Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· George R. R. Martin ·

A Game of Thrones

(romaan aastast 1996)

eesti keeles: «Troonide mäng»
Tallinn «Varrak» 2006 (F-sari) [1. köide]
Tallinn «Varrak» 2007 (F-sari) [2. köide]

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
19
6
4
0
0
Keskmine hinne
4.517
Arvustused (29)

Kahju, et ilmselt andekas autor on nii kehva raamatu kirjutanud. Autori andekus paistab kõikjalt läbi: kirjeldused on värvikad ja rikkalikud, maailm detailne ja isegi usutav, süzhee on hästi läbi mõeldud ja osalt tõeliselt kaasakiskuv. Miks siis kolm?Raamatul on kolm tõsist viga.

Esiteks, see eepiline lugu antakse meile tükkidena, kus igas peatükis kuuleme erinevast peategelasest. Pidin end kammitsema, et mitte pidevalt lehti keerata, et näha, mis selles või teises loo liinis edasi sai. Aga kui on nii palju peategelasi (7-8), siis selline kirjutamisstiil võtab loolt ära tema jõu ja ilu. Jääb järele mingi kimp vinjette, pretentsioonikaid ja mitte midagi ütlevaid.

Teiseks, tegelaskujud on väga ebaoriginaalsed. Mul oli lugedes tunne, et olin iga ühte varem kuskil kirjanduses kohanud. Lisaks oli osa neist ebausutavad ja stereotüüpsed, näiteks üks barbar, kes on Conani ja armastusromaani lääge kangelase segu. Isegi kõigest sellest hoolimata oleksin autorile nelja pannud, ent kahjuks ei suutnud ta oma massiivset (700lk) teost ära lõpetada. Oodata on lõppematuid järgi, mis minu silmis teose väärtust kahandab, kuigi annab lootust, et ehk järgmised raamatud on paremad. Tugev kolm.

Teksti loeti inglise keeles

Tõesti-tõesti, vähem kannatliku lugejana tunnen, teos, mis ületab 600 lk, peaks olema terviklik, mitte millegi osa.

Kirjutatud on hästi. Ilmselt autori osavusest tulenevalt ei ole ette aimata, kui kaugel lugu omadega on, kuhupoole lõpp tüürib ning kes võidab.

Nii paljude vaatenurkade kirjeldamine viitab vist autori soovile sündmusi võimalikult põhjalikult valgustada; kõik tegelased on kogu aeg lugeja silma all ning keegi ei ilmu järsku otsustaval hetkel võsast tundmatuna. Või vähemalt näib see mulle ainsa õigustusena.

Loo sisu? Võimul on kuningas Robert ja kuninganna Cersei. Robert palub oma vana sõpra Ned Starki hakata oma paremaks käeks. Taustal näib toimuvat mingid vandenõud, ning Stark jääbki nõusse. Teine liin, mis hargnema hakkab, on seotud Starki sohipoja Jon Snow`ga, kes siirdub Müürile, mis kaitseb Seitset Kuningriiki põhjas elutsevate pahade ja Teiste eest. Kolmas liin on Roberti poolt kukutatud eelmise kuninga lapsed, kes elavad põgenikena teisel kontinendil.

Olulised tegelased raamatus on Starki lapsed ning nende direwulf`id, kes näivad neid halva eest kaitsvat.

Selle raamatu lugemine aitas mind hulga sõjalise strateegia mõistmisel ning kinnitas tunnet, et kuningliku perekonna liige olla ma ei tahaks.

Teksti loeti inglise keeles

Sigahea fantasy. Usutav ning fantastiliselt laiahaardeline. Inimlikult kaasahaaravad tegelaskujud, ehe ja elav keskkond ning lugu ise ütlemata põnev. Proloog jooksis minul kyll mööda kylgi maha, kuigi oli vist mõeldud just haakijana, kuid esimesest peatykist haaras lugu tõsiselt kaasa.

Autor ei tee allahindlust: kui põhimõttekindel ja aus mees läheb õukonda, mis kubiseb intrigantidest, siis on IRL tõenäoline, et tal läheb fataalselt halvasti. Ka raamatus ei päästa meest karmist saatusest tema peategelasestaatus, nii et autor maksab usutavusele ja elulisusele lõivu ka oma peategelaste hulgast, kui see peaks vajalikuks osutuma.

Minu arvates ei ole tegelased märkimisväärselt stereotyypsed, nad on inimlikud ja üksjagu mitmekylgsed. Kui tegemist on stereotyypidega, võib väita, et sellisel juhul ongi inimesed yldse stereotyypsed, yksikute eranditega (kes siis esindavad mingit erandi stereotyypi), ning seetõttu on ilmselt ylalarvustajal, kes GT tegelasi stereotyypsuses syydistab, selles mõttes õigus. Kuigi on natuke raske ette kujutada, milline stereotyyp see täpselt on, mis Conanit lääge armastusromaaniga yhendab ;) Mulle endale tundus armastuslugu hordipealiku ja draakoniprintsessi vahel kyll väga lakoonilise ja kargena, kuid just sellisena oli see väga mõjuv.

Igatahes. Tegemist oli väga lugemistvääriva raamatuga. Mitmete erinevate tegelaste lugude põimimine, mis ylalarvustajatele ei meeldinud, mulle jällegi sobis. Tyrion tasakaalustas pagana hästi idealistist Eddartit, naiivikust Sansa Aryat, andes yhest ja samast loost väga erinevaid pilte. Mis mõjus lisaboonusena.

Teksti loeti inglise keeles

Seda raamatut soovitati mulle tungivalt peale seda, kui olin öelnud suhteliselt halvasti Jordani "The Eye of the World"-i peale. Kui ma olin kolm neljandikku raamatust läbi lugenud, oleksin mõttes alustanud seda arvustust parafraseerides raamatu esmaarvustaja - Milady - kirjutatut Vinge "A Fire Upon the Deep" kohta, nimelt: "See raamat taastas mu kadunud usu fantasy`sse". (Miladyl oli "SF-i"). Nüüd... njah. Ei ole ma kunagi sallinud, kui autor tahab raamatu lõppedes iga hinna eest üllatada - minu arust rikub see terviku ja üllatuse asemel muudab suure osa eelnenust mõttetuks ja elutuks (iseasi on üllatusele rajatud jutud, aga see on hoopis teine žanr). Samuti kui asi jäi nii suvaliselt pooleli, et sel saab olla ainult üks õigustus - autor tahab sel teemal veel palju-palju kirjutada.

Järgi mõeldes tahaks vastu vaielda kõigile kolmele daamile, kes enne mind on vaevaks võtnud seda teost arvustada ja sellega seoses meenub Varley "Steel Beach", kus oli üks väga hea võitleja, aga Maalt pärit ja ei tahtnud naisi lüüa. Paljud teised võitlejad vahetasid sugu, et temaga mitte kokku minna ;-)

Raamatus on, nagu öeldud, kolm liini, ja kui kaks nendest jäävad küll lahenduseta, kuid on suhteliselt mõistlikult teostatud, siis kolmandaga olin ma rahul kuni viimaste teemaarendusteni. Niisiis - kukutatud kuninga lapsed, õde ja vend eksiilis. Haakus väga mitmete dokumentaalsete jutustustega kodumaalt välja aetud aadlikest, eriti meenusid kirjeldused Vene aadlist 1920-ndate Pariisis. "Kerjuskuningas"! Neile ei ole midagi jäänud peale piiritu kibestumise ja mitte iial täituvate ambitsioonide. Turgutatakse end illusioonidega - mitte keegi ei oota neid tagasi - toidetakse oma rumalat halenaljakat uhkust, ehitatakse õhulosse ja püüdes eemale lükata igalt poolt ligihiilivat vaesust, müüakse lõpuks maha kõik, kaasa arvatud aated ja traditsioonid. Kuigi tolles kuningasuguvõsas on olnud kombeks venna-õe abielud vere puhtuse nimel, müüb vend oma õe rändhõimupealikule lubaduse eest anda armee. Selle asemel saab ta hoopis võrdlemisi õudse lõpu. Õel läheb ka täpselt nii, nagu minema peab. Sellist rampmasendavat hobuse perse otsas kõikumist on muide eestlastest Valton päris hästi kirjeldanud oma raamatus "Tee lõpmatuse teise otsa". "Armastuseks" ei suuda ma ka nende tegelaste suhet nimetada - huvitav, millise olulise kriteeriumi poolest erines tolle hõimupealiku kopuleerimine tema hobuse omast? No ja siis, kui kõik näib lõppevat loogiliselt, tulevad mängu kolm lohepoega... kurat, sihukesed asjad tekitavad kõhulahtisust.

Kaks teist liini on tunduvalt paremad. Mulle tõsiselt meeldis raamatu haare - maailm oli elus oma suure hulga trooninõudlejate ja nendevaheliste suhetega. Meeldis, et ei olnud väga mustvalgeid kujusid, väga palju oli ruumi pooltoonidele ja iseseisvale mõtlemisele. Kui kusagil keskel hakkas tegevuse tempo tõusma, muutus muidugi tõesti pisut tüütavaks jälgida suhteliselt kõrvalise tegelase toimetamisi, kuid autori stiil on hea, lugeda oli lahe ja kannatlikkus on asi, mida teleka-arvutiajastu inimesed peaksid harjutama - et ei oleks õigus klippide tegijatel, kes väidavad, et inimene ei suuda üle viie sekundi sama pilti vaadata. Kuldkala mälu pidi muide seitse sekundit olema (siis unustab eelmise kogemuse ja tuleb jälle ninaga mütaki vastu klaasi)... Mis võib nende tegelaste juures häirida - nende puhtus. Tegelased ei ole stereotüüpsed (või kui väga laialt läheneda, siis muidugi, aga sel juhul kuuluvad kõik inimesed mingisse tüüpi). Nende mõtlemine ja ajendite ruum on ilma nõrkuste ja suuremate kõrvalekalleteta - seda küll (mis ei tähenda, et nad ei areneks või ei kõhkleks - need on iseasjad). Ent kannaksin selle pigem plusspoolele. Neil läheb kord hästi kord halvasti - ka see mõjub loomulikult.

Kokkuvõtteks on tegemist väga hea raamatuga, kui välja arvata kirjanduse kui sellise üldisem viga - väljamõeldud loos on nii tegelased kui maailm autori hüpiknukud, ja kui autoril on kusagilt mõni ühendus lahti (või ta arvab, et vigaselt toimiv maailm aitab teda paremini müüa), pead lugedes endale kogu aeg meelde tuletama, et ära katsu sealt midagi endale filosoofiliselt kasulikku otsida, tegu on meelelahutusega...

Teksti loeti inglise keeles

Tegemist on igal juhul imetlusväärse teosega. Tehnilise poole pealt on Martin muidugi kokku võtnud kogu fantasy essentsi – mütoloogilised elajad, kangelased, feodaalintriigid, seks, vägivald jms, ent imetlusväärne on see uus tunnetus, millega asi on kirja pandud, sisutihedus, haaravus, tasakaalustatus ja usutavus. Kui mõelda teiste kirjanike umbes sama mahukatele fantasy-tellistele (ja ühe parimana meenub kohe Robin Hobbi “Salamõrtsuka”-sari), siis tuleb märkida, et Martin on prii enamikest teiste puudustest. Hobb on näiteks iga romaani umbes paarisaja lehekülje võrra üle kirjutanud. Sisu ja tegevust on tal tunduvalt vähem kui lehekülgi; Martini puhul on aga vastupidi. Martin täidab aga lehekülje harukordse kontsentreeritusega.

Tegelasi on palju, tegevuskohti veel rohkem, intriigid on võimsad, sest kaalul on seitsme kuningriigi saatus, võidelakse trooni pärast. Kogu see poliitika on tegelikult palju huvitavamgi, kui veidi kunstlikult sisse pigistatud draakonid, ent selge on ka see, et Martin tahtis välja minna täispangale, ja kindlustada võimalikult laia lugejaskonna. Hoolimata aga pikast tegelastegaleriist ja mitmest tegevusliinist pole lugejal üldse raske neis orienteeruda. Ka see on omapärane anne.

