Indrek Hargla üks toredamaid ettevõtmisi viimastel aastatel on olnud erinevate Eesti autorite algupärastest lugudest koosnevate antoloogiate koostamine. Alates 2017. aastal ilmunud raamatust "Eestid, mida ei olnud", on need ilmunud ka hea järjekindlusega – "Vinguv jalaluu" 2018. aastal, "Ülestõusjad ja kodukäijad" 2020. aastal ja sellel aastal siis "Eesti nõid".
Mingil teemal põhinevad antoloogiad on ulmekirjanduses pika ja väärika ajalooga nähtus, kuid eraldi tasub veel eristada selliseid, kus kõik lood on varem ilmumata ning tellitud ja kirjutatud just selle kogu jaoks, nagu mainitud teosteski. Näiteks ka ulmekirjanduse ajaloo kuulsaim antoloogia, Harlan Ellisoni 1967. aastal toimetatud "Dangerous Visions" oli just selline.
Üks väljakutse sellise töö puhul on aga ulmežanri ulatus ja kirevus. Kas on võimalik koostada tervikut lugudest, mis hõlmavad maagiat või infotehnoloogiat, alternatiivajalugu või paralleeluniversumeid? Ka erinevaid viise, kuidas mõtestada teemat "Eesti nõid" näib olevat väga palju, nagu järgnevad lood oma eriilmelisusega näitavad.
1. Vaba ja õnnelik maailm (Karen Orlau) 4/10
Arvutimängumaailma programmeerija püüab luua täiuslikku tegelast - ning selle käigus kustutab ta tehtud töö korduvalt ära ning alustab uuesti. Mida aga arvab sellisest käitumisest arvutimängu tegelane?
Selle loo tugevuseks on idee looja ja loodu konfliktist, milles on ehk isegi kerge viide Mary Shelley klassikalisele loole "Frankenstein". Ainuüksi hea idee küll tervet juttu välja ei kanna, sest teostus on siin üsna kaootiline ja hüplik.
2. Laul jääb samaks (Indrek Hargla) 7/10
Siinses alternatiivajaloos on Rootsi kuningriik oma 17. sajandil saavutatud suurvõimu staatuse säilitanud ja Eestimaa on impeeriumi üks provintsidest. Kuid 20. sajandi teises pooles on just siin tekkinud vaikne vastuhakk, mida veavad nõiakunsti uurijad.
Nii ajaloo- kui ka müsteeriumielemendid on siin hästi tugevad ning teevad sellest ühe kogumiku parematest lugudest. Samas tekib paras dissonants sellest, et meie ajaloo 1980ndatest laenatud elemendid on siin paigutatud 1960ndatesse, kus toimub loo põhiosa.
Seda ebakõla süvendab veelgi võte kasutada tegelikke isikuid. Kuigi paljud sellekohased viited on lõbusad lugeda, langetab see pisut loo tõsiseltvõetavust tervikuna. Hea näide on üks olulisemaid tegelasi, kantsler Arved Üksküll, keda see teema niivõrd ei puuduta – ja kelle tegelaskuju on vahest just seetõttu üks paremaid osasid kogu loost.
3. Lahke mehe tasu (Heinrich Weinberg) 8/10
Natuke teistsuguses Tallinnas, kus nõiakunst ja üleloomulikud olendid pole ebatavalised, satub üks kõrtsipidaja veidrale kuuldusele. Nimelt olevat linnas aeg-ajalt võimalik kohata tegelast, kes osutatud teene eest täidab kolm soovi.
See lugu on kirjutatud väga vanal teemal, mis võiks pärineda kasvõi otse "Tuhande ja ühe öö" muinasjuttudest. Samuti pole selle juures mingit ootamatut pööret või lahendust, mis paneks seda teemat teistmoodi vaatama.
Kõik eelnevalt mainitu aga näitab ainult, kui oluline on ühe loo juures teostus, mitte idee. Weinbergi lugu on täidetud siira ja eheda jõuga, mis teeb sellest pealtnäha lihtsast loost ühe parimatest siin raamatus.
4. Musta kivi nõidus (Mann Loper) 4/10
Selles perekonnaloos armub naine libahunti – kuid see jätab varju ka järgmistele põlvkondadele. Nõia käest on võimalik abi saada, kuid ka see pole piisav.
