Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Andrzej Sapkowski ·

Czas pogardy

(romaan aastast 1995)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
7
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.778
Arvustused (9)

Kuigi see raamat ei võitnud Poolas mitte ühtegi auhinda (oli küll mitme auhinna nominant), pean ma romaani «Põlguse tund» sarja eelmisest raamatust paremaks. Ilmselt jääb see võrdlus minu südametunnistusele, aga mulle meeldis ikka ilgelt. Noh, Tshehhi Science Fiction, Fantasy & Horror Akadeemia andis oma aastaauhinna ikkagi sellele romaanile, kui parimale mitte angloameerika tõlkele ning romaan jõudis ka samas viie parima fantasyraamatu hulka koos Terry Pratchetti, Robert Holdstocki ja Tim Powersi romaanidega – väärt seltskond, mis!

Romaanist endast ka.
Kui «Krew elfow» oli justkui sissejuhatus ja Ciri arenemise lugu, siis nüüd läheb madinaks ning suuremat sorti soolikalaskmiseks. Otsa teevad lahti võlurid ja maagid, kes oma suurkogunemisel üksteisele kõrri kargavad... räme ja võigas kirjeldus. (Sapkowskil on üldse need maagiaga tegelejad suht tujukate ja üleolevatena kujutatud ning selline on ka nende omavaheline tapatalg.) Iseäranis mõjuv on stseen ühest maagist, kes nutab pärast pisemat kõrilõikust... on küll üleolev paarisaja-aasta vanune maailma saatuse määraja, aga reaalne veri ja surm lööb ka sellise liimist lahti... ning seal aknaorvas nuuksub lihtsalt üks tujukas ja ärahirmutatud suur laps.

Ka Nilfgraad alustab uut sõjakäiku... maa on tules, inimesed põgenevad ning Nilfgraad röövib, tapab ja orjastab.

Ning kõik otsivad Cirit... Ciri põgeneb võlurite/maagide tapatalgusaarelt Kajaka Tornis asuva teleportvärava kaudu. Kahjuks on Kajaka Torni portaal vigane ning viib sinna kuhu juhtub. Ciri maandub kuhugi kõrbesse, Nilfgraadi aladele.

Sünge ja painav (aga superhea) romaan, mille tõttu näen ma juba kolmandat ööd unes sõdu ja laastamist, verd ja tuld.

Teksti loeti vene keeles

Otsene järg sarja eelmisele romaanile. Soolikalaskmisest, sõjast ja laastamisest Jyrka juba rääkis. Ekspluatatsiooni käigus pekstakse muuhulgas ka peategelane Geralt sedavõrd poolvigaseks, et ta ennast Brokilloni laanes järgmise raamatu alguseni ravima on sunnitud. Ciri liitub Nilfgaardis kohalike retsidivistide bandega. Hindeks paneks sedapuhku viie väikese miinusega. Mitte et ta halb oleks, lihtsalt sarja seniloetud osadest kõige vähem ylivõrdeid vääriv.
Teksti loeti vene keeles