Romaan läheb järjest süngemaks ja vägivaldsemaks. Kaheksast tegevusliinist on suurim rõhk kuninga peaministril Eddardil ja tema tütarde saatusel... Eddardi kaudu näitab autor, kuidas kuri kasutab ära inimeste kõige üllamad motiivid. Samas pole sugugi lihtne öelda, et mis on romaani peamised plussid – tegelikult on siin kõik hea. Martin on ilmselt kaasaegse fantasy kuningas... lööb võimsalt ka minu ühte senist lemmikut Sapkowskit.

Eddardi kõrval on romaani vaieldamatu superstaar aga kääbus Tyrion, kelle naljade kõrval mõjub Pratchett nagu Maie ja Valdur “Men Behaving Badly” kõrval.

Teksti loeti inglise keeles

Ilmselt ei ole hea fantasy-žanriga tutvumist sellest romaanist alustada. Sellise ulatusega kuningriiklik poliitiline põnevik võib algaja lugeja oma laiahaardelisusega eemalegi peletada. Aga inimesele, kes on juba suutnud ennast näiteks suurest hulgast Jordani "Wheel of Time`ist" läbi närida, võib paperback-väljaande kaanele kantud autori kolleegide õhkamine, et küll see maailm on ikka suur ja lai, isegi kergelt ülepakutud tunduda.

Aga ega raamatu headust ei saagi hinnata selle järgi, kui mitmeid sajandeid ja ruutmiile tema tegevustik katab. Baasi korüfeed on oma eelnevates arvustustes kõik plussid juba nii hästi esile toonud, et mul ei ole mõtet hakata neid uuesti loetlema.

Teksti loeti inglise keeles

Tegemist on Robin Hobbi kõrval teise minu TOP 2-te kuuluva fantasyteosega/sarjaga. Arvatavasti ületabki eelnimetatut, kuid kuna lugemus fantasy vallas just kõige suurem pole, siis kaugemale ulatuvaid järeldusi ei tee.

Kui nüüd natuke viriseda, siis minu jaoks kippus raamat liiga pikaks venima, ka oli algul raskusi nii paljude peategelaste toimingute jälgimisega. Martin on tõesti üritanud küllaltki nappide vahenditega ülisuurt infohulka edastada. Lugejale jääb palju kohti ise kaasa mõtlemiseks, vastasel juhul oleks see teos veel poole võrra paksem. Seega vaatamata oma mahukusele on story edasi antud üpriski nappide vahenditega.

Raamatu poolepeale aga olin juba sellesse ilusti sisse elanud ning ka omad lemmikud peategelaste hordist kujundanud. Selle raamatu üks plusse on see, et tegelased ei ole ei üdini halvad, ega ka head. Nad on nii parajalt nii ühte kui ka teist, nagu ka päris elus ollakse. Samuti võivad peategelased poole teose (sarja) pealt oma vaateid/käitumist muuta, mis lisab oluliselt vürtsi juurde.

Nii et kokkuvõttes kindel viis.

Teksti loeti inglise keeles

Olles lugenud läbi tuhandeid raamatuid, tekkis mul kunagi mõte, et ideaalse fantasy jutu saaks kokku nii, et võtta Stephen King ja paluda tal kirjutada ümber Robert Jordani Wheel of Time sari. Kui ma ütleksin, et Martini "Troonimäng" on nii hea, siis ma liialdaksin, aga ainult väga natuke. Martin on maha saanud vaieldamatult parima selle žarni jutuga, mida ma seniajani lugenud olen.

Ma ennist kirjutasin Hobbi Farseeri sarja kohta, et tore teemarendus, üsna ettearvamatu süžeeliin ja intrigeerivad käigud aga astub ikka traditsiooniliste fantaasiaraamatute pange, kirjutades seda juttu nii nagu see oleks mõeldud koolieelikutele. Kõik on selline ninnu-nännu ja puhasvalge. Martinil seda viga ei ole.

Martin on saanud hakkama peaaegu võimatuga ja suutnud hakkama saada uskumatuna näiva ülesandega: sellel raamatul pole ühtegi fataalset viga. Süžee on LOOGILINE, ükski lahendus ei näi otsituna. Kui tähtis tegelane peab stoori seisukohalt surema, siis ta sureb, mingeid deus ex machinaid pole kasutatud. Ükski tegelastest ei ole mustvalge, kusjuures kumbagi äärmusesse kalduvatel (liiga head või halvad) on nagu igasugune loogika ütleb, kalduvus hukka saada.

Kriitikat on olnud ka selle kohta, et raamat on hakitud ... mina nii ei väidaks ... raamat pigem on hästi põimitud, erinevad teemaarendused, mis toimuvad ja mis teineteist toetavad ei ole nii ajaliselt, kui lugemiselt liiga lahus teineteisest. Lisaks aitab selline teatav hekseldamine paremini mõista erinevaid karaktere, kui asja näidatakse just nende pilgu läbi.

Raamatu vahest ainukeseks arvestatavaks probleemiks on tegelaste dimensionaalsus, mis mõneti vihjab ette, milline tegelane elab pikalt ja kelle karjäär jäbi selles sarjas suhteliselt lühikeseks. Osapooled, kes tõenäoliselt kiiresti surma saavad kipuvad olema suhteliselt lakoonilised ja nende mõttemaailma ei lahata eriti. Nende roll on teha oma etteaste ja lahkuda. Ma ilmselt teen nüüd tõsise spoileri, ärge edasi lugege, kes ei soovi midagi enne teada saada, aga näiteks Eddardi liini puhul oli näha kohe, et see mees kaua ei ela ja tema roll on omamoodi "kaameramehe" roll. Ka tema poeg Robb ilmselt lõpetab oluliselt varem, ku sari läbi saab.
Teksti loeti inglise keeles

Suurepärane raamat!

Autori jutustamisstiil ja sõnavara on suhteliselt erinev võrreldes teiste tuntud fantay autoritega:
Hobb: Ei keerutata kuigi pikalt tegelaste motiivide ümber. Oleks Hobb seda lugu kirjutanud, kõhkleks Eddard veel praegugi selle üle, et kas hakata asevalitsejaks või mitte
Jordan: Samuti on tegevus palju hoogsam. Jordan oleks sisse toonud palju pikemad ja vaheseiklustega pikitud rännakulood.
Guin: Vähem maagiat, rohkem verd

Lisaks märkasin veel, et võrreldes eelpoolnimetatud autoritega ja veel mõnede teistega (Tolkien, McAffrey jne) jaotuvad lollpead raamatus suhteliselt võrdselt nii "heade", kui ka "pahade" hulgas. Mitte ükski teine fantasy-kirjanik poleks söandanud "heade"(?) poolele tuua "loll lesk julma lapsega" tegelaskujusid. Enamikel fantasy autoritel kipub ilmnema liiga suur hoog "pahade" poolele halbade iseloomuomaduste väljamõtlemisel.

Loo tegelaste vahel tükeldamine ei häiri ilmselt mitte kedagi, kes on näiteks Jordani raamatuid lugenud. Vaatepunkti vaheldumist ma veaks ei pea ja ma ei saa aru Miladyst, kes (hindele "3" hinnatud raamatu puhul) muutus lugedes liialt kärsituks...
Teksti loeti inglise keeles

Kõva 5 punni kaua aega pole midagi nii head lugend. Tõsi teoses on väga palju erinevaid peategelasi mis mõnele vastu kuid mulle meeldis. Maailm kus kogu tegevus toimub tundub väga tõene ja värvikas. Raamat sai läbi 3 päevaga tõeline fänn olen!
Teksti loeti inglise keeles

Tõepoolest väga kaasakiskuv ja huvitav fantaasiaromaan. Raamatus toimuv tegevus mõjub väga tõetruult ja tänu peategelaste suurele arvule avaneb samale süzheeliinile hulk erinevaid perspektiive. Kuigi ma pole just väga suur "tellistena" presenteeritavate lugude sõber, nendin, et praktiliselt kordagi ei hakanud igav. Hoopis vastupidi - mida rohkem loetud sai, seda põnevamaks läks. Samas hoiduksin "Troonide mängu" mingile kõrgeimale pjedestaaliastmele paigutamisest. Nimelt on suurepäraseid fantaasiajutte siiski nõnda palju, et vähemalt mina ei tüki nende seast maailmameistrit valima. Igaüks neist on silmapaistev omal moel. Sestap ei näe ma ka suuremat põhjust näiteks Tolkieni alavääristamiseks Martini taustal. Mulle on nad mõlemad meeltmööda.

Martini raamatule seega hindeks ilma igasuguste kõhklusteta "viis" ning on aeg asuda hankima lugulaulu järgmisi osasid.

Teksti loeti inglise keeles

Mitmed targad inimesed on sellest raamatust enne mind rääkinud, ent siiski ei tahaks vaid hindega piirduda. Raamat on tõesti hea ja juba aastaid kuuldud kiidusõnad pole bluff. Eriti tuleb kiita tegelaskujusid-ja ei ütleks, et nad oleksid stereotüüpsed. Näiteks Drogot Conaniga võrrelda küll ei saa, khaal on tegelikult julm türann, ent Daenerys lepib selle faktiga ja armastab teda sellest hoolimata. Ja ma tõesti ei saa aru, kuidas on see võimalik, et hakitud stiil kellelegi tüütu tundub. See võimaldab ju karaktereid paremini avada.

Karakteritest üks huvitavamaid oli kahtlemata Tyrion Lannister-ettevõtlik kääbus, kes enamikust ohtlikest olukordadest terve nahaga välja tuleb. Tegelikult on ta ka ainus sümpaatne tegelane Lannisteride kojas. Eks neid meeldejäävaid karaktereid ole muidugi veel-must-valgelt vastanduvad ettevõtlik Arya (kelle saatus jäigi käesolevas romaanis selgusetuks) ja naiivne snoob Sansa, lõppkokkuvõttes üldsegi mitte ebasümpaatne hedonistist kuningas Robert, samuti enese hukatuseks aumehena käituv Eddard Stark jne. Kõige ebameeldivam tegelaskuju minu jaoks polnudki kusjuures kuninganna Cersei ega armetu lollpea Viserys, vaid idioodist Lysa Arryn. Pani lausa soovima, et Lannisterid Kotkapesa maatasa teeksid. No ja ser Alliser oli muidugi ka suhteliselt vastik.

Erinevalt eelarvustajast pean Martinit Tolkienist paremaks. Martin on usutavam. "Sõrmuste Isanda" ülesehitus meenutab ikkagi mõnevõrra muinasjuttu, kus hea võidutseb kurja üle, Martini kirjeldatud maailmas on asjad aga märksa keerulisemad-nagu reaalsuseski.

Tõlke üle ei nuriseks, ehkki pole originaali lugenud. Fraas "Öine Vahtkond" on päevapoliitika tõttu omandanud eesti lugeja jaoks küll veidi spetsiifilise varjundi ja teatud fraasides ("Öine Vahtkond on õilis kutsumus") võib see lugedes tõsiselt nalja teha, ent teatavasti pole see tõlkija süü, kuna ta alustas romaani tõlkimist enne teatud sündmuste algust.

Teksti loeti eesti keeles

Kuueteistkymnenda kommenteerijana on tõesti raske midagi muud öelda kui et romaan (ja kogu sari) on yks ytlemata yleshaibitud asi.. mis kummalisel kombel tegelikult ongi päris nii hea kui inimesed räägivad :)

Kui fantasy seriaalide seast väärilist vastast otsida siis ainuke konkurent oleks ilmselt Sapkowski Wiedzmin. Kusjuures Song of Ice And Fire juures on oluliseks plussiks veel see et autor on kogu (seni ilmunud) sarja vältel suutnud asju koralikult ohjes hoida - mis sedasorti kirjanduse puhul tundub et on esimene registreeritud juhtum, kus asi hiljemalt neljandas köites sogaseks kätte ei lähe.

