Loomingu värskes numbris ilmus üle pika aja üks Indrek Hargla lühiproosapala. Vist esimene pärast «Sõstart ja käokinga» 2015. aasta mainumbris. Jutustuse «Mõrv Ulmeühingu aastakoosolekul» pealkiri lubaks seda pidada omamoodi paralleelteoseks mõned aastad tagasi ilmunud lühijutule «Mõrv Reaktori toimetuses». Toonasest tekstist eristab seda peamiselt tõsiasi, et Loomingus ilmunud pala stiil ei ole selline «lõtv lödistamine» nagu oli veebi paisatud palal. Aga pealkirjas mainitud mõrvaloo tegevus toimub põhimõtteliselt samas kõverpeeglimaailmas, kus ulmel on tavakirjandusega enamvähem võrdne positsioon ühiskonnas ja kirjandusel üleüldse on absurdselt kõrge renomee ja sellest tulenevad võimalused («Tartule on märtsis toimuv Ulmeühingu üldkoosolek tähtis aeg, käib meeletu sagimine, hotellid reserveeritakse juba mitu kuud ette, mitmed kõrtsid on hommikuni tihkelt rahvast täis, Tartusse saabub korraga palju tähtsaid ühiskonna- ja kultuuritegelasi, prominente ja ärimehi. Traditsiooniliselt kestab aastakoosolek kaks päeva, esimesel toimuvad Vanemuise kontserdisaalis ettekanded ja vestlusringid, vestibüülis töötab staap, kus saab kirjastuste ja filmitegijatega lepinguid sõlmida. Teisel päeval ettekanded jätkuvad ja õhtul toimub Vanemuise fuajees Ulmeühingu presidendi vastuvõtt-bankett valitud liikmetele ja külalistele ning on ütlematagi selge, et kogu Tartu eliit üritab ennast sinna sisse mehkeldada.»).
Nagu hea lugeja siit juba aru on saanud, et käi jutt ju tegeliku ulmeühingu tegelikust aastakoosolekust ega näiteks Estconist, mille programmielemente Hargla siin küll paistab kergelt pilavat («Teiseks tipphetkeks on ulmekirjanik Kauri-Marvet Kõuriku tavapärane ettekanne – ja sel aastal tähistati selle juubelit, kuna Kõurik pidas seda kahekümne viiendat korda - «Kuidas ma osalesin romaanivõistluse žüriis». Ettekandele oli nende pikkade aastate jooksul tekkinud suur fänkond, sellest oli kirjutatud mitu teadustööd ning paljud fraasid sellest olid muutunud kultuslikuks ja liikmetele lausa pähe kulunud. Kõuriku esinemist kuulati alati suure hardusega.»). Üksikuid pilkenooli Eesti tegeliku ulmeelu kohta Hargla ju teeb («Näiteks finantseeris Ulmeühing juba pikemat aega Tartu Ülikooli kirjandusteaduse õppetooli oroloogilist teadustegevust uute ulmežanrite avastamisel ja liigitamisel ja senise liigituse edasiarendamisel» - otsene vihje Andrus Orgi leiutatud absurdselt suurele hulgale ulme uutele alažanritele oma doktoritöös), aga need on rohkem nagu vürtsiks toidule lisatud, loo kirjutamise eesmärk need ju ometi pole. Pole ka mõrvalugu, sest sarnaselt eelmisele palale ei ole mõrvalugu oluline, kuna kõik see leiab aset erakordselt absurdses kõverpeeglimaailmas üsna karikatuursete tegelastega. Lugejat ei koti, kes neist jaburalt käituvaist komödiantlikest toladest on mõrvar ja kes mitte.
Kui see lugu üldisemas plaanis üldse midagi pilama peaks, siis mida ikkagi? See ei saa ju olla kriitika selle kohta, et kirjandusel pole maailmas päriselt sellist rolli, nagu on selles peeglitaguses absurdimaailmas või et Eesti Ulmeühing pole Eestis päriselt Eesti Kirjanike Liiduga võrdne ülivõimas ja rahakas organisatsioon? Või koosnebki lugu neist pisikestest pilaobjektidest, väikestest «ärapanemistest»? Raske uskuda... Või on Harglal juba teist korda poolkogemata õnnestunud pilada midagi, mis pole veel toimunud, teoks saanud – nagu tal eelmisel korral kukkus Erektori esimeses numbris ilmunud palas välja tollesama numbri idee pilkamine? Ja nüüd saab seda enam kui pool aastat tagasi kirjutatud lugu võtta kriitikana näiteks Estconi programmi aadressil, mis paistab sel aastal olevat erakordselt hõredavõitu ja kirjandusvaene, koosnedes kõiksugu zombiõppustest, lemmmikloomadest, ulmekaugetest mälumängudest ja lauamängudest? Ei tea.
Jah, nalja, paroodia kirjutamine on Indrek Hargla loomingule iseloomulik olnud päris algusest peale. Meenutagem kasvõi koos Veiko Belialsiga kirjutatud portsu paroodiaid konkreetsete eesti ulmeautorite loomingule (2001) või kaks aastat hiljem valminud samasugust teist, paraku käsikirja jäänud kimpu lugusid, mis sündis koostöös Janusz A. Grinewskiga ja mida Algernoni toimetus omal ajal nende esimesest paketist oluliselt teravama ja valusama pilkelaadi tõttu keeldus avaldamast – ilmselt seetõttu, et valusa pilke objektiks langes ka üks Hiire toonaseid toimetajaid. Ja siis muidugi ülivõimsalt Stalkeri auhinna võitnud lühiromaani «Jõgeva elavad surnud» (2011), mis küll mu meelest on üsna kahvatu pala. Ja ega fändomgi Hargla hilisemaid pilkelugusid eriti kõrgelt pole hinnanud, nii jäid «Mõrv Reaktori toimetuses» ja «Per homicidium ad astra» 2019. aastal Stalkeri-karussellis omades kategooriates vastavalt 6.–8. ja 13.–15. kohta jagama. Lugejad ei talu tänases ülitõsises solvumiste ja vabandamiste maailmas enam pilget? Või oli «Jõgeva elavate surnute» pila kuidagi omamehelikum ja õlalepatsutavam? Vist küll.
Aga lugesin ma seda absurdipala muidugi vahetpidamata naeru lagistades ja turtsudes, mida peegeldab ka antud hinne. Miks oli kirjanik valinud minategelase jutustamislaadiks sellise kuidagi ärkamisaegselt suurustlevate sõnade ja tähtsusest puhevil poosidega lause, jäi ka natuke arusaamatuks. Aga kuidas saab mulle mitte meeldida tekst, milles Nõos elavad Eesti ulmeprominendid («Ma arvasin, et mind sõidutatakse Tammelinna, kuid nii see ei olnud, me sõitsime linnast sootuks välja ja Lõunakeskuse juures keeras juht viadukti pealt maha kiireteele – me tuhisesime lõuna poole. Mul ei olnud läbimõeldud plaani, kui mind tõepoolest sõidutatakse nüüd Kolme Nõukogu salajasse staapi. Asus see Elvas? Või koguni Nõos? Ma ei oleks imestunud, paljude Eesti ulmeprominentide residentsid asuvad just Nõos. Nii see paistis tõesti olevat, takso keeras juba seitsme kilomeetri pärast maha haruteele, mis viis Nõo eeslinnadeni.»).