"Põlguse tunnnis" tuleb ehk kõige teravamalt välja, mispärast Sapkowski loodud Sortsi-seeriate maailm nii vihkamist täis on. Inimestest vallutajad, röövijad ja marodöörid on kunagi ammu-ammu tulnud merelt elfide maale ja selle üle võtnud. Iga suurema asula juures turritab mõni elfideaegne varemekönt, võlurite saare hunnitud ehitised osutuvad lähemal vaatlusel illusoorselt restaureeritud varinguohtlikuks ahervareks, kusjuures teleport on kas inimeste lollusest lõhutud või elfide poolt enne maha jätmist tahtlikult rikutud. Lühidalt, tüüpiline inimtsivilisatsioon, mis on rajatud agressioonile ja võimujanule.Mispoolest siis see autor parem on kui sajad teised. On ju pea igas fantasy-loos mõni koht, kus jäle palgamõrtsuskas (näiteks siniseid kristallprille kandev Professor) laibana kõrtsipõrandale kukub, nii et põrandapragudest tolm üles põrub. Või eksleb kangelanna (Ciri) üksi surmakõrbes, kõrvetav päike peakohal, saatjaks vaid ükssarvik ning sööb sipelgaid. Stiili- ja kontseptsioonitunnetuse järjepidevust igal autoril tõepoolest ei ole. "Põlguse tunni" realistlikkus (usutavus) tuleb tegelaste kannatuste ja tapmissteenide naturalistlikust kujutamisest. Maailm, mille eksistents kulgeb ühest kataklüsmist teise ilma igasuguse lootuse ja tahtmiseta asju muuta, millel on vaid kaks tasandit (tavareaalusus ja põrgu), ei saagi midagi muud pakkuda. Geralti jaoks on Ciri laps, keda tuleb kaitsta, ümritsevale kirjule ühiskonnale on ta järjekordne hävitaja, keda saab oma huvides ära kasutada - iidse inimeste- ja elfidevahelise vaenu, aga ka võimatu armastussuhte kehastus.See sari võiks ju kanda Ciri, mitte Geralti nime. Miks ka mitte? Maailmas, kus võimust midagi ülemat pole, on üksik paratamatult hukule määratud. Kõigi poolt naiivseks tunnistatud Geralt saab jälle peksa, aga jääb ellu. Miks ja mille jaoks? Üks võimalik vastus on: et oleks, mida edasi lugeda, sest alati on Geralt see, kes lugejalegi ilmselged räpaste inimeste ja tigedate elfide mõttekäigud ja tegevusplaanid kuhugi võimatusse ilmakaarde ära väänab.
Teksti loeti vene keeles

Lugesin romaani kohe pärast Geralti juttude kogumikke. Asudes arvustama, avastasin üllatusega, et üks romaan jäi mul vahelt lugemata, aga lugemisel küll millegi puudumist ei märganud. Seda effekti (et mingi osa vahelejäämine ei häiri) on Sapkowski juures juba märkinud teisedki arvustasjad ja juba see näitab imho autori meisterlikkust.

Järjestikusel lugemisel oli ka teine effekt - romaan mõjus kogumikest tagasihoidlikumalt, kuigi (veidi ette rutates) on ta ikkagi viit väärt.

Sisust on siin juba eelnenud arvustustes juttu olnud, ei hakka kordama. Kuigi Sapkowski lood on kõik mitmeplaanilised, on igal lool siiski mingi põhiline teema. Ja minu jaoks oli antud juhul selleks sõda. Olgu Cyri arenemisega ja Geralti ning Yenniferi armulooga kuidas on (ka need on siin olulised), aga vihkamine ja sõja julmused jätsid väga sünge ja painava mulje.

Lõpetuseks häiriv pisidetail, millest siin arvustustes ennegi juttu olnud - wiedzmin EI OLE SORTS!!!

Teksti loeti vene keeles

"Elfide veres" sätiti malendid lauale, nüüd hakatakse kombineerima ja tuld andma. Algab sõda, mis üsna maailmasõja mõõdu välja annab. Võlurid kogunevad konsiiliumile, sinna liigub ka Yennefer koos Ciriga, et tüdruk pärast võlurite kooli anda. Geralt julgestab neid eemalt, tapab muuhulgas kolm palgamõrtsukat ja palkab eranuhid Ciri päritolu välja selgitama. Kogu lugu on läbi põimitud rohkete poliitiliste intriigidega, keegi ei usalda kedagi, igalühel on omad motiivid. Vihkamisest ja kahtlustusest on ainult üks samm Põlguseni, mis siis valla pääseb. Sõna "halastus" on unustatud.

Geralt tapab ka siin paar peletist (mantikori), sest tal on raha vaja. Nüüd aga ainult Ciri päästmiseks ja tema eest hoolitsemiseks. Geralti motivatsioon on Ciri; jäädes küll anakronistlikuks üksikuks hulkuriks, ei tee ta enam midagi, mis pole seoses Ciri heaoluga. Kuhugi on Geralt kohale jõudnud. Ühtlasi avaneb ka võimalus Yenneferiga suhted selgeks rääkida...nagu alati saab nende õnneaeg olema üürike.