Teksti loeti inglise keeles
6.2007

Ilmselt ei ole väga palju neid, keda on jätnud pärast lugemist külmaks Georg R. R. Martini „Troonide mäng“. Ja samamoodi ei ole ka neid väga palju, kes teavad, et enne „Troonide mängu“ on eesti keeles ilmunud samalt autorilt paar teost. Üks neist antoloogias „Retk hämarusse“ (2003) – „Liivakuningad“ (Sandkings, 1979) – ja teine antoloogias „Aphra“ (2005): „Lohe ja risti tee“ (The Way Gross and Dragon, 1979). Ja ilmselt ei ole ka palju selliseid üleshaibitud teoseid, mis kummalisel kombel ongi sama head nagu räägitakse. Juba see viimane asjaolu on piisavalt kõnekas, mainimata eelmisi, kas pole?

Omamoodi kurioosumina aga mõjub raamatu esimese ja teise osa eraldi köitena kirjastamine. Raamat, mis ilusti oleks mahtunud ka ühtede kaante vahele, on eesti keeles millegipärast kahtede vahel. Argumenteerida trükikoja piiratud võimalustega on mõttetu, sest ilusa ja korraliku näitana seisab lugejate ees paksu tellisena Harry Potteri 5. osa. Kirjastuse „surnumere-äärne kavalus“ paistab läbi ja on sisuliselt sülitamine nende peale, kes nii ehk naa ostaksid selle Martini teose. Eriti siis, kui raamatu esimese ja teise osa ilmumise vahel on oma pool aastat vahet. Mööndustega, antagu siis pealegi kahe köitena välja, aga ärgu manipuleerigu teose potensiaalse ostjaga. Ja ka see väide mu meelest ei toimi, et parem nii, kui üldse mitte. Sest Varrak ei ole enam ammu ainus kirjastus Eestis, mis tegeleb ulmekirjanduse eestindamisega.

Jüri Kallast tsiteerides: „1990. aastate alguses /.../ kangastus kirjaniku silme ette üks stseen, millest hiljem sai romaani „Troonide mäng“ („A Game of Thrones“, 1996) esimene peatükk. /.../ „Troonide mängust“ sai hiljem Martini suure saaga „Jää ja tule laul“ („A Song of Ice and Fire“) esimene raamat.“ (Muusa, märts 2007)

Siinkohal seaks kahtluse alla väited, nagu ühendaks Martini „Troonide mängu“ midagi olulist ja põhjapanevat Tolkieni „Sõrmuste Isandaga“. Ainus ühendav joon mu meelest on teoste eepilisus, mastaapsus ja tugev kalle fantaasiale. Tõsi, „Troonide mängu“ puhul ei saa rääkida hardcore-fantasy’st, kuid siiski lisavad just fantastilised elukad ja maagia olulise tausta teosele. Ühiseid jooni Tolkieni ja Martini nn tähtteoste vahel saab vedada vaid see, kes on vaid põgusalt tuttav ulmekirjandusega. Suurem osa fantasy-t on eepiline ja ühel või teisel moel seostatav „Sõrmuste Isandaga“, ja mitte vaid ja ainult sellepärast, et Tolkien on suur isakene. Põhjus on eelkõige ikka selles, et Tolkien oli kirjanik, kes esimesena sisuliselt riisus maailma mütoloogia aineselt koorekihi. See, kui mõni hilisem autor, rääkimata varesemast, kasutab samalaadseid motiive, ei tähenda tingimata Tolkieni jäljendamist.

Tagantjärele on raske öelda, mida ma täpselt teoselt „Troonide mäng“ ootasin ja mis olid emotsioonid pärast proloogi ja esimese peatüki lugemist. Küllap olin natuke pettunud. Haip haibiks (paraku mõjutab igasugune kiitus või laitus isiklikku suhtestumist teosesse), aga need Martini tekstid, mille olin eelnevalt läbi lugenud, et lasknud aimata kindlasti „Troonide mängu“ üldtonaalsust. Martini „Liivakuningad“ on näiteks teos, mida ma kõhklematult soovitaksin kõigile, nii igasugustele intlitele kui lihtsalt hääst kirjandusest lugupidajaile kahel käel, see on sedavõrd intensiivne ja hea stiili, mõtte ja sõnastusega jutt. „Troonide mäng“ sobib aga eelkõige neile, kellele meeldib lugeda nii pseudoajaloolisi fantaasia kallakuga eepilisi tekste kui alternatiivset ajalugu. Või teisele ja omamoodi olulisele inimgrupile: rollimängijatele. George R. R. Martin on muidugi oma ala meister, see aga omakorda tähendab seda, et hetkelisest pettumusest ülesaanuna siiski lugesin naudinguga kogu teose loetud õhtutundide vältel läbi. Järjest, muidugi. Ei ole just raske aru saada, miks Martin riskis 1979. aastal vabakutselise kirjaniku karjääriga. Ta suudab oma tegelased kirjutada nii elusateks ja jõulisteks, nii intensiivseteks oma pahede ja heade omadustega, et nad ronivad naha alla elama ja seavad ennast mõnusalt sisse silmade taga. Ei ole ühtegi karakterit, kes oleks üdini kuri, ja kui on (kuninganna Cersei näiteks), siis on nad siiski luust ja lihast inimesed, kes võitlevad oma aadete nimel. Kasvõi üldiselt pahedeks peetud rahaahnus või võimujanu on niivõrd usutavalt ja näiliselt objektiivselt edasi antud, et see tundub ja ongi orgaaniliselt selle, kirjeldatava isiksuse osa. Kirjanik ei mõista kedagi hukka ja vastupidi, ei soosi. Ta laseb rahulikult maha kooleda ühel peategelasel, sest kõikide loogika ja maailma seaduste järgi pidi minema just niiviisi. Ideelisel, headest ja üllastest motiividest lähtuval Eddardil ei saanudki minna paremini kõrilõikajate ja intrigaanide seas.

Romaanil „Troonide mäng“ on mu meelest neli hõlpsalt jälgitavat põhiliini. Üks neist keskendub pealinna sõitnud Kuninga Käeks (esimene nõunik) palutud Eddardi, tema naise ja arvukate laste tegemistele, teine räägib eksiili pagendatud endise kuninga laste saatusest, kolmas tegeleb kuningas Eddardi sohilapse Jon Snow’ga ja neljas kääbuse, kuninganna Cersei „äbarikust“ vennaga. See, kuidas teos on üles ehitatud, on tekitanud vastakaid arvamusi. Et kas nn hakitud lähenemine ühest peategelasest lähtuvalt on õigustatud või mitte. Näiteks: tegevus antakse edasi läbi ühe peamise karakteri silme. Järgmine peatükis on aga tegevuse edasiandjaks valitud mõni muu peategelane, ja nii läbi kogu romaani. On arutletud selle üle, kas taoline näiline hüplikus segab lugemist või mitte. Mu meelest on see pigem arukas kui segav. Sest niimoodi sain ülevaate parasjagu fookuses oleva tegelase emotsionaalsest taustast, tegutsema sundinud ajendeist ja sellest, miks just see peategelane on valitud antud hetkel keskmesse. Et miks ta on oluline romaani arenguks ja mis roll on temal selles intriigidest pulbitsevas maailmas.

„Troonide mängu“ plussiks või miinuseks saab märkida asjaolu, et tegu on siiski sarja proloogiga ja sellisena ei ole ta päriselt iseseisvana võetav romaan. Nii mõningi ots jäi sõlmimata, kuid samas, mõned liinid arendati lõpuni välja. Kuid siiski on saaga tegelased ennast niivõrd silmade taha söönud, et lugejail tekib küsimus: aga mis edasi?

Teksti loeti eesti keeles

Olen juba aru saanud, et fantasy ei ole minu rida. Sellest hoolimata sai teos ostetud, kuna müüja kinnitas särasilmi kuidas terve nende pere oli raamatu õhinaga läbi lugenud ja kõik muudkui kiidavad. Oleksin pidanud endale kindlaks jääma... Ei oska mina hinnata metsas luusivaid müstilisi elukaid, õukonnaintriige ja kogu seda gemüüset, mida üks õige fantasy kirjatükk lihtsalt peab sisaldama. Sügavad emotsioonid jäävad tekkimata ka värvikatest kirjeldustest, välisest võõbast, milega eelnimetatut kaetakse. Lihtsalt igav... Ja ilmselt selle pärast raamat mul pooleli jäigi. Lihtsalt ei suutnud leida endas seda lõpuponnistuseks vajalikku meelekindlust. Pärlid sigade ees? Võibolla... Kuid kui keegi küsib, siis lugemisoovitust ma sellele kirjatükile anna.
Teksti loeti eesti keeles

Võiks ju küsida, et kas peale nii mitmeid eelarvustajaid on üdlse selle eesti (ja arvatavasti ka üle maailmse) ulmefändomi pea krestomaatilise raamatu kohta midagi öelda. On küll, hää asja kohta on alati öelda. Isegi juhul, kui kedagi eelmist juba korratakse.

Teos on mastaapne, hästi kirjutatud, suurepäraselt liigendatud ja läbi mõeldud. Jah, raamat on seda, ent maailm, kus tegevus toimub vist mitte. ˇEhk tuleb see jutuks järgnevates osades, aga mind hirmsasti segas asjaolu, et mitte sõnagi ei olnud tegelikult juttu ei paigapealse planeedi kosmogooniast ega ka tegelikult selle maailma ajaloost. Need kröömikesed, mida puistati, ei anna tegelikult mitte mingit aimu sellest, miks asjad on täpselt nii nagu nad on ja miks kogu tegelaskond koosneb suuremalt osalt lollidest, persevestidest või mõlemast korraga. Ausalt öelda oli nii mõnigi äärmiselt ebameeldiv tegelane samas ka nii loll, et lausa imetlusväärne, kuidas ta sellesse kombinatsiooni lämbunud ei olnud. Teistpidi oli ka hää ja õilis niiii kuradime naiivne, et ausalt öeldes oli mul sügavalt hää meel, kui tal radikaalselt juukseid lõigati pea kehast eemaldamise teel. Tjah, tegelikult kogu padikonast tegelastest võis leida ehk kolm-neli sellist, kelle surmast oleks pisutki kahju olnud. Ja hulgaliselt selliseid tegelasi, kelle ellujäämine tekitas sügavat nukrust ja masendust. Lühidalt öeldes - kõige halastavam oleks kogu see sletskond punti siduda ja allavett lasta.

Ometigi on see üks haaravamaid ja loetavamaid teoseid üldse, mis on kunagi ette jäänud. No pole erilist mõttesügavust, mis siis. Mõtlemist annab igapäine oleleminegi kapakaupa, kui ainult tahta. Ja mis salata - teinekord pole see sugugi reaalsus vähem vastik, kui "Troonides" kirjeldatu. Otsest vägivalda ehk pisut vähem, ent lolluse ja alatuse kontsentratrioon mitte oluliselt lahjem. Niisiis ei ole tegemist puhtakujulise eskapismiga, seda enam, et sellises sopas võib meilgi püherdada ja mitte ronida sinna, kus on klimaatilised olud kaunikesti ettearvamatud ja elanikkond endast vähemal või suuremal määral tõpraid kujutab.

Vägivald, seks ja söök. Need kõik on esindatud. Kui kaks esimest tavaliselt ei kutsu minus esile pöörast vaimustust, siis siin olid nad üsna õiges proportsioonis ja kolmas on asi, mida reeglina pisut ka fännan. Ja nii mõnedki pea naturalistlikud stseenid andsid omamoodi veel vürtsi juurde.

