Kasutajainfo

Barry B. Longyear

12.05.1942-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Barry B. Longyear ·

Enemy Mine

(lühiromaan aastast 1979)

ajakirjapublikatsioon: «Isaac Asimov`s Science Fiction Magazine» 1979; september [toimetatud versioon]
Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
4
3
2
0
0
Keskmine hinne
4.222
Arvustused (9)

Najah... see on 1ks teos, mille p6hjal on tehtud ulmefilm. Ehk on m6ni seda isegi n2inud, meil jooksis kinodes nime all "Minu vaenlane". Film oli hindamisel-lugemisel v2gagi m6jutav tegur - m6jutades k1ll seda hinnet negatiivsema poole peale h1plema. On ju film siiski suhteliselt hea, romaan aga v6ib ka hea olla, ent j22b filmile alla. Esiteks on film pikem, efektid paremad, planeet loomutruumalt kujutatud, isegi l6pplahendused olid seal efektsemad. Raamat oli aga lihtsalt nagu reisikiri... seda, et seal keegi ohtude m6jul s6braks saaks, nagu planeedil Fairine filmis juhtus, ei kipu meel lihtsalt uskuma. Seega ehk muidu eha lugu on j22nud alla filmile ja kinokunst saab paar v6idupunkti juurde.Sisust nii palju, et k2ib s6da inimeste ja yhe teise rassi, sisalikulaadsete dracode vahel. Kaks s6jardit tulistavad teineteist asustamata - uurimata planeedi kohal alla ja j22vad kadunuks, j22des ellu vaid teineteist aidates.Seal planeedil istudes tutvuvad nad siis teineteise m6tteviisidega ja saavad osa v66ra rassi filosoofilistest vaatepunktidest. Ilus ju, v6i mis?
Teksti loeti inglise keeles

Kasutan siinkohal järjekordet võimalust eelkirjutanuga mitte nõustumiseks. Tolle loo järgi tehtud film oli võrdlemisi õnnetu. Jutt ise aga tõsiselt mõnus.

Asustamata planeedi kohal lasevad yksteist alla kaks pilooti inimene ja ennast Drakadeks kutsuva reptiloidse rassi esindaja. Mõlemad sooritavad hädamaandumise mingil tillukesel kaljunukil, mis vaevu merest välja ulatub. Alguses on vaenlased teineteise vastu võrdlemisi agressiivselt meelestatud. Siis aga jäävad eluspysimist tagavad instinktid peale, ning lõppkokkuvõttes synnib tegelaste vahel tõeline sõprus.

Edasi tuleb jupp maad ellujäämist ja suhete arengut kirjeldavat teksti.. Siis, mõni aeg hiljem hakkab Draka äkitsi kuidagi kahtlaselt käituma. Selgub nimelt, et ta on mõnevõrra rase..

Ehkki asi on täiesti loetav ka iseseisva kirjatykina, on teda mõistlik käsitleda Longyeari kogumiku "Manifest Destiny" yhe osana. Nimetatud kogumikus oli ka muid häid lugusid.. kui "Enemy Mine" oli nendest siiski parim. Kindel viis.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Olen seda südamlikku lugu kahest vaenlasest, kellest asjaolude sunnil said saatusekaaslased ja sõbrad, päris mitu korda lugenud. Ikka mõjub. Kindel viis.
Teksti loeti soome keeles

Lugu on sarjast "Manifest Destiny", mis jutustab inimkonna ekspansioonist galaktikas. Planeetide hõivamisele jäävad aga jalgu mõned teised rassid.
Hindan seda lugu "4"-ga, sest see lugu on nõrgem, kui kogumiku teised lood.
Teksti loeti inglise keeles

80ndate lõpul nõukogude filmilevisse jõudnud lühiromaani põhjal vändatud linateosele (sellega seoses kerkib silme ette millegipärast kunagise Tallinna kino "Eha" interjöör) ei osanud tollal midagi ette heita, pigem vastupidi. Allikteos lahkneb just oma teises pooles filmist otsustavalt, aga selle üle, kumba eelistada, ei viitsi küll pead murda, üsna selge on, et kirjandus- ja linateos arendavad eri teemasid (filmide n.-ö. lõpplahendused tõstatavad niikuinii tihti rohkem küsimusi kui ära vastavad).