Ciri saab oma esimesed vereristsed; Yennefer kaob kuhugi; Geralt pekstakse poolsurnuks; suurem osa võlureid notivad üksteist maha; maad laastab räige sõda. Tundub, et kogu maailm on peast lolliks läinud ja ainult vägivallaga on võimalik midagi saavutada. Mõistust ei paista kuskilt. Kõik valitsejad tahavad ainult sõdida, kusjuures sõja tegelikke põhjuseid - peale laastava Põlguse, mis kõike varjutab, nagu polekski.

Hea nagu Sapkowski ikka. Ja võib kindel olla, et päris ilmaasjata pan midagi ei kirjuta. Siiski jäid mõned kohad romaanist nagu veidi logisema. Eriti just kaks viimast peatükki, kus Ciri kõrbes ellujäämisega tegeleb ja hiljem vangi võetakse. Päris lõpp ise - Ciri sattumine Rotibandesse oli aga küll hea.

Hindeks jääb väga tugev "neli".

Teksti loeti vene keeles

Kui GRRMartin loeks poola keeles, siis võiks ju arvata, et ta on oma rahavamassidele pealemineva meinstriim-epopöa maha viksinud Sapkowski pealt. Tõsi küll, ehedat (lääne)slaavi jõhkrust, metsikust ja süngust tema lugudes pole või kui ongi midagi sinnapoole, siis Sapkowski ületab Martinit suht lõdvalt. Tea kas kellelegi veel meenutas elfide taandumine järjest jõudsamalt laieneva inimasustuse ja loodavate kuningriikide eest esimeste Uus-Inglismaa indiaanihõimude kokkupuudet valgete kolonistidega? Ja noh, Nilfgaardi rünnaku põhjuseks olnud mingi küla vallutamine ja paralleelid Poolaga olid sama ilmsed.

Väga, väga tahaks juba kolmandat osa lugeda. Mõnusalt pooleli jäi kõik.

Ja kuhu see Yennefer üldse kaduski...?

Teksti loeti inglise keeles

Kuna "Krew elfow" meeldis mulle väga ja olin kuulnud, et sarja teine romaan on veelgi parem, olid mu ootused suhteliselt kõrged. Petetud need ootused ei saanud, ehkki ei ütleks, et "Czas pogardy" oleks nüüd sarja esimesest osast kõvasti parem olnud. Käesoleva romaani sündmustik käivitub nagu veidi aeglasemalt, ajapikku aga muutub lugu tõeliselt võimsaks, sisaldades mitmeid meeldejäävaid episoode (nagu Ciri eksirännak kõrbes).

Vaadates Baasi eelmisi arvustusi (millest vanim pärineb aastast 1998) võib näha, et fantasy-teksti kirjutamine sünges ja verises võtmes avaldas vanasti lugejatele hoopis suuremat mõju. Tänaseks on sarnased teemad tänu Martinile juba ammu laiade massidena jõudnud ja Abercrombie on neil teemadel vindi nii üle keeranud, et Sapkowski tegelaskujud mõjuvad keskmiselt vägagi südamlike ning inimlikena. Mis ei vähenda kaugeltki Sapkowski Geralti-sarja väärtust. Muide, Ciri tegelaskuju ja tema eksirännakute kirjeldused hakkavad mulle järjest enam "Troonide mängu" Aryat meenutama.

Teksti loeti inglise keeles

Sapkowski on väga andekas kirjanik. Andekas just eelkõige sellepoolest, et jutustab lugu väga mõnusal viisil: ta põimib erinevaid loosiseseid niite omavahel väga sujuvalt ja elegantselt, andes jutustamise käigus edasi ka päris palju ümbritseva maailma kohta. Iga peatükk moodustab terviku.
Teine kiiduväärt asi on Sapkowski huumor, mida pole küll eriti palju, aga see-eest on see väga nauditav. Näiteks väikestes tekstilõikudes, mida võib leida enne igat peatükki.
 