Tugevuste poole peal on siin loos valik kasutada maagilisi elemente ajaloolisel taustal. Hoolimata sellest kipub lugu tervikuna jääma pisut tühjaks ja mittemidagiütlevaks.
5. Abracadabra (Meelis Friedenthal) 9/10
17. sajandi keskpaiga Tartus hakkab professor Danus tegema alkeemia-alaseid katsetusi, kuid siis jääb ta nagu nõiutult magama. Katsetusi jätkab professori üliõpilaste abiga tema abikaasa Magda, kes peab samas hoolitsema oma tütre eest ja ka tõestama, et ta pole nõid.
Tegemist on kõhklematult parima looga siinses antoloogias. See algab vaikselt ja pigem tõsisel toonil, kuid hakkab siis järjest hoogu koguma. Tasahilju ilmuvad esimesed huumorikillud, muinasjuttude elemendid murravad realistlikumast poolest mängeldes läbi ja viidete tulevärk ainult lõbustab.
Selleks hetkeks, kui mängu tulevad Rootsi kuninganna Kristiina ja Reigi õpetaja Lempelius, on lugu juba nii pöörane, et meenutab kohati Paavo Matsini "Musta päikest". Pea iga lõik on selleks hetkeks juba nagu omaette sketš, mis järgnevad pidurdamatult üksteisele kuni finaalini välja.
Ma ei tea, et Friedenthal oleks seni ühtegi nii selgelt humoorika tooniga lugu üldse varem kirjutanud. Nali on keerukas kunst ja siinse loo sooritus annab tema juba seni tähelepanuväärsele ulatusele veel nii mõndagi juurde.
6. Nüüd õige aeg on valmis seada lõksud (Kadri Pettai) 4/10
Tartus toimuvad veidrad asjad, kus õige mitu inimest on hakanud käituma loomade moodi. Üks veidrik süüdistab selles geenivaramut, aga selle vihje peale asja uurima läinud ajakirjanik avastab midagi huvitavat.
Siinsel lool on väga põnev idee. Teostus aga on pigem laialivalguv ning ei jõua huvitavalt esitatud mõtetele järele ega lahenda neid ka ära, mis jätab tervikule lõpuks natuke vähe järele.
7. Katariina juhtum (Tuuli Tolmov) 5/10
Kaasaegses Tallinnas tuleb nõia juurde noor naine, kes kurdab magamatust. Nagu selgub, on tegemist luupainajaga – kuid olukorda lahendada pole sugugi kerge.
Tegemist on üsna sirgjoonelise ja lihtsa looga, kuid see on täiesti korralikult koostatud ja hästi lahendatud.
8. Vennaarm (Joel Jans) 5/10
1930ndatel toimuvas loos on kaks baltisakslasest venda tülis salapärase raamatu pärast. Nad ei kohkuks tagasi ka mõrva ees – kuid mis siis, kui võlukunst peaks aitama surmast tagasi pöörduda?
Tugevus on siin hästi teostatud 1930ndate Eesti (ajaloolise tausta sellist kasutamist on autor varemgi ette võtnud). Lugu ise kipub pisut ringiratast käima, kuid on vähemalt korraliku alguse ja lõpuga.
9. Pahavara (Laura Loolaid) 5/10
Maailmas, kus võlukunst päriselt töötab, paikneb Tartu Ülikooli juures Maagilise Küberturbe instituut. Kuid üks selle töötajatest on kaduma läinud ja ühele tema vanale sõbrale-tuttavale antakse ülesanne asja natuke uurida.
Autori loodud poolmaagiline-poolpäris Tartu on siin loo parim osa (see on ka seotud ühe varem ilmunud jutuga, kuid tolle eraldi lugemine pole vajalik). Lugu ise jääb selle sisse natuke venima, nagu tahaks see rohkem aega loodud maailmas veeta kui edasi liikuda.
10. Valvur (Siim Veskimees) 6/10
Politseiinspektorilt palutakse isiklikku teenet – nimelt on üks koolitüdruk kaduma läinud. Uurimisel ilmneb kohe, et tüdruk on koos sõpradega olnud seotud mingi kahtlase ringiga.
Siin loos on hästi ja usutavalt kujutatud peategelane ning kogu tema tegevus – isegi, kui lõpplahendus üritab teha natuke liiga palju ühekorraga. Tegemist on ühe autori parema looga üle mitme aasta.
11. Agnes (Mika Keränen) 1/10
Tartus toimuvate tselluloositehase-vastaste meeleavalduste ajal kohtab peategelane ühte tütarlast, kellel tunduvad olevat erilised võimed.