Võõraste ja algselt vaenupositsioonidel asuvate kultuuride kommunikatsioonihäireid ja rahumeelse kooseksisteemise võimalusi lahkav tekst viitab pigem sellele, et lahendust ei olegi. Liiga suur intiimsus oletatava vaenlase ja läbinisti võõra kultuuriga viib võõrandumiseni oma ühiskonnast ja ega seal teisel pool sind ka keegi avasüli ei oota, hea kui kividega surnukspildumisest pääsed. Ja mul tuleb siinkohal meelde Jaan Kaplinski tütar, kes mõni aeg tagasi ajakirjanduse vahendusel teavitas üldsust oma läbematust vajadusest kuulda koduakna avamisel idamaise kultuuriga kaasnevat taustamüra.

Paar asja selles teoses mõjusid veidratena - esiteks, et lühikese aja vältel suudeti koguda pika talveperioodi üleelamiseks piisavad toiduvarud, mis peaasjalikult mingitest kuivatatud marjadest ja ühe teatava maoliigi lihast koosnesid (mitu madu üheks söögikorraks kulub ja kui mitmekesine selline toidulaud oleks?). Teiseks tundub ebaveenvana, et auväärne ja traditsioonidest kinnipidav dracide suguvõsa võtab asja eest teist taga jalad selga ja kolib elama selleks mitte eriti sobivale planeedile. Aga kohtab hullematki ja pole välistatud, et mõned aastad varemilmununa oleks lugu võinud jõuda antoloogiasse "Lilled Algernonile", näiteks "Inetu poisikese" ja "Uurimismeeskonna" vahele.

Tegu on autori selgelt kõige väljapaistvama teosega, lisaks "Manifest Destiny" nimelisele kogumikule on mh. nii Hugo kui Nebula võitnud tekst ilmunud Tor Booksi 80ndail väljaantud kaksikraamatute sarjas (selgapidi kokkuköidetuna John Kesseli lühiromaaniga "Another Orphan" (ka see on Nebula laureaat), Tor Double #06), veidi hiljem on ilmunud (David Gerroldiga kahasse kirjutatud) kinopubliku kirjaoskavat osa püüdev tie-in ning tekstil on ka kaks järge, mis on koos käesoleva laiendatud versiooniga ja muu juurdekuuluva materjaliga koondatud kogumikku "The Enemy Papers". No nii vinge see tekst ka nüüd pole, et viimase vastu huvi tekiks.

Teksti loeti inglise keeles

Andri juba märkis ära, et jutt usutavuse koha pealt logiseb. Tõepoolest logiseb: robinsonaad on abitu ning Maale tagasi pöördunud peategelasel olid sõja ajal võõra kultuuriga tuttavaks saanuna ju täiesti unikaalsed teadmised. Raamatus teatavasti tõlkis ta pool aastat drakkide pühakirja inglise keelde ja müüs selle 24k kohaliku rahaühiku eest nurgakirjastusele maha. Tema teadmiste ja keeleoskusega oleks talle reaalses maailmas tehtud pakkumisi, mille kuupalk oleks alanud suuremast summast. Seda nii luure kui suurkorporatsioonide poolt.
 
Kui see on autori parim tekst nagu ülal väidetakse, siis peab tegemist olema väga keskpärase kirjamehega.
Teksti loeti inglise keeles

Nojah, olgu siis nii, see jutustus ei avaldanud seda muljet, mis omal ajal samanimeline film. Film avaldas muljet, et oli ameerika oma ja üks tõsine ulmekas, võrreldes nõukogude ulmekatega. Nüüd, ligi 40 aastat peale filmi, lugesin ka selle tekstikese läbi. Ütleks, et harju keskmine. Kui enamuses öeldakse, et film on raamatust nõrgem, siis siin on minu arust vastupidi. Film on tugevam, eriti sinnamaani, kus ilmuvad pahad orjapidajad, sealt läks film ka minu jaoks allamäge. Jutule kolm.
Teksti loeti vene keeles
x
Raux
1972
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_tags
Viimased 25 arvustused:

Mahhanenko on pärast mitmeaastast pausi tagasi Barliona maailmas ehk samanimelises fantasy-settinguga arvutimänguseikluste juures. Tõsi küll, teiste tegelastega. 
 
Lugu algab reaalajas umbkaudu aastajagu hiljem pärast esimese 7-osalise epopöa lõppu. Suure eepilise ragnarökiga lõppenud algse sarjaga on päris palju mittekokkulangevusi, mida autor põhjendab ära selle ragnaröki-järgselt tehtud progeuuendustega. Tekst ei vaja eelmise epopöa läbilugemist, kuigi mitmed nüansid võivad seetõttu jääda natuke hämaraks.
 