P. S. Soovitan Geralti saagat lugedes kõrvale võtta mõni internetist leitav tolle maailma kaart. See aitab hästi luua seoseid ja mõista, kustpoolt need nilfgaardlased siis õieti tulevad.
Teksti loeti inglise keeles
x
Erkki Lindpere
05.10.1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Mulle meeldisid ka lühijutud veidi rohkem. Millegipärast jõudsin Sapkowski lugemiseni alles nüüd, kuigi Witcheri mängud mitu korda läbi mängitud. Hea teada, et ka teisted on kõrgelt hinnanud, mitte pole ma mängude fännina väga erapoolik.Sapkowski stiil meeldib -- kirjeldused on piisavad aga mitte liigsed ja rohkelt dialoogi.Sari läheb tegelikult veel paremaks, kuigi antud romaani järg on veidi igav.
Teksti loeti inglise keeles

Üks parimaid romaane, mida olen lugenud. Stephenson kirjutab ikka väga hästi -- kuigi sõnakasutus ja lauseehitus ei ole just päris sama hea kui näiteks Gibsonil, siis kohati esineb ikka päris korralikke pärle ja mulle meeldis üldiselt rohkem kui Gibson.
Lõpp oli aga kehv.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei tea kas asi on tõlkes või on see lugu tõesti nii lihtsakoeline ja lihtlausetes kirja pandud. Härjapõlvlaste kaitseala jättis igatahes kordades parema mulje Simakist. Lõpupoole läks minu jaoks natuke huvitavamaks aga päris nelja ei taha panna nende lihtlausete pärast.
Teksti loeti eesti keeles

Sattusin just vaatama intervjuud autoriga kus ta räägib, et teda on tüüdanud fantasy üksluisus ja paistab suht veendunud, et ta ise suutis teha "something different". Njah, minu arust oli siin klišeesid küll, aga mingi omapära selles raamatus on. Õnneks pole ma Rowling`ut lugenud, võib-olla seepärast nägin vähem klišeesid kui teised. Maailma päästmiseni lugu igatahes ei jõudnud, loodetavasti ei jõua ka järgmistes osades, mida kavatsen igatahes lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

See on esimene Abercrombe raamat, mida lugesin. Meeldis igal juhul rohkem kui Martin. Martini künism hakkas tegelikult juba natuke tüütama. Abercombe esimene teos on vaheldusrikkam ja humoorikam, kuigi ka jõhkram; ta ei võta ennast nii tõsiselt (ja see on hea).
Teksti loeti inglise keeles

Viit ei tõuse käsi panema põhiliselt selle pärast, et tean kui pikk see seeria on, kuigi lugemisel on alles kolmas osa. Suhteliselt väiksemastaabilistest sündmustest -- võrreldes teiste sama žanri romaanidega -- suudab Robert Jordan kuidagi ülipikalt ja detailselt kirjutada. Lugemise ajal see ei häiri ja kohati on isegi päris mõnus, küll aga tundub tagantjärele, et eriti midagi olulist nagu ei toimunudki ja Randi ja tema kaaslaste loo lõpplahendusele pole väga oluliselt lähemale liigutud.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis. Pikkusest hoolimata oli romaan päris tempokas, eriti lõpu poole, kui Caemlynis kõik jälle kokku said, ei toimunud mingit venitamist, mis oli meeldivalt üllatav.Tolkieniga mõjutused on täiesti tuntavad, aga siiski pole tegu koopiaga. Päris Tolkieni põhjalikkust ja süstemaatilisust siin ei tunne, küll on aga maailm meeldivalt keerulisem -- eriti hea ja kurja piiride suhtes.
Teksti loeti eesti keeles

Olen natuke nõus Andreiga. Venimise tunne oli küll ja vahepeal jäi raamat mitmeks päevaks seisma, kuigi esimene osa põhjustas unepuudust. Lõpp ei meeldinud. Jäi ka natuke arusaamatuks, miks just Lyra ja Will nii olulised olid ("mother of all" jne.).
Teksti loeti inglise keeles