Sõnaga- tõesti hää raamat. Ent mitte ülihea. Ei välista hilisemat hinde tõstmist, oleneb järgedest. Igaljuhul on see esimene teos, mille lõpetamisel võtsin kätte ja ostsin e-bay`st ka kõik järjed :D.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

"Troonide mäng" on tõepoolest eepilne fantaasia, mis kajastab üsna realistlikult ühe maailma elu-olu. Alguses oli Martinil plaanis kirjutada ainult triloogia, kui tänu esimeste raamatute suurele populaarsusele on ta selle plaani hüljanud. Järgesid tuleb loomulikult veel juurde ning praeguse seisuga ei tea keegi (tõenäoliselt ka autor mitte), kus ja millal see sari lõppeb. Kuna tegu on suhteiselt keerulise sündmustikuga raamatuga, mida on praktiliselt võimatu kinolinale tuua, otsustas Ameerika kaabeltelevisiooni kanal HBO teha asjast miniseriaali. Igatahes on see teos seda väärt. Mulle isiklikult hakkas see hakitus ja tegelaste rohkus natuke vastu, kuid ilmselt on selline ülesehitus vajalik suure loo lugejateni toomiseks. Hea raamat, tugev neli. P.S. - tahaks eriti kiita seda head kirjastust, kes otsustas selle teose kahes osas avaldada. Ideel on ju jumet, võib-olla peaks järgmisena kaaluma näiteks uue "Harry Potteri" paarikümne lehekülje paksuste köidete trükkimist. Ma usun, et kõik oleks ilgelt rahul ja rõõmu jaguks kauemaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kusagil 2000-ndate algupoolel formeerus Tallinna ulmehuviliste igakuistel kogunemistel fraktsioon (you know who you are ja see arvustus ongi teile pühendatud ), kes pajatas omakeskis ja kõigile neile kes viitsisid kuulata, äraseletatul ilmel 80ndatel esilekerkinud väheviljaka autori ning sedavõrd viljakama toimetaja George R.R. Martini uuest fantaasiasaagast, laual liikusid ringi ka Amazoni või Krisostomuse kaudu hangitud juba kapsastuma kippuvad eksemplarid. Sünkroonis sellega võis lugeda siitsamast BAASist ja mujalt üle neti vaimustunud hõiskeid romaanisarjast kui täiesti uue kvaliteedist ussitama kippuvas žanris ning Martinist kui fantaasiakirjanduse päästjast.

Ma ei mäleta millal ma seda, romaanisarja esimest köidet lugesin, ilmselt umbes aasta tagasi. Tõtt-öelda ei mäleta ma ka sisust palju enamat kui et raamatus tegutses mitu kuningakoda lugematu arvu võsudega, kes mingil väljamõeldud mandril omavahel maad ja võimu jagasid. Mäletan veel seda, et tekkisid paralleelid Indrek Hargla romaaniga "Vabaduse kõrgeim määr", seda nii üldise tonaalsuse pärast kui seetõttu, et kui loo alguses oli mängu toodud veid maagiat, siis sündmuste arenedes jäi see tahaplaanile ning arveid õiendasid lihast ja verest tegelased vaid käterammu ning vaimujõu/intrigeerimise abiga. Kes kelle pealt maha kirjutas, eks ole... Selle mittemeeldejäävuse tõttu on ka täiesti kindel, et ma sarja järgnevaid köiteid, mis kuulu järgi lähevad "veel paremaks" kunagi ei loe. Kui mingi asi ikka eriti ei sütita, siis milleks ennast vaevata, olgu ta siis "absoluutselt oluline" või mitte. Raamatu lugemine edenes kiiresti, aga teravam huvi vaibus juba esimese köite keskpaigas.

Tegelik selle arvustuse põhjus seisneb järgmises: ma ei saa absoluutselt aru, miks on vaja välja mõelda mingi maanurk, asustada see elanike ning varustada ajalooga, kui see mida kirjeldatakse erineb puhtparameetriliselt vähe kõigest sellest, mida inimeste senisest ajaloost leida võib, seda enam et halle laike on tuntud ajaloos küll ja veel ning niikuinii teab keskmine inimene ajaloost nii vähe, et puhthariduslikuski mõttes oleks tulutoovam konkreetse koha ja ajaga seotud ajalooline romaan/romaanisari. Võib-olla ongi küsimus selles, et ühel juhul tuleb teha kõvasti uurimistööd ja teisel juhul oluliselt vähem.

Kindlasti lülin ma ka aktiivselt viimasteil kümnendeil bestsellereis vaat et ainuvaldavaks muutunud panoraamtehnikat (palju tegelasi ja nende enam-vähem sõltumatult kulgevad liinid). Kui seda raamatut kõrvutada nt. paljudelt parameetritelt sarnase Robin Hobbi Salamõrtsuka sarjaga, siis viimase ilmseks eeliseks ongi nimetatud tehnika ekspluateerimisest hoidumine. Kuulu järgi on Martin selle tehnikaga sarja hilisemates köidetes juba absurdini välja jõudnud.

Võib ka olla, et nn. orirahva esindajana (selle määratlusega teen ma kindlasti rõõmu tervele plejaadile, mõne isikuga ka ulmeringkondades esindatud masohhistidele, kes kasutavad iga vaba võimalust osutada 700-aastasele orjapõlvele ning sellega eestlastesse juurdunud põlastusväärsetele iseloomuomadustele) jätavad mind üpris külmaks sinivereliste elulised probleemid, millele ja ainult millele sellessinatses saagas keskendutakse; raske juhtum, ei saa ju ka erutuda nn. ajaloovõltsimise katsete pärast kui vanaisa ja vanaonu pole Luki all tankis põlenud. Mis puutub aga Jää ja tule saaga seninägematusse kargusse ja elulähedusse, siis sellealased illusioonid aurustusid niipea kui üks tornist allavisatud lapstegelane kõigi füüsikaseaduste ja tõenäosuste kiuste ellu jäi ja väga tõenäoliselt kohtame teda ka loo finaalis kui sinna kunagi välja peaks jõutama.

Eksiarvamuste vältimiseks - selle arvustusega ei taha ma kindlasti öelda, et ma end millegi poolest neist paremaks peaksin, kes seda mammutteost täiega naudivad.

Teksti loeti eesti keeles

Kohe esimene arvustaja on kõik olulise välja öelnud ning jääb vaid nõustuda. Kuidas seda nüüd viisakalt öelda – ei kõnetanud see teos mind, pole midagi parata. Seoses autori Tallinna-visiidiga otsustasin teha kolmanda katse umbes kolmekümnendast leheküljest kaugemale jõuda. Suure tahtepingutusega see ka õnnestus, kuigi vahele jäi päevi ja nädalaid, mil kõik muud tegevused tundusid huvitavamad. Kusjuures on küll hästi kirjutatud, näiteks teab autor, erinevalt paljudest kolleegidest, et iga peatükk peaks moodustama omaette novelli.

Ma püüdsin elu enda jaoks lihtsamaks teha sellega, et ei hakanud välja kirjutama tegelaste nimesid ja sugupuid ega jätnud neid ka meelde. Mis mõtet on teadmisel, kellega ser Türnüffel on ema poolt suguluses või kellele ta vanaisa truudust vandus, kui on üsna kindel, et õige pea lüüakse sinane Türnüffel miskis lahingus maha ja tema nimetamise ainus eesmärk ongi algusest peale olnud ohvrite nimekirja pikendamine.

Lisaks liinidele, mida on huvitav jälgida, st tegelastele, kellel on võimalik teha valikuid, on liine, mis kulgevad oma läbinähtava lõpu poole niisama nüri järjekindlusega nagu nõuka-aegsed tööstusromaanid (ja ulmet on kah samasuguses koguses). Hea küll, on planeeritud suur sari keerulise maailmaga, esimene osa ongi nuppude lauale paigutamine ja ettevalmistus selleks, mis tegelikult juhtuma hakkab. Teisisõnu: tegemist on autori ettevalmistustööga, märkmetega, mida poleks pidanud tingimata avaldama.

Niisiis, autoril oli vaja allakäinud, vastuoludest lõhestatud maailma. Selleni jõudmine on olnud aga nii neetult klišeelik. Ajaloos ikka ja jälle nähtud. Otsustavad kaks vana hipit (sry, noort rüütlit ikka), Bob ja Ned, vana kuninga võimult kõrvaldada. Tehtud – mõeldud. Või ei, mõtlemiseni nad ei jõuagi. Bobil puudub igasugune ettekujutus riigivalitsemisega seonduvast. Ned tuleb piirkondliku asevalitsejana enam-vähem toime, ainult et Väga Tähtis Müür, mille korrashoid peaks olema tema peamine ülesanne, on kolmekordselt alamehitatud ja ka vastavalt lagunenud. Nii, siis lohistab Bob sõber Nedi kõrvupidi juba täielikule ebakompetentsuse tasandile ja allakäik on garanteeritud. (No ei sobi riigikukutajad reeglina valitsejaks. Üksikuid erandeid muidugi on – Fidel Castro oli siiski nii hea ettevalmistusega, et suutis 50 aastat kuningana valitseda. Tavalisem on tema sõbra Ernesto “Idioot” Guevara saatus, kes tormas oma segaseid mõtteid jutlustama ja sai teenitud palga.) Suurema osa romaani viimasest kolmandikust oleks võinud rahulikult asendada nimekirjaga neist, kes esialgu veel ellu jäid, paarisaja lehekülje jagu paberit oleks õnnestunud kokku hoida.

Lugesin kordamööda eesti ja inglise keeles ning jäin lõpuks siiski originaali juurde. Eks ma ju näen, millised dilemmad on Mario ees seisnud ja kuidas ta neid on lahendanud. Pole põhjust nuriseda, kuigi oleksin ise mõne asja ehk teisiti teinud. Üks märkus siiski: "seitsminna" on ikka tõeliselt totter sõna "septa" kõrval, mille oleks võinud jätta eestindamata.

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Parim fantasy mida kunagi lugenud olen. Ilmselt just ka selle üleloomuliku osa minimaalsuse pärast. Tõlge super. Tükati (näit sõna "ebalased") isegi originaalist parem.Ja teleseriaal oli ka sama heal tasemel.
Teksti loeti eesti keeles

Enne lugema asumist olin selle sarja kohta väga vastakaid arvamusi kuulnud ja seega natuke häirivalt eelarvamuste küüsis. Pika hoovõtmise peale sundis pealetulev TV-sari siiski raamatu haarama (ma kohe üldse ei salli, kui mingi ekraan mu võimaliku lugemiselamuse rikub). Sisseelamine läkski raskelt ja ettevaatlikult (püüdes näiteks tekstiga alateadlikku distantsi hoides jooksvalt välja nuputada, milline sümpaatne peategelane kohe esimeses raamatus ära tapetakse – ühe mu sõbra jaoks oli see pöördepunktiks, miks ta sarja edasisest lugemisest loobus). Kuid mingil hetkel haaras raamat mind kaasa. Mulle meeldis just autori stiil sündmusi peatükkide kaupa erinevate silmade läbi näidata, see avas tegelasi paremini ja esitas väljakutse narratiivipusle kokkupanekuks.

Ei saa öelda, et ma just ahvivaimustuses oleksin, aga edasist lugemist vääriv kirjatükk on see küll. Loodetavasti ei jää kirjaniku võimed ta plaanidele alla. Ma natuke pelgan kõiksugu lõputuid megasarju, sest mingil hetkel tüütavad need ära, aga sa oled ennast nii sisse lugenud, et pooleli jätta ka enam ei saa.
Maksimumhinnet ei saa panna seetõttu, et kõigest heast hoolimata pole maailm, kuhu lugejat minema sunnitakse, mulle tegelikult väga mokkamööda – kõike seal kirjeldatut näeb pahatihti ka siis, kui silmad raamatult tõsta.