Niisiis -- Barlionasse tekkis juurde uus manner, millel käib suur sõda sissetungivate deemonitega (esimene erinevus: algses epopöas olid sissetungijateks hiigeltarantlid). Loo peategelane laseb endale tegelaskuju loomise käigus anda täieliku randomi, mistõttu pälvis rassiks tuttuue Barliona tõu -- pooldeemoni. Keda kõik vanad rassid iseenest mõista loomuldasa jälestavad ja umbusaldavad. Sarja esimene raamatu sisu on žanrile omaselt nö "liivakastis" ehk siis kohas, kus loodud karakteri omadusi ja võimalusi suht ohutult tundma õpitakse, mistõttu loo käivitumine võtab aega.
 
Korralik ja žanrilikult üllatustevaba võluvik. Ei mõju paraku küll nii põrutavalt meeldejäävana kui originaalepopöa avaromaan.
Teksti loeti vene keeles

Natuke hämmingut tekitas sinatse teose eesti keeles ilmumine. Ülevõlli keeratud slaavi mütoloogiale tänapäevase kriminoloogia meetoditega kallale minek on ju jabur-naljakas tõepoolest, aga mingit muud väärtust kui mõned naeruturtsud antud trükis ei pakkunud. Tõsi küll, ma ei oska krimikirjandust ka väärtustada. Nii et -- oli kah.
Teksti loeti eesti keeles

Mahhanenko tutikas romaan "Ilma eksimisvõimaluseta" teeb algust uue sarjaga, mis ühendab endas (zombi)apokalüpsise, tulnukate invasiooni ja arvutimängud. Nimelt pärast pikka uue mobiilimängu turuletuleku reklaamikampaaniat ilmneb päeval X, et see pole mitte lihtsalt uus mäng, vaid salakaval tulnukate invasiooniplaan: argireaalsus muutub tänu tulnukate nanotehnoloogiauputusele pseudoreaalsuseks, kõik tähtajaks uue mängu kasutajateks registreerunud saavad mänguriteks, kõik muu rahvas aga kõiksugu kollideks ja lähebki lahti suur nottimine. Seda muidugi reklaamis ei öeldud, et mängusurm on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu ning et kõik päevani Y välja venitanud mängurid haaratakse süsteemi järgmisse maandumiskohta kaasa kui mängu genereeritavad pärismaalased/tegelased.
 
Ilmne sarnasus zombiapokalüpsisega:omadest saavad hoobilt mörisevad vaenlased
Ilmne sarnasus arvutimängudega: iga kolli mahalöömine tõstab veidike su leveleid ning neilt pudeneb nänni.
Ilmne sarnasus invasiooniga: liiga paljude kollide mahalöömine toob kaasa süsteemi ebaterve huvi sinu isiku vastu ning ellujäämisvõimaluste järsu ahendamise.
Midagi täiesti uut: ravipakikese manustamine toob küll 100% tervist, aga nõuab teatud arvu tunde täiesti reaalset aega, mistõttu seda saab teha ainult vaiksetes nurgatagustes ja mitte madina ajal.
Midagi sama uut: Liiga agara upgrade'mise lõpetab süsteem sul lihtsalt ära, keelustades enamike relvade käsitlemise.
 
Tulemus: Peategelasel tuleb madistada nii robotterminaatorite, maagide kui ka digielukatega. Verd ja soolikaid lendab igasse kaarde ning nagu ikka, ei ole ei tulnukatel ega digiajul aimugi, kuidas homo sapiens võib plaanidele sõrad vastu ajada.
 
Teksti loeti vene keeles

Pärast mitmeaastast pausi sarja lisatud üsna vilets jätk/lõpetus haldjate ja trollide vahelisest kemplemisest ei tekitanud õieti mitte mingeid emotsioone. Võib rahulikult lugemata jätta.
Teksti loeti vene keeles

"Me maksame rauaga" või õigemine "... halja terasega" on hetkel viimane, kaheksas raamat XXI sajandi mehe seiklustest IX sajandi keskpaiku viikingiajal. Müttamine Laadoga ümbruses ja Rjuriku riigirajamispüüetele kaasaaitamine/takistamine saab selleks korraks läbi (ära ka tegelikult tüütas) ning hulgaliselt võitluskogemusi, kuulsust ja ka varandust kokku kraapinud seltskond kolib tagasi Taanimaale Ragnar Lodbroki lähikonda. Ja nagu ikka, sattub taas sekeldustesse.
 