Lugemist alustades lappasin kohe raamatut edasi, et vaadata millal siis Aslevjali saarele jõutakse. Ei rõõmustanud eriti, et alles 280. leheküljel. Ei rõõmustanud ka see, et sealt lahkumine toimus alles 300 lk. pärast. Terve selle triloogia juures häirib mind, et iga üksik raamat on keskendunud ainult ühele tähtsale sündmusele, kuigi vahepeal toimub palju väiksemaid Fitzi jaoks olulisi asju. Farseeri seeria puhul see päris nii ei olnud.Lõpp tundus kuidagi liiga läila, ja viimased leheküljed rikkusid terve triloogia ära. Teisest küljest mulle meeldis, et kunagi ei suutnud kõike ära arvata, mis ikkagi edasi juhtub. Alati segas Fitz-Changer vahele ja tegi midagi teisiti.Kokkuvõttes päris hea; kuna ma süvenesin raamatutesse ja vast ka samastusin Fitziga rohkem kui ühegi teise raamatutegelasega kunagi varem, siis ärritasid ka mõningad vead rohkem kui kunagi varem.
Teksti loeti inglise keeles

Kuskil keskel tekkis õudne tahtmine raamat pooleks rebida ja ära põletada. Eriti siis kui Fitz mõtiskles asjade üle, mis tundusid mulle kui lugejale ilmselged, aga Fitz ei jõudnud kuidagi järelduseni. Seda on ka teistes raamatutes olnud, aga siin häiris eriti. Ka oli vastik kuulda mingi sündmuse toimumisest lähiajal ja siis oodata 300 lk. selle toimumiseni, kusjuures vahepeal nagu midagi erilist ei juhtunudki.Aga muidu mulle meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Farseeri triloogia on selle raamatuga saanud üheks minu lemmikutest. Keskmine osa on kahjuks veel küll lugemata (kolmas jõudis enne kohale ja ei jõudnud oodata).Triloogia on minu vähese lugemuse jaoks paljuski mõttes väga erinev kõigist muudest fantasy romaanidest. Siin kirjeldatakse sama palju seda, mis peategelase peas toimub, kui seda mis temaga juhtub või mida ta teeb. See vist ongi, mis muudab ka kõik kirjeldused huvitavaks, kuigi need on vahel päris pikad.Päev tagasi lõpetasin lugemise, aga siiani hõljub see maailm veel pidevalt kuskil mu mõtetes ringi.Kahte asja heidaks ette. Esiteks draakoneid, kuigi nende käsitlus vähemalt tundus mingil määral originaalne. Teiseks läks, nagu enne juba teised on maininud, mägedesse saabumise ja Verity leidmise vahepeal natuke igavamaks. Aga hinnet see alla ei kisu -- just siis kui tundus päris käest ära minevat tuli mingi uus pööre ja läks jälle huvitavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis. Strugatskeid jäljendas tõesti hästi. Kui palju selle nõukogude õhustiku loomises loogikat oli on tõesti küsimus, kuid see ei häirinud piisavalt, et hinnet alla viia. Lõpp oleks võinud parem olla.
Teksti loeti eesti keeles

Tahaksin väga 5 panna, aga esimene osa tundus mõttetult pikaks venitatud sissejuhatusena. Üldse ei meeldinud. Aga õnneks lugesin edasi ja teine ning kolmas osa olid tõesti tunduvalt paremad, viie väärilised. Kokku neli.
Teksti loeti eesti keeles

Muidu igati hea romaan, kuid mind häirisid ikkagi liiga palju need ebaloogilisused. Ei tundunud eriti usutav. Näiteks seda asja, et ahvid ja inimesed käitumise osas vahetavad kohad kuid välimuselt jäävad samaks. Ahvid endiselt oma riiete all karvased, inimesed see-eest alasti kuid ilma karvkatteta.Seega siis päris viite ei pane.
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen eelpool Öelduga (negatiivsega). Mulle käis Kõige Rohkem Närvidele see, et mingit Lapsikut Targutamist esitatakse kui "Universumi Mõistust" ja See, Et Igal Pool Kasutatakse Suuri Algustähti. See oli lausa Vastik.Päris Ühe Vääriliseks ma Seda Raamatut siiski Ka Ei pea, nii Et Kaks.
Teksti loeti eesti keeles

Paar lugu olid nõrgapoolsed, aga Pan Grpowski tegelaskuju on väga hea ja enamik juttudest samuti. Täiesti võrreldav Agatha Christiega minu arvates.
Teksti loeti eesti keeles