See ei tundu päris loona, pigem mustandi või ühe lühikese hooga valmis visatud tükina. On kummaline, et mitmeid häid lasteraamatuid kirjutanud autor hindas selle üldse avaldamiskõlblikuks.
12. Tammetalu perenaine (Berit Sootak) 6/10
Leseks jäänud talumehe juurde satub salapärane naisterahvas, kes pakub talle oma abi. Peretütar aga pole kindel, kas see pakkumine on nii omakasupüüdmatu, kui esialgu tundub.
Üldjoontes on küll tegu klassikalise võõrasema-looga, mis palju üllatusi ei paku, aga koostatud on see väga korralikult. Huvitav on siinjuures näha, kuidas noore autori töösse on hakanud ilmuma indrekharglaliku õuduse noote.
13. Aafrika nõiad (Jaagup Mahkra) 6/10
Kongo piirkonnas Aafrikas vabatahtliku arstina töötav Eesti naine langeb ühe mässulise hõimu sõdurite kätte. Kuid kannatuste kõrval hakkab teda mõjutama ka kohalik nõiakunst.
Autorile kohaselt on see lugu stiilselt groteskne, kaotamata oma tooni kuni üllatava lõpplahenduseni välja. Kuid enne seda pole lool tihti selget suunda ja erinevaid teemasse vähe puutuvaid keerdkäike on natuke liiga palju.
14. Elurikkuse kaitseala (Meelis Kraft) 8/10
Politseile teatatakse kaduma läinud väikesest lapsest, kes võib olla eksinud lähedal asuvasse metsa. Esimesena kohale jõudnud patrull suundub kohe metsa – hoolimata sellest, et kohalike seas seda paika kardetakse.
See lugu tabab suurepäraselt sellist kõhedustunnet, mis eksisteerib sel ajal, kui õudus ise on veel peidus. See on asi, mida näiteks Stephen King on nimetanud õuduskirjanduse kõige osavamaks võtteks. Kingilikke elemente on siin veel – värvilise mantliga laps, paiga kuri vaim ja riimsalmide peidetud mõte.
Tegemist on ühe parima looga siin raamatus. See näitab ka, et juba varemgi mitme sarnase tooni ja hea tasemega kirjutatud looga esinenud autor on ehk juba üks parematest kodumaistest õuduskirjanikest.
15. Mõõkade emand (Karen Orlau) 5/10
Mees saab kingituseks külastuse ennustaja juurde. Kui ta sinna jõuab, hakkab mehele tunduma, et see polegi selline soolapuhuja, nagu ta oli mõelnud.
Siin loos on väga hea pööre, mida polnud võimalik ette aimata. Siiski on nii algus kui ka lõpp sellega võrreldes natuke kergekaalulised ning päris tugevat tervikut sellest kõigest kokku ei tule.
Kõigi lugude kiituseks võib öelda, et kuigi need on erinevad nii sisult kui kohati ka tasemelt, loovad nad siiski mingi selgelt ühtse tunde või õhkkonna. Selliste antoloogiate puhul, kus kirjanikele on jäetud väga vabad käed, kuid mis siiski peaks tulemusena jõudma temaatilise tervikuni, on see saavutamiseks küllalt keeruline ülesanne.
Võib muidugi uskuda, et oluline osa on siin koostaja Indrek Hargla ja toimetaja Heli Illipe-Sootaki tööl. Varasemate temaatiliste antoloogiatega võrreldes (näiteks "Vinguv jalaluu" oli mainitutest tervikuna ehk kõige ebaühtlasem) on nad praeguseks pannud paika selge käekirja.
Nii seisavadki siin tavalisemate nõidade kõrval ka Weinbergi džinn, Loperi ja Pettai libaloomad, Friedenthali alkeemikud ja Jansi ebasurnud. Kaasaegse tausta kõrval on esindatud ka paralleel- ja alternatiivmaailmad ning kui kõik teised lood toimuvad Eestis, on Mahkra viinud Eesti nõia hoopis Aafrikasse. Kuid kõik see moodustab mingil viisil siiski ühtse terviku.
Selline tervikutunnetus toetab ka mitmeid lugusid, mis ei ole kõige tugevamad – ning see, et kõik lood ei sära ühtemoodi, on selliselt koostatud antoloogiate puhul ehk vältimatu. Sellegipoolest tõuseb siin teiste hulgast esile mitu tõeliselt head lugu, millega tutvumiseks pole sugugi palju terve raamat ette võtta.