Ei paista sarjale lõppu veel nii pea tulevat.
Teksti loeti vene keeles

XXI sajandi mehe IX sajandi viikingiaja seikluste sarja seitsmes osa toimub samuti Venemaa metsades ning on kantud vastuseisust Rjuriku ning tema kunagiste ustavate alluvate vahel, mis viib lõpuks taas kord oluliste kadudeni sarja püsitegelaste hulgas. Sarnaselt sarja eelmise raamatuga kord ei suutnud mäsukirjeldus mind köita.
Teksti loeti vene keeles

Meie ajastu mehe seiklused IX sajandi viikingimaailmas jätkuvad. Sedakorda mitte Taanis, vaid Venemaal. Nimelt sõidab peategelane otsima oma endist jarl Hroerichut, keda viikingid loevad hukkunuks pärast konflikti ühega Ragnar Lodbroki poegadest. Meie mees kahtleb selles ja tuleb välja, et õigusega. Hroerich on elus, kuigi kõvasti pihta saanud ning palub end nüüdsest nimetada Rjurikuks. Ainult et senisest üllast ja uljast viikingist on Laadoga kantsis saanud manipuleeriv ja ahne mölakas, mistõttu perspektiivi antud tutvus enam ei paku.
 
Ei köitnud mind need seiklused Laadoga ümbruse metsades.
Teksti loeti vene keeles

Sarja viies osa on tegelikult üksainus verine Põhjala saagat vääriv kättemaksuepisood, mille -- st saaga -- asjaolude kokkulangemisel peategelane -- meie XXI sajandi mees viikingiajal -- ka füüsilisel kujul kätte saab. Eelmise osa lõpul meie kangelase kodu kallal vägivallatsenud seltskond saab tunda karmi Nemesise vaimu ja Ragnaröki ootuses Odini koda täieneb hulga vahvuritega. Lõpp hea, kõik hea (suuremale osale ellujäänutele).
Teksti loeti vene keeles

Neljas osa XXI sajandi mehe seiklustest viikingimaailmas algab täpselt sama hoogsalt kui eelmisedki -- st toimub tõhus Euroopa inimpopulatsiooni puruksjahvatamine, peaosas sedakorda suures osas superviiking Ragnarist natuke vähem tuntud viimase pojuke Ivar Konditu, kes korraldas rööretke Inglismaale. No ja meie mees on ka asjas osaline. Kuidas siis muidu, kui tema õnnest räägitakse juba legende. Aga iga hea asi saab ju ükskord otsa, ning ca 3,75 raamatut lakkamatult karjääri teinud mees jääb hoobilt ilma nii omandatud laevadest, ustavatest alluvatest, kaunist naisukesest kui ka koduks väljaehitatud mõisast. C'est la vie!
Teksti loeti vene keeles

Sisukokkuvõtteks piisab, kui öelda et tegu on Ragnar Lodbroki rüüsteretkega Prantsusmaale /ajalooline fakt/ ja sellele järgneva rüüsteretkega Vahemerele ja Rooma /reaalsuses toimus mõnevõrra hiljem ja mitte Ragnari poolt/. Ühesõnaga, XXI sajandi mees IX sajandil omandab palju varandust ja lõpuks terve laeva. Elus, terve ja rikas -- küll läheb teisel hästi!
Teksti loeti vene keeles

Meie (so XXI sajandi) mehe seiklused IX sajandi viikingite maailmas jätkuvad. Suuremaid lahinguid seekord ei toimu, peategelane omandab Taanis maatüki, armukese, verevenna, hulga trääle, hunniku rahaekvivalenti-hõbedat, aga samuti hea hulga sõdalaskuulsust, sõjalist väljaõpet ja omaduse oma organismis berserkiomadused käivitada. See viimane on viikingimaailmas täiesti enneolematu nähtus ning ongi raamatu ainuke ulmeline osa peale kahe sõnavahetuse kohaliku jeti ehk trolliga. Rohkem midagi uut ulmelist sarja enam lisandu, samas  aga nähtus leiab edaspidi ohtralt ekspluateerimist. Asja olemus seisneb selles, et berserk üldjuhul on karuloom, kes raevuhoos haavamatu terminaatorina kõik ettejääva nö hakklihamasinana ära jahvatab -- paraku ei jätku "patareitoidet" aga rohkem kui 5 minutiks, peale mida on tüüp päev-kaks täiesti koomas, peategelasele aga tekib saatjaks valge hundivolask, kelle ilmumine viib mehe täielikult kaine peaga (!) berserki seisundisse, kuid järgnevat koomat ei tekita. Tõsi, hundu on isepäine ja ilmub siis kui ise tahab, aga mitte siis, kui vaja on. 
 