Teksti loeti eesti keeles

Keegi ei kahtle kirjaniku osavuses. Lugu on massiivne, väga kaasahaarav ning kiirelt edasi liikuv. Kui üldse midagi pahaks panna Martin`le, siis seda, et ta kirjutas nii arusaadava loo, et lugejapoolne kaasatöötamine on viidud miinimumini. On see halb? Kusagil 400-500 lehekülgede vahel mõtlesin, et jah - seda võib tõlgendada kui miinust. Miks ma loen, kui kõik on lihtsalt ja arusaadavalt kirjas? See muutub igavaks... Kuid mu hoiak muutus, lugu muutus salapärasemaks ning lugejalt nõuti intensiivset kaastööd, mis seisnes selles, et ei kaotataks järge selles suures loos, kus on palju väikseid lugusid ning tegelasi. Hinne on 5. Raamat, mida võiks lugeda lastele enne magama minekut (lood on parajalt lühikesed. Mis puutub vägivalda ja seksi, siis need on olnud juba vanades muinasjuttudes. Seega ei tohiks probleem olla ).
Teksti loeti inglise keeles
x
Tarts
31.03.1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Nojah... Esimeseks sulekatsetuseks täitsa kõlbulik. Poliitiliselt korrektne (minu pettumuseks ei ilmunud paraku kusagilt välja ei hiinlast ega ühe jalaga neegrit), aga tühja kah. Üsna etteaimatava sisuga - mõned koolsid (jällegi tegelase täpsusega ennustatavalt) ja ülejäänud jällegi leidsid üks- kaks- või teineteist. Mõni sai kätte ja mõni jäi töllakil mokaga vahtima. Mõned tegutsesid igavesti jaburalt. Tegelased olid stereotüüpsed nii et luu paistis. Sõnaga - selline pisut klišeelik, aga pisut usutav mängust, mille nimi on elu.Paras ühe õhtu lugemine. Ei loe üle. Ei pea aega kaotatuks.
Teksti loeti eesti keeles

Ma`o viitsind eelnevaid arvutusi lugeda, mistap antagu andeks kordamine/plagieerimine. Sõnaga. Olles mõndagi lugend. Ei olnd vampiirikas. Vampiirid olid kulissid, taga aga olid olud. Kaunikeseti haistetav/maitstav olukirjeldus. Kas see ka vähegi objektiivsele tõele vastab? A kesse hoolib? On loodud keha, kuhu lugeja saab end sisse süüa ja ega sealt naljalt end jälle välja närida polegi niisama lihtne. Olen teost testinud sõbral, kes ei hooli ulmest sugugi. Sain vastu kiitvaid sõnu. Repliigigia küll: "aga milleks need vampiirid?". Ei osand ma talle vastata. Mistõttu pole maksimum.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Huvitav jutt. Hea jutt. Selgelt kristjansanderlik jutt. Kas see viimne on kompliment või süüdistus, jäägu mõistatada. Ent mulle iseenesest Sander`i jutud meeldivad. Pond seeegi miskiks erandiks. Paraku, oh alati peab olema see paraku, olgugli, et lugesin seda vaevu 1,5 nädalit tagasi - ma ei suutnud seda ilma märksõnata "Mülleri kerad" meenutada. Tjah, oleks ma ka märksõna peale viisaka taipamatusega edasi jõllitanud, oleks saanud 2 punni vähem.

No on mul teatav sümpaatia vennakste Strugatskite vastu. Siiani on herr Kristjan seda hästi tabanud. Jajah, siia võib mõnedki teised kah juurde panna, teame, oskame (olgu või Gansovski), ent las nad jäävad. Oluline on siiski see, et Kristjan on tabanud (imho) ülihästi seda nn vene hinge traagikat. Kas see on iroonia või autor tunnebki umbes samal viisil, ei tea. Ei huvitagi. Kui on tehtud hästi, siis ei ole mõtet arutada, et kas ja mis.

Teksti loeti eesti keeles

Võiks ju küsida, et kas peale nii mitmeid eelarvustajaid on üdlse selle eesti (ja arvatavasti ka üle maailmse) ulmefändomi pea krestomaatilise raamatu kohta midagi öelda. On küll, hää asja kohta on alati öelda. Isegi juhul, kui kedagi eelmist juba korratakse.

Teos on mastaapne, hästi kirjutatud, suurepäraselt liigendatud ja läbi mõeldud. Jah, raamat on seda, ent maailm, kus tegevus toimub vist mitte. ˇEhk tuleb see jutuks järgnevates osades, aga mind hirmsasti segas asjaolu, et mitte sõnagi ei olnud tegelikult juttu ei paigapealse planeedi kosmogooniast ega ka tegelikult selle maailma ajaloost. Need kröömikesed, mida puistati, ei anna tegelikult mitte mingit aimu sellest, miks asjad on täpselt nii nagu nad on ja miks kogu tegelaskond koosneb suuremalt osalt lollidest, persevestidest või mõlemast korraga. Ausalt öelda oli nii mõnigi äärmiselt ebameeldiv tegelane samas ka nii loll, et lausa imetlusväärne, kuidas ta sellesse kombinatsiooni lämbunud ei olnud. Teistpidi oli ka hää ja õilis niiii kuradime naiivne, et ausalt öeldes oli mul sügavalt hää meel, kui tal radikaalselt juukseid lõigati pea kehast eemaldamise teel. Tjah, tegelikult kogu padikonast tegelastest võis leida ehk kolm-neli sellist, kelle surmast oleks pisutki kahju olnud. Ja hulgaliselt selliseid tegelasi, kelle ellujäämine tekitas sügavat nukrust ja masendust. Lühidalt öeldes - kõige halastavam oleks kogu see sletskond punti siduda ja allavett lasta.

Ometigi on see üks haaravamaid ja loetavamaid teoseid üldse, mis on kunagi ette jäänud. No pole erilist mõttesügavust, mis siis. Mõtlemist annab igapäine oleleminegi kapakaupa, kui ainult tahta. Ja mis salata - teinekord pole see sugugi reaalsus vähem vastik, kui "Troonides" kirjeldatu. Otsest vägivalda ehk pisut vähem, ent lolluse ja alatuse kontsentratrioon mitte oluliselt lahjem. Niisiis ei ole tegemist puhtakujulise eskapismiga, seda enam, et sellises sopas võib meilgi püherdada ja mitte ronida sinna, kus on klimaatilised olud kaunikesti ettearvamatud ja elanikkond endast vähemal või suuremal määral tõpraid kujutab.

Vägivald, seks ja söök. Need kõik on esindatud. Kui kaks esimest tavaliselt ei kutsu minus esile pöörast vaimustust, siis siin olid nad üsna õiges proportsioonis ja kolmas on asi, mida reeglina pisut ka fännan. Ja nii mõnedki pea naturalistlikud stseenid andsid omamoodi veel vürtsi juurde.

Sõnaga- tõesti hää raamat. Ent mitte ülihea. Ei välista hilisemat hinde tõstmist, oleneb järgedest. Igaljuhul on see esimene teos, mille lõpetamisel võtsin kätte ja ostsin e-bay`st ka kõik järjed :D.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Olen hinde suhtes nii kahevehel, kui olla saab. Kas panna hinne esimese lugemiselamuse järgi (mis pärineb ajast ca 20 aastat tagasi) või nüüdsest, kui tänu mõneaegsele piiratud liikumisvabadusele vanu asju läbi lappasin ja uuesti meelde uletasin.

Raamat asub (vähe)väärikasse ritta samasuguste saastadega, millisteks on "220 päeva tähelaevas", "Teekond homsesse", "Kuum maa" ja veel mõned. Tegelikult mitte väga mõned, pigem läheks jumalapäike enne looja, kui nimekirja lõpetatuks saaks lugeda. Sellest hoolimata on neid aeg-ajalt väga lõbus lugeda. Jah, on küll kahju puudest, mis nende raamatute trükkimiseks langetati, kuid samastki paberit oleks saanud veel jälgimate asjade kordasaatmiseks kasutada. Kuidagi südantsoojendav on lugeda täiskasvanud inimeste poolt tõsise näoga kirjutatud padulollusi. Ja keeldun aktsepteerimast ütlust, et "aeg oli selline". Laenates Artur Alliksaarelt sõnu "ei ole häid ega halvemaid aegu" ja eks ta nii ongi. Pigem on see vist sedaviisi, et sellise naiivse punase puudriga üle raputatud tähemärkide koguga (kurat, ei paindu sõrmed vabatahtsi selle asja kohta väärikat nimetust "romaan" või "teos" kirjutama) püüab autor taltsutada oma sisemist saatanat, kes püüab lauslollusi välja karjudes summutada loomulikku õglustunnet, mis paneb vägisi igatsema silma - kõrva arsti järele (kirjanik näeb oma ümber ilmselt hoopis muud, kui kuuleb).

Sellised mõtted tekkisid aga alles nüüd, täiskasvanuna lugedes. Kui poisikesena oleks hinnata tulnud, siis oleks "1" ikka väga kiire ja üldiselt ilma eriliste põhjendusteta (kui mitte kirjamusta ja trükivalgust mittekannatavaid väljendeid arvestada) tulnud. Nüüd aga oleks olnud tahtmine "rannavetele" lausa "hea" panna. 5-vääriline ei ole ta küll kindlasti mitte. Siiski jään esmase mulje juurde - võimalik et mõtlesin eelmises lõigus kirjeldatu lihtsalt välja, et mitte Kaburi haua peale häda õiendama minna.

Teksti loeti eesti keeles

Kas on tegemist ulmeromaaniga? Oh, kui raske küsimus. Kas on tegemist ULMELISE teosega? Jaah, vist küll... Kuivõrd raamatus kirjeldatud inimesi ja sündmusi pole kirjutatud ajaloos olemas, siis jah, tegemist on ulmelise elemendiga teosega. Tegelikult tekkis mul teatav paralleel meie kaasmaalasega, kelle nimeks Uido Truia (ma tõesti loodan, et väike värin, mida ma just oma istumise all tundsi oli mööduv rong ja mitte end hauas teist külge pöörav Ristikivi) ja kes armastab oma nn "teostes" tegelda peamiselt oma maailmavaate deklareerimisega ja ei enamaga. Siiski, "Imede saar" on midagi palju-palju enamat. Ja suuremat. Ja üsna hää tutvustus ühe suurima antiigi mõtleja arvamisest asjadest. Milliste käes me paraku paljus praegugi kannatame.

Tegelikult on üsna kummastav lugeda eelarvustajaid - vägisi võib jääda mulje nagu ei oleks nad Platoniga, peale nime, just teab mis tuttavad. Teatavate pisikeste mööndustega kujutab Allotria (NB! mitte mingil juhul ajada segi Atlantisega, mille kohta on öeldud ka teoses sõnaselgelt, et "ta asub teispool lääne udusid") üsna üheselt Platoni politeia`t, ehk ideaalset elukorraldust. Muuseas, Allotriat on mainitud nii Campanella "Päikesesaares" kui ka Thomas More`i poolt. Ilmselt on Ristikivi välja jätnud ilmselged praeguseks kuiskit mittemõistetavad mõttekäigud ja sisse jätnud vaheldumisi vaated, millest mingit osa ta kiitis heaks ja teisi, millega ta seda ei teinud. Nii ta võtab kätte ja lugejale märkamatult lahkab enda loodud ühiskonda patoloogi kiretusega. Tõsi, ta teeb seda küll kiirmarsi korras ja konstanteerides mitmeid fakte viisil, mida lugeja ise peab tõlgendama, ent mille kohta selgelt on märk maha pandud.

Lõpetuseks. Kui eelarvutajal juhtub tõsti purgike flogistoni üle olema, siis mina oleks nõus ostma küll. Aga see peab puhas olema. Muidu ma kutsun tuttavad rohelised mehikesed kampa ja me tuleme hulgakesi müüjale "das Welt-Eis theorie"`d seletama.

Üsna veider on kohe peale arvustuse kirjutamist sinna midagi lisada, aga mis seal ikka.

Ristikivikohta (minu kogemusel, millist polegi hirmvähe) on siiski tegemist üsna paariplaanilise teosega. Kui on enamat todeldud, ei ole see siiski paraku välja tulnud. Hindan tunduvalt kõrgemalt tema ristisõdade triloogiat ja "Hingede ööd" ei hakkagi mainima, sest see on nii lähedal meie kirjanduse tipule, et rääkides tippudest, siis on asi täpselt nii, et kord on kõrgem Dzho-mö-lung-ma, kord Dzho-o-yu. Kui nii geograafiase langeda (või tõusta).

Teksti loeti eesti keeles

Eelkirjeldajale on raske midagi lisada, tegu on lühikese, lööva ja vaimuka mythos`est nõretava jublakaga, mida küll jutuks nimetada on üsna keeruline. Pigem selline keel-põses kirjutatud väike humoorikas etüüd, mis kompab tõsiusklike fännide valuläve ja riskib autoripoolt tõrv-suled kombinatsiooniga ebameeldivalt lähedase tutvumisega.