Hinnang: 6/10 (hea keskmine)
Mingil teemal põhinevad antoloogiad on ulmekirjanduses pika ja väärika ajalooga nähtus, kuid eraldi tasub veel eristada selliseid, kus kõik lood on varem ilmumata ning tellitud ja kirjutatud just selle kogu jaoks, nagu mainitud teosteski. Näiteks ka ulmekirjanduse ajaloo kuulsaim antoloogia, Harlan Ellisoni 1967. aastal toimetatud "Dangerous Visions" oli just selline.
Üks väljakutse sellise töö puhul on aga ulmežanri ulatus ja kirevus. Kas on võimalik koostada tervikut lugudest, mis hõlmavad maagiat või infotehnoloogiat, alternatiivajalugu või paralleeluniversumeid? Ka erinevaid viise, kuidas mõtestada teemat "Eesti nõid" näib olevat väga palju, nagu järgnevad lood oma eriilmelisusega näitavad.
1. Vaba ja õnnelik maailm (Karen Orlau) 4/10
Arvutimängumaailma programmeerija püüab luua täiuslikku tegelast - ning selle käigus kustutab ta tehtud töö korduvalt ära ning alustab uuesti. Mida aga arvab sellisest käitumisest arvutimängu tegelane?
Selle loo tugevuseks on idee looja ja loodu konfliktist, milles on ehk isegi kerge viide Mary Shelley klassikalisele loole "Frankenstein". Ainuüksi hea idee küll tervet juttu välja ei kanna, sest teostus on siin üsna kaootiline ja hüplik.
2. Laul jääb samaks (Indrek Hargla) 7/10
Siinses alternatiivajaloos on Rootsi kuningriik oma 17. sajandil saavutatud suurvõimu staatuse säilitanud ja Eestimaa on impeeriumi üks provintsidest. Kuid 20. sajandi teises pooles on just siin tekkinud vaikne vastuhakk, mida veavad nõiakunsti uurijad.
Nii ajaloo- kui ka müsteeriumielemendid on siin hästi tugevad ning teevad sellest ühe kogumiku parematest lugudest. Samas tekib paras dissonants sellest, et meie ajaloo 1980ndatest laenatud elemendid on siin paigutatud 1960ndatesse, kus toimub loo põhiosa.
Seda ebakõla süvendab veelgi võte kasutada tegelikke isikuid. Kuigi paljud sellekohased viited on lõbusad lugeda, langetab see pisut loo tõsiseltvõetavust tervikuna. Hea näide on üks olulisemaid tegelasi, kantsler Arved Üksküll, keda see teema niivõrd ei puuduta – ja kelle tegelaskuju on vahest just seetõttu üks paremaid osasid kogu loost.
3. Lahke mehe tasu (Heinrich Weinberg) 8/10
Natuke teistsuguses Tallinnas, kus nõiakunst ja üleloomulikud olendid pole ebatavalised, satub üks kõrtsipidaja veidrale kuuldusele. Nimelt olevat linnas aeg-ajalt võimalik kohata tegelast, kes osutatud teene eest täidab kolm soovi.
See lugu on kirjutatud väga vanal teemal, mis võiks pärineda kasvõi otse "Tuhande ja ühe öö" muinasjuttudest. Samuti pole selle juures mingit ootamatut pööret või lahendust, mis paneks seda teemat teistmoodi vaatama.
Kõik eelnevalt mainitu aga näitab ainult, kui oluline on ühe loo juures teostus, mitte idee. Weinbergi lugu on täidetud siira ja eheda jõuga, mis teeb sellest pealtnäha lihtsast loost ühe parimatest siin raamatus.
4. Musta kivi nõidus (Mann Loper) 4/10
Selles perekonnaloos armub naine libahunti – kuid see jätab varju ka järgmistele põlvkondadele. Nõia käest on võimalik abi saada, kuid ka see pole piisav.
Tugevuste poole peal on siin loos valik kasutada maagilisi elemente ajaloolisel taustal. Hoolimata sellest kipub lugu tervikuna jääma pisut tühjaks ja mittemidagiütlevaks.
