kõige väljapaistvama teosega, lisaks "Manifest Destiny" nimelisele kogumikule on mh. nii Hugo kui Nebula võitnud tekst ilmunud Tor Booksi 80ndail väljaantud kaksikraamatute sarjas (selgapidi kokkuköidetuna John Kesseli lühiromaaniga "Another Orphan" (ka see on Nebula laureaat), Tor Double #06), veidi hiljem on ilmunud (David Gerroldiga kahasse kirjutatud) kinopubliku kirjaoskavat osa püüdev tie-in ning tekstil on ka kaks järge, mis on koos käesoleva laiendatud versiooniga ja muu juurdekuuluva materjaliga koondatud kogumikku "The Enemy Papers". No nii vinge see tekst ka nüüd pole, et viimase vastu huvi tekiks.

Teksti loeti inglise keeles

Andri juba märkis ära, et jutt usutavuse koha pealt logiseb. Tõepoolest logiseb: robinsonaad on abitu ning Maale tagasi pöördunud peategelasel olid sõja ajal võõra kultuuriga tuttavaks saanuna ju täiesti unikaalsed teadmised. Raamatus teatavasti tõlkis ta pool aastat drakkide pühakirja inglise keelde ja müüs selle 24k kohaliku rahaühiku eest nurgakirjastusele maha. Tema teadmiste ja keeleoskusega oleks talle reaalses maailmas tehtud pakkumisi, mille kuupalk oleks alanud suuremast summast. Seda nii luure kui suurkorporatsioonide poolt.
 
Kui see on autori parim tekst nagu ülal väidetakse, siis peab tegemist olema väga keskpärase kirjamehega.
Teksti loeti inglise keeles