Gaimani lühivorm on (vähemalt minu jaoks) mäekõrguselt üle tema romaanidest - kui jutud on lühikesed, hammustavad, karged, teravmeelsed, vahel ka hea maitse õhkõhukesel noateral balansseerivad ja sellest hoolimata surmapälgava näoga tõrvikutega zhongleerivad, siis romaanidele võiks ette heita tegelaste mõningast kahemõõtmelisust. Ehk siis toda, mis mulle ka ühe teatava Neal`i juures pisut vastu hakkab - koomiksina ehk head, raamatuna keskpärased. Hästi joonistatud, ent hingetud ja isegi jumalate või muude üleloomulike olevustena külmaks jätvad ja ebausutavad. Teen siinkohal erandi "Good omen..."`ile, mis eristub minu jaoks nii Gaimani kui Pratchetti loomingust positiivsemana, kui mõlemad eraldi. Ehk siis "Good omen`i..."`i puhul on selgelt näha - 1+1 ei pea olema sugugi 2, vaid ka näiteks 5.

Suur kisatus on neile, kes pole lugenud (ehk englishis ei loegi) natukenegi maitsta anda, millest nad ilma jäänud. Sestap:

"Nad nimetavad mind Cthulhu. Suur Cthulhu.

Keegi ei suuda seda õigesti hääldada.

Lugematuid ajastuid tagasi sigititati mind Khhaa’yngnaiih (ei, ma ei tea, kuidas kuidas see ortograafiliselt õige oleks, kirjuta nagu kuuled) mustqade udude keskel just kahanema hakanud kuu all vanemate poolt, kes teile ei kangastuks isegi halvimates luupainajates."

Olles need kaks lauset läbi lugenud, olin lootusetult konksu otsas. Õnnek (õnnetuseks?) on lugu 10 minutit pikk. Ja hea sellisena.

Teksti loeti inglise keeles

No ei tea, mis pseudoajalugu see ikka nii oli, suvaline selline punnitatud keskmise vaimukusega ja ausalt öelda üsna poinditu jutt. Lugeda, jah kõlbas, ent pisut humoreski mulje jättis. Suurim voorus - lühidus.
Teksti loeti vene keeles

Teate, ärge lugege seda. Või siis lugege. Ise teate, mina olen hoiatanud. Millest on pohjustatud selline pahameele torm?

Alustagem algusest, jõudkem keskpaika ja siis lajataks lõpetusega.

Algaks sellest, et tagakaanel on Observer seda raamatut kirjeldanud kui "saravat segu teadusest, filosoofiast, okultismist, ajaloost ja religioonist". Selline rosolje juba iseenesest tekitab ettevaatust, sest koik mainitud on juba iseenesest nii laiad ja koike hõlmavad, et keskmisel inimesel on vaid ühegagi neist kursis olemiseks vaat` et täispaeva töö. Mainimata jättes asjaolu, et nimetatavad paljuski üksteisele häälekalt vastu röögivad, rääkimata teinetaisest üle karjumisest. Noh, olgu, mõeldud nind siiski lugema hakatud. Neli kuud. Neli kuradima pikka kuud aeg-ajalt nädalakese vahele jattes ja siis hambad ristis ikkagi edasi lugedes. Mingi kummaline masohhismi vorm võib-olla. Asoo, kapsast on 700 lk pocketsize, mis tahendab, et on mahult selline kaunikesti keskmine. Vist saaks isegi sisu kohta seda oelda. Kirjutamisoskus hästi katte õpitud, anne selline, noh, ma`i tia, kah ehk kusagile kõva Eesti jalka koonide tsenter. Mis aga vihastab, paneb piinlikkust tundma ja teeb kurvaks on valdkon(dade)na tundmine ja selle esitamine. Johhaidaa!!! Matemaatiliselt pirväärtusega perioodilise funktsiooni leidmist esitleda nagu vahemalt kahe ameerika leidmist, see on pisut liig. Loopides minged fraase ja võrdlusi filosoofiast ja siis neid täiesti süüdimatult täiesti suvaliste nimedega seostada (ok, tegu on vahemalt ligikaudu uheaegsete tegelastega), ajab mind aga marru. Siin ei tundu isegi, et autor lugejat alahindaks, pigem on ta ise terakene ignorantne. Okultismiga on nigu on - ma ei saa öelda, et kabbala mulle kunagi erilist huvi oleks pakkunud ja sestap ei võta sel kohal sona. Religioon? Seda oli nii näpuotsaga, et seal oleks isegi raske midagi puusse panna. Ometigi suudeti ka seda, meie armsa ristiusu jesuiitlikus vaimus. Mis räägib - sihikindla tegevuse korral on võimalik ka 1 ja 1 kokku pannes sada mingi jummlala suvaline vastus, andke ainult idioodi kätte.

Algatus on tehtud, liigume edasi. Liigume sisu juurde. Tegelt ei saa kuidagi öelda, et see puuduks. On olemas. Isegi mitu. Samal teemal. Ent oioi, kui kui klisheelik. Kõik neli. Neli jah, tegevusliine on 4 ja ma ei karda midagi spolida, sest juba alul on asi paika pandud. Ei mäleta tegelaste nimesid ja need pole ka tähtsad. Nimetame tinglikult ja me ei saa eksida - teadlane ja tema assistent, külma kõhuga föderaalagent, kergemeelne elumees ning fanaatiline usklik. 5 inimest, kelle käitumine, muuseas, on konteksti arvestades üsna adekvaatne. Väikese mööndusega - esimene paar (teadlane ja assistent - naine ja mees, just säändses järjekorras) oleks võind vastavalt soorollidele käituda. Ent ei, kussa, naisolevus (no ei paendu keel "naine" ütlema) peab ju olema see, kes teeb suure avastuse. Ikka SUURE. Tähtede suurusest jäi puudu, nii suur on avastus. Lühidalt - valemi tõestus, mis näitab võmalike paralleeluniversumite eksistentsi ja lubab ehitada generaatori, mis kallutab sündmusi kas parembaks või halvembaks. Samal ajal... Ajab raske lapsepõlvega kalasilmne föderaalagent potensiaalselt Walitsust huvitavate väheke vormistet ideede jälgi. Samal ajal... Ortodoksne juudi rabi avastab tamudist matemaatilise mustri, ehk shifri, mida töödeldes tulevad ette koonduslaagris (väidetavasti) koolnud juuditeadlse Joze Kobinski nimi ja väljendid "kohtumõismine", "viimnepäev" ja vastavad. Samal ajal... Üks ajakirjanik, kes töötab väljaandele, mis isegi eemalt vaadates käed kollaseks teeb, satub materjalidele, milles käsitletakse inimeste jäljetut kadumist ja kuidagi jookseb läbi nimi "Jozef Kobinksi". Intriig on punut. Tegevus algatet. Juhtund nii, et saand eelpoolmainit seötskond olulises geograafilises kohas kokku saand ja, kuna see on ju ammuteada fakt (võtke seda ironiseerimisena või kuiskit teisti), et esineb kohti, kus reaalsus on hõredam, kui mujal, siis läbi ruumi erinevatesse reaalsustesse pudisend. Siinkohal ehk küll mitte originaalne idee, ent korralik teostus - oletades, et meie maailm on 50-50 maailm, siis järelikult teised peavad kuhugi kaldus olema (ntx rabi sattus 30-70 (ja see 30 oli see meeldivam pool), agent 40 - 60, elumees 60 - 40 ja taibulanna+asjur 70 - 30 maailma). Ja et sattunud peavad olema kuidagi sattumise olema ära teeninud või siis arvanud, et see ongi see, mis vaja või kuidagi. Sõnaga - läbi mitmete seikluste jõuab meile tuntud seltskond lunastuseni - oma (meie) maailma tagasi. Nagu nipsti. Nagu oodata oli. Nagu peab. Olgu.

Just sai keskpaik läbi, sestap, nagu juba kooliajal õpit, jõuame kokkuvõtte juurde. Parak on juba sissevedamises juba liialt öeldud. Ent kaugeltki mitte kõike kokkutõmbeks. Kõkkukiskuvalt peab ütlema, et ma jätkuvalt usun soorollidesse ja sellesse, et naistetahvad käituvad pigem naiste kombel ja mehed siis jällegi teistmoodi. Olen tallanud kurat-teab-mitmeid koolitusi, kus lalisetakse "emotsionaalsest intellikõntsast" ja "empaatilisest juhmimisest". Olgu, ma ei andnud õnneks selle raamatu eest ühtegi senti välja (ja ka mitte eelmainitud pähetagumiste eest), aga mul on oma ajaga ka ilma tasuta PALJU asjalikumaid asju ete võtta.

Miinimumist kõrgem hinne tuleb selle tõttu, et sain siinkohal tublisti auru välja lasta. Täna jäävad nii naine, kui ka lapsed peksmata ;)

Teksti loeti inglise keeles

Ma ei hakkaks isegi sellele suurepärasele lühijutule hädapärasematki mõtisklust juurde panema, kui ei tunneks, et me sarnses suunas tõttakskem. No olen mina oma (keskaegse eluea järgi pika, uusaega järgi keskmise, uusima aegse järgi poisikesliku) eluea jooksul ikka asjasi ja antiutoopiaid ja ka utoopiaid näind, ent SELLINE maailmakäsitlua lõi lihtviisiliselst tummaks. Küsimus ei ole võimalikkuses või ilvõimatuses. Pigem on küsimus selles, mida me lubame ja mida mitte. Ja kui me midagi juba luband oleme (jajah, meelega rahvalik "luband" mitte grammatiliselt ja õige "lubanud"), kas me siis süsteemi üle ka mingitki (hall selle ülvaatega) vaadet ehk kotrolli omame? Ausalt öeldud - lugu, mis saavutas minu jaoks mõju 3ndal lugemisel. Aitas kaasa kaasmaalastega määratlemina. (ssa kurat kui tore viimne lause tuli ;) ) Andri, äkki paneks parima lause kah menetlusse, muidu tundub BAAS kuidagi mõttettu reklaamikeskkonnana. Olgu, läheb puha kontektist välja, aga mi ei võiks ta seda olla??? Ja eelviimset käsitle kah reklaamlausna, sr PUHASTA
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

40 pole igavigkulises plaanis sugugi VÄGA suur mõõt. Ma ei suuda ei kuidagi ei üle ei ümber päästa arusaamiasest, miks jutu stiil Antsule meeldis. Me ju eeldame, et Veskimehe stiil/tahtmine/teostus on ju kah Antsule mokkamööga. Ja oh, kuis ma mitmel korral lugemise jooksul tegin kohustusliku retsitatiivi kõikvõimelise poole: "oh see, kussa ka polnukski, tee ometigi midagigi, et meie kodukeelne Siimukene (in english Simon???), saaks üllitet ka sarnases teoses - las need õhtupoolsed kirjatsurad siis vähekegi häbenema saavad. Las need meitepoolt tunnustet saavad ka ka neitepoolt tundemaie, et miski imelise valemi kaaslusel, et ongi nii, ka sihnandses pisikses kogukonnas on miskitki võimalik teha. Arvestades hr. Milleri omi paleusi, ei saa ma kuiskitki loole üle "koolipoisi" anda (ehkki, mis salata, oli pea üle antoloogia lugu küll). Ent, Ants, kättesattuvate nimel - MEIL ON kes oskavad paremini (ka plain englishis).
Teksti loeti inglise keeles

Ehk on mu huumorimeel pisikese nihkega, aga mina sain seda teksti lugedes ikka kohe kogu raha eest lustida. EI, ma olen väga kaugel sellest, et olla filmifriik ja ka kogu koomiksindus jätab mind üle keskmise jahedaks. Ent lugu oli vahva ja litun nendega, kes peavad seda poliitilise korrektsuse üle ilkumiseks. Übermensch vs Golem.. No andke armu, midagi nii hüsteeriliselt lõbusat ei ole ma ammu kuulnd.
Teksti loeti eesti keeles

