Kui kaks esimest "Heade mõrvade linnas" sisalduvat lugu ajasid kohati naerma, siis käesolev lühiromaan - enamikku kogumiku mahust hõlmav ja ainus selles sisalduv uustrükk - mõjus pigem igavalt ning tüütult. Võib-olla on Mänguasjamuuseumisse puutuv minu jaoks lihtsalt liiga võõras teema, ehkki peamiselt oli ilmselt asi selles, et kogu raamat oli sisuliselt ehitatud ühe ja sama naljaka idee eri variatsioonides kordamise peale ning kui alguses tundus see naljakas, siis mingist hetkest hakkas tüütuks muutuma.