5. Abracadabra (Meelis Friedenthal) 9/10
17. sajandi keskpaiga Tartus hakkab professor Danus tegema alkeemia-alaseid katsetusi, kuid siis jääb ta nagu nõiutult magama. Katsetusi jätkab professori üliõpilaste abiga tema abikaasa Magda, kes peab samas hoolitsema oma tütre eest ja ka tõestama, et ta pole nõid.
Tegemist on kõhklematult parima looga siinses antoloogias. See algab vaikselt ja pigem tõsisel toonil, kuid hakkab siis järjest hoogu koguma. Tasahilju ilmuvad esimesed huumorikillud, muinasjuttude elemendid murravad realistlikumast poolest mängeldes läbi ja viidete tulevärk ainult lõbustab.
Selleks hetkeks, kui mängu tulevad Rootsi kuninganna Kristiina ja Reigi õpetaja Lempelius, on lugu juba nii pöörane, et meenutab kohati Paavo Matsini "Musta päikest". Pea iga lõik on selleks hetkeks juba nagu omaette sketš, mis järgnevad pidurdamatult üksteisele kuni finaalini välja.
Ma ei tea, et Friedenthal oleks seni ühtegi nii selgelt humoorika tooniga lugu üldse varem kirjutanud. Nali on keerukas kunst ja siinse loo sooritus annab tema juba seni tähelepanuväärsele ulatusele veel nii mõndagi juurde.
6. Nüüd õige aeg on valmis seada lõksud (Kadri Pettai) 4/10
Tartus toimuvad veidrad asjad, kus õige mitu inimest on hakanud käituma loomade moodi. Üks veidrik süüdistab selles geenivaramut, aga selle vihje peale asja uurima läinud ajakirjanik avastab midagi huvitavat.
Siinsel lool on väga põnev idee. Teostus aga on pigem laialivalguv ning ei jõua huvitavalt esitatud mõtetele järele ega lahenda neid ka ära, mis jätab tervikule lõpuks natuke vähe järele.
7. Katariina juhtum (Tuuli Tolmov) 5/10
Kaasaegses Tallinnas tuleb nõia juurde noor naine, kes kurdab magamatust. Nagu selgub, on tegemist luupainajaga – kuid olukorda lahendada pole sugugi kerge.
Tegemist on üsna sirgjoonelise ja lihtsa looga, kuid see on täiesti korralikult koostatud ja hästi lahendatud.
8. Vennaarm (Joel Jans) 5/10
1930ndatel toimuvas loos on kaks baltisakslasest venda tülis salapärase raamatu pärast. Nad ei kohkuks tagasi ka mõrva ees – kuid mis siis, kui võlukunst peaks aitama surmast tagasi pöörduda?
Tugevus on siin hästi teostatud 1930ndate Eesti (ajaloolise tausta sellist kasutamist on autor varemgi ette võtnud). Lugu ise kipub pisut ringiratast käima, kuid on vähemalt korraliku alguse ja lõpuga.
9. Pahavara (Laura Loolaid) 5/10
Maailmas, kus võlukunst päriselt töötab, paikneb Tartu Ülikooli juures Maagilise Küberturbe instituut. Kuid üks selle töötajatest on kaduma läinud ja ühele tema vanale sõbrale-tuttavale antakse ülesanne asja natuke uurida.
Autori loodud poolmaagiline-poolpäris Tartu on siin loo parim osa (see on ka seotud ühe varem ilmunud jutuga, kuid tolle eraldi lugemine pole vajalik). Lugu ise jääb selle sisse natuke venima, nagu tahaks see rohkem aega loodud maailmas veeta kui edasi liikuda.
10. Valvur (Siim Veskimees) 6/10
Politseiinspektorilt palutakse isiklikku teenet – nimelt on üks koolitüdruk kaduma läinud. Uurimisel ilmneb kohe, et tüdruk on koos sõpradega olnud seotud mingi kahtlase ringiga.
Siin loos on hästi ja usutavalt kujutatud peategelane ning kogu tema tegevus – isegi, kui lõpplahendus üritab teha natuke liiga palju ühekorraga. Tegemist on ühe autori parema looga üle mitme aasta.
11. Agnes (Mika Keränen) 1/10
Tartus toimuvate tselluloositehase-vastaste meeleavalduste ajal kohtab peategelane ühte tütarlast, kellel tunduvad olevat erilised võimed.
See ei tundu päris loona, pigem mustandi või ühe lühikese hooga valmis visatud tükina. On kummaline, et mitmeid häid lasteraamatuid kirjutanud autor hindas selle üldse avaldamiskõlblikuks.