Tjah, hoides end aastakese ja natuke enam Pratchetiist eemal (hmh, ka seesinane teos langeb sellesse eelajalukku), siis tleb välja, et on nauditav ja enamgi veel (fraas laenatud ja parafraseeritud H. Lehiste postuumselt avaldet antoloogiast "Valitud kaebusi."). Kui mitte muud, siis on Terry suutnud mäekõrguselt üle keskmise Lääne kultuuri inimese sisse elada väheke kürvalisematesse kultuuridesse. Paraku - ilma taotluseta neid mõista, jah - aru tema saab, ent liikumapanevatest mehhanismidest temal on pehmelt öeldes olematu aim ja hoomahtus. Ent hoolimata ja enamgi veel - lugu on hää, lugu on olemas ja lugu on kirja pandud. Olgu, Rincewind on ebasaamatum kui kunagi varem, aga ikka juhtub - ka parimatel meis tuleb helgeid päevi ette. Miks ma seda raamatut, mis on tegelikult "Discworld"`i sarja kõva keskmine kiidan? Ikka selle pärast, et Pratchett on tabanud mingit ida hingekeelt ja selle najal loo üles ehitanud. Lugu küll kipub oma telje ümbert aeg-ajalt eemaldume, ent siis kisuvad äärmiselt venivad (siidist??) traagelniidid sündmused nälle loo keskmesse tagasi. Imede ime - suudabki Terry kogu loo koos hoida ja ka rahuldavalt ära lõpetada. Selle poolest täiesti aktsepteeritav ja isegi hää lugu. Lugu on hea nii maakeeli, ehkki originaalis on tema veel etem. Sestap hinde kõrgeim määr ja patutunnistus, et päris kindlasti võtan ma ka tuleviku (ehk isegi lähedases) Pratchetti raamatuid oma käte vahele ja tõstan silme ette.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Oh neid kõhklusi ja kahtlusi ja unetuid öid, mis ma veetsin kaaludes, kas teos kuulub meie kallisse BAAS`i või mitte. Kahlused-vaagimised leidsid üsna ühese lahenduse – jah, tegemist ON tugeva fantastika elemendiga groteskiga. Kas fantastiline element selles domineerivaim on – noh, see on on iseküsimus, ent fakt on, et ilma selleta laguneks kogu romaan koost ja järele jääks lihtsalt ilma igasuguse sisuta mürgi pritsimine õhtumaa kultuuri ja laiemalt kogu inimkonna pihta.

Olgu. Igastahes oli üsna kummaline Uku Masingult midagi sellist lugeda. Kirjutet on see küll juba suhteliselt ammu (enne II suurt ilmasõda), ent tema esmaavaldamine on aset leidnud alles aastal 1989. Muuseas, arvatavasti oli see ka ainus hetk, kus midagi sellist oli võimalik avaldada, sest tegemist ei ole kindlasti mitte mingi bestselleriga pluss veel see, et tema meie praegusele jällegi kehtivale ühiskonnakorrale igast võimalisest ja võimatust torust tina annab. Ehk mitte isegi mitte ühsikonnakorrale, kuivõrd selle teatavatüübilistele esindajatele.

Sisu. Eestisoost väga andekas teadlane Vari Marama (kirjaniku enda alterego???) on avastanud Rapanui ehk lihavõttesaare iidsete kirjamärkide tähenduse (selgelt ulmeline moment – minu teadmist pidi ei osata siiani rongo-rongodele kirjutatut lugeda) ja otsustab maksku mis maksab koha peale minna ja asja uurida. Tehtud – mõeldud (umbe sellises järjekorras), läheb tema ja räägib oma õpetajale augu sinna, kuhu peab (õpetaja on nimelt suur ja tähtis riigametnik), mille peale antakse Vari kasutusse EW laev koos meekonnaga, mis tema Tshiilist Rapanuile viib.

Selline on raamatu esimese viiendiku sisu. Järgneb saarele jõudmine ja oma elu armastuse leidmine (kelleks saab, muuseas, tütarlaps nimega Reri, kes oli temale ka glüüfide võtmeks olnud rongo-rongo laua saatjaks). Edasi suudab Masing kogu raamatu täita üsna realistlike (vähemalt nii realistlike, kui mittekohapealkäinule võimalik on) olupiltide maalimine, kuhu segatakse deshifreerti upõhjal jumalate haudade otsimine/leidmine/aktiivsesse ekspluatatsiooni võtmine. Sealhulgas saavad armutult peksa Vana-Maailma kultuurrahvad ja nende üüratu enesehinnang ning lõpuks tehakse rahvaste sõprust (et eestlane võtab käest kinni rapanuilasel, see võtab käest kinni inglasel, see võtab käest kinni kohalikul sakslasel, moodustatakse saabunud natsistlike sakslaste ringmäng ja siis selle asemel, et alustada laulu, kukutakse ringi sisse jäänuid valimatute esemetega klohmima). Lõpp purjetab helgust tõotavasse päikeseloojangusse.

Teos on groteskne. Kõik tegelaskujud (väljaarvatud ehk tütarlaps Reri, laevakapten Meelik ja Vari õpetaja) on väga eredate värvidega maalitud üsna eemaletõukavad plätserdised. Kaasaarvatud peategelane ise. Ok, temasse suhtutakse küll suhtelislelt suure sümpaatiaga, ent ega tema tempude põhjendamisega eriti küll vaeva ei nähta. Peaaegu piinlik on rääkida teistest eurooplastest – need on kõigi pahede kehastused ise, aeg-ajalt jääb mulje, et kui vanakuri neid näeks, siis hakkaks tal endast hale. Kas nüüd taotluslikult või meelega, aga ega ka pärismaalased ei ole palju paremad. Inimsöömine, varastamine, joomarlus, vägivald (eriti naisterahvaste vastu) – see kõik ei ole neile midagi uut, vaid pigem nagu selline tavaline tegevus. Ometigi, kui eurooplstele antakse täiesi otseselt hävitav hinnang, siis pärismaalaste puhul oleks see justkui normaalne. Noh, mis teha, näed, looduslapsukesed, need ju ongi sellised. Jah, rapanuilastele omistatakse ka mitmeid plusspoolele jäävaid omadusi, millest eurooplased vist isegi ei ole võimalised und nägema.

Lisaks groteskile on kogu raamat täidetud sümbolitega. Rangelt võttes on kõik tegelased, tegevus ja objektid, millele tegevus on suunatud, sümbolid. Juba pealkiri ise on läbi ja läbi märgiline (ehkki, ma ei ole kindel, kas Masing seda nii mõelnud oli, just pealkirja osas). Paljude märkidega tundub olevat aga nii, et need autori jaoks midagi tähendasi ja teiste jaoks mitte nii palju. Just see oli põhjuseks, mis mind pani sügavalt mõtisklema romaani kuuluvus.

N`daks. Ometigi viis. Jah, viis. Meie ulmikute seltskonnas on inimesi, kellele ma seda julgesti soovitaksin lugeda (ehkki ma kahtlen, kas nemadki hinde poolest minuga ühel meelel oleksid) kui ka neid, keda ma kaikaga sellest raamatust eemal hoiaks (ma muretsen nende vaimse tervise ja tasakaalu pärast). Minule see sobis. Ma ei julge öelda, et ta oleks hea kirjandus või et ta üldse kirjanduseks kvalifitseeruks. Ent mulle ta sobis.

Teksti loeti eesti keeles

Ei väsi imestamast, milliseid teoseid võib meie kallist "BAAS"`ist leida. Pean ennast suhteliselt leplikuks omnivoorsete kalduvustega uknmetarbijaks, aga siinsinast Helakisa noorteromaani ma küll poleks siis pista julgenud. No kui tema aga siin juba on, las tema siis olla, tegemist on kahtlemata väärika teosega.

Ehk ei peaks, aga hirmsasti tahaks paar sõna ka sisust kirjutada. Kogu lugu keerleb ühe noormehe ümber, kes hangib endale poolkogemata sõbraks tuulehaldja Arieli. Jääb selgusetuks, kas tänu sellele või sellest sõltumatult hakkavad poisikese kujutelmad üsna realistlikku kuju omandama. See realistlik kuju ilmneb siniste kassidena, kellel peale ekstraordinaarse karavastiku värvi mitmeid muidki kummalisi omadusi. Ja neid kiisukesi saab olema palju. Nagu raamatu pealkirjastki võib aimata.

Eelnev ei olnud kindlasti mitte sisukokkuvõte, vaid pigem sissejuhatus. Üsna hingelähedane on teost läbiv mõte, et "mitte midagi ei ole olemas, kuid kõik, mis sa endale ettekujutad on tõsi. Sestap ole oma kujutlusvõimega ettevaatlik." Tasub lugeda nii endal kui ka poetada lapsukeste öökapi raamatuks. Loomkatsed on näidanud, et sobib nii poiss- kui tütarlasetele. East alates 12 - ...

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Nonii... Hää küll, kui korüfeed juba ütlevad, et on ulme, ju siis on. Tõsi, ega teda ei oskaks ka kuhugi mujale liigitada. Ehk kõige rohkem sinna va väheke maavillase maiguga maagiline realism. Iseenesest ei arva ma, et sõnapaar "maagiline realism" juba oma olemuselt obstsöönsete väljendite hulka peaks loetud olema, aga antud juhul, noih eks ta sinna sõimu poole kisub. Kirjutatud on ju kenasti ja jutt voogab nigu siid, aga mõtet pole. "Kirjutab hästi, aga mittemillestki," kui lubatakse siinkohal tsiteerida. Lugeda on hää, aga ei mingit hõrku järelmaitset. Sisu jääb meelde, et mingit mõtisklemisainet ta küll ei paku. Midagi tegevustikust rääkida pole mõtet, sest esteks on teda suhteliselt napilt ja teiseks - kel isu saab ise kah 2005 aasta oktoobri-novmebri "Vikerkaare" kätte. Ehkki selleks peaks ikka tõsine nälg kannustajaks olema.
Teksti loeti eesti keeles

Tsiteeriks siinkohal eelarvustaja Katariinat - ehkki hinne on pügalavõrra kõrgem, pean nõustuma Atsi arvamustega. Olen valmis 100% alla kirjutama ja takka kiitma.
Millest siis kõrgem hinne? Esiteks sellepärast, et olgugi sideainega koormatud, oli asi üle keskmise lihtsalt ja nauditavalt loetav. Enne seda ei suutnud ma kuidagi mõista, kuidas on võimalik ühest ja samast asjast jahuda läbi niimitme raamatu (praeguseks 11 vist?). Nüüd saan aru küll. Võtame 700 lehekülge ja kirjutame sinna mõne nädala sündmused. Ja juttu jagub kauemaks. Ajame mitmed asjad suhteliselt segaseks. Ja siis lahendame nemad üsna triviaalselt andes mõista, et keerulisetel probleemidel on alati olemas lihtsad, kõigile arusaadavad ning sealjuures täiesti valed vastused. Mul tekkis isegi sportlik huvi, et kuidas kirjutaja ennast hilisemates teostes nii mõnestki idanema pandud probleemist välja keerutab. Ehkki järgmise osa lugemiseks teen ma üsna ilmselt üsna mehise vahe sisse.
Kangesti tahaks ka midagi maailma kohta öelda. Oli teine peris kena, aga ei saa küll öelda, et selle ehitamisega end eriti higiseks oleks aetud - Tolkieni vanad ja targad silmad vaatavad pea igalt leheküljelt vastu. Trollocid on kuidagi valusalt orkide nägu ja tegu ning poolinimestele võiks julgelt nazgulid nimeks panna (ehkki minu arusaamist mööda oli nende produtseerimine rohkem nagu Uruk-Haidega äravahetamiseni sarnane). Need olid ainult kaks näidet ja kes nii Tolkieni kui Jordanit lugenud, sellel vist ei teki paralleelide tõmbamisega erilist vaeva.
Niisiis olen lugenud tunduvalt etemat imeulmet. Samas ka tunduvalt kesisemat. Kuivõrd ei pea lugemisele kulutatud aega raisatuks panen ära nõrga "nelja".
Teksti loeti soome keeles
11.2005