Parem kui esimene osa.
 
 
Teksti loeti vene keeles

Mazinit võib pidada üheks olulisemaks vene ulmekirjandusmaastiku kujundajaks, kuna tema alustas raamatute masstootmist teemal -- meie (so XXI sajandi) mees kusagil ammuses minevikus. Seejuures ei ole üldse oluline, kuidas too sinna satub ja sageli piirdubki ulmeline osa vaid eelmainitud seigaga. Selles sarjas on ulmet näpuotsaga siiski rohkem jagatud.
 
Nagu pealkirjastki võib aru saada, prantsatab üks tänapäeva venelane viikingiaega. Viisil, millega võrreldes on isegi John Carteri Marsile kandumine originaalne. Ühesõnaga, paljana nagu kooritud porgand kusagil võpsikus ärganud mees leiab endale kõigepealt peavarju kohalike pärismaalaste juures, siis relvad ja ... nojah -- ajastule kohaselt ka probleemid mõõgaga vehkijate näol. Mitmesuguste juhuste kokkulangemisel jõuab mees kõigepealt varjaag Hroerichi družiinasse ja ühes tollega lõpuks kurikuulsa Ragnar Lodbroki kogutavasse sõjaväkke välja.
 
Väärib märkimist, et tüübil pole tollest ajastust üldse mitte mingisuguseid teadmisi, aga see-eest on ta mitmekordne Venemaa meister ajaloolises mõõgavõitluses. Millest on oluline abi toonase inimpopulatsiooni hõredamise juures.
 
Lugu on kirja pandud hoogsalt ja humoorikalt, niivõrd-kuivõrd pidev verevalamine seda võimaldab. Ajaloolist tõde ilmselt otsida ei maksa. Päris hulk lehekülgi sisaldavad ka eestlaste tegemisi.
 
Ja kus siis ulmeline element on? Ääriveeri võiks siia alla lugeda berserki ja völva, samuti Odini pühamus saadud siraka. Aga seiklusjutuna väärib lugemist, eriti kellele viikingimaailm meeltmööda.
Teksti loeti vene keeles

... ehk siis alapealkiri "Toit, vakka!" Intrigeeriv, eksju?  
 
Võrreldes esimese raamatuga on trolle rohkem, haldjad tigedamad, olukorrad veel totramad (kes oleks küll osanud arvata, et Stockholmis asuv  Wasa laevamuuseum on puhas trollide pesa!!), no ja toit ei kipu mitte kuidagi vakka olema. Seda ei haldjate ega trollide vaatevinklist.  
Teksti loeti vene keeles

Sihuke ilus pealkiri, lausa ärgitas parema lugemisvara puudumisel käte võtma. Oletus osutuski vähemalt esimestel lehekülgedel tõeks -- tegu oligi Astrid Lindgreni "Väikevend ja Karlssoni" analoogiga. Õnneks või õnnetuseks aga ainult alguses. Tulemuseks on sihuke kerge (pigem noortekas) ja lobedalt läbi saav raamat, mis ajutegevust väga ei kurna. Pigem vastupidi.
 
Niisiis: tuleb neiu Pihkva kandist Peterburi ülikooli astuma. Ei saa sisse, kuna pole arvestanud sellega, et sissesaamiseks tuleb meelehead pakkuda. Koju tagasi minna ka ei taha ning õnnelikumad kaas-sissepürgijad sokutavad ta ühe tühjana seisva katusekorteri valvuriks -- seal pidada nimelt kummitama. Ei kummita, seal elab kohakaasluse alusel nimelt Karlsson. Ei, mitte see parajalt paks mees parimates aastates, vaid hoopis samanimeline trollide haldjavastase geneetilise aretustöö lõppsaadus, kes paraku küll on oma parimais aastais. Tembutamise asemel likvideerib Karlsson hoopis linnas haldjaid. Viimased... ütleme nii: näevad välja nagu Harry-Potteri lugude tüüpilised Malfoyde klanni liikmed, ja on täpselt sama ülbed ja sapised niisamuti. Neiu satub ühe haldjaüliku tähelepanu orbiiti, mistõttu Karlssonil tuleb veel neiu päästmisega ka tegelda.
 
Naeruturtse tuli lugemise ajal omajagu.
Teksti loeti vene keeles