12. Tammetalu perenaine (Berit Sootak) 6/10
Leseks jäänud talumehe juurde satub salapärane naisterahvas, kes pakub talle oma abi. Peretütar aga pole kindel, kas see pakkumine on nii omakasupüüdmatu, kui esialgu tundub.
Üldjoontes on küll tegu klassikalise võõrasema-looga, mis palju üllatusi ei paku, aga koostatud on see väga korralikult. Huvitav on siinjuures näha, kuidas noore autori töösse on hakanud ilmuma indrekharglaliku õuduse noote.
13. Aafrika nõiad (Jaagup Mahkra) 6/10
Kongo piirkonnas Aafrikas vabatahtliku arstina töötav Eesti naine langeb ühe mässulise hõimu sõdurite kätte. Kuid kannatuste kõrval hakkab teda mõjutama ka kohalik nõiakunst.
Autorile kohaselt on see lugu stiilselt groteskne, kaotamata oma tooni kuni üllatava lõpplahenduseni välja. Kuid enne seda pole lool tihti selget suunda ja erinevaid teemasse vähe puutuvaid keerdkäike on natuke liiga palju.
14. Elurikkuse kaitseala (Meelis Kraft) 8/10
Politseile teatatakse kaduma läinud väikesest lapsest, kes võib olla eksinud lähedal asuvasse metsa. Esimesena kohale jõudnud patrull suundub kohe metsa – hoolimata sellest, et kohalike seas seda paika kardetakse.
See lugu tabab suurepäraselt sellist kõhedustunnet, mis eksisteerib sel ajal, kui õudus ise on veel peidus. See on asi, mida näiteks Stephen King on nimetanud õuduskirjanduse kõige osavamaks võtteks. Kingilikke elemente on siin veel – värvilise mantliga laps, paiga kuri vaim ja riimsalmide peidetud mõte.
Tegemist on ühe parima looga siin raamatus. See näitab ka, et juba varemgi mitme sarnase tooni ja hea tasemega kirjutatud looga esinenud autor on ehk juba üks parematest kodumaistest õuduskirjanikest.
15. Mõõkade emand (Karen Orlau) 5/10
Mees saab kingituseks külastuse ennustaja juurde. Kui ta sinna jõuab, hakkab mehele tunduma, et see polegi selline soolapuhuja, nagu ta oli mõelnud.
Siin loos on väga hea pööre, mida polnud võimalik ette aimata. Siiski on nii algus kui ka lõpp sellega võrreldes natuke kergekaalulised ning päris tugevat tervikut sellest kõigest kokku ei tule.
Kõigi lugude kiituseks võib öelda, et kuigi need on erinevad nii sisult kui kohati ka tasemelt, loovad nad siiski mingi selgelt ühtse tunde või õhkkonna. Selliste antoloogiate puhul, kus kirjanikele on jäetud väga vabad käed, kuid mis siiski peaks tulemusena jõudma temaatilise tervikuni, on see saavutamiseks küllalt keeruline ülesanne.
Võib muidugi uskuda, et oluline osa on siin koostaja Indrek Hargla ja toimetaja Heli Illipe-Sootaki tööl. Varasemate temaatiliste antoloogiatega võrreldes (näiteks "Vinguv jalaluu" oli mainitutest tervikuna ehk kõige ebaühtlasem) on nad praeguseks pannud paika selge käekirja.
Nii seisavadki siin tavalisemate nõidade kõrval ka Weinbergi džinn, Loperi ja Pettai libaloomad, Friedenthali alkeemikud ja Jansi ebasurnud. Kaasaegse tausta kõrval on esindatud ka paralleel- ja alternatiivmaailmad ning kui kõik teised lood toimuvad Eestis, on Mahkra viinud Eesti nõia hoopis Aafrikasse. Kuid kõik see moodustab mingil viisil siiski ühtse terviku.
Selline tervikutunnetus toetab ka mitmeid lugusid, mis ei ole kõige tugevamad – ning see, et kõik lood ei sära ühtemoodi, on selliselt koostatud antoloogiate puhul ehk vältimatu. Sellegipoolest tõuseb siin teiste hulgast esile mitu tõeliselt head lugu, millega tutvumiseks pole sugugi palju terve raamat ette võtta.
Hinnang: 6/10 (hea keskmine)