Ülinõrk kolm. Kohe nii nõrk, et tegelikult vist ikka peaks teine "vänt" olema. Aga olgu, ütleme, et olen täna leplikus tujus.
Sellisel algusel peab olema väga hea põhjendus. No ja see põhjendus tuleb. Õigupoolest mitmed.
Alustagem sellest, et seesinane "Potter" oli esimene, mille ma originaalkeeles olen läbi lugenud. No sattus kogemata kätte ja ei suutnud kiusatusele vastu panna (just selle kiusatuse pärast tulebki kahest kõrgem hinne). Noh hakkasin siis mina lugema ja miskisel hetkel tundsin, et miskit on väääga imelik ja valesti. Hakkasin teksti kõrgendatud tähelepanuga jälgima ja leidsin. Keel, milles teos on kirjutatud, on KOHUTAVALT lame. No mitte mingit ilmekust ega hinge pole. Autor elab küll tegelastele kaasa, aga see keel, millega seda tehakse... Ok, saan aru, et tegemist on noortekirjandusega, aga kui isegi noorte sõnavara tundub koosnevat ca 1500 (või miskit sinnaringi) sõnast, siis on taolise noorusega asi hull. Kuna ma vartasemaid pole originaalis lugenud ei ole, siis ei julge ma muidugi kogu sarja banaalsuses süüdistada, kuid ma ei näe küll mingisugust põhjust, miks antud osaga peaks olema toimunud miskine tagasiminek. Selle põhjal vaadates on tõlkija teinud ära päris tõsise töö - siiani on tõlked olnud palju-palju tugevamad, kui see originaal.
Nii. Teine suhteliselt piinlik on nimede valik ja nende "vihjelisus". Olgu, ma olen leppinud asjaoluga, et ühe libahundi nimeks on Remus Lupin (raske ta oli, aga noh, hakkama sain). Ning nüüd tuuakse veel üks libahunt juurde, kelle nimeks on - uskuge või mitte - Fenrir. Tule kurat appi! Mis mind selle juures häirib on asjaolu, et suure tõenäosusega ei ütle need nimed noorusele lambist mitte midagi, vähekene vanematel aga on lihtsalt piinlik seda lugeda.
Kolmandaks madala hinde põhjus on üimalt triviaalne - polnud huvitav. Autoril tundus olevat tõsiseid probleeme ruumi täitmisega, ilmselt on temal leping, et raamat peab olema tellise mõõtu ja siis on sinna sisse valatud igatsorti sisutäidet - põhiliselt kirjeldusi (mis, kui oleksid korralikult tehtud, annaksid ju loole juurdegi).
Seega on lühidalt kokku võetud võlurpoiss Harry 6. osa. Sisust? Raske on kirjutada sellest, mida pole. Kui eelnevates raamatutes on olnud vähemalt mingigi lugu, mida jutustatakse, siis "HBP" on ilmselt suureks ja lohisevaks preluudiumiks viimsele osale, sest mingeid küsimusi siin õigupoolest ei lahendata ja raamatu lõpus oleme umbes sama targad kui alguses, kui mitte pisut rohkemgi segaduses. Ehk oli see ka taotlus, miks mitte, ent sel juhul oleks miskit tulevärki kah pidand olema, praegusel juhul on kogu asi üsna verevaene ja kahvatu.
Täiendus 08.12.2005. Oijah, otse kogemata avastasin ma eeloleva arvustamise sisestamisel sissejuhtunud kahetsusväärse näpuka - teksti ei loetud muidugi mitte vene, vaid inglise keeles. Oleks minu silmad siinkohal lugejatele nähtavad, oleksid nemad nii häbi täis, et nende värvi ei teaks aimatagi.
Teksti loeti inglise keeles

Olles palju paremat Rogerilt lugenud ei ole ometigi tegu mitte paha teosega. Alguses käis küll vähekese närvidele lauseepiline jutustamisviis, ent kui ma lõpuks pihta sain, et eks ta vist oligi midagi eeposelaadset valmisnikerdada tahtnud, siis loksus kõik kenasti paika. Ei ole enne juhtunud sellest sarjast midagi lugema, sestap oli päris uudne ja kena.

Jutt käib Dilvishist ja tema tegemistest koos tema rauast suksu Black`iga (kes on pärit põrgust ja kes peale setukaks olemise oskab veel nii mõndagi huvitavat ja kasulikku). Dilvishil on kinnisidee ots pääle teha kurjamile, kes teda mõnda aega kivi kujul oli hoidnud. Kurjam aga on selle maailma kõige ägedam posija üldse. Kirjeldataksegi Dilvishi rännakuid ja otsimisi. Teel satub ta mitmesugustesse seiklusstesse ja ka madistab kaksjagu, aga ei saa öelda, et selles raamatus veri teab mis kõrge kaarega lendaks. Mis minu jaoks muudab teose eriti sümpaatseks. Kohatakse vanu jumalaid, võlureid, niisama huvitavat rahvast, noh nagu questid ikka. Hää ja osuta lugemine ja võib vist üsna rahulikult öelda ilma spoileriks muutumiseta, et romaani finaalis ei saab veel mitte lahendust. Sellegipoolest kõlbab tedalugeda ka üksikuna, ehkki minul oli võimalus kohe takkatraavi samast sarjast "The Changig Land" järgi lugeda. Mis siis muud, viieväärne raamat.

Ahjaa, minule kättejuhtunud raamatueksemplaris ei olnud juttudel pealkirjasid, mistap ma pidasin kogu lugu üheks terviklikuks romaaniks. Kuivõrd tegu on kogumikuga, siis saan ma nii mõnestki asjast palju paremini aru. Hinne aga jääb samaks.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis hakkas mängima peale seda, kui ma ta olin korra läbi lugenud. Kui ma oleksin kohe pidanud arvustuse kirjutama, siis oleksin ma ehk lajatanud talle ikka päris väega, ega ei, õnneks mul selline võimalus puudus. Ja ennäe imet, läks vaid paar päeva j ma avastasin ,et tekst kutsub end uuesti lugema. Teistkordne lugemine ei avanud küll midagi ptseselt uut ja mingit totaalselt uut vaadet ei avanud, ent endisi vaateid avardas küll. Ehk oleks olnud asi parem juba esimesel korral, kuid tekst oli kogumikus, milles oli õsna ebaühtlase tasemega Zelazyt ikka palju ja eks ta ehk kadus teiste tekstide vahele natuke ära. Jajah, tegemist on ikkagi samase romaaniga ja mitte peaaegu samanimelise(Shadowjack, mis küll on samasse teemasse) jutuga. Niisiis, põhjendan esist kõlmiust kerge Zelazny mürgitusega. Ent tõvest üle saades avanes teos uuesti ja ehkki ei pälvi tema mitte kõrgeimat hinnet, siis "hää" on tema küll kindlasti. Selletarbeks oli seal VÄGA õnnestunud tegelasi, kellst Morningstar vaat` et üks üldse kohatutest sümpaatseim tundus. Mis siin öelda muud, kui et kuna tegmist ei ole sarjateosena, siis võik ehk kunagi rahulikult kaaluda selle maakeelde ümber panemist, sest ei oleks ohtu, et keski hakkab virisema misit pooliku sarja teemadel.
PS`ina pean mainima, et kuulun nii Valja kui Andreiga samasse parteisse, Massin ikka kindlati pidas maailma paikas ja ei lasnud meie kera kombel ümber oma telje lillutada.
Teksti loeti vene keeles

Oh see on üks halb ja igav raamat. Selle väite võib teha väikese reservatsiooni ja kindlasti remargiga, et Silverbergi kohta. Ehkki ma ei ole väga veendund, et isegi meie kesmine kirjutaja midagi säändset, tõsi küll, vähem mastaapset, suudaks kokku keerata.
Milles siis asi? Väga tundub, et lihtaslt selles, et Majipoor, kui maailm, on kirjutaja jaoks ennast AMMENDANUD ja vähe sellest, tundub, et vanahärral on isegi kohati järg käest kadunud. On positiivsed kangelased (kes on niiiiiiii positiivsed, et juba pealevaatamisest hallab süda läikima), negatiivsed (kes on omakorda sellevõrra pahad, et nende nime kuulmisest lilled närtsivad ja puud hakkavad veriseid pisaradi nutma) ja neutraalsed olijad (kellest muud nigu ei oskagi öelda, et olid, on ja kui nad surnud pole, siis on nad praeguseni). Kogu selle kangelaste pesu juures ei saa ma öelda, et ma oleks viitsin kellelegi kaasa elada. Kujutage endale ette, ca 700 lehekülge sellist üsna tasapaksu juttu, kus tegelt väga midagi põrutavat ei juhtu. 700 lehekülge, kus tegelased käitavad nagu üle keskmise süüdimatud lapsukesed ja kes oma minevikust omavad heal juhul ainult halli aimu. Isegi eelmiste rommanidega võrreldes nähtavat allakäigu teed ühiskonna ja kogu maailma suhtes ei ole Silverberg (viitsinud? tahtnud? jätnud taotluslikult tegemata?) välja kirjutanud. Ok, mul on saljast mitmed asjad vahele jäänud, aga algusosadega võrreldes oli see lihtsalt MANNETU. Ma ei saa aru, miks see on kirjutatud, Kas lihtaslt sellepärast, et Robert oli kirjastusele lubanud, et miskit Majipoori sarjast teeb ja siis poognate viisi papret sõnavahuga täitnud? Või oli taotlus kuidagi sari mingisse punkti viia, kus lugeja taipaks, et oli mis oli, aga no nüüd on küll elu hiidplaneedil nimega Majipoor puhta p...sses? Sel juhul, angu mainisin, ei ole allakäik hoomatav ja ei ole sellist mõnusat magusat dekadentsi hõngu, ei ole tuntavat MÄDANEMIST, vaid on mingi loll vaikne hääbumine.
Niiviisi,nagu üle vaadates selgus, ei ole ma sõnagi sisu kohta öelnud. Muuseas, ega ei kavatsegi. Inimesed, kellele Silverberg üldiselt meeldib (nagu ka siinkirjutajale), on suutelised ka sellest end läbi närima, sest tema sulg on jätkuvalt sujuv ja ma ei saa öelda, et kogu selle planetary(soap)opera juures mul oleks igav või miski väga otseselt vasta maksa käinud. Lihtsalt tuleb varuda selle juurde muud natuke äkilisemat kirjandust ja rohkem aega (minul läks kokku mingised 3 nädalat, ehkki aega oli mul laialt käes. Aeg-ajalt ei VIITSINUD ma seda lugeda ja võtsin muid asju vahele, aga selle panen ma oma labiilse närvisüsteemi arvele) ning lõpptulmusena te vist lugemist väga ei kahetse. Vähemalt sisu jääb suure tõenäosusega meelde. Lausa apeatükkide kaupa, sest sisse on põimitud miski hulk tied-in novelli laadseid vorme, mis ka omaette kõlbaks lugeda taustsüsteemi teadmisel. Päris aus olles, need olidki kogu romaani parimad osad. Kurat seda teab, kas nüüd need just asja "vändast" säästisd, ma arvan, et minu pieteet Silverbergi vastu ei oleks nii ehk teisti talle lubanud alla "koolipoisi" panna, aga mahlasemaks tegid nad selle puujäramise küll. Ometigi ei olnd see puu nii tahke, et oleks tahtnud närimist poolt pealt kopraonu hooleks jätta.
Raamat, mida ma tõenäoliselt enam kunagi ei loe, kuid mis on minu riiulis leidnud koha, kuhu hakkavad kogunema teosed, mis on hoiatuseks selle kohta, et ka meistrid võivad aeg-ajalt kurat teab mis motivatsioonil sellist villast visata, et lammastel hakkaks häbi.
Teksti loeti vene keeles

Vist parim Alase jutt, mis on ette sattunud. Paradoksaalsel kombel ei meenunud mulle seda lugedes enne lõppu kuidagit, et mis värk sis oli. Nimelt lappasin läbi vanu "Põhjanaelu" (ja selle eelkäijat) ja meenutsin vanu häid aegu.. Jah, ei ole meil praega vastu panna vastavat noorteajakirja. Aga see on juba hoopis teine ja ulmeväline teema.
Teksti loeti eesti keeles

No saab "hea" kätte küll. Ei julenud üle lugema hakata, aga ei olnud ka vaja - sisu on meeles. Idee on hea ja usutavasati on mul õieti meeles, et ka jutt jooksis kaunikesti lobedalt. Meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Üle kümne aasta lugemisest. Sai üle lapatud ja meenus küll, miks ei. Abitu. Nii sisult kui kirjalt. Tegelt tahaks nostalgiast anda "nelja", kuid ei, täna pole see päev. Ega ei tule kah.
Teksti loeti eesti keeles